RIIKLIKULT TÄHTSUSETU OBJEKT

September, 2021

Eesti riik kavatseb tuleval aastal vähendada filmide tootmiseks mõeldud raha 42 protsenti. Seitsmest miljonist jääb alles neli. Isegi praegune seitse tundub kõike muud kui suur number, kuna selle eest tehakse ja arendatakse nii mängu-, dokumentaal- kui ka animafilme. Niisiis räägime siin juba enne planeeritud kahandamistki väga väikestest summadest. Piisab vaid hetkest süvenemisest, et mõista — kui see raha kaob, siis filmivaldkond vastu ei pea. Või õigemini, valdkond peab vastu ja majanduse tõusulaines rahalises mõttes vast hästigi, aga me saame edasi toimetada vaid nn teenindavas sektoris, st osutada välismaistele filmi- ja teleprojektidele tootmisteenust. See on majanduslikus plaanis igati kiiduväärt tegevus, toob riiki uut raha, hõlmab väga paljusid valdkondi, kus seda raha kulutatakse ja riigile makse makstakse, nii et kõik oleks justkui hästi. Aga oma eestikeelset filmi me sellisel juhul enam ei tee. Nii hästi või halvasti, kui oleme osanud, oleme meiegi olnud — kuigi, jah, marginaalne — osa eesti rahvuskultuurist. Mõned meie tööd ei olegi ehk nii kehvad; meil on olnud võimalik puudutada valusaid teemasid, juhtida tähelepanu, provotseerida, parimal juhul avada vaatajate hingekanaleid. Väidan, et meie tegevus on vähemalt aeg-ajalt kellelegi korda läinud. Kas seda (loe: meid) ei ole siis üldse vaja?

Parimal juhul saavad tublimad meist tulevikus hakata turutingimustel ingliskeelseid filme tegema. Võib-olla pääseme seeläbi oma ahtast kultuuriruumist välja ja õnnestumise korral võib meid oodata ingliskeelne auditoorium laias maailmas. Aga eesti näitlejad nendes filmides ei mängi ja need lood ei ole enam päris meie enda lood. See kõik toimuks võõras keeles ja poleks mõeldud mitte eelkõige eestlastele, vaid eestlastele teiste hulgas. Niimoodi hakkab eesti film — või kas see siis ongi enam eesti film, kui produtsentidel on võimalik peale näitlejate valida ka režissööre kogu maailmast? — konkureerima kõikide maailmas tehtavate ingliskeelsete filmidega. Huvitav nüanss on see, et alateadlikult võrreldakse eesti filme muu maailma filmiloominguga just nende eestikeelsusest lähtudes; teatris näiteks asjad nii ei ole.

Filmiprodutsendi seisukohalt on selline enesest loobumine täitsa mõeldav: niimoodi see asi ju Holly-, Bolly- ja Nollywoodis käibki ja kui toota suures keeles, on võimalik jõuda suure auditooriumini. Võib-olla isegi rikkaks saada… Aga kas me seda tahamegi? Olla osa võõrkeelsest meelelahutustööstusest? Ja mida ütleb eesti vaataja, kes saab eesti keeles vaadata vaid vanu filme?

Kultuur ei ole siin riigis kunagi tähtsal kohal olnud ja filmikunst selle kultuuri sees paraku ka mitte. Sellest on väga kahju ja praegusel hetkel on see veel eriti arusaamatu — sellises majanduslikus külluses, milles aastasadu orjarahvana elanud eestlane end tänapäeval leiab, peaks jätkuma raha ja tähelepanu ka kultuurile. Kole kurb on, kui lahustume lahtises maailmas, tarbides targemate kultuuri või meelelahutust. On meil niimoodi perspektiivi rahvusena vastu pidada?

Tuli üks järjekordne vingujutt? Mis parata, tulevik on tume.

 

IVO FELT