NEOLIBERALISMI LAVASTAMINE

KRISTJAN PEIK

„Läbi kukkumine”. Koreograaf: Keithy Kuuspu. Dramaturg: Laura Cemin. Kujundus ja tehniline teostus: Tõnu Narro ja Tarvo Porroson. Helikunstnik: Mihkel Maripuu. Valguskunstnik: Mikk-Mait Kivi. Kostüümid: Kaisa Põvvat. Etendajad: Liisa Saaremäel, Martina Georgina, Agnes Ihoma, Anumai Raska, Arolin Raudva ja Keithy Kuuspu. Esietendus 15. VI 2021 Telliskivi rohelises saalis.

 

Mõistagi on iga kunstiteos kokku põimitud oma ajaga ehk kontekstiga, millest ta võrsub. Ent säärast seost nentides pole veel midagi öeldud selle seose iseloomu kohta. Põimingu täpsemal mõtestamisel saab nõustuda Sartre’iga, kelle järgi on vale pidada kunsti valitseva olustiku mehaaniliseks peegelduseks, välispidise determinatsiooni tulemiks, millel pole sestap võimet oma kasvupinnast mõne uue nurga alt vaatama panna.1 Tegu on pigem autori isiklike kogemuste ja tundmuste valamisega teatud vormi ja see vorm moodustub muu hulgas konkreetse meediumiga parasjagu seotud võttestikust ja teemadest. Niisiis on autor, kui kasutada Lévi-Straussi kuulsat kontseptsiooni, isemoodi brikolöör, kes nikerdab oma läbielamistest ja tajumustest oma valdkonnast pärit tööriistadega midagi unikaalset, kuivõrd kumbki — ei kogemused ega ka tööriistad — ei paku enda sünteesimiseks või käsitsemiseks selgesõnalist juhendit.2 Öeldu suunab meid kunstiteoste ühe potentsiaalse analüüsiviisi juurde: võime otsida elulis-ühiskondlikku toormaterjali, mis on loodu nurgakiviks, aga mida kunsti otsekui unenäoline, s.o tihendav ja ümber sättiv kõverpeegel mõneti varjutab. Teiste sõnadega, me saame ette võtta mõne teose ja üritada selgitada, kuidas avalduvad selles praegusele ajale iseloomulikud tunnused ja nüansid, mis on seal paratamatult kohal ning mida on üritatud, vahel kompivalt või isegi mitteteadlikult, edasi anda või mis on alati vähemasti mingil määral end looja(te) tööriistade alla sättinud.

Arolin Raudva.

Kuidas aga teha kindlaks tänapäevale tunnuslikud olud, mis end eelduste järgi igas kaasaegses teoses ilmutavad? See tähendab, millised mõttekonstruktsioonid on vundamendiks väitele, et loomingusse kätketud motiivid-elemendid ei haju autori eksistentsi ainukordsusse ega ole ka mingisugused ajalooülesed metafüüsilised universaalid? Õigustatult võib pöörduda teooriate poole. Endiselt elu- ja selgitusjõulise mõtteliini järgi saab paljud globaalse haardega arengud enam-vähem edukalt kokku võtta terminiga „neoliberalism”. Tegemist on suuremahulise katusideega, mis osutab näiteks kapitalistliku vaimu levimisele üha enamatesse elu osadesse ning selle suundumusega rööbiti jooksvale nõudele, et igaüks peab vastutama oma heaolu eest ise (mitte lootma kaaskodanike või riigi toele), mis ühtlasi tähendab, et kodanikke käsitatakse justkui füüsilistest isikutest ettevõtjatena, kel tuleb teistega alalises konkurentsis olles pidevalt edasi rühkida ning oma õnne kasumi ja majanduse kombel kasvatada.3 Neoliberalismi käsituses sisaldub niisiis kategooriline väide, et praegune, suuremat osa maailmast hõlmav õhustik sunnib meile peale individualismi ja pikib meie argipäeva — koolitundidesse, töö- ja puhkepäevadesse — kogemusi sotsiaalsest võidujooksust ning ühtaegu nii liialt madalalt lendamise kui ka ülepinge all murdumise hirmu. Lisagem, et sealjuures on äsja tarvitatutele sarnanevad kirjeldava iseloomuga fraasid ise praegusele õhustikule sisemiselt omased ja aitavad seda konstrueerida; need kuuluvad üldlevinud sõnavarasse ja kaiguvad vastu meediast, mistõttu pruugitakse neid endaga ja enda ümber toimuva mõistmiseks.4 Nõnda on õigus võtta neidki meie ajastu iseärasuste autentsete vahendajatena.

Arolin Raudva, Agnes Ihoma, Anumai Raska ja Martina Georgina.

Keithy Kuuspu avab oma lavastuses „Läbi kukkumine” neoliberalistlikku reaalsust mitmel tasandil ning seda tehes toestab ja õigustab ülaltoodud kriitilisi täheldusi. Lavastuse üldises meeleolus ja rõhuasetuses — juba pealkirjaski — kangastub üheselt surve ja katsumuslikkus, mille näiteks on kergejalgne õnne- ja eduotsing. Seesugune atmosfäär lubab aimata autori vahetuid, isiklikke läbielamisi, mille teravus ja/või järjepidevus laseb neid käsitada kui totaalseid, aktuaalseid ja tähenduslikke ning sestap kunstilisse vormi valamiseks ja publikuga jagamiseks sobivaid. Üheks seletavaks teguriks võib siin olla koreograafia alal magistriõpinguid lõpetava Kuuspu, ent samuti tema koostööpartnerite vanus. Teose taga on valdavalt inimesed, kes on kas hilistes kahekümnendates või napilt ületanud kolmanda elukümnendi piiri. Neile kultuuriväljal toimetavatele varatäiskasvanutele ei tohiks sugugi võõrad olla praeguse asjade seisu tunnusjooned, nagu projektipõhisus, vabakutselisus ja alarahastatus. Usutavasti moodustabki vaatluse alla võetava lavastuse allteksti, tõukeimpulsi ja kandva teljestiku noore loovisiku elu ebastabiilsuse ja seda täiendava universaalse ebakindluse ristumine.

Üldistatult öeldes kujutab „Läbi kukkumine” endast kaks ja pool tundi vältavaid kurnavaid kollektiivseid ja individuaalseid praktikaid, mida saadab rusuv monotoonne heliriba. Tegevusse on kaasatud nii mõnigi atribuut: tagurpidi U-d meenutav ronimispuu, segumasin, suur kiigesarnane metallkonstruktsioon, tükk ehitustellinguist, tennisepallid ja kergesti purunevad kipsplaadid. Kehafenomenoloogia õpe­tab meile, et maailma osaks olemine ja selle tunnetamine on protsessina somaatiline ja kineetiline5 — seega annab väsitava kava esitamine meie inimliku kehalise samastumisvõime tõttu vahetult edasi argielulisi pingutusi, mis on oma füüsilisuses alati ka vaimsed. Teisisõnu, ühel tasandil toob Kuuspu teos meie ette hariliku koormuse, mida tehnika areng ja pidev majanduskasv pole oma suurtele lubadustele vaatamata kaotanud, vaid teatud mõttes hoopis süvendanud. Koos sellega aktiveeritakse vaataja tunded, või veelgi enam, talle toonitatakse, et näiteks kurnatus, ebakindlus ja tüdimus ei teki kusagil autonoomse emotsionaalse aktiivsuse pärusmaal, vaid just ühiskondlikes oludes lahti rulluva tegevuse ajal ja tõttu. Ronimispuul pikalt ja jõuetuse piiril turnimine, võidujooksmine ja oma keha peaaegu et maniakaal-rütmiliselt liigutamine ei ole küll enamiku inimeste olme osa, ent kummatigi ei mõju sellised toimingud absurdsena, kuivõrd nende vallandatud meelelised tajumused ja hingeseisundid on, vastupidi, enamikule meist tuttavad, hoobilt aktsepteeritavad ega nõua tõlgendamist6, mistõttu pole keeruline intensiivsusesse mattunud sooritajatele kaasa elada või puhuti isegi kaasa tunda.

Arolin Raudva ja Agnes Ihoma.

Hooti äärmusesse laskuva kehalise ja hingelise pingestatuse kõrval saab praeguse olustiku tundemärgina käsitada ka lavastuse atribuutikat ehk ennist loetletud objektide kogumit, millega lävides inimlikke psühhosomaatilisi olekuid esile kutsutakse. Tasub aga rõhutada, et nende kahe toimeloogika lahkneb pisut: erinevalt esitletud tundmustest töötavad käsitsetavad esemed mõneti metafoorsemalt, genereerides piltlikumaid assotsiatsioone ja ülekantud tähendusi. Viimaste näol on tegu otsekui ajastu materiaalsete vastetega, kuna esiteks on nendega seotud meeleandmed — eelkõige taktiilsed — võrreldavad ühiskondliku kogemuse diskursiivsete kokkuvõtetega ning teiseks võimaldavad need praktikaid, mis argielulisi aspekte kujundlikult edasi annavad. Ühes lavastuse atmosfääri tutvustavas tekstikatkes juhitakse korduvalt tähelepanu peos hoitavast metallraamist õhkuvale külmusele. Kogukondlikkust pärssivas individualismis, või teisiti öeldes, vastastikust toetamist nullivas üksteisest eraldumises on tõepoolest midagi külma; kui iga inimese õlule on asetatud täielik vastutus oma olemasolu eest, nagu väidavad eksistentsialistid7, paistab maailm paratamatult kõle ja üksildane. Sarnaseid konnotatsioone evib metalli paindumatus ja robustsus: ehkki hilismodernsetele ühiskondadele iseloomulikuks tööpaigaks on mugav (kodu)kontor, mitte kurnav tehas, leiab elust endiselt järeleandmatuid struktuure (nagu niinimetatud klaaslagi naistel või rahvus- ja rassipõhised diskrimineerimisvormid), mille jäikus käib nii mõnelegi lihast ja luust indiviidile üle jõu.

Kujundi otstarvet täitvad praktikad on lavastuse peale laiali jaotatud. Esinejad teevad üheskoos ja üksinda läbi episoode või stseene, milles paljastuvad neoliberalistliku reaalsuse isepärad. Kõige selgesõnalisemalt mõjub episood, kus kambakesi, üksteise külge litsutuna ja peaaegu et üksteise otsas trampides U-kujulise metallraami redelit mööda üles-alla ronitakse. Sotsiaalset konteksti arvesse võttes on raske näha säärast akti millegi muu kui tiheda ja hüsteerilise konkurentsi ning peaasjalikult inertsil põhineva tippujõudmishimu ja -kohustuse markerina. Kõnekad on ka ühe esineja luhtunud katsed tennisepallidele asetatud kipsplaadil tasakaalu hoida ja plaat sealjuures terveks jätta. Seesugune tegevus tundub jutustavat üleüldisest libedast ja labiilsest jalgealusest ning näitab, kui õhukesel jääl me tegelikult asume — kipsi rabedus on kui kollektivistliku turvavõrgu puudumine ja iga uus üritus, mis järgneb pinnasest sõna otseses mõttes läbi kukkumisele, kui optimismi ja stabiilsussoovi ning lootusetute tingimuste vaheline parandamatu ebakõla. Stseen, milles osalejad võidu joosta proovivad, kuid võistluse valestardi laadse vea tõttu ühtelugu poole pealt katkestavad, tekitab lisaks mõtte naiste keerulisest ühiskondlikust positsioonist. Niisugune jõukatsumine muudab tähenduslikuks tõiga, et laval on liikumas üksnes naised — tegemist oleks nagu võrdpildiga asjaolule, et jätkuva seksismi tingimustes katsutakse „teisele sugupoolele” luua paremaid ja võrdsemaid enese teostamise ja täiendamise võimalusi. Säärasesse tõlgendusraami sobitub hästi ka stseeni lõpplahendus. Nimelt astuvad võistlejad üksteise järel rajalt maha, kuni alles jääb vaid üks. See näib meile osutavat, et indiviidiajastu „tippude” ja „võitjate” sündimise hinnaks on enamasti teekaaslaste väljakukkumine ja mahajätmine.

Anumai Raska, Liisa, Saaremäel ja Keithy Kuuspu.
Alan Proosa fotod

Siinne spetsiifiline analüüsiv vaateviis ei ole mõistagi tavatähenduses kriitiline või arvustav. Rakendatud on versiooni sotsioloogilisest kujutlusvõimest8 ehk katsutud suhestada indiviidi kunstilist loomingut teda suunavate intersubjektiivsete oludega, mis tähendab, et kõrvale on jäänud küsimused esinejate koreograafilise meisterlikkuse, lavastuse terviklikkuse ja autori esitatud lahenduse uudsuse kohta. Eesmärgiks polnud öelda, kas „Läbi kukkumine” on teatud kriteeriume arvestades hea või halb, vaid tuua esile tunnetuslikke impulsse, mis tõenäoliselt ja arvestataval määral vastutavad autori ideede ja nende viimistlemise eest. Ent sotsioloogiline perspektiiv võib sellegipoolest mõneti selgitada teose vormi: ennist kirjeldatud stseenid ei lase endast moodustada loogiliselt arenevat süžeed, küll aga põimuvad need tervikuks juhul, kui pidada neid kõrgema ja abstraktsema taseme, teisisõnu neoliberalistliku ajastu kommentaarideks. Samuti tõi sotsioloogiline perspektiiv esile, et Kuuspu järgis kohustust, mille T. S. Eliot seadis küll luuletajaile9, aga mida usutavasti peetakse tihti silmas ka teistes kunstimeediumides valminud tööde hindamisel: ta näitas pealtvaatajatele nende endi tundeid ning tegi nad nendest teadlikumaks. Sestap on tegu avameelse ja ausa teosega, mis ei varja oma motiive ühiskonnauurijate eest ega etenda laialivalguvate universaalsete teemadega tegelemist, vaid kõnetab, sageli poole sõna pealt, oma kaasaegseid, olustikukaaslasi.

 

Viited:

1 Jean-Paul Sartre 1968. Search for a Me­thod. New York: Vintage.

2 Jacques Derrida 1991. Struktuur, märk ja mäng. Akadeemia, nr 7, lk 1411–1437.

3 Vt nt David Harvey 2007. A Brief History of Neoliberalism. Oxford: Oxford University Press.

4 Pierre Bourdieu & Loïc Wacquant 2001. NewLiberalSpeak. Notes on the new planetary vulgate. Radical Philosophy, 105,
lk 2–5.

5 Maurice Merleau-Ponty 2019. Taju fenomenoloogia. Tartu: Ilmamaa.

6 Susang Sontag 2002. Vaikuse esteetika. Esseed. Tallinn: Kunst, lk 11–24.

7 Jean-Paul Sartre 2007. Eksistentsialism on humanism. Tallinn: Varrak, lk 3.

8 C. Wright Mills 2000. The Sociological Imagination. Oxford: Oxford University Press.

9 T. S. Eliot 1972. Valik esseid. Tallinn: Perioodika, lk 55.

 

KRISTJAN PEIK (snd 1. I 1994) lõpetas 2018. aastal Tallinna Ülikooli reklaami ja imagoloogia bakalaureuseõppe tööga „Vormilised sarnasused Ridley Scotti lavastatud mängufilmide ja telereklaamide vahel”. Kaitses sama ülikooli sotsioloogiamagistrantuuris sel aastal lõputöö pealkirjaga „Praktikantide ja töötajate lävimine töökohas — uurimus mänguvaistust”. Viimane peegeldab tema praegust uurimishuvi, milleks on mikro- ehk igapäevaelu tasandil toimuvatesse lävimistesse kätketud sotsiaalsed ja psühholoogilised mehhanismid. Samuti on avaldanud mitmes kultuuriväljaandes linnaruumi, eneseesitlust ja tarbimist käsitlevaid kaastöid.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon