„…JA VAALAD SÖÖVAD MEIE VÄÄRTUSLIKKU OOKEANIPRÜGI” (Homer Simpson)

IRIS OJA

Muusikaline suurlavastus „Ookean”. Kunstiline juht ja dirigent: Risto Joost. Helilooja: Ülo Krigul. Elektrooniline helikujundus: Sander Mölder. Lavastaja: Ran Arthur Braun (Poola). Muusikateose dramaturg: Taavi Eelmaa. Valguskunstnik: Margus Vaigur. Toonmeister: Siim Mäesalu. Režissöör: Rünno Karna. Eelsalvestuse režissöör: Josef Tödtling (Austria). Kunstnik-konsultant: Maret Kukkur. Disainer: Merilin Kukk. Esitajad: Tallinn Sinfonia, Voces Tallinn; nukumeeskond: Carros de Foc (Hispaania); Markus Karmo, Martin Sildoja, Sten Lindmets, Hardo Kaarest; tuletrupp Flaamos; sukeldujad: Daniel Malkov ja Georgii Taranenko; süvaveesukelduja hääl: Mirtel Pohla. Maailma­esiettekanded 15. VII 2021 kell 19:00 ja 22:00 Tallinna kruiisisadama alal.

 

Interneti kodulehe ja kavateksti järgi räägib muusikaline suurlavastus „Ookean” maailma hoidmisest, unistamisest, vabadusest ja aupaklikust suhtumisest ellu. Lubatakse audiovisuaalset vaatemängu, mis jutustab vee, tule, koreograafia, kehakeele ja võimsa muusika kihtidega loo inimese panuse möödapääsmatusest. Juhitakse tähelepanu sellele, et seitsekümmend protsenti meie hapnikust tuleb ookeanist, ent tänapäeval jõuab igal aastal ookeanidesse kaheksa miljonit tonni plastikut, kusjuures Läänemeri on üks kõige rohkem inimtegevuse mõju all kannatavaid veekogusid maailmas. ÜRO aruande järgi halveneb rannikuvete seisund endiselt nii reostuse kui ka toitainete liigse juurdevoolu tõttu, mis paneb vetikad vohama ja tapab hapnikuvaegusega veeloomastikku. Igalt „Ookeanile” ostetud toetajapiletilt annetati viisteist eurot „Rohelise kooli” programmi mere- ja rannikuteemaliste õpperetkede käivitamiseks.

Eesti Päevalehe 12. juuli „Roheportaalist” võis lugeda, et suurlavastusega soovitakse pöörata tähelepanu ookeanide kui meie planeedi hingamismehhanismi murettekitavale seisundile. Etenduse toimumiskohas püütakse teha loodushoidlikke valikuid ka korraldustöös, alates jäätmete sorteerimisest ja toitlustajate valikust kuni  korraldusprotsessi materjalikasutuse ja teema üldise mõtestatuseni.

Helilooja Ülo Kriguli loodud muusikaline suurvorm on inspireeritud ookeani kihtidest ja päikesevalguse hulgast nendes. Lavastaja Ran Arthur Braun räägib, kuidas ta on lisanud lavapiltidesse ebatraditsioonilisemat keelt või tööriistu — kaskadööritrikid, veekoreograafia, prügi, kaheksa meetri kõrgune hiigelnukk —, sidunud selle kõik osaliselt videomaterjaliks ja tõstatanud küsimuse, missugune näeb välja meie tulevik. Dirigent Risto Joosti sõnul on kogu  meeskond töötanud kaua selle nimel, et suunata muusika abil tähelepanu ühiskondlikult nii olulisele teemale. Me elame kõik ühes ökosüsteemis. Läänemere väga halb tervis muudab kogu selle ilu ja sügavuse teatud mõttes vastuoluliseks.

Suurlavastuse „Ookean” elektroonilise helikujunduse autor Sander Mölder, helilooja Ülo Krigul ja toonmeister Siim Mäesalu.
Foto: © Elimer Art OÜ

Muusikaline suurlavastus „Ookean”. Dirigent Risto Joost, taustal tuukernukk kruiisisadamaga.
Mats Õuna foto

Eraldi väärib tähelepanu „Ookeani” lavastuse turundus — küllalt hilise, ent seda intensiivsema reklaamina ilmusid teemakohased intervjuud tegijatega nii Postimehes kui Päevalehes ning kultuuriportaalides ja raadios. Tõsi, „suuretendust” puudutav info oli üsna napp ja korduv, aga eks pressiteated olegi lakoonilised. Samas oli reklaam väga nähtav ja vaba tüüpiliselt eestlaslikust tagasihoidlikkusest; reklaamiti ikkagi „suurteose maailmaesiettekannet”, „spetsiaalselt loodud muusikalist suurvormi”, „suurlavastust”. Üks vägevamaid vau!-efekti tekitajaid avalikkuse huviorbiidis oli ajakirjanikele aktiivselt ette söödetud hiiglaslik, Hispaaniast pärit tuukernukk. Nii võis veel päev enne esietendust lugeda ERRi kultuuriportaalist, kuidas Tallinna Linnahalli ja A-terminali vahelisel maa-alal toimus audiovisuaalse suurlavastuse „Ookean” ainuke lavaproov, kus katsetati hiigelmarioneti liigutamist, tema merre minekut ja maale tulekut. See kaheksa meetrit kõrge ja kolm meetrit lai nukk on üks Hispaania tänavateatriettevõtte Carros de Foc kuuest hiidmarionetist. Teda liigutati kraanale kinnitatud köite abil, näo ja pea liigutamiseks kasutati nuku ülaosas asunud juhtelektroonikaga mootorit. Tähelepanu köitis ka lavastuse pea­produtsendi Ants Lusti kinnitus, et kõik lavastuslikud elemendid on põhjalikult läbi kaalutud ja möödapääsmatult vajalikud, ehk et niisama raha tuulde ei loobita ja kauge külaline Hispaaniast on lavastuse hädavajalik element (Klassikaraadio saade „Suveduur”).

 Audiovisuaalses vaatemängus oli oodata Ülo Kriguli muusikat orkestri Tallinn Sinfonia ja koori Voces Tallinn esituses dirigent Risto Joosti juhatusel, Sander Mölderi elektroonilist helikujundust, video- ja valguskunsti, tule-show’d, kaskadööritrikke ja tuukreid ning mõistagi Carros de Foci hiigelnukku ja, vastavalt vabaõhuetenduse tavadele, veel muidki häppeninge.

Kruiisisadama juures asuv ala on tõesti väga sobiv suvisteks suurüritusteks, piisavalt eraldatud, et mitte kedagi eriti häirida. Samas paikneb see kesklinnas, on erinevate liiklusvahenditega kergesti ligipääsetav ja piisavalt suurte parkimisalaga. Seal võiks teha ka vabaõhukino jms etendusi.

Vaade suurlavastusele „Ookean”. Pärast etendust tekkis tunne, et kogu ümbritsev ameerikalik show segas tegelikult hea muusika nautimist.
Siim Vahuri foto

Ühiskondlikud valupunktid ja aktuaalsed mureteemad võiksid olla ja peaksid olema kaasaegses kultuuriloomes palju rohkem esiplaanil. Reostuse teema on tõesti oluline ja mul on väga hea meel, et see on nüüd leidnud väljundi ka süvamuusikas. Sügav tunnustus idee algatuse eest Risto Joostile ja Ülo Krigulile sellega haakumast!

Intervjuus Postimehele (14. VII) rõhutab Krigul, et lisaks nähtavale prügile on suur hulk sellist reostust, mida ei saagi käega katsuda, kuid mis meid ometigi mõjutab. Näiteks teatud halvad isiklikud valikud või meie ümber pidevalt hulpiv tohutu hulk infoprügi, mis võib olla hoopis salakavalam kui midagi käegakatsutavat ja lihtsasti sorteeritavat. Ta toob veeookeani
paralleelidena esile ka informatsiooni- ja teadvuseookeani, ookeani kui kogumi kihte. Ülo Kriguli muusikaga varem kokku puutununa tean, et talle on väga lähedased vee ja õhu, ka nt hingamisega ning üldse orgaanilise materjaliga seotud teemad. Hästi sümpaatne oli mulle Kriguli mõte suhtuda selle projekti puhul säästlikult ka muusikalisse toorainesse, taaskasutades oma varasemat materjali. Ka korraldajad rõhutasid kogu protsessi säästlikkust, alates prügi sorteerimisest kuni catering’i ja materjalide kasutuseni välja.

Kavalehelt võib lugeda ka muusikateose dramaturgi Taavi Eelmaa nime. Tema panusest saame aimu samast Postimehe artiklist: helilooja sõnul andis just Eelmaa talle idee teose struktuuriks. „Taavi Eelmaa käis muusika dramaturgilise ülesehituse juures välja lihtsa, aga minu jaoks väga inspireeriva struktuuri ookeani eri sügavustest. Nende kihtide vahel liikumisega see muusika minu arvates tegelebki: alates kõige sügavamast kihist ja lõpetades veepinnaga.” Mulle tundub, et see väike tõsiasi on kõige muu kõrval liiga vähe tähelepanu saanud. Nii kirju ettevõtmise juures on selge struktuur ning mingisugune üldine vorm ja narratiiv üliolulised. Paraku pean tunnistama, et meelest jäi etenduse kui terviku juures just sellest puudu. Võimalik, et asi on minu isiklikus maitses, ent mida suurem lavastus, mida rohkem elemente on kokku kuhjatud, seda lakoonilisemad ja üksteist toetavamad võiksid need elemendid olla. „Ookeani” lavastuses tegi siiski küll küllale liiga. Mida ikka oodata, kui kõik tuled ja viled on mängu toodud ja igaks juhuks ka üleelusuuruseks mindud. Aga eks ookean ole ise ka määratu…

Ran Arthur Braun on tuntud peamiselt ooperilavastajana. Ooperis on oma kindel lugu, tegelased ja otsekõne on nii selged, et ettekanne toimib ka lavastuseta. Samas ei hakka ka efektsete lavastuselementide kuhjamine üldiselt loo sisulist vastuvõttu segama. „Ookeanis” aga tuli luua narratiiv, tekitada sõnum lavastuslike elementide kaasabil, kuid see tegelikult ei toiminud ja skeenel toimuv hakkas muusikat  segama.

Ekraanipilt tulesülgajaga.
Foto: www.ookean.info

Küsimusi tekkis ka seoses võimenduse ja helindusega (puldis olid toonmeister Siim Mäesalu ja elektrooniline helikujundaja Sander Mölder ning ka helilooja Ülo Krigul, kes kõik suuremal või vähemal määral mõjutasid kuulajani jõudvat heli ka live’is). Nii näiteks kostis minu üheksanda rea keskel asuvasse istekohta meeskoori väga vähe, sopranihääli aga kohati liiga otse; harmooniahääled kippusid kaotsi minema ka orkestrifaktuuris ja etenduse esimeses kolmandikus hakkas vaat et tüütamagi mingi spetsiifiline kume basskeelpillide domineerimine võimendatud helis, mis muutus lausa burdooniks. Seda kõike võib siiski pidada juhuslikuks, sõltuvaks kuulaja istekohast, helipuldi paigutusest, tuule suunast ja teab millest kõigest veel.

Tallinn Sinfonia avaldas muljet ilusa tiheda keelpillikõlaga, eriti kõrgemate keelpillide osas. Kriguli muusikasse, eriti veeteemalisse, sobib selline tihe legato hästi. Ka kooril Voces Tallinn oleks võinud olla tihedam kõla, suurem ühtlustumine orkestriga (koormeister Mai Simson). Koori helinivoo oli liialt tagasihoidlik, selle kuulamiseks tuli ekstra pingutada, aga kindlasti julgen koori tunnustada Kriguli varasemast muusikast mulle hästi tuttava osa eest „Vesi ise”. Teose lõpus kõlas ka tšellode soolo väga kaunilt, ent siin ületas pilli-vibrato juba natuke maitsepiiri, samas kui koor tekitas täiesti sirget heli. Eks ka need erisused võisid sõltuda võimenduse nüanssidest, aga kuulajal tasub rääkida ikka vaid sellest, mida ta kuuleb, mitte ideaalakustikast.

Muusika poolelt tahaksin eriti esile tõsta Ülo Kriguli löökpillipartiisid, mida mängisid helilooja vend Vambola Krigul ja Lauri Metsvahi. Kindlasti oli seal ka improvisatsioonilist materjali, mida interpreedid ülivõimsalt ja veenvalt esitasid, aga mulle on ikka jäänud mulje, et Ülo Krigul tõesti oskab kirjutada löökpillidele. Ilmselt on vennalt hea kohe ka nõu küsida. Juba viis aastat tagasi etendunud Ülo Kriguli oope­ris „Luigeluulinn” köitis löökpillide oskuslik ja põhjendatud kasutamine ja ka sellesama löökpilliduo fantastiline koosmäng. Nende energia ja tohutu mängulust lihtsalt tõuseb ümbritsevast nii tugevalt esile, et kujuneb ikka kulminatsiooniks, ükskõik kui suured nukud ka ümberringi ei hõljuks.

Nukust kõneldes — nagu peaprodutsent Lusti „Suveduuri” intervjuus tabavalt mainis, ei saa temast üle ega ümber. Ehkki, äkki ikka saaks? Nukk iseenesest oli väga efektse väljanägemisega ja hästi tehtud, eriti just kostüüm, ent mulle jäi mõistetamatuks, miks tema kohalolek vajalik oli. Tegijate sõnul oli tema rolliks esindada inimkonda. Nukk rääkis Mirtel Pohla häälega mingit naivistlikku teksti mere prügist, mis üldse ei mõjunud ega jäänud meelde. Pealegi oli teksti heli sedavõrd vaikne, et ausalt öeldes pingutasin algul tublisti kõrvu, et seda üldse kuulda (viibisin hilisemal ettekandel, varasemal olevat see liialt vali olnud). Loobusin varsti, sest teksti sisu ei olnud veenev. Ma ei leidnud ka kavalehelt, kelle tekst see oli (hiljem kuulsin, et lavastaja oli selle vist ise kirjutanud). Samuti tundus nukk meie meelest avaral, aga maailma mastaabis siiski väikesel välialal liiga suur, teda oli raske terviklikuna vaadata. Alguses, istudes, mahtus ta üldpilti, ent püstiasendis (kraana ja kaheksa inimese abil köitega liigutatuna) jäi juba üldisest vaatepiirist välja. Marionett on lihtsalt marionett — eriti nii suure tegelase puhul on ju näha, et ta lõksutab lõugu, pööritab silmi, kergitab kordamööda käsi… Marionetlus võib iseloomustada küll väga suurt hulka Maal elutsejaid, aga see tegelane ei mahtunud minu meelest lavastuse kontseptsiooni.

Hispaania teatriettevõtte Carros de Foc üks kuuest hiidmarionetist — kaheksa meetri kõrgune ja kolme meetri laiune tuukernukk kruiisilaevade taustal.
Foto: Ken Mürk/ERR

Nukku liigutava kraana vaikne, kuid siiski  selgelt kuuldav mürin segas ka etenduse muusikalist osa. Vabaõhuetendusel tulebki arvestada kõrvaliste häältega, aga kui lisada generaatorite müra (milleta ei saa) ja  kruiisilaevade mürin (mis on paratamatu ja mis tegelikult omamoodi ka haakus teema ja isegi helilise materjaliga), siis peaks mis tahes muu müra olema ikka väga põhjendatud. Nuku liikumise ajal (ta käis korra ümber publiku ühest lava äärest teise ja tagasi) oli põnev jälgida meeskonnatööd ja nukujuhtide iseeneslikku koreograafiat, ent tema kui tegelase funktsioon lavastuses jäi segaseks. Etenduse lõpupoole läks nukk veel sadamaalalt vette, mis jäi lava suhtes pigem vastassuunda, nii et selle vaatamiseks tuli end kuklaga lava poole keerata. Kui laval ei oleks samal ajal midagi toimunud, poleks see olnud ju probleem, aga seal mängis kahel ekraanil video, musitseerisid muusikud, tantsisid tuletantsijad ja kondasid ringi kaks eksinud tuukrit. Ka kaamerad püüdsid nukku jälgida, aga ta ei mahtunud kuigi hästi pildile. Seega oli pigem kergenduseks, kui ta etendusealalt lahkus, ja väikseks pettumuseks, kui ta peagi naasis loppis palliga, mille värvidest oli aru saada, et see kujutab maakera. Kui muidu oleks mind nuku roll sellises etenduses lihtsalt õlgu kehitama pannud, siis siin tekitas tõsise miinuse tõik, et reostusvastases lavatükis kasutatakse nii ohtralt ressursse neelavat tegelast (transport Hispaaniast, kaheksa inimoperaatorit, kraana energiakulu, nuku merre kastmine), kelle kohalolu ei tundunud üldse vajalik ega õigustatud. Soovi korral oleks teksti saanud inimesteni tuua ka lihtsalt lavataguse hääle või mõne muu lahendusega. Jäi ebameeldiv tunne, nagu olnuks tegemist müüginipiga, avaldamaks garanteeritult muljet neile, kellele muusika midagi ei ütle või kellele kultuur ei meeldi.

Ehkki oli ju veel ka videokujundus. Kavalehe andmeil on eelsalvestatud videomaterjali režissöör Josef Tötling Austriast. Nimetatud materjal põimus live’is filmitud kaadritega etendusealal ja laval toimuvast (videomeeskonna juht Erko Karna, režissöör Rünno Karna), millele lisati läbi etenduse järjest rohkem efekte. Video jooksis peegelpildis kahel pool lava asetsenud ekraanidel, mis aga jättis mu ajule mulje, et pilt neil ei ole üks ja seesama — järelikult pean vaatama  mõlemat korraga. See oli kõige muu jälgimise kõrval suur väljakutse, samas kunstilise poole pealt tore lahendus. Live-osa ja töötlus olid hästi kooskõlas muusikalise dramaturgiaga, kuigi kõige ägedama löökpilliosa ajal oleks tahtnud mängijaid ekraanil rohkem näha. Videoefektid lisasid ka eelsalvestatud materjalile kunstilist väärtust ja sidusid selle otsepildiga. Kogu etenduse narratiivis toimis visuaalne areng loogiliselt, minnes järjest rohkem justkui iseenda suhtes nihkesse.

Eelsalvestatud videomaterjal aga jäi mulle kaugeks ja mõistetamatuks, tekitades taas küsimuse „miks?”. Materjali oli vähe, seda korrati palju ja seos muusika ja algideega jäi puudulikuks. Ekraanil kordusid kaadrid sinistes liibuvates kostüümides tantsijannadest vee kohal olevatel platvormidel, mingist kahe mehe vahelisest koreografeeritud maadlusest ja vist ühest tuleneelajast, kes lõpuks osutus hoopis tulesülgajaks. Võimalik, et tegemist oli niivõrd kontseptuaalse sõnumiga, et see lihtsalt ei jõudnud minuni, ent etenduse reklaamides ja intervjuudes kajanud lubadus, et veereostuse sõnum viiakse kohale ka neile, kellele süvakultuur käib üle jõu, justkui välistaks selle võimaluse.

Lisaks sellele eksisid aeg-ajalt lavale ja selle ümbrusse ära kaks noort sümpaatset täisvarustuses sukeldujat (Daniel Malkov ja Georgii Taranenko), kes ei teadnud vist ise ka täpselt, miks nad seal on. Võimalik, et ilma selliste tegelaste kohaloluta ei olegi legaalne „Ookeani” teha, aga sel juhul peaks lavastaja neid paremini juhendama, kuidas ja miks. Sukeldujad minu silme all vette igatahes ei jõudnud ja ma ei saanud aru, miks nad seal olema pidid. Et illustreerida vett? Sadamaalal?

Kõige uhkemaks show-elemendiks (lisaks live-videole) olid kolm tuletantsijat (tuletrupp Flaamos). Ka neid ei osanud ma päris hästi reostustemaatikaga seostada, kui ehk vaid taas turundusnipina, kuid see, mida nad tegid, oli efektne ja kooskõlas muusika ja koguteose arenguga. Viimases, kõige efektsemas tantsuosas hakkas vaatemängu segama lavalt järjest intensiivsemalt plinkiv prožektoripark, mis vilgutas mitmevärvilisi valgusvihke otse publikusse. Üldiselt oli valguskujundus väga hea (valguskunstnik Margus Vaigur) ja andis palju juurde (õhtu)päikesevalguses toimuvale. Üksnes viimase tantsu ajal hakkasid kaks sarnase materjaliga toimetavat meediumi teineteist segama ja peale jäi tugevam ehk  elektrivalgus.

Pärast etendust kinnistus tunne, et kogu ümbritsev ameerikalik show segas tegelikult hea muusika nautimist ja süvenemist ning tõukas mõtted teose algideest pigem eemale. Oleksin tahtnud sealsamas sadamaalal nautida Kriguli nüansirikast ausat muusikat ja vaadata ekraanilt võib-olla seda, kuidas kaamera läbib muusikaliste osade kaupa erinevaid ookeanikihte, nagu algne muusikaline dramaturgia ette nägi.  Live-pilti oleks ju ka võinud lisada ja tuletantsijad oleksid samuti võinud midagi teha, aga lavastaja poolt selgemini läbimõeldult, kus ja mida. Ent süvavee-tuukernuku, eksinud sukeldujate ja kunstipärase eelsalvestatud video arvelt oleks saanud kokku hoida ning üleliigse raha näiteks mereteemaliseks ja reostusvastaseks heategevuseks annetada. See oleks tulnud etenduse kunstilisele poolele kasuks ja olnuks ausam ka suurteose algidee suhtes.

Ent eks kõike saa muidugi ka teisiti võtta. Näiteks, et kogu see show, mis toimus, kirjeldab äärmuslikku tarbimist ja reostust: nukk, teda juhtinud köite küljes hüplevad mehed, kraana, mille küljes nukk peadpidi rippus, sukeldujad, kohapeal seisvad ja kraanade otsas liikuvad kaamerad, mere kohal lendav droon, mis edastas pilti sellest, kuidas nukk vette istus, prügi, tuletantsijad, valgus- ja suitsukunst, eelsalvestatud videos veel vähemalt seitse inimest, orkester, koor, inimesed publikus, kellest nii mitmedki aeg-ajalt nuku poole oma telefone suunasid ja seda pildistasid (häppening), generaator, kruiisilaevad, etenduse lõpul laevale sõitvate sõidukite müra (väga hästi ajastatud häppening), valguspark ja muusikud. Me ostame või tekitame mingitel ühiskonna või meie eneste kujutluste loodud põhjustel järjest rohkem ja suuremaid asju, mida meil tegelikult vaja ei ole. Meid ümbritseb visuaalne müra — me ei jõua ammu enam pooltki toimuvat jälgida, ei saa põhjalikult keskenduda isegi üheleainsale asjale, mis tegelikult huvitaks. Nii et iseenesest, selle idee mõttes — tõmmata tähelepanu üha kasvavale inimtekkelisele reostusele — võib muusikalist suurlavastust „Ookean” pidada ka suuresti õnnestunuks.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon