SPISSKY — TANTSUST INSPIREERITUD

Peter Spissky (viiul, dirigent), Maria Valdmaa (sopran), Tallinna Kammerorkester 3. VI Käina Huvi-ja Kultuurikeskuses, 4. VI 2021 Tallinna Jaani kirikus

Peter Spissky.
Foto: filharmoonia.ee

Tallinna Jaani kirikus esines arvukale kuulajaskonnale viiuldaja ja külalisdirigent Peter Spissky koos Tallinna Kammerorkestri ning sopran Maria Valdmaaga. Esitati kõrgbaroki helindeid Euroopa erinevaist paigust, alates Inglismaast ja lõpetades Itaaliaga. Kultuurikontaktidega ühendatud Euroopa on teemana sajandeid vana ja see kontserdikava oli omamoodi sisuline jätk Peter Spissky 2020. aasta 16. mail ansambliga Camerata Øresund antud online-kontserdile pealkirjaga „Muusikalised postkaardid Euroopast”. Suure koostöökogemusega külalisdirigent oli ühtlasi viiulirühma kontsertmeister ja sidusa programmi autor. Internetiavarustest võib leida tema arvukaid varasemaid projekte nutikate pealkirjadega, nagu „Barock-Oktoberfest”, „Barock Amok” jpt. Peter Spissky on Eestis musitseerinud varemgi, näiteks koos Tallinna Kammerorkestriga 21. märtsil 2019 Euroopa vanamuusika päeval Tallinnas Mustpeade maja saalis ja ka 31. juulil 2019 Haapsalu vanamuusikafestivalil. Toona olid kavas Vivaldi, Händel ja Rebel.

Tallinna kontserdi läbivaks teemaks, nagu juba mainitud, olid vana hea Euroopa rahvad, nende muusika ja tants. Georg Philipp Telemanni 1721. aastal  loodud avamäng-süit „Vanad ja uued rahvad” („Les Nations anciens et modernes”) andis muusika abil edasi eri rahvuste temperamenti ja üldist meelelaadi. Spissky koostatud kavateksti järgi on/olid sakslased oma loomult kõige vaoshoitumad, neile järgnevad kraadike elavamad rootslased ja lõpuks veelgi temperamentsemad taanlased. Telemanni süit koosneb kolmest avamängulaadsest teosepaarist ja kavabukletis kommenteerib Spissky seda nõnda: „Telemanni muusika viib kuulajad reisile Skandinaaviasse. Oma muusikalises päevaraamatus „Vanad ja uued rahvad” kirjeldab ta, kuidas rootslaste ja taanlaste vanem põlvkond naudib rahulikku, tüünet elu, samal ajal kui noored galopeerivad rutakalt ringi. Tundub, et võrreldes 18. sajandiga ei ole praeguseks just palju muutunud.” Tallinna Kammerorkestri mäng Spissky käe all võlus kuulajaskonda juba esimestest taktidest peale. Miniatuursetes tantsuosades valitses hea meeleolu, ennekõike joonistusid selgelt välja nõtkelt energiline liikumine ja rütmimustrid.

Kontserdil kõlas ka Henry Purcelli 1692. aastal loodud süit ooperist „Haldjakuninganna” („The Fairy Queen”). Ooperi esiettekanne toimus 1671. aastal valminud Dorset Garden Theatre’is, mida algselt tunti Yorki hertsogi ehk lihtsalt Hertsogi teatri nime all. Süidis on taas karakteersed, eri rahvustele viitavad osad, muu hulgas prantsuse avamäng ja inglaslik hornpipe.

Sopran Maria Valdmaa lisas instrumentaalikesksele kavale häid vokaalseid kontraste Georg Friedrich Händeli ooperiloomingu kangelannade aariatega: õnnejoovastuses Poppea (aaria „Bel piacere…”) Händeli varase perioodi ooperi „Agrippina” III vaatusest (loomisaastaks 1709) ning raevukas Alcina retsitatiiv „Ah Ruggero…” ja aaria „Ombre pallide…” Händeli ooperi „Alcina” II vaatusest. Viimase aaria suhteliselt kiire liikumisega, viiulitega unisoonis kulgevad pikad, vähendatud intervallidega vokaalsed kaskaadid kõlasid Valdmaa meisterlikus esituses mängleva kergusega ja itaalialik stile concitato ehk erutatud laulustiil pääses siin ehedal moel mõjule, paiskudes spontaanselt kirikulöövide alla.

Euroopa rahvuste muusikalistele portreedele tuli muusikaõhtu kulgedes lisa André Campra süidiga ballett-
ooperist „Galantne Euroopa” („L’Euro-pe galante”, 1697), kus põhitegelasteks olid prantslased ja hispaanlased — esimesed koos karakteersete tantsudega „Gavotte” ja „Rigaudon” ja teised tollase moetantsu, aeglase ja sensuaalse „Sarabandega”.

Jaani kirikus esitatud teoste hulgas olid esindatud ka Johan Helmich Romani (1694–1758) helindid. Omal ajal Rootsi Händeliks kutsutud Skandinaavia regiooni helilooja Roman olevat Händeliga ka tegelikult kohtunud, nimelt 1716. aastal Londonis, kui Romanile pakuti viiuldaja kohta Kuningliku Teatri orkestris. See periood kujunes rootsi helikunstniku elus väga viljastavaks, võimaldades tal  teha lähemat tutvust itaalialiku ooperimaailma ja Händeli kompositsioonistiiliga. Viimane mõjutas Romani loomingut oluliselt.

Kontserdil esitati Romani 1728. aastal valminud süit „Golovini muusika”, mille vürst Nikolai Golovin, Vene Keisririigi saadik Stockholmis, oli tellinud tsaar Peeter II kroonimispidustusteks. See diplomaatiline žest olevat parandanud oluliselt kahe riigi seni mitte just ülisõbralikke suhteid. Süidi neljakümne viiest iseseisvast osast kanti ette neli. Teadaolevalt reisis Roman palju ringi; tema kaasaegsete sõnul olevat ta tantsinud nagu prantslane ja laulnud nagu itaallane, kuid seda kõike tugeva, ent võluva rootsi aktsendiga.

Slovaki päritolu Peter Spissky on pärast õpinguid Bratislava Muusikaakadeemias saanud solistidiplomi Malmö Muusikaakadeemias Rootsis ning kaitsnud 2017. aastal Lundi ülikooli juures doktorikraadi barokktantsu ja viiulimängu alal. Rootsi siirdus viiuldaja juba 1989. aastal ja  praegu tegutseb ta põhiliselt ansamblite Concerto Copenhagen ja Camerata Øresund viiulikontsertmeistrina. Ta osaleb regulaarselt mitmetel vanamuusikafestivalidel ning õpetab barokkviiulit Malmös ja Kopenhaagenis.

Tutvudes põgusalt Spissky doktoritöö „Ups and Downs — Violin Bowing as Gesture”1 ülesehituse ja peamiste teemadega, äratas minu tähelepanu selle n-ö „tagurpidi ülesehitus” (kasutades tema enda sõnu). Nimelt algab iga tavapärane teadustöö teoreetilise baasi ja tüvitekstide, uurimisprobleemi ja -meetodi kirjeldamisega, ent Spissky alustab hoopis teisest otsast. Ta nendib, et teaduskeel on võimetu edasi andma muusika olulisi komponente, eeskätt liikumisega seotud küsimusi, ja demonstreerib audiovisuaalsete muusikanäidete abil oma isiklikke valikuid ajaloolise repertuaari tõlgendusprotsessis. Ilmeka metafoori ja tühise klišee vahelist „õhukest jääd” kompides annab loojanatuuriga Spissky lugejale konkreetse ja veenva nägemuse oma tõlgendusest, arvestades samas sellega, et muusika on mitmetahuline, multimodaalne fenomen. Usun, et sellega nõustub iga pühendunud tegevmuusik. Kasutades üdini praktikuna online’i suurepäraseid võimalusi, demonstreerib ta oma kordumatut tõlgendust selgitavate videoklippidega, ehitades sellest lähtuvalt üles uurimisteema argumentatsiooni, analüüsi, diskussiooni. Töö põhiosa moodustavad niisiis stuudioeksperimendid  ning alles töö lõpuosas jõuab ta uurimusküsimuse teoreetilise aluse ja meetodi juurde. Tema uurimusest leiame ka äärmiselt isiklikke seiku, mis on seotud tema lapsepõlvega totalitaarse režiimi ajal, koduse miljöö ja õpingutega. Autobiograafilise värvinguga teabest selgub, et Spissky kodus harrastati aktiivselt ka rahvamuusikat ja improvisatsiooni. Ta vend olevat mänginud akordioni, isa klaverit ja kitarri (millel puudunud sageli ülemine keel) ning ema laulnud. Kõik see olevat tasakaalustanud rohkeid, lapsena tüütuna tundunud viiulitehnika harjutusi, andes talle tema muusikuteele kaasa hindamatu pagasi.

Spissky enese sõnul olevat ta ammugi lahkunud „barokipolitsei” ridadest, st autentsusejüngrite seast. Ta ütleb, et nn autentse ja ainuõige esituse kuulutajad olid oma jäikades otsustustes mõjutatud 1970.–1980. aastatel valitsenud totalitaarsest režiimist ning et juba pikemat aega pole kunagised autentsuse kontseptsiooniga seotud „sünnitusvalud” teda enam piinanud. Tema uurimusele on andnud lähtepunkti ja impulsi muusikateadlased Richard Taruskin, Bruce Haynes, John Butt jt, samuti saksa filosoof Hans-Georg Gadamer, keda tsiteerides ta kinnitab, et ajalugu ei kuulu  meile, vaid hoopis vastupidi, meie kuulume ajaloole. Iga inimene on oma ajastu kujundatud, tema muusikaline valik sõltub tema identiteedist, ta räägib „oma lugu”, autobiograafilist narratiivi, jutustades seda ikka ja jälle. Spissky on veendunud, et meile antud ajahetk otsustab kõik ja et muusik edastab endale ainuomases keeles, muusikaliste vahenditega, oma identiteeti. Järgmist sammu, interpreedi individuaalsest keskkonnast välja, näeb ta interpreedi, tema kaasmuusikute ja publiku vahelises kommunikatiivses resonantsis. Spissky nimetab kolme tegurit, mis mõjutavad viiuldaja genesis’t: heli, liikumine ja sõna.

Spissky kaugeneb teadlikult traditsioonilise teadustöö kitsastest raamidest, tuues sinna sisse ka noorena harrastatud jalgpalli ja kehatunnetuse teema. Siin leiab ta paralleele pillimänguga, mis sarnaselt spordiga eeldab kohalolekut, silmapilkset reaktsiooni, spontaansust, hetkeolukorra tunnetamise oskust, oma keha valitsemist. Enne kokkupuudet palliga määrab mängija selle liikumise suuna ja kiiruse ning samalaadne drill on vajalik ka muusikas mängutehnika omandamiseks. Jalgpallimatš algab vilega — kontserdi juhatab sisse aplaus. Kolleegid muusikamaailmast kutsusid Spisskyt Peleks, pallimängijad Paganiniks. Mõlemas maailmas korraga figureeris ta sajaprotsendiliselt umbes 17. eluaastani, seejärel tuli teha valik. 

Spissky on viinud end kurssi ka ajaloolise tantsuga ja nimetab oma viiulit tantsupartneriks. Žesti ja tantsu imiteerimisest saab ta inspiratsiooni viiulipoogna kasutamiseks. Ta uurib keha ja välise objekti, antud juhul viiuli vastastikust toimet, viiulikeele ja poogna elastsuse rakendamise süvatasandeid. Taas toonitab ta valmisoleku olulisust, mida saab omandada vaid praktikas — teoreetilise informatsiooni kuhjamine on siin teisejärguline.

Kontsert Tallinna Jaani kirikus päädis viiulivirtuoosi ja pedagoogi Francesco Geminiani suurejoonelise, bassivariatsioonidel põhineva tsükliga „La Follia”. Tegelikult kujutab see endast Geminiani arranžeeringut tema kunagise õpetaja Arcangelo Corelli Concerto grosso’st op. 5, nr 12 orkestrile. Kolinud 1714. aastal Londonisse, olevat Geminianigi puutunud kokku Händeliga ning sarnaselt Romaniga mängis temagi kuninglikus orkestris esimest viiulit. Geminiani kui kuulsa „Viiulikooli” („Art of Playing on the Violin” op. 9, 1751) koostaja „Follia” variatsioonid kõlasid Spissky esituses tõelise viiulitehnika tulevärgina, olles tulvil vitaalsust.

Kontserdi lõpul palus publik aplausiga lisalugusid ja avaldas siirast tänu, sest ometi kord saadi tol õhtul jälle vabalt läbi Euroopa reisida, eks ikka muusika tiivul.

 

Viide:

1 Ups and Downs. Violin bowing as gesture.  Malmö Faculty of Fine and Performing Arts, Lund University: Doctoral Studies and Research in Fine and Performing Arts, nr 17. — www.upsanddowns.se

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon