SASS

Aleksander Eelmaa
6. XI 1946 —21. VII 2021

Mingil moel peab seda sissejuhatust nüüd alustama, kuigi alustada ei tahakski, tahaks öelda lihtsalt ja kuidagi keskelt. Sassil oli ja on omamoodi lunastav ja otsekui lahendav toime. Mõtlesin mitu päeva, kas seda ja nii üldse kirjutada, aga nüüd lihtsalt kirjutan, arvaku Sass mida tahes, kas või, et liiga suured sõnad. Eks suured sõnad olegi vahel ohtlikud või riskantsed. Sass suuri, või õigemini suureks aetud sõnu ei pruukinud, aga ta võis iga kell ja justkui möödaminnes rääkida suurtest asjadest nii, et need olid siinsamas ja hoomatavad, justkui oleksid need igapäevased. Aga need ongi igapäevased, lihtsalt igaüks ei oska neist nii rääkida. Aga see lunastav toime, sellega on nii, et Sass oli ja on suur nagu meri. Meil kõigil on muresid, võivad olla ka vastuolud ja võib olla ka küsimus, kas keegi neid me muresid ja vastuolusid üldse mõistab. Sassiga rääkides seda küsimust ei olnud, need asjad kuidagi nagu mahtusid tema südamesse ära, ta mõistis väga laial diapasoonil. Ja vaat sellisel asjal ongi lunastav toime. Nii sai olla dialoog ja Sass ei rääkinud asjadest kunagi n-ö üleüldse, ta vastas väga selgelt läbi omaenda tunnetuse ja vaate. Kuidagi nii, et kui Sass kellegagi rääkis, siis ta rääkiski temaga.

Aga sõnadest veel. Sass andis meile, EHI teatriõppe teisele lennule aasta aega pantomiimi ja tihti kordus seal selline pilt: Sass räägib, lööb kaht nimetissõrme ülalt alla, edasi-tagasi, otsapidi kokku ja ütleb: „Nojah, see on nüüd loll jutt küll, aga…”, ja siis tuleb sealt sulakulda. Mina vahin, olen hämmeldunud ja mõtlen, et keegi peaks tal siin kogu aeg diktofoniga järel jooksma. Aga keegi ei jookse, ka mina mitte. Üks lause, mille Sass pillas: „Sõnadega saab ka valetada, aga keha ei valeta.” Nime poolest õppisime pantomiimi ja noh, seda me ju õppisimegi, aga rohkemgi oli see mingi vaate, tunnetuse, taju, elamise õppimine.

Öeldakse, et asendamatuid inimesi ei ole. See on tõsi — kui liini taga koht tühjaks jääb, leitakse keegi teine. Aga isiksusi ei saa asendada. Enamgi veel, isiksused, meistrid näitavad mingil moel sedagi, et ühtegi inimest ei saa asendada, sest inimene pole üksnes liinitööline. Suurus, sisemine suurus, see käib ka kuidagi meistri juurde ja ma pakun, et ka võime armastada väikest, sest seal on suur. Ajal, mil „väikekaupmees” on justkui normatiivne tunnetuslik lagi, võiks sedagi tagasihoidlikult meenutada. Ja tõden kibedalt, et ma pole tihti tahtnud väikeses näha suurt.

Aastaid hiljem õnnestus mul teha Sassiga lähemalt koostööd, kui Ardo Ran Varres lavastas Tartu Uues Teatris „Sümfoonia ühele. Allegro con moto”. Olin selle dramaturgiks, Sass mängis. Rollinimeks oli Krapp — vana mees, helitehnik, kelle dialoogipartneriks on helid ja ühtäkki elustunud raadio, kust saja-aastasel ajalooskaalal tuleb muusikat, saateid ja sõnumeid Krapile olulistelt inimestelt. Seal oli sees see, mida ma samuti hästi sõnadesse panna ei oska. On üks seik, mida olen juba varemgi rääkinud, nüüd siis taas. Oli detsember, kõndisin Süda tänavalt Liiva­laia poole ja mõtlesin valmivale tekstile — et kuidas „see koht on”, ja et „… siis on lapse nutt ja selle järel pääsukeste laul…” Ja nagu ma olin seda mõelnud, tõusis mu kõrval hoovis ühelt puult vidistades väike linnuparv. Üldiselt detsembris vidistavaid linde palju ei kohta, aga noh, see oli selline soe detsember ja nii said ka nemad kohal olla.

Kui Ardo Sassile seda rolli pakkus, oli Sass kohe nõus kaasa lööma, kuigi see oli muidugi riskantne ettevõtmine. Lavastus sündis kuidagi kaunilt, Sass mängis… see kõlab nüüd imelikult, aga ta nagu ei kartnud üldse riski, mängis nii, nagu ainult tema saab mängida, suure südamega ja nõnda, et tõelisus oli siinsamas… Ja seejuures ikka lustis ka. Nojah, aga tal ju oligi tõelisus kogu aeg siinsamas. Kui „Sümfoonia” käis Kanadas ja andis seal külalisetendusi, rääkis Ardo pärast, et Sass oli sellises hoos, et esimene etendus läks nagu rokk-kontsert. Ja veel rääkis Ardo, et Sass jagas seal kogu oma honorari, kõik Kanada dollarid kogu trupi vahel laiali.

Kui „Sümfoonia” esimene lugemine oli, pillas Sass muu hulgas sellise lause: „Teatud vanuses lähevad saapa ja kaela number ühte, kõik on 4B.” Kirjutasin selle koos paari muu märkusega tiitellehe tagaküljele, sest see oli lihtsalt jube vaimukas. Kui Saueaugul oli esimene etendus, tuli pärast piduõhtul juttu ka kunstist ja selle mõistmisest ja Sass ütles: „Võiks arvata, et ma olen oma elus näinud palju päikesetõuse. Aga ma olen näinud vaid mõnda. Aga kas see on siis päikesetõusude süü? Ei, see on minu süü.” Sass lihtsalt loopis kulda. Miks ma koolis mõtlesin, et keegi peaks tal diktofoniga järel jooksma, aga ise diktofonini ei jõudnud, ei oska siiani öelda.

Ja nüüd siis sissejuhatus. 2009. aastal saatis Sass mulle ühe oma teksti, pakkus seda mängida. See on sõnadeta näidend. Ma olin kõrvust tõstetud, aga samal ajal ka oma südamega kimpus. Ses näidendis aga ei saanud mingit tilulilu ka puht füüsilises mõttes teha, ja nii ma siis kurtsin, et ei saa.  Küsisin aga, et kas selle näidendi võiks ehk avaldada.  Sass ei tahtnud: ei, pole vaja. Möödusid aastad, paar korda küsisin selle kohta ikka uuesti ja viimaks Sass nõustus, et hea küll, las ta siis olla. Lubatäht on, nüüd siis see näidend, nii, nagu ta kirjaga tuli, siin. (D. T.)

N 6. august 2009, 06:59

 

Kaunist hommikut!

Loe, mõtiskle ja vaata, mis sa arvad. Loo lõpus kolm lavastajat on liialdus, seda pole vaja.

 

Kõike kaunist. Sass

 

 

LUGU

ALEKSANDER EELMAA

 

Laval on kapp ja tool.

Tuleb mees. Seljas väsinud ülikond, peas kõvakübar, jalas kriuksuga saapad.

Mees vaatab kappi.

      /Paus/

Läheb kapi poole. Peatub. Mõtleb. Vaatab tooli. Mõtleb. Vaatab kappi. Mõtleb. Läheb tooli juurde.

Mõtleb. Hakkab istuma. Peatub. Vaatab tooli. Vaatab kappi. Mõtleb. Nihutab tooli kapi suunas. Mõtleb. Parandab tooli asendit.

Istub. Vaatab kappi.

      /Paus/

Tõuseb. Läheb kapi juurde. Puudutab kappi. Mõtleb. Väljub.

 

Tuleb tagasi, käes nöörijupp. Tõmbab nööri sirgeks. Mõtleb. Väljub.

 

Tuleb tagasi pikema nööriga. Harutab nööri lahti. Vaatab üles. Mõtleb. Läheb kapi juurde, nöör lohiseb järel. Vaatab kappi. Mõtleb.

Kerib nööri kokku, asetab kapi kõrvale. Läheb tooli juurde. Võtab pintsaku seljast. Asetab pintsaku toolileenile. Peatub. Mõtleb.

Paneb pintsaku kokku, asetab toolile. Võtab kübara peast, asetab toolile. Peatub. Mõtleb. Vaatab ringi. Viib kübara välja.

 

Tuleb tagasi. Vaatab kappi. Mõtleb. Läheb kapi juurde. Teeb tiiru ümber kapi. Mõtleb. Keerab kapi küljega publiku poole.

Katsub, kui raske on kapp. Mõtleb. Võtab köie. Otsib, kuidas köiega kappi selga tõsta. Hakkab kappi selga tõstma. Peatub. Mõtleb.

Laseb köiel kukkuda. Läheb välja.

 

Toob kriidise kaltsu, asetab maha. Mõtleb. Läheb kapi juurde. Võtab kapi selga. Läheb kaltsu juurde. Mõtleb. Astub kaltsule.

Pühib jalgu. Mõtleb. Hakkab minema, kapp seljas. Kuulda on südamelöögid ja hingamine.

/Ta teekond läheb mööda kujutletavat kaheksat, alul kergelt ja muutub aina rängemaks, kestab reaalse füüsilise võime piirini./

Peatub. Asetab kapi maha samasse kohta, kust alustas, esiküljega publiku poole. Kogub ennast.

      /Paus/

Vaatab kapinuppe. Mõtleb. Vaatab tooli. Läheb tooli juurde.

/Näha on, et mehe särk on seljalt punane./

Harutab pintsaku lahti. Võtab taskust paela. Paneb pintsaku uuesti kokku. Asetab toolile. Läheb kapi poole. Peatub.

Läheb tagasi tooli juurde, võtab pintsaku, harutab lahti. Paneb paela taskusse tagasi. Võtab teisest taskust punase paela.

Paneb pintsaku kokku, asetab toolile tagasi. Läheb kapi poole. Peatub. Mõtleb. Läheb tooli juurde tagasi. Võtab pintsaku, harutab lahti. Paneb punase paela taskusse tagasi. Võtab eelmise paela. Paneb pintsaku kokku, asetab toolile. Läheb kapi juurde.

Vaatab kapinuppe. Mõtleb.

Seob ühe nööriotsa parempoolse nupu külge. Veab nööri ümber kapi. Seob teise otsa vasaku nupu külge. Mõtleb. Hakkab minema kapi taha. Peatub. Mõtleb. Vaatab üles. Mõtleb.

Tuleb lava keskele, lööb käega õhku. /Osa valgusest kustub./ Lööb veel kord käega. /Kustub veel valgust, jääb
ainult üks valguskiir põrandale./ Lööb kolmat korda.

/Valgus ei kao./ Mees läheneb valguslaigule, see liigub eest ära./ Ta püüab laiku, kuni saab laigu peale astudes laigu kätte./ Mõtleb. Läheb välja.

Tuleb tagasi kühvli ja harjaga./Püüab valguslaigu uuesti kinni, pühib selle kühvlile./ Viib laigu välja.

      /Pimedus/

Kuulda on, kuidas mees tuleb tagasi ja läheb kapi taha.

/Algab muusika „Mis maksab see koer aknal”, kapis süttib valgus, see kumab läbi. Kapiuksed hakkavad muusika taktis liikuma, nagu laulaks kapp./

Laul lõpeb. Mees teeb sõrmenipsu. Valgus naaseb, kuid on veidi hämaram. Mees läheb kapi ette, seljaga publiku poole. Vaatab kappi. Mõtleb. Vaatab publikut. Mõtleb. Läheb tooli juurde, paneb pintsaku selga. Pöördub kapi poole.

Mõtleb.

Läheb ühe juurde kolmest lavastajast. Vaatab otsa.

      /Paus/

Läheb kapi juurde, lavastaja järgneb talle. Annab talle nööri, mis liigutas uksi. Vaatab kappi. Vaatab publikut. Mõtleb.

Läheb välja.

 

Tuleb tagasi kübaraga. Mõtleb. Vaatab publikut. Paneb kübara pähe.

      /Paus/

Võtab kübara peast, koputab kübarat vastu kätt, paneb pähe.

      /Paus/

Võtab kübara peast. Vaatab kübarasse, katsub seest, raputab, paneb pähe.

      /Paus/

Võtab kübara peast. Vaatab voodri vahele. Hakkab kübarat pähe panema. Peatub. Läheb välja.

 

Tuleb tagasi, käes šleif ja baleriinikleidike. Paneb šleifi pähe, kleidikese ülikonna peale. Kohendab neid. Mõtleb.

Teeb sõrmenipsu.

      /Kapp hakkab laulma, uksed liiguvad, valgus kumab./ Ta tantsib seelikuäärest kinni hoides kujutletavat kaheksat. Laul lõpeb. Mees peatub. Vaatab ainiti publikut. Lavastaja tuleb mehe juurde. Vaatab teda. Võtab taskust kommi. Teeb selle paberist lahti. Pistab mehele suhu. Mees mälub, lavastaja lahkub.

      /See kordub kõigi kolme lavastajaga./

Esimene lavastaja läheb uuesti kapi taha. Mees pöördub kapi poole.

      /Paus/

Võtab šleifi peast. Võtab seeliku seljast.

      /Need kukuvad põrandale./

      /Paus/

Mees võtab pintsaku seljast.

Valgus kustub.

 

Lõpp.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon