PORTREE ÜHEST KÜLJEST

September, 2021

PIRET PÕLDVER

„Pingeväljade aednik”. Režissöörid: Joosep Matjus ja Katri Rannastu. Operaator: Joosep Matjus. Produtsent ja monteerija: Katri Rannastu. Helilooja: Mati Uprus. Portreefilm, dokumentaalfilm, kestus 60 min. ©WildKino. Esilinastus 07. II 2021 festivalil „DocPoint Tallinn”.

 

Mehis Heinsaar on üks neid kirjanikke, kelle loomingut saadab kindlapiiriline ja omapärane autorikuvand. Igaühega nii ei ole, mõni isiksus võib täiesti oma loomingu varju jääda, pakkuda üllatust või pettumust à la „ah, minu ettekujutus kirjanikust oli hoopis midagi muud; kirjanik ei tohi olla argine tööinimene; kirjanik ei tohi viljeleda kodanlikku elustiili”. Heinsaare puhul ei pea pettuma: tema isiksusel ei jää puudu selgepiirilisusest, romantilised ihalused kunstikukuvandi järele leiavad rahuldamist, olemas on nii salapära kui selge poeedikuju. Sellest poeedikujust lähtuvalt on loodud ka Joosep Matjuse ja Katri Rannastu film „Pingeväljade aednik”.

 

Kuvandi kinnistamine

Veebruari alguses Kaspar Viilupile antud intervjuus¹ toovad Matjus ja Rannastu välja, et nende eesmärk oli püüda kinni maagiline maailm, mis Heinsaarega kaasas käib. Nad on jälginud Heinsaart kui fenomeni, kedagi, kes elab salapärases omailmas, ja nad soovisid saada selle tavatu maailma filmile. See on neil ka suurepäraselt õnnestunud — ekraanil liikuv Heinsaar on müstiline ja eksootiline, külastab ootamatuid paiku, peab kummalisi vestlusi ja viljeleb ebatavalist elustiili. Film toetab seega tugevalt kuvandit, mis hakkas Heinsaarele tekkima 2000-ndate alguses, kirjanduskoosluse Erakkond ajal. See on erakkirjaniku kuvand, mõtiskleja kuvand, kes armastab loodust, rändamist, eemalolekut. Kirjanikku ümbritsevad vanad esemed, esimese vabariigi aegsed toolid, lauad, ahiküte elektrita majas, nipernaadilik rändajavabadus ja romantiline korratus. Filmis on see kõik suurepäraselt ära tabatud ja edasi antud, Heinsaare autori­mina essents tuleb puhtalt välja, olgu tegu siis tema kirjanikukuju või loomingu võngetega.

Seda huvitavat ja kummastavat karakterit ei tasu siiski segamini ajada Mehis Heinsaare kui isikuga. Film on keskendunud peaaegu eranditult kirjanduslikule kujule, fiktiivsele autorile, kes on omakorda tegelane linateoses. „Pingeväljade aednik” pole puhas dokumentaal (aga mis üldse on?), vaid film, milles isik Mehis Heinsaar mängib kirjanikku Mehis Heinsaart. Selles mõttes on film portree, mis näitab portreteeritavast vaid ühte külge. Me ei saa teada, kes on Mehis Heinsaar isikuna, miks talle meeldivad vanad majad ja loodus, mida ta ise millestki arvab, milline on tema lugu, mis on talle oluline ja mispärast. Vähestest enesekirjeldustest võib küll välja lugeda, et tal on raskusi kirjutamisega, et takistused, nagu varastatud asjad, meeleolu jms, on vahel häirivad kaaslased, aga palju muud sealt ei selgu. See-eest saame jälgida Heinsaare salapärast ja kummalist elustiili.

Nagu ka Matjus ja Rannastu välja tõid, läheneb film Heinsaarele kui paeluvale objektile: kirjanik Heinsaar on huvitav loodusnähtus, nagu põder või luik loodusfilmis. Kõnnib mahajäetud maja ümber või ragistab tihnikutes, parandab ratast, külastab sõpru, mõtiskleb pimedas toas või uurib vanu tekste. Kuid see, mida inimene Heinsaar selle varjus mõtleb ja tunneb, miks ta midagi teeb, jääb saladuseks.

„Pingeväljade aednik”, 2021. Režissöör Joosep Matjus ja Katri Rannastu.
Mehis Heinsaar.

 

Esteetiline loodusfilm käib ühte sammu Heinsaare loominguga

Kohe esimeste kaadritega liiguvad mõtted loodusfilmile — ja eks selles mõttesuunas ole oma roll ka režissööri varasematel töödel. Siin on palju loodust: linnud, putukad, põõsad, tärkav kevad või tummine suvi. Kaadrid on ilusad ja kõnekad, staatilised ja jälgivad kõrvalt. Kirjanik liigub erinevates keskkondades, kaamera püsib paigal. Ka suhtumises peategelasse ilmneb loodusfilmilikkus — Heinsaar on sageli vait, kaamera jälgib tema tegutsemist. Puuduvad tekstilised kommentaarid külastatud paikade, tegutsemise motiivide ja vestluspartnerite kohta. Film kulgeb suuremas jaos rahulikult ja ühtlaselt, jälgides kirjaniku tegutsemist: kuidas ta rassib tihnikutes ja turnib vanades majades, mängib metsas flööti, lappab vanu ajakirju. Ta on omas elemendis, enesekindel ja eneseteadlik.

Visuaal ja muusika meenutavad 80-ndate eesti loodusfilme, kohati näiteks Fred Jüssi loomingut, samuti saab mõnest kaadrist ära tunda viiteid „Nipernaadi” filmile. (Viimane sobib hästi Heinsaarega kokku — tema bakalaureusetöö käsitles August Gailitit ja mitmetes tekstides on viidatud Heinsaare ja Gailiti loomingu sarnasusele.) Filmis on palju vaikust ja mõtlikkust. „Pingeväljade aedniku” kõige nauditavam osa on imekaunid kaadrid, harmoonilised, puhtad ja selged, millesse on nauding uppuda, esteetiline ja steriilne vaikus.

Samas hakkab mingil hetkel tunduma, et kaadrid korduvad, tähendused ei kuhju ega täienda üksteist, vaid ütlevad uuesti sama, mida varem. Filmis ongi põhiliselt kaks motiivi: üks on kulgev Heinsaar ja teine inimestega kohtuv Heinsaar. Kumbki Heinsaar teeb omas elemendis sama asja, ei lisa filmi käigus midagi eriti uut. Samas annab selline ülesehitus filmile juurde mitmekesisust (nagu kirjeldus ütleb, „[r]ändaja teel leiab aset seitse kohtumist, mis avavad vaatajale Mehis Hein­saare maagilist siseilma”²), rahulikult kulgevasse voogu toovad kohtumised ja dialoogid vaheldust. Nii näiteks on lennukas vestlus Marko Kompusega üsnagi värskendav ja muudab filmi korraks ootamatult elavaks.

Kui üksinduses kulgev Heinsaar on eneseteadlik ja omas elemendis, siis teistega kohtudes ilmneb tema tagasihoidlikum, häbelikum ja ebakindlam pale. Filmivaataja ei saa teada, kes on need, kellega Heinsaar kohtub, sest selgitavat teksti kusagilt ei leia. Minul oli rõõm tunda ära kunstnik Juka Käärman, luuletaja Marko Kompus, Mehise perekond, kuid üks tegelane jäi võõraks. Millest ja kuidas kõneleks minuga film, kui ma ei tunneks ära kedagi, kes filmis üles astub? Ühelt poolt võib olla, et anonüümsus ja nimeta inimesed tekitavad mingi üldistuse — just nagu loodusfilmis on põder põder ja temast mööduv rebane anonüümne rebane. Kui me ei tea, kes parajasti räägib, muutub indiviidist olulisemaks tegelastevaheline dünaamika ja suhtluse sisu ning vähem tähtis on nende taust ja roll (kultuuri)maastikul. See, et vaataja ei tea, kes on tegelased, kus asuvad külastatud paigad ja miks Hein­saar seal on, annab võimaluse suhestuda puhtamalt filmi esteetikaga, millegi üldinimlikuga, vestlusteemadega, keskenduda kaadritele, olla rohkem hetkes. Siiski näib mulle, et Eesti on selleks liiga väike, et uudishimu ei hakkaks domineerima ja et ma suudaksin võtta kultuuritegelasi pelgalt esteetiliste objektidena. Ikka tahaks teada, kes need kaadritesse sattunud inimesed on, millega tegelevad, mis on nende roll kultuuris ja eelkõige Mehise elus. Seepärast tajusin taustainfo puudumist pigem tühiku ja puudujäägi kui rikastava aspektina. Võimalik, et Eesti on lihtsalt liiga ahtake selleks, et muuta mõni kultuuritegelane omaette kunstiteoseks.

Nii nagu filmi pealkiri „Pingeväljade aednik” on sama mis Heinsaare viimasel luulekogul (2018), astub kogu film ühte sammu Heinsaare loominguga. Film ja Heinsaare kirjutised on sarnase tooni ja tundega, kattuvate teemadega. Tema tekstides on samuti palju rändamist ja loodust: tärkav kevad, rägastik, tihnikud. Samuti leidub mõlemas inetuse ja arhailisuse estetiseerimist: vana vakstu, millel leiva ja juustu tükid, mõtlik teejoomine, hetke tunnetamine, poollagunenud maja, küünlavalgus, pliidi all praksuvad puud, plekk-kruusid ja puu­pliidil keev vesi, kirjutamine paberi ja pliiatsiga. See arhailine maailm on ka meeste maailm, sõbrad ja vestluspartnerid on meessoost, naiste roll on olla ema või kallim, seda nii filmis kui ka Hein­saare loomingus. On palju erakuna kulgemist, suhestumist eelkõige looduskeskkonna, tekstide ja kunstiga, palju vähem inimestega. Heinsaare kirjanikukuvand sulandub kohati ühte tema loomingu tegelastega, kandes nende imidžit — ka tema peategelased on peaaegu eranditult mehed, üksiklased, introvertsed mõtisklejad. Sellisest vaatepunktist ja sellise esteetikaga on loodud ka film.

„Pingeväljade aednik”, 2021. Režissöörid Katri Rannastu ja Joosep Matjus.

 

Ambivalentsus — huumor, paroodia või mis?

Samas leidub sellise rahulikult kulgeva filmi kohta ootamatult palju stseene, mis ajavad naerma. Alguses on see üllatav, sest filmikeel on justkui tõsine, mõtisklev, teatud viisil sügavamõtteline ja aeglane. Mu esimene naerupurtsatus tundus isegi kohatu, kuid filmi edasi vaadates hakkas ilmnema, et huumor on siia täiesti teadlikult sisse peidetud. Ja just nimelt peidetud, sest kohati on keeruline aru saada, kas huumor on taotluslik või juhuslik, on see nali või eneseparoodia. Huumor on siin tõlgendamise ja märkamise küsimus ja jääb seega mõnusalt ambivalentseks — sest ega pole kindel, et taheti nalja teha, ja kui tahetigi, kas siis enda, filmikeele või maailma üle? Näiteks võtavad Juka ja Mehis metsas kahemehesaega maha kuivanud puu ja veavad seda välja. Eespool kõndiva kirjaniku õlal on kitsam ladvapool, mis vänderdab üles-alla, dikteerides meeste sammu rütmi — visuaal on kummastav ja ootamatu. Või kui Mehis ja Juka pitsi viina manustavad, teevad nad seda nagu häbelikud koolipoisid, külg teineteise poole, kummastki kiirgumas kohmetust. Ja kui loomeinimesed einet võtavad, turritab kaunilt kaetud söögilaualt välja ketassaag. Vestlus Kompusega on täis hüperboole ja ootamatuid pöördeid, absurdseid arutelusid ja huvitavat kehakeelt. Üleüldse on dialoogides, nii vähe, kui neid filmis ka pole, mitu tasandit: tõsidus ja eneseiroonia, sügavus ja eneseparoodia, mis avaldubki kõige ehedamalt vestluses Marko Kompusega, aga ka häbelikes fraasides, mida Mehis ja Juka vahetavad.

Üsna filmi alguses ronib kirjanik lagunenud maja kõrval lauahunniku otsas, ehitab endale vanadest risutükkidest tooli, istub sellele ja vaatab kevadpäikese käes maastikku ja mööduvat traktorit. Kaader on kaunis, idülliline ja veider — selline veidruse estetiseerimine annab filmile mahlasust. Samas küsisin filmi jooksul endalt korduvalt, kas liiga ilusaid kaadreid ja loodusfilmilikkust, kus põdra või luige asemel on peategelaseks kirjanik, võib samuti näha mitmekihilise ja eneseiroonilisena, dialoogina eesti loodusfilmidega või üleüldse eesti filmitraditsiooniga. Või on siin peidus hoopis eneseparoodia. Ja jõudsin järeldusele, et isegi kui huumori keel jääb ambivalentseks, annavad kummastavad kaadrid ja vähesed dialoogid filmile mõnusa voolu ning mahendavat liiga ilusat (isegi üle võlli ilusat) filmikeelt, tõmmates alla klišeeohu.

„Pingeväljade aednik”, 2021. Kirjanik ja pesakast.
Kaadrid filmist

 

Kokkuvõtteks

Filmist saame teada, et Heinsaar on erakkirjanik, omalaadse elustiili ja hoiakuga. Kirjaniku vähestest enesekirjeldustest selgub, et kirjutamisega võib tal esineda mõningaid raskusi, samal ajal tunneb ta end hästi looduses, üksinduses, omaette olles. Teiste inimestega koos muutub ta tagasihoidlikumaks ja ebakindlamaks, justkui häbelikuks. Filmist selgub, et Heinsaarega käib kaasas müstilisuse aura, ligipääsmatus ja tundmatus. Võib arvata, et see on roll, kuid me ei näe selle rolli taha. Ja see ei olegi filmi eesmärk, vastupidi, filmi eesmärk on just nimelt seda müstilisust hoida, edasi anda, pitseerida. Režissöörid ütlevad ju isegi: „Mehis Heinsaar on kadunud maailma kirjanik, ta elab maagilises omailmas, ta kõnnib radu, mis juba ammu rohtunud, ja kaeb kõike tuhandeaastase pilgul. Meie soov oli püüda see nähtamatu maailm filmile.”³ Heinsaare omailm on tõesti püütud filmile. Kirjanikukuvand on kinnistatud.

 

Viited:

¹ Kaspar Viilup 2021. Joosep Matjus: Mehis Heinsaar on kadunud maailma kirjanik. —
RR.ee, 7. II. — https://kultuur.err.ee/1608 100705/joosep-matjus-mehis-heinsaar-on-kadunud-maailma-kirjanik

² Pingeväljade aednik. „DocPointi” programm. — https://docpoint.ee/programm /pingevaljade-aednik/

³ Kaspar Viilup 2021.