PERSONA GRATA KAUPO KRUUSIAUK
September, 2021Elame maailmas, kus ühtpidi on meil aina rohkem tööd, teisalt on üha raskem tööd leida. Režissöör Kaupo Kruusiauk sellise paradoksi ees ei kohku, vaid sukeldub oma esimese täispika mängufilmiga töömaailma olemusse, tuues vaatajani selle eri palged.
Kaupo Kruusiauk augustis 2021.
Harri Rospu foto
Sa oled peatselt esilinastuva mängufilmi „Sandra saab tööd” režissöör ja stsenarist. Kuidas sulle stsenaariumi algne idee tuli ja miks sa tahtsid seda lugu rääkida?
Töö on teemana mulle alati huvitav olnud. Olen ka ise mõned aastad kontoritööd teinud ja sellest kogemusest stsenaarium tõukubki. Eelkõige paelus mind tööprotsess ja pidev rolli otsimine ja võtmine selle käigus. Need alateemad olidki stsenaariumi kirjutamisel käivitavaks jõuks.
Filmi hakkasime tegema ajal, mil koroonalained ei olnud jõudnud veel maailma laastata. Kuigi töö on alati oluline olnud, on tänapäeva maailmas selle tähtsus veel tugevamalt esiplaanil. Töö leidmise ja tööl käimise protsess on praegusel ajal suures muutumises koos inimese identiteedi kujunemisega töökeskkonna kaudu või tõttu.
Üha rohkem leidub näiteid inimestest, kes loobuvad kõrgepalgalisest tööst, et pühenduda sellele, mis pakub midagi ka hingele. Samuti on nüüd üha rohkem inimesi, kes mõistavad teravalt, et ei taha kellast kellani kontoris istuda ja kelles see sund tekitab suurt masendust. Mulle tundub, et stress on väga palju tööga seotud. Aga stressirikas on ka oma rolli leidmine. Mingisugune murrang eneseteostuse küsimuses on juba mõne aja eest toimunud ja mulle pakub see teema väga huvi.
Sinu filmis on esikohal identiteedi küsimus ja isik, kes on meie ühiskonnas justkui nähtamatu. Sandra on füüsikadoktor ja karakter, millist eesti filmides üldiselt ei kohta. Tema akadeemikukarjääri kaudu avaneb kontrastide maailm töövaldkondade ja generatsioonide vahel. Filmi vaadates tabasin end mõttelt, et kas see on konkreetselt Mari Abelile kirjutatud roll, sest kedagi teist näib Sandra kingades võimatu ette kujutada. Tema tegelaskuju nihestatus on väga paeluv.
Sandra tegelaskuju on minu jaoks selle filmi kõige olulisem tegur ja sellega sai väga palju tööd tehtud. Stsenaariumi algideest peale oli mulle selge, et seda rolli hakkab mängima Mari. See karakter on temale kirjutatud. Olin Mariga eelnevalt koos töötanud minu lavakooli lõputöös „Stseenid ühest abielust”. Juba selle lavastuse ajal rääkisin Marile, et kirjutan talle sellist rolli. Sandra karakteri väljatöötamisel püüdsin vältida psühholoogilise realismi piiridesse kinni jäämist ja lisada sinna nüansse. See on täiesti metoodiliselt välja töötatud karakter, mis peabki vaatajale kummastavalt mõjuma.
Olen tänulik, et mul oli võimalus teha selle protsessi käigus Mariga tõesti palju proove ja tööd. Tema karakterimäng on selles filmis mulle kindlasti kõige olulisem ja olin väga rõõmus, et Mari minu ideedega kaasa tuli. Ta oli valmis proovima ja katsetama. Sandra roll on näitlejale selgelt risk, sest püüdlustest hoolimata võib lõpuks kõik täieliku jamana välja kukkuda. Selliste riskide puhul võivad näitlejad arusaadavalt olla kaitsepositsioonil ja väga kummalise rolli puhul tekib ka oht, et näitleja teeb selle lihtsalt Harju keskmise sooritusena ära. Ma hindan väga seda, et Mari julges katsetada. Tal on Von Krahli teatri taust, kus näitlejad on rohkem riskialtid. Meil oli Mariga ka väga hea klapp. Ta usaldas mind ja see on mulle ülitähtis.
Kuigi „Sandra saab tööd” on määratletud draamana, leiab sellest ka hea annuse situatsioonikoomikat, mille armastatud eesti näitlejad värvikalt välja mängivad. Kui suur väljakutse oli kaasata sedavõrd silmapaistev plejaad näitlejaid, kelle töögraafikud kõikvõimalikel teatrilavadel paratamatult kattuvad?
See on filmitegemise juurde käiv saatanlik osa — näitlejad on hõivatud teiste töödega ja nende vabu aegu on väga keeruline ühildada. Seejuures on mulle režissöörina töö näitlejatega äärmiselt oluline. Kuigi sellel filmil on oma traagilised tahud, on see loodud teatava absurditunnetuse ja huumorinootidega.
Mul tõesti vedas Mariga — et sain tema aega nii palju kasutada. Ma olen selle võimaluse üle väga tänulik. Ja tunnen, et koostöö kõigi teiste näitlejatega õnnestus samuti väga hästi. Pühendusin teadlikult sellele, et näitlejate ansambel moodustaks terviku. On väga oluline, et näitleja oma rollisooritusega tuleks kaasa filmi laadi ja huumoriga ning sobituks tervikusse.
Sa oled ühe jalaga mängufilmide maailmas ja teise jalaga dokumentaalides. Sellise dualismi puhul tekib omamoodi paradoks karakteri loomise (mängufilm) ja tema vältimatu ilmnemise vahel (dokk). Milliseid väärtusi selline kahepaiksus luua võib?
Ma õppisin režissööriks Jüri Sillarti käe all, kes keskendus eeskätt mängufilmide lavastamisele. Hiljem täiendasin end Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli ühismagistrantuuris lavastajatega, kus keskendusime rohkem teatrile. Selle väljaõppe taustal pean dokumentaalfilmide tegemist samuti väga tähtsaks ning leian, et see täiendab mind ka mängufilmide lavastajana.
Mängufilmi tegijate poolt on mõnikord tajuda suhtumist, et dokumentaalide tegemine on tühine ajaviide, kus inimesed käivad ja filmivad üksteist kohvi ostmas. Tegelikult on dokumentaalfilmide režissööri töös väga palju loomingulisi nüansse — teatud hetkedel tuleb oma tegelast suunata või siis püsida hoopis nähtamatuna tagaplaanil. Kuivõrd dokumentaalfilm saab tihti ilme alles hiljem, montaažiruumis, tabatakse sündmusi ja selles hargnevat lugu käigupealt. Lisaks võimaldab dokumentaalfilmide tegemine näha seda, kuidas karakterid päriselus välja joonistuvad. Mulle meeldib väga jälgida, kuidas inimene erinevatel hetkedel käitub — sellest õpib tohutult palju karakteriloome jaoks, mida mängufilmi üle kanda.
Režissööre intervjueerides tuleb tihti välja nende vajadus hoida lavastajana piltlikult öeldes kätt soojana lühifilme või dokumentaale tehes.
Jah, sellel kahepaiksusel on ka oma praktiline pool. Loomulikult teeksin ma suurima rõõmuga rohkem mängufilme, kuid Eesti filmitööstuses on raha ja võimalused piiratud, nii et mängu-filme saab teha mõne aasta tagant, oluliselt harvemini kui dokumentaale. Seejuures nõuab mängufilmi tegemine väga palju vaimset ja ajalist ressurssi — ainuüksi montaaž võib kujuneda mitu aastat kestvaks protsessiks. Põhjus, millest ja miks mingit filmi üldse tehakse, peab olema väga selge ja tugev. Filmitegemist tegemise enda pärast ei tahaks ma kunagi ette võtta.
„Sandra saab tööd” sai impulsi sinu isiklikust kogemusest ja sa oled selle ise kirjutanud ja lavastanud. Kui oluline oli selles protsessis saada teistelt tagasisidet?
Selle filmi kirjutamisel oli äärmiselt suur roll Greta Vartsil, kes stsenaariumi toimetas. Ma tegin Gretaga tihedat koostööd. Ta aitas mind väga palju filmi struktuuri loomisel ja ka kõigis teistes loomingulistes küsimustes.
Aasta tagasi loodi Eesti Filmirežissööride Gild, impulsiks see, et režissööridel puudus omavaheline dialoog. Gildi üks asutajatest olid sina. Kuhu on režissööride omavaheline dialoog nüüdseks jõudnud ja millist sõnumit see kannab?
See gild sündis tõepoolest 2020. aasta alguses ja toimib praegu endistviisi väga hästi. Gild tuli luua, kuna seni puudus Eesti režissööridel ühtne hääl ja ka vajalik esindatus eri paikades. Teised erialaliidud on sellist koostööd juba ammu edukalt vedanud.
Üheks suurimaks probleemiks režissööri eriala puhul on fakt, et režissööride tööpanuse hindamine ja selle tasustamine on pälvinud filmitootmise protsessis minimaalset tähelepanu. Mingil hetkel tundus, et režissööride töötasu küsimus on muutunud lausa marginaalseks ja et üldse ei arvestata selle ametiga kaasnevat töötundide mahtu. Ajalises arvestuses on režissööri tunnipalk kui mitte just kõige madalam, siis üks väiksemaid filmimeeskonnas. Antud olukorras on Eesti Filmirežissööride Gildi üheks eesmärgiks see, et režissööride panus oleks hinnatud ka töötasu kaudu. Režissöör tahab ju eelkõige lihtsalt filmi teha ja nii on väga lihtne öelda, et meil küll raha ei ole, aga eks me midagi ikka leiame, et vähemasti saad oma filmi valmis teha. Selline asjade käik paneb režissööri väga keerulisse olukorda. Loomulikult on rõõm, kui saab filmi teha, kuid samal ajal peab millestki ka elama. Üheskoos neid teemasid käsitledes aitab gild režissööri keerulist rolli ja vajadusi tähtsustada. Lisaks ka lepingute tegemise ja autoriõigustega seotud küsimused, millega varem väga ei tegeldud. Praeguseks on valmis tehtud standardlepingud, mida režissöörid soovi korral kasutada saavad. Samuti võimaldab gild režissööridel omavahel konsulteerida.
Lõppude lõpuks taandub olukord sellele, et ilma stsenaristi ja režissööri eelneva tööta ei saa keegi teine filmimeeskonnas oma tööd alustada. Stsenaristid ja režissöörid on need, kes võtavad esmase riski ja teevad kuude viisi tööd ilma igasuguse kindluseta, kas see kõik ka mingit vilja kannab. Ülejäänud filmimeeskond astub pardale alles siis, kui rahad on juba eraldatud. Eeskätt stsenaristidele on juba vägagi selgeks saanud, et enamusest ideedest ei saa lõpuks mängufilmi. Just seda käivitavat panust, riski võtmist ja ideede genereerimist tuleb hinnata ka mängufilmide eelarvete kujundamisel.
Tooksin siinkohal välja ka nüansi, et võtteperioodi lõppedes saab lõviosa filmimeeskonna liikmetest kohe teiste projektide juures tööle asuda, samas kui režissöör jääb veel kauaks sedasama projekti lõpetama.
Just nimelt. Peamine küsimus ongi selles, et režissööri töömaht saaks õiglaselt tasustatud. Seda ei ole võimalik määrata eeldatava tunniarvestuse alusel, sest reaalsuses kujuneb see kordades suuremaks. Minule isiklikult tundub, et enam ei ole filmide eelarved ka nii väikesed, et peaks kogu aeg sellele arvule rõhuma.
Need käärid joonistuvad välja ka olukorras, kus aastast aastasse asub arvukalt filmientusiaste lavastajaks õppima, kuid lõpuks on Eestis tegevrežissööre ikkagi väga vähe. Kui puudub võimalus end ära elatada, siis tuleb valida mõni muu amet. Selle kõige taustal oled sina hoopiski vastupidine näide. Lõpetasid esmalt Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonna ja alles hiljem suundusid reaalainete maailmast humanitaariasse. Mis sind lavastajaks õppima kannustas?
Filmitegemine paelus mind tegelikult algusest peale, kuid Arvo Iho kursuse alustamise ajal olin alles gümnaasiumis ja sel aastal, kui selle lõpetasin, ei võetud vastu otseselt filmirežissööre — võeti operaatoreid ja dokumentaliste. Läksin TTÜsse majandust õppima, aga see mind lõppude lõpuks nii väga ei köitnud. Töötasin selles vallas umbes kolm aastat ja sellest ajast pärinevad ka filmi „Sandra saab tööd” algideed.
Jõudsin filmini ajal, mil Jüri Sillart võttis vastu uue lavastajate kursuse. Lõpuks sobis ajastus igas mõttes ja ma olen selle võimaluse eest väga tänulik. Olgugi et režissööri elukutse on väga keeruline, on ta ka äärmiselt huvitav.
Kui sa meenutad Jüri Sillarti kursust, siis mida tema õpetus sinule režissöörina andis? Milliseid Sillarti mõtteid või hoiakuid sa endiselt lavastajana meeles hoiad?
Jüri Sillart lähenes filmi õpetamisele oma erilisel moel. Ta arutles väga huvitavalt suurte filosoofiliste teemade üle, nagu mis on armastus ja mis on ilu. Meelde on jäänud tema küsimus iga loomingulise sammu puhul, et mis on tehtu mõte ja sõnum. Oma tegevuse ja loominguliste otsuste põhjalik mõtestamine on tema õpetusest kaasa tulnud — see on mängufilmi tegemisel äärmiselt oluline, kuna tehniliste ja olmeliste probleemide rägastikus on suuremad filosoofilised väärtused kerged kaduma. Sillart ütles, et tehniliste küsimuste kõrval peab režissööril olema julgust ka sellistes kategooriates mõelda. See õpe oli väga huvitav ja avardav.
Sa õppisid täiendavalt ka FAMU filmikoolis Prahas.
Jah, bakalaureuseõppe viimasel semestril. See oli hea täiendus, kuna Tallinna Pedagoogikaülikoolis keskenduti filmitegemise tehnilistele oskustele vähem. Prahas oli filmikool olnud juba aastakümneid ja seetõttu oli seal rohkem metoodilisi õppeaineid. Toona pakkus Praha vajalikku lisatuge, millega arvestada filmitegemise praktilise poole puhul. Praeguseks on ka meie filmikool selles osas palju edasi arenenud.
Kuna sa oled omandanud lavastajana nii bakalaureuse- kui ka magistrikraadi, siis küsin intrigeerivalt, et milleks on üldse vaja režissööriks õppida. Selles küsimuses on väga erinevaid hoiakuid.
Jah, see ongi väga keeruline filosoofiline küsimus. Ma ise õpetan parasjagu ka BFMis tudengeid ja olen selle peale palju mõelnud. Kindlasti leidub inimesi, kes seda õpet ei vaja, kuid et film on meeskonnatööna valmiv loominguline protsess, siis loob ülikool kindlasti suure väärtuse, andes võimaluse seda koostööd teha. See on koht, kus alustav filmitegija saab proovida ja katsetada. Ka Jüri Sillart pani palju rõhku sellele, et tudengid kogu aeg filme teeksid — just oma eksimiste kaudu saab kõige paremini õppida.
Sellel ajal, kui ma filmikooli läksin, ei osanud ma mõeldagi, et filmitegemist ka teisiti proovida saaks. Digimurrang alles hakkas peale tulema ja filme tehti lindile. Tänaseks on katsetamisvõimaluste aken muidugi tohutult avardunud. Kõik filmitegemisega seonduv on muutunud tehniliselt kättesaadavamaks ja lihtsamaks. Minu õpingute ajal oli professionaalne filmitegemine tavaelust veidi kaugemal asuv maailm, kui ta praegu on.
Lavastajaõppe omapära ja vajaduse teemal on väga palju debateeritud. Võimalik, et õpetataval osal ei olegi määravat rolli. See viimane on puhtalt minu isiklik arvamus —ma pean silmas seda, et lavastajaks õppimisel on erialastel teadmistel teistsugune kaal kui näiteks hambaarsti puhul. Teisalt annab režissööri põhjalik erialane väljaõpe kindlustunde näitlejatega töötamisel. Lavastaja töötab ikkagi teiste inimestega, eeskätt näitlejatega, kes peavad end kaamera ees avama ja keerulisi emotsioone välja mängima. Hea näitlejatöö ei saa aga sündida olukorras, kus lavastajaks on kogemusteta tüüp, kes ise ajast midagi ei tea. Siinkohal meenuvad Lembit Petersoni hästi öeldud sõnad „Kui tahate, et mina mängin sada protsenti, siis mängige teie vähemalt kümme protsenti”. Teisisõnu, näitleja ja lavasta panus peab olema vastastikune. Minu silmis annab filmikool lavastajale selle vajaliku oskuse. Kuigi teid on erinevaid ja see ei pea tingimata nii olema.
Kui mõelda, et „Sandra saab tööd” on nagu üks omaette kool, mille sa seda filmi tehes läbisid, siis mis on see, mida sa sealt õppisid?
Ma õppisin sealt väga palju. Mängufilmi tegemine on hoopis teine maailm kui lühifilmi tegemine. Lühifilme ma olen varem mitmeid teinud. Kogu see protsess on niivõrd pikaajaline — kogu ettevalmistus ja nüansid, mis muutuvad määravaks, kui materjal tuleb pooleteisetunnisesse ajaraami mahutada. Režissöör peab täispika mängufilmi sünni ise läbi tegema, et ta saaks selle mahtu ja osi hoomata. Seda ei saa õppida kusagil klassiruumis. Samuti ei anna võrdset kogemust lühifilm, mille puhul on võimalik palju kergemini kõiki seoseid hoomata ja kontrollida, kuna see on projektina niivõrd palju kompaktsem. Täispika mängufilmi puhul pole täielik kontroll võimalik. Režissööril tuleb usaldada oma meeskonda. See mastaapsus õpetas mulle palju ja oma järgmise filmi puhul olen tänu sellele kogemusele kindlasti palju teadlikum.
Milline on sinu järgmine film?
Kevadel valmib täispikk dokumentaalfilm „Machina Faust” saksofonimängijast ja heliloojast Maria Faustist. Lisaks on töös täispika mängufilmi stsenaarium male suurmeistrist Paul Keresest.
Vestelnud ELISE EIMRE
