VASTAB MAANO MÄNNI

Maano Männi on viiuldaja ja dirigent.
Linus Lindholmi foto

Rahmaninovi kohta on öeldud, et ta põletas oma küünalt „kolmest” otsast: oli helilooja, pianist ja dirigent. Sina oled ses mõttes pisut sarnane; sa oled viiuldaja, juhtivorkestrant, solist, kammermuusik ja dirigent, algatanud ja korraldanud festivale ja kontserdisarju, mitmeid huvitavaid kooslusi ja muusikasündmusi. Oled olnud ka pedagoog, õpetanud Tallinna Muusikakeskkoolis ja Eesti Muusikaakadeemias. Suve lõpus sai edukalt teoks järjekordne Tallinna  kammermuusika festival, mille kunstiline juht sa oled juba teist aastat. Ja seda vaatamata kaks aastat möllanud COVIDi-pandeemiale. Kuidas sa kõike jõuad? 

Oi, Rahmaninov on minu üks lemmikutest, tema eepiline ja lai joon kõnetavad mind. Ma pole kunagi ainult ühe asja ajaja olnud, kuigi elus on tulnud ette ka selliseid suhteliselt lühikesi perioode — valmistumine mõneks oluliseks esinemiseks või orkestrikonkursiks. Sageli öeldakse, et tuleb keskenduda vaid ühele ametile, aga mina lähen siis kinni ja antennid tuhmuvad, oleksin nagu eraldatud maailma mahladest. Hindan oluliseks ideed ja tulemust, mida vaimusilmas ette kujutan; siis hakkan selle nimel tegutsema. Kõik need tegevused, millest küsimuses juttu on, õnneks väga ei kattu; nad on saatnud mind erinevatel eluetappidel, aga parimad kogemused püüan järgmisteks projektideks endaga kaasa võtta.

 

Eesti muusika biograafilise leksikoni andmeil oled sa sündinud Tartus ja alustanud oma viiuliõpinguid juba viieaastaselt. Kuidas kõik alguse sai? Kes oli sinu esimene õpetaja? Kas su vanemad olid muusikud?

See, et mul on passis sünnilinnana kirjas Tartu, on puhas juhus. Kui emal algas sünnitus, olid ülikoolilinna sünnitusmajad lähemal kui Tallinna omad. Minu ema Aino Männi oli ametilt kopsukirurg. 1970. aastatel oli ta ainus naissoost kopsukirurg Eestis, kuid tal oli ka suur kiindumus muusika vastu. Ta oli õppinud I vabariigi ajal eraviisiliselt klaverit ning oskas seda sellisel tasemel, et mängis kodus küllalt nõudlikke klaveriteoseid — Chopini poloneese ja masurkasid mäletan eredalt — ning saatis ka mind viiulil. Harvad polnud need õhtud, kui valmistasime kodus külalistele ette terve programmi. Alguses mängis ema üksi ja seejärel saatis ka mind. Siis tädid-onud ahhetasid, et küll see Maanoke on ikka andekas…

 

Ema oli sinu kasvatuses määrav?

Ma kasvasin üles ema ja vanaemaga, olin n-ö vallaslaps, kuid ema ei varjanud kunagi seda, kes mu pärisisa on, kuigi passis oli mul isa nimeks vanaisa nimi. Oma isa „nägin” ma vaid üks kord, kolmeaastasena külmal märtsikuul ema süles, tema matustel… Hilisemas elus pole ma aga kordagi tundnud kahetsust, et olen kasvanud ilma isata.

Sinu pärisstuudium algas Tallinna Muusikakeskkoolis. Sinu õpetajad seal olid Ene  Pedaste ja Tiiu Heinsalu ning sa lõpetasid selle 1985. aastal. Millise pilguga sa vaatad nüüd neile õpingutele?

Ema tahtis mind panna muusikakeskkooli klaverit õppima, aga minu ristiema, Rakvere hinnatud klaveriõpetaja Loreida Põlluaasa hinnang osutus määravaks: ta kuulis, kuidas ma lauldes puhtalt intoneerin, ja soovitas viiulit. Mul on õpetajatega vedanud, nii Ene Pedaste kui Tiiu Peäske olid eelkõige suure südamega ja avatud meelega inimesed. Mäletan oma keerulisest puberteediajast meie pikki vestlusi Tiiu Peäskega. See, kuidas ta suudab õpilasi/inimesi veenda ja headusega mõjutada, on hämmastav. Võib öelda, et me oleme Tiiu Peäskega siiani väga lähedased.

 

Milline oli sinuaegne muusikakeskkool? Kuidas sulle tundub, kas seal oli ideaalne keskkond tippmuusikuks kujunemiseks? 

Muusikakeskkool oli Nõukogude Eesti haridusmaastikul nii mentaliteedilt kui ka õpetajate suhtumises õpilastesse oaas ja mis peamine, kooli oli suur tung. 1974./75. õppeaastal astus selle I klassi (A ja B) kokku 54 õpilast, neist lõpetas TMKK aga vaid alla kümne. Selleks, et tekiksid tipud, peabki püramiidi põhi lai olema. Aga ka need, kes  muusikakeskkooli pooleli jätsid, on minu teada kõik elus hakkama saanud. Sest kui sa juba lapsepõlves harjud teatava rutiiniga, sellega, et peale üldainete õppimise ja muusikatundide tuleb ka pilli harjutada, harjud ka hilisemas elus oma mõtteid kanaliseerima. Väga soojad mälestused on mul ka oma klassijuhatajast Etta Ferdmannist, kelle moto „Kõik algab sellest, milline sa oled inimesena” kehtib igal alal. Palju sõltub muidugi õpilasest endast ja tema kodu hoiakutest, sellest, kas soovid saada tippmuusikuks või tahad käia lihtsalt hubases Nõmme koolis, kus tehakse ka natuke muusikat.  Ma ei mäleta, et oleksin siis otse tippmuusiku staatusele mõelnud. Küll aga mäletan üht oma mõtet noorukina, kui koos emaga ERSO kontsertidel käisin: kui ma kunagi I viiuli 3. pulti saaks, oleks uhke värk küll!

Tallinnas esinesid siis paljud Nõukogude Liidu tippmuusikud ning kontsertidel käimine oli loomulik osa elust. Vaadates tagasi muusikakeskkooli kuuekümneaastasele ajaloole ja selle lopsakatele viljadele meie ja miks ka mitte ka Euroopa kultuuriväljal, oli (on) muusikakeskkool parim võimalik muusikaõppeasutus muusikute kasvatamiseks.

 

Traditsiooniliselt mindi muusikakeskkooli lõpetamise järel kohe edasi konservatooriumi (praegune Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia). Kas ka sina?

Enne konservatooriumi läbisin ma veel kaks aastat kohustuslikku sõjaväeteenistust Kaliningradis ühe sõjakooli puhkpilliorkestris. Sõjakomissariaadist öeldi, et kuna ma olen üksikema laps, saan valida armeeteenistuse kas enne või pärast konservatooriumi. Valisin enne, sest pärast konservatooriumi oleks vene kroonu mõjunud mänguvormi mõttes haagina allapoole vööd. Mõne astroloogi ennustus  oleks aga toona marjaks ära kulunud, sest pärast konservatooriumi lõpetamist ei oleks mind enam võõrväkke võetudki — Eesti oli juba kindlal teel iseseisvusele.

See sõjaväeorkester Kaliningradis oli aga väga hea tasemega kollektiiv. Ma sain mängida ka mitmeid viiulihitte, näiteks Saint-Saënsi „Rondo capricciosot” ja Monti „Tšaardašit”, puhkpilliorkestri saatel — äge! Ma olen senini heatasemelise puhkpillimuusika suur austaja.

 

Tallinna Konservatooriumi lõpetasid sa 1992. aastal ühe toonase Eesti tippviiuldaja Jüri Gerretzi õpilasena.

Jüri Gerretz õpetas praktilist viiulimängu. Ta oli aus, ütles otse, ilma „filtrita” ja näitas väga kujundlikult ette. Ja see, kuidas Jüri viiul laulis — tundus, nagu mängiks ta ringikujulise poognaga, sest poognavahetusi polnud kuulda —,  jäi eredalt mällu. Ega ma ise konsi ajal väga sagedane viiulitundides käija polnud, tegin bändi ja olin muidu oma arust lahe. Aga seda tunnet mäletan ma küll hästi, et kui mõni teos õnnestub, siis tajud mängu ajal, et oled nii füüsiliselt kui mentaalselt vaba. Seda märkas ka Jüri Gerretz, kes ei kiitnud õpilasi mitte kunagi ilma asjata, vähemalt mitte noormehi. Gerretzi  juures õppimise boonuseks oli mängimine valdavalt tema õpilastest moodustatud konservatooriumi kammerorkestris, mis lummas oma kõrge kunstilise taseme ja homogeense kõlakultuuriga. Gerretzi kammerorkestrist on välja kasvanud praegune Tallinna Kammerorkester.

Sinu CVdest ei leidnud ma konkursse. Kas oled neid vältinud või on see lihtsalt nii läinud?

Esimesel konkursil käisin ma alles kolmekümne viie aastaselt, kui ma pärast ERSOst lahkumist proovisin pääseda teistesse orkestritesse. Konkursid ei ole minu jaoks. See ei ole üldse mitte tore tunne sirmi taga, inkognito, komisjonile mängida. Mulle on ülioluline kontakt publikuga. Nii ERSOsse kui Tallinna Kammerorkestrisse pääsesin nii, et mind kutsuti sinna, ja ma ei hakanud ka peale käima, et tahan ikka konkurssi läbida, vaatame siis… Lihtsalt läks nii.

 

Tallinna kammermuusika festivalil 2021.

Kohe lõpetamise aastal sai sinust ERSO orkestrant ja õige pea selle orkestri I kontsertmeister. Need olid orkestris keerulised aastad, Peeter Lilje lahkus peadirigendi kohalt ja läks Oulu linnaorkestri peadirigendiks, olles ühes eelnevas intervjuus Tiina Mattisenile võtnud selle otsuse kokku lausega „Meie süsteem tapab isiksuse”. Ta sõnastas kümme punkti, põhjendamaks, miks ta lahkub (orkestri töötingimused, palgad jms), ja lisas sõnamängu: „строй оркестра зависит от государственного строя” (eesti k „orkestri häälestus sõltub riigikorrast”; Tiina Mattisen. Temas elab muusika. — Reede, 15. IX 1989). Ivalo Randalu on iseloomustanud seda aega nii: „1980. aastate lõpul alanud murrangulised sündmused tõid vastu ootusi ERSOle kriisi: hulk kogenud muusikuid lahkus üle lahe tasuvamale tööle, koosseis noorenes.” (Kultuurimaa, 18. XII 1996) Milliste tunnetega läksid sina ERSOsse tööle?

Eks su küsimuses olegi ju vihje — ERSO kolm I viiuli pulti jäid piiride avanemisel tühjaks ja Peeter Lilje, kellele olin jäänud konservatooriumi sümfooniaorkestrist meelde, pakkus mulle teha teatud ERSO projekte kontsertmeistrina. Ma arvan, et siin polnud põhjuseks mitte üksnes minu pillimänguoskused. Oli selline lugu:  konservatooriumi orkester tegi Lilje juhatusel kooli lõpuaktuse proovi ja teosed, mida me esitama pidime, olid meile, tudengitele, väga keerulised; st me ei saanud esimeses proovis hakkama. Lisaks oli meil kõigil kevadise sessi periood seljataga. Esimesest puldist nägin ma hästi, kuidas hinnatud dirigendi nägu järjest punasemaks muutus, kuni ta teose kinni lõi ja orkestri poole pöördus, nimetades meie töössesuhtumist ebaprofessionaalseks, lisades, et nooti peab lugema nagu ajalehte. Eks neid „epiteete” tuli tema suust teisigi… Nüüd  tundsin omakorda, et mul hakkab kõrvus järjest valjemalt kohisema, sest meile (loe: üliõpilasorkestrile) tehakse liiga, me ju nii püüame… Ma ei suutnud vaikides edasi istuda ja piinlikkusest kinganinasid vahtida. Tõusin püsti ja pöördusin viisakalt Lilje poole: „Me oleme ju üliõpilased, me ei oska veel nii nagu profid, aga ma luban, et me homseks õpime partiid selgeks!” Peeter vaatas korraks mind ja proov jätkus. Vaheajal tuli aga minu juurde prorektor Endel Lippus, kes manitses: „Ükspuha, kui šitasti dirigent orkestrandile ka ei ütleks, orkestrant oma koha pealt talle vastu ei kobise. Mina teie asemel paluksin vabandust.” Ma ei olnud Lippuse seisukohaga päris nõus, aga pidasin siiski targemaks enne järgmist proovi dirigendilt vabandust paluda; ja nii ma ka vabandasin, et ma sõna võtsin, mille peale ta vaikselt vastas: „Pole midagi, mul oli eile halb päev.” Ma siiski arvan, et kontsertmeistril peab olema julgust keerulistes olukordades seisukohta võtta ja et Peeter Lilje oskas seda hinnata. 

 

Olid ERSOs kümme aastat, neist suurema osa orkestri kontsertmeistrina. Ehk meenutaksid seda aega.

Ma olin ERSO kontsertmeister seitse aastat. See oli keeruline aeg, üheksakümnendad, kuid neil aastatel oli ka palju entusiasmi. Tegime regulaarselt I viiuli mängijatega rühmaproove; meil oli kindlalt kokku lepitud, mis  poognaosal me mängime, milliseid kõlavarjundeid kasutame. Väga hea kontakt tekkis orkestril Moskva Suure Teatri dirigendi, varalahkunud Andrei Tšistjakoviga, samuti Suure Teatri hilisema peadirigendi Aleksandr Vedernikoviga, kelle taktikepi all ma mängisin solistina Heino Elleri Viiulikontserti.

Andrey Boreyko oli oodatud külalisdirigent, kes võlus orkestrit oma sarmi ja musitseerimisrõõmuga. Peadirigent Arvo Volmer oli tõeline meister suurteoste  ettekannetel. ERSO perioodist on valdavalt jäänud meelde tunne, et sa ei lähe orkestrisse tööle, vaid tõesti muusikat tegema. Neeme Järvi tulek pärast taasiseseisvumist oli suur elamus — teist nii muusikast pulbitsevat inimest pole mina kohanud. Mahleri Kuues Paavo Järviga on samuti eredalt meeles.

 

Paralleelselt tööga ERSO kontsertmeistrina kandsid sa kolm aastat vastutust ka Tallinna Kammerorkestri kontsertmeistrina. Miks sa sealt lahkusid?

Aja jooksul pidin tegema valikuid. Need neljapäevad, kus hommikul oli ERSO peaproov, päeval TKO proov ja õhtul ERSO kontsert, sageli ka kontsertmeistri soolodega, kurnasid lõpuks ära. Sa ei näe enam asjal mõtet, oled nagu tööhobune. Ma tundsin ka oma sisimas, et kahel toolil istumine pole kõige eetilisem. Kumma kollektiivi juurde ma siis kuulun? Tundsin TKO kolleegide ja Tallinna Filharmoonia juhtkonna toetust ja oleksin võinud ka jätkata… Kuna TKO mängis ja mängib palju Pärti, siis minu eelistus kuulub pigem klassikalisele ja romantilisele muusikale. Pärt on huvitav, mulle meeldib seda muusikat kuulata, aga mängida võiks keegi teine, ma mõtlen siinkohal just tema tintinnabuli-perioodi loomingut.

 

Duo Maano Männi (viiul) ja Marite Männi (klaver). Tallinna kammermuusika festival 2021.
Siiri Padari fotod

Aastal 2002 sai sinust Soomes Vaasa linnaorkestri kontsertmeister. Millised võimalused sellega avanesid?

Olin siiski pärast ERSOt  paar aastat ka vabakutseline muusik, kuid raske oli harjuda ebastabiilse eluga. Proovisin pääseda ikka ka suurtesse sümfooniaorkestritesse kontsertmeistri positsioonile Soomes, Saksamaal ja Rootsis, aga esimeseks ei tulnud ma kuskil. Sportlaste auhinnad teevad kadedaks, seal saavad ka teine ja kolmas koht soliidsed preemiad ja lepingud. (Naerab.) Mängisin Soomes Kymi Sinfoniettas ja kadunud Ülo Kaadu ütles mulle, et Vaasas on kontsertmeistri koht vaba, proovi sinna. 

 

Milline oli sealse orkestri tase?

Vaasa orkestri tase oli alguses nigel, aga kuna neil oli toona kontserte vaid kaks korda kuus, siis ma kimasin vabadel nädalatel Eestisse. Selline töökorraldus oli mulle vastuvõetav.

Ma naudin Vaasa soomerootsi keskkonda, selle linna euroopalikku arhitektuuri ja ka seda, et kontserdimaja saali võid minna harjutama kas või kell kaksteist öösel. Õnneks on minu sealsete algusaastate mitte viisi pidavad orkestrikolleegid tasapisi pensionile jäänud ja nüüd mängib orkester juba arvestataval tasemel. Sinna tööle pääsemiseks toimuvad nüüd rahvusvahelised konkursid tugevate muusikute osavõtul. Minu missiooniks on olnud ka Eesti interpreetide kutsumine Vaasa orkestri ette. Selle orkestriga on esinenud solistid Ivari Ilja, Marko Martin,  Katariina-Maria Kits, Heli Veskus ja Annaliisa Pillak ning dirigendid Olari Elts, Mihhail Gerts, Risto Joost jmt.

 

Hakkasid seal ka dirigeerima?

Esimese tõuke selleks andis mulle Soome dirigentide guru Jorma Panula, kes teeb seniajani Vaasas dirigeerimiskursusi. Pärast seda tekkis mul „Soovikontserdi” formaadis kontserdisarja idee. Praegu on see ülimenukas sari — inimesed saavad tellida mis tahes muusikat, mina teen soovitud teostest valiku suhtega umbes viiskümmend protsenti klassikat ja viiskümmend protsenti muud:  filmimuusika, arvutimuusika, sving, popp… Seejärel kanname selle täissaalile ette. Lisaks dirigeerimisele konfereerin ma seda ka soome ja rootsi keeles. Soome kontserdipublik on suhteliselt eakas, aga neid soovikontserte külastab  ka noorem kuulajaskond, mis on orkestrikultuuri jätkumiseks ülioluline.

 

Kõne all olnud orkestritele lisaks oled olnud ühe hooaja (2004/05) ka Estonia orkestri külaliskontsertmeister, mänginud koosluses Eesti Sinfonietta, Rootsi kammerorkestris Camerata Nordica, NYYD Ensemble, asutanud Strauss-orkestri, mille kunstiline juht ja priimas sa olnud oled. Kas jätsin midagi nimetamata? Mida oled ise enim nautinud?

Kõik projektid on viljastavad ja kui andmise aeg saab läbi, tuleb lõpp kas ühelt või teiselt poolt. Mul põleb aeg-ajalt kukla taga tuluke, et kuidas muuta klassikalist muusikat tavainimesele mõistetavamaks. Strauss-orkestris oli muusikas paras annus huumorit, Eesti Sinfoniettas sain katsetada erineva sünergiaga kavadega, NYYDis nautida Olari Eltsi põnevaid ideid, Camerata Nordicas olid  koos Skandinaavia parimad. Rahvusooperi orkester oli ka põnev kogemus, kuid mulle meeldib pigem olla lava peal kui lavaaugus.

 

Oled mänginud ka Eesti Festivaliorkestri koosseisus Pärnu muusikafestivalidel ja osalenud akadeemial. 

Jaa, olen ühe korra EFOs mänginud, solist oli siis Hilary Hahn. EFO oli juba siis väga kõrgest klassist, orkestri praegune tase on aga täiesti fenomenaalne. Paavo Järvi loomulik olek ja suhestumine  Eestiga (Pärnu festivaliga) on unikaalne. Olen võtnud osa Leonid Grini dirigeerimiskursustest Järvi Talveakadeemial, aga mu põhitöö dirigeerimise õppimisel on toimunud ikka dirigent Ilmar Tõnissoni eratundides. 

 

Oled juhatanud Pärnu Linnaorkestrit, Eesti Sinfoniettat, Klaaspärlimäng Sinfoniettat ja mitmeid kordi ka Vaasa linnaorkestrit. Eesti Muusika Infokeskuse kodulehelt võib lugeda, et sulle „meeldib sünteesida muusikastiile ning koostada eriilmelisi kontserdikavu”. Ehk kommenteeriksid seda lähemalt. 

Mind huvitab ikka erinevate kuulajarühmade kaasamine, et kontserdile tuleks ka uut publikut. Selleks ei piisa, et esitad väga hästi näiteks Mozartit. Tavainimesele on Mozart klišee: „Ah, jälle see Mozart…” Samas pole ta võib-olla seda muusikat kuulanudki, aga et ta kontserdile tuleks, tuleb lisada kavva mõni laiemaid inimrühmi kõnetav teos ja siis ka see Mozart ette kanda. Väga oluline on, et sümfooniaorkester suudaks aeg-ajalt välja tulla oma tavapärasest akadeemilisest rüüst, esitades mõne teose kergema muusika vallast, aga väga heas seades ja maitsekalt. Hea teema puhul võib panna erinevatest muusikastiilidest kontserdikava kokku nii, et traagelniite pole näha. 

Sinu ettevõtmistest dirigendi ja viiuldajana jäi silma 2015. aastal Klaaspärlimäng Sinfoniettaga tehtud Evald Vainu 100. sünniaastapäevale pühendatud kava „Optimist” koos Tallinna Linnateatri näitlejatega Eesti suuremates kontserdisaalides. On sul Evald Vainuga või tema muusikaga mingi lähedasem side?

Evald Vainu svingiv muusika on minu suur armastus. Juhtusin umbes kümme aastat tagasi kuulama Klassikaraadio saadet legendaarsest Eesti viiuldajast Jossif Šagalist, kes oli lisaks klassikalisele repertuaarile kodus ka džässis ja svingis. Äkki kõlas saates midagi nii fantastilist, et ma ei suutnud uskuda oma kõrvu. Alles hiljem sain teada, et need olid Evald Vainu teosed viiulile ja orkestrile. Miks ma ei teadnud nendest midagi? Pärast pikki päevi ERRi fonoteegis ning Teatri- ja Muusikamuuseumis leidsin veel hulga Vainu noote ja palju kehval tasemel salvestusi. Otsustasin need plaadistada ja koostöös Pärnu Linnaorkestriga ilmuski mul aastal 2013 CD „Kuus aastaaega”. Vainul on veel palju põnevat muusikat, näiteks teoseid viiulile ja bigbändile. Küll ma ka need ükskord ette võtan.

 

2018. aasta jaanuaris esinesid sa Estonia Kontserdisaalis Eesti Sinfonietta ees kolmes rollis, nii solisti, dirigendi kui ka kontsertmeistrina, ja maikuus orkestri kontsertmeistrina Kristiina Poska juhatusel Viini Musikvereini kuldses saalis. Mis kooslus on Eesti Sinfonietta? Mis oli kavas?

Eesti Sinfonietta oli projektorkester, kus osa muusikuid olid põhikohaga õpetajad, kuid oli ka rahvusooperi orkestri pillimehi. See projekt, milles ma esinesin kolmes rollis, oli mulle korralik väljakutse: kõigepealt Mozarti Viiulikontserdis nr 3 solisti ja dirigendina; siis Beethoveni „Kontratantsudes” kontsertmeistri toolil ja lõpuks Haydni sümfoonias  dirigendina. Ma valmistasin  Sinfonietta ette 2018. aasta maikuu kontserdiks Musikvereinis, sest dirigent Kristiina Poska sai Tallinna tulla vaid peaproovi. Erilist tähelepanu pöörasin Erki-Sven Tüüri teostele „Insula deserta” ja „Lighthouse”. Ma kutsusin proovi ka autori, kes kiitis orkestri tihedat kõlamaailma ja erksaid strihhe. Kristiina Poska on inimesena vahetu ja siiras, dirigendina aga täpne ja eesmärgikindel. Lisaks Tüüri teostele esitasime Viinis ka Beethoveni avamängu „Coriolanus” ja Klaverikontserdi nr 1 võrratu Alice Sara Otti soleerimisel. Lisalooks mängisime täismajale Elleri „Kodumaise viisi”. Pärast kontserti tuli minu suureks üllatuseks minu juurde Soome tippdirigent Eva Ollikainen ja ütles: „Nii fantastiline kontsert oli ja Elleri ajal löristasin nutta, sest tundsin end saalis samuti eestlasena.” 

 

Kuidas sa tunned end solistina orkestri ees musitseerides?

Iga orkestri ees esinemine on korralik adrenaliinilaks. Hea orkestri ees soleerides on tunne, nagu kannaks laevuke sind vetel, näiteks Põhjamaade sümfooniaorkestri solistina koos vioolamängija Torsten Tiebout’ga; dirigeeris Anu Tali, kavas oli Mozarti „Duo concertante”. Eks kontsertmeistrina töötades toimuvad sooloesinemised valdavalt koduorkestrite ees, kui sa pole just suur staar. Hea dirigent on aga see, kes tunneb solisti muusikalist teekonda, jälgib solisti ega nõua, et solist tema järgi mängiks.

 

Eesti kammermuusikasse oled sa jätnud jälje Rudolf Tobiase nimelise keelpillikvarteti ühe asutaja ja I viiulina. Koos mõttekaaslastega olete selle ansambliga viinud eesti muusika ka Berliini Kontserdimaja publiku ette. Kuidas sündis see Eesti esimese keelpillikvarteti autori nimeline ansambel? Palun räägi selle tegemistest!

Kammermuusika kui musitseerimise A ja O on mind alati paelunud. Keelpillikvartett on nagu neljaveoline muusikaline liikur, kus igal pillil on oma roll. Mõnes kvartetis on ainuliidriks esiviiul ja teised järgnevad tema muusikalistele ideedele. Tobiase kvarteti tõmbasin ma käima koost tšellisti Aare Tammesaluga; keskmised hääled vahetusid mitmeid kordi, mis on kvartettide praktikas kahjuks üsna tavaline. Nimevalik oli lihtne, Rudolf Tobias oli esimese eesti keelpillikvarteti looja ja tema nimi kõlab hästi ka rahvusvahelistel lavadel. Kvarteti algusaastatel esinesime päris usinalt, kuna seda võimaldas minu Vaasa graafik. Hiljem aga osutus just logistika klapitamine peamiseks komistuskiviks ja põhjuseks, miks me enam ei tegutse, kuigi esinemispakkumisi tuli veel ka eelmisel aastal. Meie kavades oli põhirõhk maailma kvartetiklassikal — Haydn, Mozart, aga ka Mendelssohn, Dvořák, Smetana, Šostakovitš. Palju esitasime eesti heliloojate kvartette, autoriteks Tulve, Tüür, Vedro, Tormis, Mägi jt. Meelde on jäänud põnevad kontserdireisid Moldovas, Kreekas ja Peterburis, kus oleme saanud väga sooja tagasisidet. Tobiase kvarteti salvestusi leidub ERRi arhiivis.

 

Tänu sinu kunstilisele juhtimisele on viimase kahe aastaga saanud uue hingamise Tallinna kammermuusika festival. Räägi sellest lähemalt! Mis inspireerib? Mis on tulemas?

Kammermuusika festivaliga seonduvast võiksin rääkida pikalt, aga ma ei tahaks veel kaarte avada ja jääksin meelsamini üldsõnaliseks. Esiteks puudub suvises Tallinnas oma tippmuusika festival. Ometi on vanalinnas juba nii palju imelisi saale, et pakkuda temaatilist kammermuusikat väga heade interpreetide esituses. Ma tahan murda müüti, et kammermuusika on tavakuulaja jaoks midagi väga elitaarset ja raskesti mõistetavat. Peab endalt küsima, miks peaksid inimesed tulema kammermuusika festivalile, kui suvine Tallinn on niigi kultuurist tiine. Meil on õnnestunud juba selle kahe aastaga luua soe ja kodune atmosfäär, et kõik, nii esinejad kui publik, tunneksid end hästi ja loomulikult. Selliseid üritusi, kus esiplaanile seatakse promomine, on palju, aga kui publik veendub, et sisu on lahja, muutub ka mesimagus jutt õõnsaks ja võltsiks. Tallinn väärib parimat. Senine suur toetus meie tippmuusikutelt ja positiivne vastukaja külalisesinejatelt annab palju energiat järgmisteks kordadeks. Möödunud festivalil oli mulle hindamatuks toeks ja ideede generaatoriks mu vanem tütar  Marite Männi, kes õpib praegu Frankfurdi Muusikaülikooli magistrantuuris klaveri erialal.

 

Kumb sind ennast rohkem haarab, kas suur sümfooniline muusika või väiksemas koosseisus musitseerimine?

Mõlemad on armsad, sõltub repertuaarist ja esituse kvaliteedist. Väikese  koosseisu puhul olen isegi nõudlikum, tahan, et iga mängija oleks isiksus, kes valdab tooni. Kõla on inimese hinge peegel — kõik saavad aru, millise häälega sa räägid, laulad või mängid instrumenti… Richard Straussi sümfoonilised poeemid ja Gustav Mahleri sümfooniad, see on romantiline orkestrimuusika, mis ei jäta mind kunagi ükskõikseks.

 

Millisena näed sa tulevikku? Kuidas edasi, muusika? Missugune on kontserdivorm tulevikus? Kas kontserdisaalid ikka täituvad? Kas traditsioonilised žanrid  jäävad alles?

Millist muusikat me silmas peame? Suurtes kultuurilistes keskustes jääb klassikaline muusika kindlasti püsima. Meedial on suur roll inimeste muusikalise maitse kujundamisel. Kui Delfi portaalis isegi mitte ei mainita Pärnu muusikafestivali, siis on midagi ikka väga valesti. Festivalist saaks ka meeleolukamas võtmes kirjutada, aga kas meil on ajakirjanikke, kes seda oskavad? Muusika nišistumine pole hea. Miks ei oleks võinud möödunud taasiseseisvumispäeva kontserdil Lauluväljakul lisaks popartistidele esineda ka mõni klassikalise muusika interpreet, loomulikult peomeeleollu sobiva teosega? Miks ei võiks ETV uusaastaprogrammis lisaks popartistidele esineda ka mõni klassikaartist? On ka häid näiteid: telekonkurss „Klassikatähed”, ja Postimees on hakanud kultuuri vastu sügavuti huvi tundma. Kui võrrelda, milline oli muusikaelu enne ja milline ta on pärast mõne uue kontserdimaja valmimist mõnes linnas, siis võib öelda, et areng on nähtav. Ehk aitab eesti muusikakultuuri elus hoida ka teadmine, et meid on vähe ja et me peame kõik osalema, muidu me ei vea kultuurrahvana välja. 

 

Kas sul jääb elukutselise muusikuna tegutsemise kõrvalt aega ka muudeks tegevusteks/ huvideks?

Vastukaaluks hetke tabamisele muusikas meeldib mulle teha ka asju, millest jääb järele konkreetne jälg. Ehitamine ja remontimine on väga kontimööda. Viimane „projekt” oli mul seoses kontserdielu piirangutega Soomes 2020. aasta koroonasügisel — meie Vaasa eramu keldri kapitaalremont. Töö algetapil aitasid mind kaks ehitajat, kuid põrandate plaatimine, vuukimine, leiliruumi ehitus, disainimine ja keldrikompleksi lõppviimistlus, seda kõike tegin oma „õrnade viiuldajakätega”. Sain suure rahuldustunde „päris tööst”. (Naerab.

Mulle meeldib ka süüa teha ja mu abikaasa Terje — ka viiuldaja — ja mina armastame külalisi vastu võtta. Katsetan aeg-ajalt uute retseptidega. Sõbrad on naljatades öelnud, et ma võiksin avada kodurestorani, kuid selles Vaasa linnaosas, kus ma elan, inimesi peaaegu tänavatel ei liigu — siis tuleks kõik endal ära süüa… Seened on samuti minu nõrkus. Soomlaste teadmised seeneriigist on paraku pinnapealsed, enamus riisikatest jääb metsa alla (mind ootama). (Naerab.) Mu uus hobi on koduveinid. Tegime võilille-apelsini-sidruni veini ja mitte keegi külalistest ei arvanud ära, millega tegu, aga kõik kiitsid ja pokaalid muudkui täitusid! Katsun iga päev kaks kuni neli kilomeetrit kõndida, koer Bruno on liikuma panev jõud. Armastan ujuda ja varem käisin ka jõusaalis.

 

Mis on elus peamine? Mida sa sooviksid praegu kõige rohkem? Ja mida soovitaksid noortele muusikutele?

Hea enesetunne, et sa ei pea millelegi mõtlema, ja nii ongi hea. Kui aga tõsiselt vastata, siis tegelda sellega, mis rahuldust pakub. Mõnikord piisab ka tunnikesest päevas, et tajuda, kuidas maailm su peas avardub. Soovin, et taastuks normaalne kontserdielu ja tuleks mingigi lahendus COVID-19 osas, nii et seda saaks käsitleda kui tavalist gripiviirust. Noored on motiveeritud ja mängivad väga hästi. Kuna ma olen õpetanud ka Värska keelpillilaagri suvekursustel, olen ma oma hinnangus objektiivne. Noortel muusikutel on ees põnevad ajad — ega me keegi päris hästi tea, milliseid perspektiive avab uus MUBA, aga potentsiaal on võimas!

 

Vestelnud TIINA ÕUN

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon