KEEGI EI TEE JUMALALE ETTEHEITEID, ET TA KOGU MAAILMA ÄRA UPUTAS

ELO SAAL

„Serafima+Bogdan”. Autor: Vahur Afanasjev. Dramatiseerija ja lavastaja: Ivar Põllu. Kunstnik: Kristiina Põllu. Valguskunstnik ja tehnikajuht: Rene Liivamägi. Muusika: Eeter. Lavastaja assistent: Andreas Aadel. Produtsent: Maarja Mänd. Plakatikujundaja: Paper Cuts. Osades: Ilo-Ann Saarepera (Ugala), Kristel Leesmend, Renate Keerd, Elise Metsanurk, Priit Loog (Endla), Andres Mähar (Vanemuine), Martin Kork ja Ekke Hekles. Tartu Uue Teatri esietendus 31. juulil 2021 Kolkja külas Peipsiveerel.

 

Kes tahab Serafima ja Bogdani lugu edasi jutustada, peab olema nagu saarmas. Ta peab sukelduma sügava Peipsi järve vette ka siis, kui põhi ei paista. Ta peab nägema läbi, et tema puhub elu sisse sellele, mis Vahur Afanasjevi veeuputuseromaani „Serafima ja Bog­dan” tumedatel põhjakihtidel sätendas. Tartu Uus Teater, kes selle tüki ette on võtnud, ujub sügavas vees.

Afanasjevi romaani lavaversioon „Serafima+Bogdan” esietendus 31. juulil Kolkja külas. Ettevõtmine on pretensioonikas: etendus kestab kahes vaatuses neli tundi, publikutoole on 600, pilet maksab 40 eurot ja lavastuse tehniline lahendus eeldab näitlejatelt korraga kahel laval mängimist, kusjuures esimese vaatuse stseenid on tagurpidises järjestuses. Läbi kõrvaklappide kuuleb publik peale näitlejate häälte ka muusikalist helikujundust, mille on kirjutanud ja teostanud muusikaline grupp Eeter. Kõige suurem vastutus jutustajana on siiski „Serafima+Bogdani” dramatiseerijal ja lavastajal Ivar Põllul.

Seda, et Serafima ja Bogdani lugu räägib hääbumisest, unustusse vajumisest ja kadumisest, võib publik mõista juba enne etenduse algust lavakujunduse uurimisega aega parajaks tehes. Tihedast pajuvõsast, mis lava keskel kasvab, inimesed üle ega (teatavate mööndustega) läbi teise lavapoole istmeridu vaatama ei näe. Kes uurib hoolikalt kavalehe fotosid või seisab võsa keskel, pilk ülespoole suunatud, võib märgata roostetanud kasvuhoone kumeraid ribisid, millest paks võsa üle kasvab. Roostes on ka rekvisiidid: ämbrid, raudvoodid, jalgratas, mootorratas, raadio. Kes ainult dekoratsioone vaadates sisulisi järeldusi teha ei julgenud, saab kinnitust lavakujunduse äärmiselt tabavast sümboolsusest siis, kui Vahur Afanasjevi poolt „eesti kirjanduse negatiivseks eestlaseks” nimetatud koduvägivaldne ja igati kehva iseloomuga tegelane Raimond Uusküla Priit Loogi kehastuses monoloogi peab. Ivar Põllu dramaturgia ei jää ebamääraseks: „See võsa on nagu eestlane. See võsa on nagu mina. Umbrohi, mis ei kao. Hävita, palju tahad! Kui palju on seda võsa raadatud ja maha võetud ja tallatud, aga me tõuseme jälle. Sa võid meid üles künda ja teha siia oma sibulapeenrad, jobtvõimatj, aga kui sa selja pöörad, siis on su peenrad umbrohtu täis ja siis on juba võsa peal.” Eestlust vene vanausuga vastandades, Raimondit abikaasa Serafima ja tema venna Bogdaniga võrreldes on selge, kes kaduvust trotsides paljajalu soos roostetab ja kes pehme lõunatuule süleluses sitke elujõuga
vohab.

 

Peipsiveere eepos

Kes nimetab lugu Serafimast ja Bogdanist üle vindi keeratud kättemaksulooks ja peab  seda realismižanri kuuluvaks, eksib rängalt. Kes aga nimetab Vahur Afanasjevi „Serafimat ja Bogdani” Peipsiveere eeposeks, ei liialda üheski asjas. Paralleele Serafima-Bog­dani, õe-venna armastuslooga võib tuua mitmelt poolt maailmast, kuulsaim oleks ehk Vana-Egiptuse müüt Isisest ja Osirisest. Romaani avaldamise järel 2017. aastal antud intervjuus ütleb Afanasjev välja, et laenas süžee ühest Põhjala saagast, andes sellega kinnitust, et Serafima ja Bogdani lugu laskub sügavasse mütoloogilise juurestikuga maapõue, valides sel korral idanemiskohaks Peipsiveere sibulapeenrad.

Bogdani saadab lavastuses idamaine tunnusmuusika. Kuulates läbi heki salaja pealt Serafima mehelepanekut, aimame läbi helide äsjakuuldud orientaalsete armastusjumalate sõnumit: „Kõigepealt pead ennast armastama. Ja ei pea kedagi armastama, keda ei armasta. Alles siis saad kedagi teist armastada.” Andres Mähar valab oskuslikult klaasist ja ämbritest mööda. Poolpimedate silmadega näeb ta lugeda ainult nina raamatus. Oma kehviklikus pehmuses on Mähar armas, tabades ära ka Bogdani heapoisilikud omadused, mis väljenduvad vahelduvates vastandites, seiklushimus ja põgenemisihas. Kuna ta on Ilo-Ann Saareperast napilt lühem, moodustab õe-venna duo teineteise täiustamise, mees- ja naisenergia sümboli, mis vastab sõnadele „See, mis on sinul, seda pole mulle antud. Ja see, mis on minul, on puudu sul”.

Serafima — Ilo-Ann Saarepera.

Kergemeelne ülikoolineiu (Renate Keerd) fetišeerib Bogdani eraklikku isiksust. Tema karakter on korraga küps ja tüdrukulik, mõjudes kord pealetükkivalt ja eemaletõukavalt, nagu Bogdan seda näeb, kord hellalt ja emalikult, nagu Bogdan seda näha tahab. Samal ajal veedavad sama lava teises otsas aega uue aja filosoofid, kellest üks võib meenutada Afanasjevi romaanis esinenud Linnart Mälli (Martin Kork). Renate Keerdi lapsik imetlus ja Martin Korgi kenitlev kõne annavad mitmel korral võimaluse naerupahvakuteks. Naljakad on ka enamik Ekke Heklese kehastatud karakteritest, välja arvatud kelner, roll, mis on puhtalt lummav. Näiteks raamatust tuttav külahull Onissifor on naljakas ja olles nõrk ja tobu, erineb ta samuti Heklese mängitavast, väga sarnaseid omadusi kandvast Kalevist. Onissifori kisub surnuks Raimond; just nimelt kisub — Priit Loog kähmib oma tugevate kätega Heklese kostüümist vatisoolikaid. Raimondi ja Onissifori stseen on tugev. Priit Loog laseb algusest peale aimata mõrvakavatsust ja see ei lase pingel raugeda.

Äsja varemeis olnud linna kerglust tunnetades murdub Serafima emotsionaalselt. Ta kogeb lillepeenarde vahel jalutades umbes midagi sellist, mida meie võime kogeda Tallinnas aadressil Pagari 1, kus nõukogude okupatsiooni ajal asus üks KGB hirmsamatest eeluurimisvanglatest ja kus tänasel päeval on luksuslikud üürikorterid, ilusalong ja vegankohvik Inspiratsioon. Ilo-Ann Saarepera oma varjamatu emotsionaalsusega on tabav, muutes Serafima probleemid maitsekalt tobedaks, nõnda et talle saab vastanduda Apollinaria (Elise Metsanurk). Tema ei ela Serafimale kaasa, sest Apollinaria kannatused on teist laadi. Ka publik näikse mõistvat eelkõige Apollinaria valu, eriti pärast küüditamisstseeni. Elise Metsanurga tagasihoidlik mängustiil kutsub esile suuremat inimlikku kaastunnet, kui seda suudavad tekitada Andres Mähar või Ilo-Ann Saarepera terve lavastuse jooksul. Ja niimoodi ongi õige. Need on stseenid, kust aimub Serafima ja Bogdani ebainimlikkust ja veidrust, mis on võti loo eeposlike tunnuste juurde.

 

Kuidas küla koerale, nõnda koer külale

Üksikutes kohtades ei mängi mitmelavalise edaspidi-tagurpidi kontseptsiooni keeruline logistika hästi välja: üks näitleja ei saa viibida kahel laval korraga, nii et dialoogid isa Arhipi ja abikaasa Raimondiga peab maha Serafima sisselindistatud hääl. Stseenid kannavad välja mehed üksinda (Arhipi rollis Martin Kork, Raimondi rollis Priit Loog), nagu oleks tegemist tavapärase dialoogiga. Ometi annab see tehnilise tooniga mänguelement aimu ühest hoopis teisest Serafimast, kehatust, kõikvõimsast ja müstiliselt hirmuäratavast hääl-Serafimast, keda ei saa kinni püüda ega ahelaisse panna, sest tal puudub keha. Hääl-Serafima saaks olla sisuline mänguelement, mis kannaks edasi Serafima sõnade tähendust: „Mis parata, tuleb ka saatan ise olla, kui mehi pole.”

„Serafima+Bogdani” lavastuses jääb Serafimast pöörane mulje. Ta on emotsionaalne, impulsiivne ja hullumeelne. Ilo-Ann Saarepera silmades põleb vihane leek, mille valguses on mõistetav nii lastetapp, verepilastus kui ka kustumatu kättemaksuiha. Hulluks pekstud Serafimale on teistel tegelastel lihtne vastanduda, sest  vaataja kaastunne tärkab lisaks talle ka nende vastu, kes Serafimaga elu peavad jagama (Bogdan, Kalev ja Sulev ja miks mitte ka tema abikaasa Raimond). Võssa kasvanud vanausuliste elu on Serafima ja Bogdani perekonnaloo näitel traagiline, kaasahaarav ja valus vaadata. Valguskujundus, sinetatud riie, valged linad ja kõrvaklappidest kostuv intiimne muusika lummavad publiku ära ka siis, kui lavastuse sisu jääb segaseks. Aga mida hullumeelsemana mõjub Serafima ja mida normaalsem on Bogdan, seda hägusemaks muutub lavastuse mõte.

Esmapilgul näib, et Ivar Põllu on dramatiseerinud ja lavastanud „Serafimat+Bogdani” teadlikult kui eepost, pöörates tähelepanu Afanasjevi teose müütilisusele. Iseasi on, kui sügavale alla julgeb või näeb Põllu mööda müüdiredelit ronida. Lavastuses küsib Serafima Bogdanilt: „Kas sa mäletad, kuidas jumal tegi veeuputuse, et inimesed tagasi võtta, kes olid tema meelest nurjunud? Keegi ei tee jumalale etteheiteid, et ta kogu maailma uputas, kui see oli vale. Ise ta tegi selle ja ise lõpetas.” Serafima annab mõista, et oma poegade tapmiseks on tal täielik õigus, sest tema on nad siia ilma sünnitanud. Aga Vahur Afanasjev läheb kaugemale. Ta kirjutab „Serafima ja Bogdani” finaalis, tulekahjumäruli kulminatsioonis Serafima hüüdma: „Nad kõik olid minu pojad! Mõistate, nad kõik! Kõik inimesed on minu pojad ja mina tapsin nad!”, pärast mida kõikide inimeste ema vabatahtlikult leekidesse joostes endalt elu võtab. Hukatuslik, saatanlik, kehatu hääl-Serafima on loodus, ürgnaiselik looja, hoidja ja hävitaja, maaema Gaia, viljakusejumalanna Isis, kes koos oma abikaasa ja venna Osirisega oma poja Horuse käe läbi kätte maksab. Raimond, kes julges kätt tõsta Serafima suguvõsa vastu, ei tundnud Peipsiveere ökosüsteemi — kuidas küla koerale, nõnda koer külale.

Etenduse vaatajal pole Põllu dramaturgia põhjal ebamaisest ja kahetsevast loodusjõulisest Serafimast aimugi. Tulekahjumärulist paistab ainult Serafima kättemaksuirve, kahetsus tapetute pärast jääb tulemata. Kahju on Bogdanist, kes vaatamata kassipoegade uputamisele on siiski jäänud tavaliseks pisut üksikuks onuks ja kes Serafima haiglase kättemaksuhimu tõttu kunagi Leningradi ei jõua. Verepilastus on teda kohutanud, Serafima poegadega on ta tahtnud leppida, Raimondile on ta soovinud loomulikku surma ja kättemaksust on ta tahtnud loobuda. Mida mõistuspärasem on Bog­dan, seda hirmsam ja arusaamatum on Serafima. Aga pärast peksu ja piina jääauku uputatud Bogdani ellujäämine ei ole mõistuspärane isegi idamaiste hingamistehnikate puhul. Ainult džihadistlik usk kättemaksu ja Bog­dani mütoloogiline olemus võiksid ta kindlast surmast päästa. Lavastuses avalduv normaalse inimese lootus Leningradi jõuda ei seleta Bogdani „mitu korda pean ma ühte ja sama meest tapma”-momenti: liiga kõhklev ja allaandev on Bogdan, et kindlast surmast tagasi tulla. Ja ometi peaksid õde-vend oma radikaalses kättemaksus olema koos, nii koos, et ideest sündinud poeg, jumal või värdjas, võiks kanda eesmärgipärast nime Kättemaks.

Raimond Uusküla — Priit Loog ja Bogdan — Andres Mähar.
Gabriela Urmi fotod

Мстить tähendab vene keeles „kätte maksma”. Serafima paneb oma viimasele pojale nimeks Mstislav, mis lavastuses on lühendatud Mtslaviks. Martin Kork, kes mängib Serafima ja Bogdani isa, astub uuesti lavale sümboolselt nende pojana, kinnitades Bog­dani repliiki „Ta on nagu meie isa”. Siniseid dresse ääristab punane riba, vereliin, mis veel ainsana hoiab alles mälestust — mitte ainult kadunud suguvõsast, vaid ka tervest Arhipi-aegsest vanausuliste kogukonnast. Mtsla­vi karakter on kolmest eeposlikust tegelasest kõige paremini õnnestunud, sest temas ei ole alles midagi inimlikku. Seda rõhutab ka Ivar Põllu dramaturgia: „Milleks te mu tegite siis selliseks? Mul ei ole muud elu, mul ei ole oma mõtteid. Ma lähen lõpuni.”

Primitiivsete rahvaste mütoloogiliste uskumuste kohaselt oli lähisugulaste abielust sündinud laps rohkem jumal kui inimene. Raimondi pojad Sulev ja Kalev on Elise Metsanurga ja Ekke Heklese kehastuses väetid, õblukesed ja esindavad materiaalset maailma. Täiesti erineva välimusega näitlejad omandavad sarnaseid rolle mängides ühise olemuse ja välimuse. Sümboolsed on kostüümide värvid: kui Serafima suguvõsa ja teised vanausulised kannavad kohaliku sinetamismeetodiga värvitud sinist, siis Raimond, kes kannab pruuni, meenutades oma ähvardava püksipandla ja laiade vuntsidega nii mõndagi diktaatorit, on oma värvi poegadele edasi pärandanud. Pruunidel kostüümidel on ainult üksikud emapoolset suguvõsa esindavad sinilaigud, mis ei saa aga isale piisavaks motivatsiooniks ema perekonna eest kätte maksta. Kätte maksta saab ainult see poeg, kes on valmis kätte maksma kadunud suguvõsa eest, mis ei kuulu enam materiaalsesse maailma, vaid eksisteerib ainult ebainimlikul ideelisel tasandil.

 

Aga mis sai tankist, küsite te lõpuks

Esietenduse päeval teeb Ivar Põllu Facebooki postituse: „Võib-olla räägib „Serafima+Bogdan” sellest, et oled justkui pimedasse metsa lootusetult ära eksinud, märkad tulukest ja lähed kogu elu selle poole. Kui kohale jõuad, saad aru, et see on metsatulekahju.” Öeldakse, et lugu Serafimast ja Bog­danist on täiesti ilma lootuseta. Raamatus võitleb lootuse eest antikangelane Olimp, kellele lootus kehastub roostetava tankina, mis buldooseri kombel kõikidest vanadest vigadest üle sõidab, kusjuures tankimeeskonnaks pole keegi muu kui Serafima ja Bogdani kadunud perekond. Lavastuses Olimpi, tanki ega Arhipi vaimu sellisel kujul ei ole. Küll aga lõpeb ja algab etendus monoloogiga, mis kannab sõnumit „See on päris kindlasti lõpp”. Ja ongi lõpp. Kõik hääbub ja kaob, tuleb täielik vaikus ja tühjus. Ja tühjuse sügavatel põhjakihtidel sätendab lootus, milleni lavastaja-saarmas peaaegu ujuda jõudis.

 

ELO SAAL (snd 10. III 2002) on lõpetanud Hugo Treffneri Gümnaasiumi humanitaarsuuna ja õpib Tartu Ülikooli usuteaduskonnas. Ta mõtiskleb teemadel kirjandus, arhitektuur, elulood ja raadio.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist