EESTI MUUSIKA PÄEVAD / BALTIC MUSIC DAYS 2021: SOLASTALGIA JA ROHUTIRTS

Oktoober, 2021

MIRJE MÄNDLA

(Algus TMK 2021, nr 7–8)

Viimaste aastakümnete jooksul on mul olnud kontakte naabritega Baltimaadest erinevate (muusikaga nii või teisiti seotud) institutsioonide kaudu. Üldiselt on need kohtumised olnud meeldejäävalt emotsionaalsed. Mõnevõrra rohkem on olnud kontakte Läti muusikaeluga, mille üldpildist on meil ehk mingisugune aimdus olemas. Kohtumistest Leedu muusikaelu esindajatega on meelde jäänud pigem teatav kurbus vajaliku ressursi puudumise pärast. Seda üllatavam oli nüüd saada osa niivõrd kvaliteetsetest Leedu ansamblite kontsertidest heal tasemel muusikute ja kavadega, mis annavad tunnistust esteetilise maitse küpsusest ja kursis olekust maailmas toimuvaga. Leedut esindasid käesoleva aasta festivalil kaks eriilmelist ansamblit, Synaesthesis (Karolis Variakojise kunstilisel juhtimisel) ja Twenty Fingers Duo (Lora Kmieliauskaite — viiul ja Arnas Kmieliauskas — tšello). 

Kolme Baltimaa kontserdid olid üles ehitatud eri kombel. Eesti kontserdid toimusid erinevates kontserdipaikades, pakkudes lisaks kuulamisele ka visuaalset vaheldust. Läti kontserdid olid Läti Rahvusraamatukogus, väiksemapoolsel kammerlaval, mille sinised kardinad moodustasid koos esinejate riietuse värvidega Eesti trikoloori — mis muidugi võis olla ka lihtsalt kokkusattumus. Kui Eesti kontsertide puhul võis täheldada erinevaid lahendusi (ühel neist oli kasutusel ka kaadritagune raadiotoimetaja hääl), siis Läti kontserte vedasid interpreedid, kes kandsid hoolt ka teoste tutvustamise eest. Leedu kontsertidel oli võimalik sisse vaadata Muusika Innovatsiooni Uuringute Keskuse avarasse saali Leedu Muusika- ja Teatriakadeemias ning näha lava taustal oleva akna kaudu õhtu saabumist Vilniuses ja päikeseloojangu värve. Ansambel Twenty Fingers Duo oli ennast oskuslikult sättinud blackbox’i, kus kava kõige mõjuvamalt esile pääses. Leedu kontsertidel juhatas lood üsna ametlikus toonis sisse teadustaja — õnneks siiski mitte kõik lood, sest see oleks terviku toimimist lahjendanud. Mõlemad leedulaste kontserdid esitlesid nende interpreetide nooremat põlvkonda. 

Leedu ansambel Synaesthesis oli fookusse võtnud eksperimenteerimisjulgete heliloojate loomingu ja jättis mulje väga söakast sõprade ringist. Koostöö nendega võiks huvi pakkuda nii mõnelegi eesti heliloojale ja miks mitte ka siinsetele ansamblitele ühisprojektide näol. Synaesthesis veab projekti „Balti meel”, mille esimene kontsert toimus 2020. aastal Londonis, kavas nimekad heliloojad Pēteris Vasks, Arvo Pärt, Bronius Kutavičius ja Ramūnas Motiekaitis. Ka Balti muusika päevade raames toimunud kava kandis sama pealkirja, ehkki siinkirjutaja meelest oleks sobinud siia veel ka kavas kõlanud Žibuoklė Martinaitytė teose pealkiri „Solastalgia”. Eesti kuulajal seostub see Erkki-Sven Tüüri samanimelise teosega, aga nagu näha, kõnetab see ka leedu heliloojat ja interpreete.  Siit saaks veel edasi arendada solastalgiateemalise sarja, kuhu kaasata teisigi keskkonnateadlikkusele keskendunud teoseid (ehk uusi versioone Ülo Kriguli muusikaliselt väga mõjuvast suvisest oopusest „Ookean”), võimendades seda energiat sobiva pildirežiiga. Paraku kippus see energia oma küllaltki kiire ja stabiliseerimist vajava suure plaaniga  kontserdi ideele alguses veidi vastu töötama. Õnneks rahunes visuaal kontserdi jooksul ja keskendus kontserdile enesele, jättes igatsust kiirgava kevadise päikeseloojangu fookusest välja. Kontserdi kavasse valitud Baltimaade nooremate heliloojate looming oli tõstetud avaramasse konteksti ja nii kõlasid seal ka Beat Furreri ja Regis Campo teosed. Kontserdi kava oli küllaltki huvitav, panustati vaheldusrikkusele ja õnneks ka dramaturgilisele loogikale (mis oli üheks siinkirjutajat rõõmustavaks, kogu festivali läbivaks jooneks). Samuti oli see heas mõttes intrigeeriv — ei kardetud teravamaid tundetoone ega kontraste. Üheks mahedamaks kammermuusika teoseks kujunes Eestit esindanud Elis Halliku (snd 1986) „On radu, mis juhivad läbi varjude” kahele viiulile, vioolale, tšellole, klaverile, flöödile ja klarnetile (2021, esiettekanne). Üheks õnnestunumaks valikuks oli Arditti kvartetile ja Ian Pace’ile kirjutatud Beat Furreri (snd 1954, Austria) teos „Spur” keelpillikvartetile ja klaverile (1998), mille esiettekanne toimus festivalil „Wien Modern”. Tegemist on virtuoosse ja efektse teosega, helilooja on kiiresti arenevad sündmused pannud loogilisse ja köitvasse vormi. 

Ansambel Synaesthesis (Leedu).
Foto: https://fienta.com/synaesthesis-tallinn

Äärmiselt meeldiv oli tutvuda uuema leedu muusikaga. Sel õhtul kõlasid kahe põlvkonnakaaslase, Čemerytė ja Diana Žibuoklė Martinaitytė teosed. Diana Čemerytė (snd 1974) „„Meine Seele wartet…”, pärast Bachi kuulamist” flöödile, klarnetile, viiulile, vioolale, tšellole ja klaverile (2020) on teos, mille pealkirjas kajastub inspiratsioon, mis sai heliloojale osaks Leipzigis J. S. Bachi muuseumi ja Thomaskirchet külastades — kuulda on Bachi aaria „Meine Seele wartet” kaja. Ekspressiivsemat värvipaletti pakkus Žibuoklė Martinaitytė (snd 1973) oma teosega „Solastalgia” klarnetile, klaverile, viiulile, vioolale ja tšellole (2020). Terve omaette artikli võiks kirjutada analüüsimaks rohutirtsu kui katkuaja sümbolkujundit. See kujund tuli esile nii läti kui leedu heliloojate loomingus, neist esimesena Evija Skuke (snd 1992, Läti) teoses „Locust. Beau­ty of Destruction” keelpillikvartetile (2015/2017), ja ka eesti päritolu helilooja Aleksandr Žedeljovi (snd 1983) teoses „Sõbralik DNA genotsiid”. Kontserdi lõpetas Régis Campo (snd 1968, Prantsusmaa) teos „Pop art” flöödile, klarnetile, viiulile, vioolale, tšellole ja klaverile (2002, esiettekanne).

Kuna ka Läti kontserte esindas keelpillikvartett, tekkis paratamatult võrdlus Synaesthesise väiksema koosseisuga kvartetiga. Leedu muusikud tundusid olevat intensiivsemad ja emotsionaalsemad. Kõigi kuuldud balti muusikute ühine joon on kõrge mängutase, aga Synaesthesis näib eksperimendialtim — neis on energiat ja hoogu, mis innustab ja annab kuulajale tõelise elamuse. Muidugi oli kontserdil kavas ka selliseid teoseid, mis võiksid saada juurde märkuse „Loominguliste inimeste elust katkuaja tingimustes”. Õnneks oli nende lähenemine pigem pingetest vabastav.

Omamoodi visuaalse etenduse andis hea sünergia ja vaimuka nimega Leedu ansambel Twenty Fingers Duo (Kahekümne Sõrme Duo) koosseisus Lora Kmieliauskaitė (viiul) ja Arnas Kmieliauskas (tšello). Nende ülesastumine oli midagi enamat kui kontsert, see oli muusikateatri ja kontserdi piirimail kulgev omapärane terviklik etendus, kahe noore andeka muusiku sisendusjõuline musitseerimine. Sellise lähenemise eest on nad juba ka tunnustust pälvinud. Ansamblile on iseloomulik väga hea mängutehniline ja meeldiv toonikultuur, tugev kontakt esitatava materjaliga, mõtteerksus ning mõlema liikme tihe koostöö kõlaruumi kujundamisel ja muusikaliste protsesside ülesehitamisel. Sarnaselt ansambliga Synaesthesis prevaleeris ka neil eksperimentaalne muusika, sh leedu heliloojate looming. Duol on ette näidata juba viiekümne teose esmaesitused ja möödunud aastal ilmus nende debüütplaat „Performa”. Kaks muusikut on laval puhtas, liigse infomürata blackbox’i õhustikus, visuaalne pool jääb mustvalgesse värvigammasse. Üldiselt on veebiülekandes jälgitav kontsert muusikutele keerulisem kui tavaline kontsert; nii mõnigi apsakas, mis muidu võiks jääda esituse üldise fluidumi varju, tõuseb siin rambivalgusse. Leedut esindanud ansamblid lubasid oma elava ja tehniliselt täpse musitseerimislaadiga detailset (ja korduvat) lähivaadet.

Twenty Fingers Duo (Leedu).
Foto: https://fienta.com/et/twenty-fingers-duo

Twenty Fingers Duo kontserdil kõlas nende põlvkonnakaaslastest leedu heliloojate looming. Kontserti alustati Mykolas Natalevičiuse (snd 1985, Leedu) meeleolu loova teosega „dew. mist” (2018). Natalevičiust, kes on  2017. aastast ka Leedu Heliloojate Liidu esimees, huvitab muusika ja teiste kunstide süntees.  Olnud esmalt seotud kujutava kunstiga, kuulub ta kunstnike gruppi Operomanija. Kompositsiooni õppis ta Vytautas Barkauskase ja Ričardas Kabelise juhendamisel Leedu Muusika- ja Teatriakadeemias. 2011. aastal võitis tema sümfooniaorkestri teos „Kampana” Leedu Heliloojate Liidu aasta debüüdi auhinna. Natalevičius on kirjutanud  muusikat ka draamalavastustele ja filmidele; oma loomingus tegeleb ta „uue vaimsuse” ning eksperimentaalse elektroonilise muusikaga.

Õhtu lõpetuseks kõlas Rita Mačiliūnaitė (snd 1985) ulatuslik kompositsioon või õieti kammerooper „Dreamcatcher 2120” („Unenäopüüdja 2120”, 2021) viiulile, tšellole ja lindile. Mačiliūnaitė on õppinud ooperilaulu ja kompositsiooni, 2008. aastal oli ta B. Britteni ja P. Pearsi noore artisti programmi resident. Samal aastal pälvis ta Leedu Heliloojate Liidu konkursil auhinna oma ooperiga „The Duality”. Ta on tegev ka mitmes nüüdismuusika ansamblis ja korraldab muusikafestivale. Teoses „Dreamcat­cher 2120” kajastuvad inimeste unenäod, mille helilooja on liigitanud viide kategooriasse. Sõnal on siin oluline roll, lisaks unenägude jutustamisele kasutatakse teksti ka helilises funktsioonis. Videoülekandes oli võimalik esitatavat teksti jälgida kuvatavas ingliskeelses tõlkes. Kõlapoeetilises kompositsioonis, mis kaasas elektroonilise partii, tekkisid veidrad assotsiatsioonid tekstikatkete ja instrumentaalpartiide vahel. Etenduse mõjuv muusikaline lahendus tõestas, et ka eklektiline lähenemine annab mõjuvaid tulemusi. Väga meeldivad olid kantileensed instrumentaalsoolode partiid.

Eesti heliloojatelt tulid selles kavas ettekandele esmalt Aaro Pertmanni (snd 1971) nostalgiahõngulised teosed „Vana talu” (2020, esiettekanne) ja noortepala „Talvine lugu” viiulile (2021) ning G. Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis Mart Soo juures džässkitarri ja EMTAs audiovisuaalset loomingut ning helilooja Galina Gri­gorjeva juhendamisel kompositsiooni õppinud, teatrimuusikaga kokku puutunud kitarristi, helilooja ja produtsendi Aleksandr Žedeljovi noortepala „DNA Identity” tšellole (2021, esiettekanne) ja „Sõbralik DNA genotsiid” (2021, esiettekanne). Mitmekesiselt kujundatud muusikalises materjalis oli nii tundesügavust kui hoogsat rütmienergiat, mis kõik oli sätitud põhjaliku täpsusega kujundatud vormi. Helilooja püstitas endale küllaltki suure ülesande: uurida paralleele helivibratsiooni (laine) ja DNA makromolekuli vahel, mis vastutab geneetilise mälu säilimise eest. Sündmusterikka teose pealkiri viitab professor Alexander Pan­chini loengule sellest, kuidas teadlaste rühm suutis sekkuda rändrohutirtsude DNA-süsteemi ning muuta kunstlikult nii üksikindiviidi sugu kui soolisi proportsioone kogu rändtirtsude parves. Kontserdi melanhoolsemaid toone kandis endas ka Alvils Altmanise (snd 1950, Läti) teos „Triptych” (1993).

Läti nüüdismuusika maastikku esindasid Klaverikvartett Quadra ja Sinfonietta Rīga keelpillikvartett. Mõlemat ansamblit ühendavaks lüliks on tšellist Kārlis Klotiņš. Huvitaval kombel mõjusid Läti ansamblite kontserdid Leedu noorte muusikutega võrreldes mõneti vähem eksperimentaalselt. Klaverikvartett Quadra on küllaltki klassikalise kõlaga uue muusika ansambel ja tundus, et pigem traditsioonidest lähtuv, kuigi peab tunnustama nende kõrget kammermuusikalist koosmängu. Ansamblis mängivad Rihards Plešanovs (klaver), Arvīds Zvagulis (viiul), Pēteris Trasuns (vioola) ja Kārlis Klotiņš (tšello). Läti kontsertide visuaalne pool oli heas mõttes rahuliku iseloomuga, järgis teoste meeleolu ja aitas kaasa muusika kuulamisele. Kontsertide kõlapilt oli hästi üles ehitatud. Klaverikvarteti Quadra kontsert oli pigem nostalgilist laadi, looduspoeetiline, veel eksperimentaalsest muusikast puutumata, olles samas kontaktis läti muusikaloo uuema kihistuse ajalooliste pärlitega. Seda kvartetti peetakse Lätis tõusvaks täheks ja neile on osaks langenud mitmeid tunnustusi. Nad on esitanud läti heliloojate Pēteris  Vasksi, Imants Zem­zarsi, Tālivalds Ķeniņši, Jānis Ķepītise, Agra Engelmānsi, Andris Dzenītise, Oskars Herliņši, Armands Skuķise, Vineta Līce ja Juris Karlsonsi teoseid.

Klaverikvartett Quadra (Läti).
Foto: https://www.eestimuusikapaevad.ee/bio/quadra-piano-quartet/

See oli rõõmsameelne kontsert, mis demonstreeris ansambli kaldumist tonaalsete või rütmienergiast kantud helipalettide poole. Sellesse konteksti sobis eesti heliloojate varamust Tõnis  Kaumanni (snd 1971) klaverikvartett „Instructions for Life” (2002, esiettekanne) suurepäraselt. Kava kandis pealkirja „Balti fantaasiad”, mis oli tõenäoliselt inspireeritud kontserdi avaloost, Gundega Šmite (snd 1977, Läti) teosest „Kuus fantaasiat Läti rahvalaulude ainetel”, milles helilooja vaatab tagasi oma vanaema Anitra Pārupele (1924–2020) pärandile. Šmite on õppinud kompositsiooni Pēteris Plakidise juures ning omandanud magistrikraadi Sibeliuse Akadeemias Veli-Matti Puumala juhendamisel. Alates 2009. aastast on ta Läti Heliloojate Liidu juhatuse esimees. Seega võib öelda, et Balti muusika päevade raames polnud esindatud mitte ainult kolme maa heliloojad, vaid ka nende heliloojate liitude juhtfiguurid.

Veel olid kavas ansamblile loodud teosed: Andris Dzenītise (snd 1978, Läti) „3 in 4” (2020) ja Arvydas Malcyse (snd 1957, Leedu) „The Snow Hyacinth” (2019). Sisendusjõulise kontserdiga esines Sinfonietta Rīga keelpillikvartett, mille koosseisus mängivad Kristiāna Krūskopa (viiul), Agnese Kanniņa (viiul), Artūrs Gailis (vioola) ja Kārlis Klotiņš (tšello). Sellel kontserdil sai ilmekad ja õnnestunud ettekanded eesti helilooja Age Veeroosi looming. Võib aimata, et heliloojal õnnestus teha muusikutega head koostööd, sest teosed kõlasid nii ehedas ja küpses interpretatsioonis, nagu oleksid mängijad Veeroosi loominguga juba aastaid kokku puutunud. Kõlasid Veeroosi keelpillikvartett „Lausuja” ja noortepala „Kapriis”. Sinfonietta Rīga keelpillikvartett mängis nõtkelt ja õhuliselt, mitmekesiselt kujundatud keelpillifaktuuriga. Repertuaari mõttes võiks see teos pakkuda ansamblile tänuväärset vaheldust, mistõttu oleks huvitav teada, kas eesti helilooja looming (nii siin kui ka teiste heliloojate puhul) võiks jääda ka ansamblite repertuaari pikemalt püsima.

Omamoodi elamuseks kujunes tagasivaade leedu nüüdismuusika klassikale: kõlas Bronius Kutavičiuse (snd 1932, Leedu) „Anno cum tettigonia” („Aasta rohutirtsuga”) kvartetile ja lindile (1980). Seda teost peetakse leedu minimalismi klassikaks. Siingi esines rohutirtsu sümbol, kuid viitega jaapani mütoloogiale. Teoses on 365 takti ja ta põhineb helireal, mis meenutab leedu iidse paaniflöödi skudučiai helirida. Sellele lisaks kõlavad salvestatud kellahelid, mis meenutavad mõneti Pärdi „Cantuse” (1976) kõla.

Huvitavalt kirka kõlamaailma maalis ka Anna Ķirse (snd 1988, Läti) kontserdi nimiteoses „Mundus invisibilis” („Nähtamatu maailm”) kvartetile ja elektroonikale (2020). Helilooja viitab siin 18. sajandi botaanikule Carl Linnaeusele, kes hakkas nimetama inimsilmale nähtamatute mikroorganismide maailma, sealhulgas seeni ja nende eoseid mundus invisibilis’eks. Keskaja metafüüsikas tähendas see tabamatut, varjatud ala, kus elavad hinged ja vaimud. Kirse teoses kohtuvad need erinevad tähendusväljad.

Eesti muusikahuvilisele tuttav Santa Ratniece (snd 1977) keelpillikvartett „Aragonite” („Aragoniit”, 2005) maalib helidega imelise pildi aragonii­dikristallide kujust, mõjust ja olemusest. See on otsekui viide sellele, et kui sõnad saaksid otsa, oleks meil võimalik jagada üksteisega infot, kujutelmi ja kogemusi ka muid väljendusvahendeid kasutades.

Kokkuvõtteks tahaksin öelda, et kuigi siin artiklis on vaadeldud vaid üht osa Balti muusika päevadest, oleks võimalik isegi neist neljast eelpool mainitud balti interpreetide kontserdist teha omaette sisuka festivali. Oma varasemal kujul on Eesti muusika päevad olnud intensiivsed esiettekannete poolest, kuid nüüd loob festival ulatuslikke muusikalisi pannoosid, millest inimene suudab haarata vaid killukesi ja  üksikuid vaatenurki.

Ühel asjaolul peatuksin veel. Nimelt ilmnes esiettekannete hulgas üks täiesti tõsiseltvõetav klaverikontserdi vorm. Age Juurikas klaveril ja Tallinna Kammerorkester tõid esiettekandele Tatjana Kozlova-Johannese (snd 1977) Kontserdi klaverile ja kammerorkestrile „Blow Your House Down”, (2020). Teoses on õõva ja sügavusse laskumist, hingamisruum on jäänud ahtaks. Helilooja on kirjutanud teose kaassõnas: „Ehitame seinu, et kaitsta end välismaailma eest, haigetsaamise eest. Nii palju on meie ümber seda, millest hoolimine teeb liiga palju haiget — metsade hävimine, meie kultuuri ja hariduse muutumine järjest pinnapealsemaks ja elukaugemaks, üleüldine elu(vormide) hääbumine meie ümber. (—) Ma tunnen, et on oluline seista silmitsi reaalsusega, kui hirmutav see ka ei oleks.” Mahuka kontserdivormis teose kontrastiderohkes klaveripartiis leiame akordide kaskaade ja mõneti ligetilikust klaverikäsitlusest tekkivaid lõputuid keerlemisi, habrast puäntillistlikku faktuuri, võimalusi kammerlikult musitseerida dialoogis vioolaga. Teos lausa nõuab, et seda korduvalt esitataks, siis saaks võrrelda ka erinevate interpreetide lähenemisnurki. Ühtlasi annavad esiettekandele tulnud teosed Balti muusika päevadel tunnistust Kozlova-Johannese jätkuvast loomepalangust ja võimekusest näidata ennast mitmepalgelise heliloojana.

Balti muusika päevad on otsekui lõputu aardelaegas, mis on avatud ning kuulamise ja avastamise ootel. Kindlasti vajaksid mahukamaid kajastusi veel mitmed Tallinna Kammerorkestri teosed, sh Märt-Matis Lille (snd 1975) „Raudi, raudi” oboele ja kammerorkestrile (2020, esiettekanne) Riivo Kallasmaa soleerimisel. Loodetavasti leiavad samasuguse põhjalikkusega dokumenteerimist ka kõik tulevased Balti või Eesti muusika päevad.