ABSURDIHUUMOR EESTI ANIMAFILMIS
Oktoober, 2021Inimhing otsib valgusest elu impulsse. Et samastuda ja tunda end elavana ja reflekteerida iseennast. 28. oktoobril 1892. aastal käivitus Pariisis Grevini muuseumis seninägematu mehaaniline „jumal”— praxinoscope, mis kiirgas Optilise Teatri saali kogunenuile seninägemata valgust vaatemängus „Pantomimes Lumineuses”, vaimustades publikut maailma esimeste liikuvate kaadritega. Charles-Émile Reynaud, viiesaja käsitsi maalitud kaadri looja ja projitseerija ühes isikus, muutis oma liikuvate piltidega (animafilmidega) maailma ja andis filmikunsti edendamise teatepulga seejärel üle vendadele Lumière’idele.
2002. aastast alates tähistatakse 28. oktoobrit Rahvusvahelise Animatsiooniühingu (ASIFA) egiidi all üle maailma rahvusvahelise animatsioonipäevana. Tänapäev otsib samuti valgusest sisu ja ka praegused EKA animatsioonitudengid on valguses liikuvate piltide loojad ning seeläbi tuleviku projekteerijad. Siin ajakirjas astuvad nad üles vaba sõna vormis, vaatega eesti animatsiooni pärandile.
Mait Laas
(Järgnevad kolm esseed on kirjutatud möödunud kevadel, autorid olid siis lõpetamas oma esimest tudengiaastat. — Toim)
Eesti anima on kuulus oma pöörase ja absurdse huumori ning julgete lahenduste poolest. Vaatajad, kel pole animatsiooniga isiklikku seost, kahtlustavad režissööre sageli uimastitarvitamises, sest nende arvates ei ole võimalik tulla selliste asjade peale terve mõistusega. Eesti filmitegijate oskused on vaieldamatud, kuid tegelikult saab absurdi luua nii-öelda konstruktori abil. Mõningaid eesti filme analüüsides võime näha, kuidas see ainulaadne eesti huumor tekib.
Juhtumisi on enamik eesti filmitegijaid ja animaatoreid alustanud karikaturistina. Sisuldasa on karikatuur joonisfilmi pisivorm. Nõnda pole üllatav, et režissöörid kasutavad animafilmi luues just humoorikat karikatuurivormi.
Mõistagi annavad meistrid oma absurdiarmastuse edasi oma õpilastele. Kuna klassikalised absurdifilmid on üldiselt hästi tuntud, on sellesse analüüsi kaasatud enamjaolt võrdlemisi hiljutised filmid.
Eesti filmid ei põhine sageli esmajoones jutustusel, vaid ootamatutel pööretel. Teisisõnu on film üles ehitatud mikrorežiile (iga episoodi saab vaadata eraldi pisifilmina) ning samal ajal tähendavad need käänakud reeglite ja ootuste rikkumist. Näiteks paistab, nagu jälgiksid filmi „Briljantsuse demonstratsioon neljas vaatuses” autorid enne iga stseeni vaatajaid ja annaksid neile aega arvata, mis saab edasi, et neid siis iga kord jälle üllatada. Ja ootel ei ole mitte üksnes vaataja; koos publikuga jälgib peategelasi terve hulk kujutamata inimesi, kes samuti ootavad midagi erilist — ja on kõige üle niisama üllatunud.
„Briljantsuse demonstratsioon neljas vaatuses”, 2018. Režissöörid Morten Tšinakov ja Lucija Mrzljak.
Üks võtteid, mis sunnib meid toimuma hakkava kohta oletusi tegema, on refrään. Samu stseene korrates õpetatakse vaatajale mängureegleid, et neid hiljem, kui vaataja seda oodatagi ei oska, muuta. Selliseid võtteid on palju ja neil ma tahangi peatuda. Mis on neis filmides nii naljakat ja absurdset? Üks tüüpilisi animatsioonis kasutatavaid pöördeid on mateeria ootamatu käitumine. Näiteks „Villa Antropoffis” puhub tuul ära kiriku katuse, mis oleks tehtud justkui kaltsust, ja peigmehe pea on nagu õhupall: paisub, kui peig kokaiini ninna tõmbab, ja lõhkeb seejärel.
Filmis „Kontsert porgandipirukale” on aga stseen, kus vanaisa lööb mõõgaga porgandi pooleks, misjärel õmbleb tüdruk porganditükid jälle kokku. Selleski võib näha mateeria ootamatut käitumist.
„Kontsert porgandipirukale”, 2002. Režissöörid Janno Põldma ja Heiki Ernits.
Sama võtet kasutatakse filmis „Penelope”, kus keegi neiu peseb piimajões pesu ja pead ning korjab siis sellesama jõe otsekui riidetüki üles ja riputab kuivama. Samuti raseerib ta pardliga kartuliidusid. Tegu on huvitava pöördega selle poolest, et kokku sobitatakse kaht ruumi ja kokkusobimatut. Objekt täidab oma funktsiooni, kuid mitte seal, kus peaks.
Veel üks huvitav ruumiga töötamise näide on perspektiiviga mängimine. Nii on filmis „Velodrool” stseen, kus keegi pealtvaataja eemaldab kääridega jalgratturite rattad. Samas filmis on ka huvitav pööre, mida võib nimetada ülirealismiks: stardipüstol osutub ehtsaks relvaks ja sellest väljunud kuul läbistab ühe ratturi pea.
„Velodrool”, 2016. Režissöör Sander Joon.
Teine hea näide ülirealismi kohta on filmis „Ada + Otto”. Hetkel, kui kangelase pea kohal süttib mõttepirn, osutub see töötavaks tänavalaternaks.
„Ada + Otto”, 2013. Režissöör Ülo Pikkov.
Mida absurdsem on reaalsus, mis on meid endasse haaranud, seda kergem on meil kõike ümbritsevat omaks võtta ja seda raskem on vaatajat päriselt üllatada.
Üks kõige paeluvamaid nippe on objektide ning keskkonna või tegelaste ootamatu vastastiktoime. Esimese variandi näidet võib kohata filmis „Must stsenaarium”, kus kaks tegelast peavad dialoogi, mille käigus hakkavad nende mõttemullid ühtäkki keskkonda ründama ja purustavad laeventilaatori, põrkudes teineteisega nagu füüsilised esemed.
„Must stsenaarium”, 2014. Režissöör Kristjan Holm.
Samalaadse vastastiktoime näide — ent tegelase, mitte keskkonnaga — leidub filmis „Pura vida”, kus kangelanna teeb selfi ja tema ülakeha kaob fotovälgu sähvatuse hetkeks.
„Pura Vida”, 2018. Režissöör Nata Metlukh.
Filmis „Suur maja” kasutatakse tuttavlikke elemente. Hiina müts muutub ootamatult (aga väga meeldivalt) karusselliks, mille katus meenutab sedasama mütsi. Säärane tuttavlikkus oleneb alati kontekstist. Näiteks „Linnugripis” saab linnumajast enam-vähem pornofilmi kangelane. Erootiline absurd on eesti animafilmis üldiselt väga populaarne.
Sellega seoses ei saa jätta mainimata liigutavat ja pööraselt naljakat filmi „Toomas teispool metsikute huntide orgu”. Tegu on situatsioonikomöödiaga: inimesed (loomad) satuvad olukordadesse, mis pole neile omased. Kaotanud töö arhitektina, mängib armastav pereisa peaosa pornofilmis, tema abikaasast ja peaaegu kolme lapse emast aga saab ühe võluva sadomasohhisti „armuke”. Selles komöödias on ühendatud absurdsus ja ühitamatus.
„Toomas teispool metsikute huntide orgu”, 2018. Režissöör Chintis Lundgren.
Ühendada ei saa ainult tegelasi ja asjaolusid, vaid ka tegelasi omavahel, näiteks filmis „Pekk”, kus kangelanna teeb endale kahest armukesest ühe oivalise tantsupartneri. Loole lisavad absurdsust meeste peas olevad muhud, mis hakkavad raadiolaineid püüdma (materjali, kõnealusel juhul keha, ootamatu käitumine).
„Pekk”, 2014. Režissöörid Morten Tšinakov, Heili Lõhmus, Paula Mauer, August Varustin.
Seistes silmitsi olukorraga, mille lahendus näib ilmselge, peab režissöör suutma välja mõelda, kuidas lahendada see teistmoodi. Kasutada saab aja ja loodusseaduste, materjali käitumise ja perspektiivi põhitõdede ning kõige selle rikkumist, mida on loetletud eespool toodud näidetes. Omaette lugu on loomulikult iseenesest absurdsete tegelastega, nagu näiteks filmi „Elu24” juba sisuldasa vastuoluline tegelane. Või juba mainitud filmi „Ada + Otto” lapstegelane. Minu arvates peitub üks eesti animafilmi sedavõrd ohtra absurdi põhjus selles, et on tore tuua kaadrisse mõni tegelane, ilma et tarvitseks tema ilmumist selgitada. Piisab vaid pilk hetkeks kõrvale pöörata ja ühtäkki sõidab filmis keegi krokodillimaskiga poiss. Laiutad käsi ja muheled: selline see absurd kord on.
Kõik seni nimetatud filmid on lühifilmid, kuid eesti animatsioon on kuulus ka absurdi tulvil täispikkade filmide poolest. Mõistagi räägin sellistest filmidest nagu näiteks „Frank ja Wendy”. Selles filmis on tõepoolest igas minutis mõni ootamatu keerdkäik. Natsipäkapikkude tehas, eesti animaatorite tööd kontrolliv Putin, kalendrimaffia — see on vaid tilluke osa eesti režissööride kujutelmadest ühes filmis.
Veel üks unustamatu täispikk film on „Lisa Limone ja Maroc Orange”. Siin lisab kaadris toimuvale pöörasust ka žanr: tegu on animeeritud nukumuusikaliga, kus on inimese kehaga, ent juur- ja puuviljapäised kangelased, laulvad teokarbid ja metsik nüüdisaegne süžee.
„Lisa Limone ja Maroc Orange: Tormakas armulugu”, 2013. Režissöör Mait Laas.
Nõnda võiks jätkata peaaegu lõputult, sest iga absurdne eesti film väärib eraldi analüüsi. Kuid kordan juba öeldut: absurdi on mitut tüüpi, aga see on alati üles ehitatud vaataja ootustele… ja tema petmisele. Kusjuures sel moel petta saada on väga meeldiv. Klassikalise eesti absurdi traditsioone jätkavad uued animaatorite põlvkonnad, kes teevad seda väga peenelt ja lõbusalt.
Mainitud filmid ja nende režissöörid:
„Aeg maha” (Priit Pärn, 1984).
„Ada + Otto” (Ülo Pikkov, 2013).
„Briljantsuse demonstratsioon neljas vaatuses” (Morten Tšinakov, Lucija Mrzljak, 2018).
„Villa Antropoff” (Vladimir Leschiov, Kaspar Jancis, 2012).
„Kontsert porgandipirukale” (Heiki Emits, 2002).
„Penelope” (Heta Jäälinoja, 2017).
„Velodrool” (Sander Joon, 2016).
„Must stsenaarium” (Kristjan Holm, 2014).
„Pura vida” (Nata Metlukh, 2018).
„Suur maja” (Kristjan Holm, 2011).
„Linnugripp” (Priit Tender, 2017).
„Toomas teispool metsikute huntide orgu” (Chintis Lindgren, 2018).
„Pekk” (August Varustin, Morten Tšinakov, Paula Mauer, Heili Lõhmus, 2014).
„Elu24” (Kristjan Holm, 2019).
„Frank ja Wendy” (Priit Pärn, Kaspar Jancis, Ülo Pikkov, Priit Tender, 2004).
„Lisa Limone ja Maroc Orange” (Mait Laas, 2013).
