PERSONA GRATA HELENA KESONEN

Oktoober, 2021

Helena Kesonen septembris 2021.

Helena Kesonen on soome-ugri lavastaja. Tema olulisemad lavastused „non-stop SETO” (2015), „Inemise igä” (2016), „Vanahunt” (2018) ja „Petserimaa igatsus” (2021).

 

Sa oled öelnud, et oled üleharitud. Mida sa sellega mõtled?

Ma ei tea, kas see tuleb üldisest mentaliteedist, aga igal pool väärtustatakse reaalteadusi ja levinud on arvamus, et humanitaarteadused tegelevad vaid iseenda taastootmisega. Mul on kuus aastat kirjandusharidust ja siis veel neli aastat teatriharidust, aga siiski mõtlen vahel, et mida ma siis tegelikult oskan. Kahju, et laiapõhjalist humanitaarharidust peetakse pigem eralõbuks.

 

Kuidas sa ikkagi kirjanduse juurde sattusid?

Ma teadsin juba põhikooli lõpus, et tahan kirjandust õppida. Ma olin ikka fanatt, tohutult palju armastasin lugeda. Üksik laps — maal pandi lammaste juurde karja. Isegi tol ajal veel! Nii läksidki lambad peetidesse, kui ma rohu sees kõhutades „Kapten Granti lapsi” lugesin. Ega ma ülikooli astudes selle peale mõelnud, et mis ma sellega peale hakkan või mida ma sellega teha saan. Aga õppida oli väga huvitav. Väga inspireerivad ja erudeeritud õppejõud olid.

 

Kust sul teatrimõte üldse tekkis?

Kui ma olin kümnendas klassis, tuli meie kooli Viljandi kultuuriakadeemiast noor huvijuht Mart Usin ja hakkas tegema näiteringi. Siis hakkas tekkima mingi arusaam, mis on hea ja mis halb teater. Enne seda olime ainult klassiga Vanemuises käinud. Mart suunas meie pilgu ka toonase Võru Teatriateljee poole, kus tehti ikka võimsaid asju — maailmadramaturgiat võro keeles!

 

Kuidas sa Taarka Pärimusteatri juurde sattusid?

Vanemuine tegi Obinitsas „Taarkat” ja sinna kaasati kohalike leelokoore, kes massi ja eksootikat lisasid. Kuna lavastusel oli suur menu, mängiti seda mitu aastat ja siis mõeldi, et võiks ju olla seto oma noortestuudio, kust inimesed saaksid minna edasi teatrikooli ja et nii kasvaks seto näitlejaid, kellel oleks keel juba suus. Selliseid, kes suudaksid oma emakeeles puhtalt rääkida ja kannaksid kultuuri- ning keeletunnetust. See oli 2006. aastal. Praeguseks on sealt professionaalse haridusega Artur Linnus ja mina. Alguses olid Vanemuisest juhendajad Merca ja Tanel Jonas. Põhiliselt möllas meiega Tanel, kes oli tohutu entusiast ja aastaid seda kõike vedaski. Kokku saime pühapäeviti Vanemuise neljandas proovisaalis ja laagrite raames Obinitsas muidugi ka. Tegime pärimuslikke muinasjutulavastusi. Ühel hetkel tundus, et oleme suuremaks saanud ja tahame teistsuguseid asju proovida. Kutsusime stuudiotööd juhendama Anne Türnpu, kes on täiesti geniaalne lavastaja. Meie esimene ühine töö oli „Kuidas müüa setot?”. Ma ei tea, kust ta võtab kõik need asjad? Ta oskab väga hästi algajat näitlejat toetada ja inimeses tema kõige paremad omadused välja tuua. Anne toel tekkis meil suurepärane grupitunnetus ja teadmine, et teeme olulist ja võimsat asja.

 

Siis tulid „Leelo otsib setot” ja sinu enda lavastus „non-stop SETO”.

„Leelo otsib setot” püüdis uurida lauluemade siseilma, aga jäigi rohkem püüdluse tasemele. „non-stop SETO” puhul oli meil esmalt idee, et võiks olla seto stand-up, millega saaks rahvamajades käia ja hoida ühtlasi seto keelt elus. Näidata, et selle keelega saab toimetada küll. Tahtsime, et oleks jõuline seto tšikkide stand-up, kes teravalt ja sotsiaalkriitiliselt lajataksid teemadel, mis on tähtsad. Aga meil polnud vist piisavalt tehnilisi oskusi.

 

Minu arvates oli see väga terav ja jõuline lavastus. Mida Viljandi kool ja Kalju Komissarov sulle andnud on?

See on nüüd selline küsimus nagu lennusaates. Anne julgustas meid teatrikooli proovima ja mul oli alguses
ainult see tunne, et jumala eest, saaks vaid sisse! Ma ju tegelikult ei julgenud lavastajaks kandideerida, see tundus nii hirmus. Kandideerisin hoopis harrastusteatri juhiks, et vast sinna ikka saab.

 

Ühesõnaga, et mitte latti maha ajada, läksid lati alt läbi ja astusid Viljandisse harrastusteatri juhtimist õppima?

Just! Lati alt läbi! Mulle meeldib nii öelda. See on aus. Mulle meeldib aus olla.

 

Ja te õppisite kaks aastat siis näitlejatega koos? Sama õppekava alusel?

Jah. Lihtsalt lavastajad tegid iga semestri lõpus lisaks näitlejaülesannetele ka õppelavastuse. Aga seda, kuidas lavastada või mida, seda täpselt ei õpigi. Tagasisidet muidugi anti, aga see oli sageli metafoorides ja ega ma ise osanud alati aru saada.

 

Lavakas oli lavastajaõpe enam-vähem samasugune. Aga ma saan vähemalt tagantjärele aru, et üht kui teist nad ikka üritasid selgeks teha.

Ise praktikas asju proovides hakkab tekkima arusaamine, mida taheti öelda. Aga miks seda kõike otse ei võinud öelda? Mingid esmased asjad tegi Kalju meile õnneks ikka selgeks: lihtsus, selgus, loogiline rida, see, kuidas näitleja töötab.

 

Kas koolis tekkis mingil hetkel ka mõte, et see ei ole ikka sinu jaoks?

Pigem selline mõte, et väga suur tahtmine on, aga ei oska. Lihtsalt tundub, et su endaga võrreldes kõik teised kogu aeg tohutult arenevad. Kappavad ja kappavad, aga sina lihtsalt nagu roomad seal. Vaatad, kuidas kõik suudavad, aga sina ei suuda. Lähevad nii suure hooga peale ja saavadki hakkama.

 

Mida Kalju sulle lavastajana soovitas?

Eks ta pärimuse rida soovitaski, kui sai aru, et see mind kõnetab. Aga seda ma kardan, et jäängi üksnes pärimust tegema. Kuigi samas juba folkloristika esimeses loengus õpetatakse, et kõik, mis meid ümbritseb, ongi folkloor. Pärimust võib julgelt loovalt käsitleda. Kui saaks seto keeles igapäevastel teemadel arutleda ja kui seto keeles tekiks psühholoogiline teater, siis saaks keel edasi areneda. Sellega on nagu eeposega: meil peab olema eepos, sest siis me oleme kultuurrahvas, siis me oleme nagu „päris”. Aga minu arvates on ühele keelele vaja ka sellist Mark Ravenhilli ja Martin Crimpi. Kui midagi sellist oleks seto keeles, annaks see sellele keelele tänapäevase elutunnetuse. Kas või sõnavara laieneks. Kes neid briti vihaseid mehi on lugenud, saavad aru, mida ma silmas pean.

 

Mis seto kultuuri laiemalt elus hoiab, kas pärimuskultuur või tänapäevane kultuur?

Just sel teemal Setomaal tihtipeale vaieldaksegi. On traditsionalistid, kes otsivad õigeid vastuseid pärimusest ja ajaloost, ja on need, kes on keele ja kultuuri arengu poolt. Aga siis tekib järgmine küsimus: kui kaugele me saame minna? Mingil hetkel muutub see juba kaubaks ja müügiks… Ühesõnaga, kas on olemas mingi piir; kas näiteks setokeelne räpp hakkaks juba keelt rikkuma? Igasugust arendamist peab teostama väga tundlikult, kaine mõistuse raames. Mis ühel puhul on hullus, on teisel puhul geniaalne — nagu maailmakultuuriski. Aga väga lihtne on see pärimuse ürgne tuum sealt ära kustutada.

 

Kas sul endal ei ole tulnud tahtmist midagi kirjutada? Proovinud oled?

Muidugi on tulnud ja proovinud olen ka, aga kuna ma loen palju, siis saan aru, et nauditavalt ja nii, et suudaks kellegi teise hinge pugeda, on ikka väga raske kirjutada. Enda tarbeks olen koolis ikka dramatiseerinud, aga dramatiseeringul ja dramatiseeringul on väga suur vahe.  Sa ju ei kirjuta lihtsalt sündmusi ümber; tekkima peab ikka mingi tervik.

 

Samas kirjutasid ja lavastasid sa koolitööna oma vanaema juttudel põhineva loo „Joonistatud”, mida ka ise mängisid.

See oli mulle väga südamelähedane ja oma asi. Koolis oli üks semester, vist kolmandal aastal, kui oli vaja teha monolavastus. Kõigil oli sama ülesanne; ise valid materjali, ise lavastad. See oli väga hirmus, et tuli üksi lavale minna. Ma ei taha üldse laval olla! Siis ma mõtlesin, et teen midagi sellist, kus ma ei pea kedagi mängima. Kadri Suitsuga koos alustasin; tema armastab kõiki vanu inimesi ja näeb nendes ilu ja tarkust. Ma teadsin muidugi kõiki vanaema lugusid, aga lindistasin ikkagi neid päris kaua. Mitte ainult selle projekti pärast — ma tahtsin, et mulle jääks alles tema hääl. Siiski, ega ma praegu julge neid väga kuulata, kuigi tema surmast on juba mitmeid aastaid möödas. Siis kuidagi iseenesest tuli mõte hakata black-box’is tema lugu kriidiga põrandale joonistama. Jalanõud võtsin mängu kujundina. Alguses olid beebipapud, siis kingad ja vildid, ja sedasi mängisingi. Me olime pooleldi ka nukuteatrikursus ja saime nukukunstnikelt professionaalset õpet. Ma ei saanud küll kunagi käppa seda objektiteatrit, aga tegin nii, nagu oskasin. Minu arvates on see kõige ilusam tükk, mille ma teinud olen.

 

Väga isiklik teema. Mulle üldse tundub, et isiklike teemade tegemine on sulle hästi omane. Nagu „non-stop SETO”, „Joonistatud” ja „Inemise igä”.

Ma arvan, et see ei ole teadlik. Ma saan ju teatrit tehes rääkida ikkagi ainult sellest, mis mind puudutab. Kas mitte kõik ei räägi ikkagi nendest asjadest, mis neid puudutavad?

 

Üldiselt püüab inimene end vist pigem varjata.

Seda küll, aga ega neist lugudest midagi minu enda kohta teada saagi. Ma ei ole üldse selline avalik inimene, pigem hoian oma tegemistes madalat profiili.

 

Mida vanaema siis ütles, kui ta lavastust nägi?

Vanaema ei näinudki seda. Ta küll elas veel siis, aga tervis ei lubanud enam tulla. Ema nägi ja teda puudutas, aga pigem just soojalt.

 

See ongi siis see, mida sa pärimuse uuendamise kohta ütlesid — et seda tuleb teha tundlikult ja niimoodi, et midagi ära ei lõhuks.

Tuleb tundlikuks jääda ja pärimuse väärtusi otsida. Kuigi tänapäeval vist ei tohi enam rääkida väärtustest…

 

Mina ei ela Setomaal ja kaugemalt vaadates tundub, et väikese kultuuri kestmajäämiseks on vaja just seda puutepunkti tänapäevaga. Meie kaasaegne teater, film, räpp, kirjandus…

Ma igatsen lugeda sellist noort seto- ja võrokeelset luulet, mis sobiks Värskesse Rõhku ja mis oleks tänapäevane, sotsiaalne ja isiklik. Ja kui need noored kunagi vanemaks saavad, siis vaadaku nad samuti ühe silmaga minevikku nagu praegused seto ja võro keeles kirjutajad. Ja heal tasemel proosateoseid ning näidendeid igatsen. Sellist mastaapset romaani seto ja/või võro rahvast nagu Afanasjev kirjutas Peipsiveere rahvast. Materjali ju tegelikult on.

 

Millised su enda soovid ja plaanid on? Tahaksid teha filmi või seriaali?

Tahaksin tööd teha. Midagi sellist pärimuslikku, millel on sürreaalne tasand. Midagi põimuvat, millest ei saaks aru, kas see on alateadvuses või toimub päriselt siin ja praegu. Nagu seto Almadóvar. Kuigi, miks ta peaks seto olema? Kõik ei pea ju seto olema! Eesti on maailma mastaabis ju ka nagu Setomaa. Eestlased ei saa sellest aru, aga tegelikult tegeleme me ju samade teemadega: keele püsima jäämine ja kultuuri püsima jäämine. Ühel on väiksem kogukond, teisel natukene suurem, aga maailma mastaabis oleme mõlemad sarnases olukorras.

 

Mida sa järgmisena teatris teed?

Hakkan Pärnu Endlas lavastama Peter Nilsoni „Valgusinglit”, mis on kummaliselt sürreaalne teos. Tal on ühes novellis kujund, et kõik mädaneb. Kirik mädaneb ja inimesed mädanevad. Labidas on matmisest paberõhukeseks kulunud. Tegelikult võiks olla üks korraliku stsenaariumi ja tehnilise meeskonnaga võro või seto seriaal. Selline, mis annaks edasi ka seda maailmatunnetust.

Helena Kesonen septembris 2021.
Harri Rospu fotod

Lavastad Nilsonit, miks siis mitte juba Marquezt?

Skandinaavia on kuidagi omasem. Meil mõlemal on selline tume pärimusmaailm. Me elame nii palju pimeduses.

 

Mida sulle endale teatris vaadata meeldib?

Huvitav oli olla Odini teatris, olin seal kuuajases töötoas. Odini stiil on ida mõjutustega, rituaalne ja väga visuaalne. Sellised rahulikud ja aeglased rituaalid. Nagu mõtteline regivärss, selline kolme noodi peal, mis tabab ära inimese enda rütmi.

 

Mis sind eesti teatris võlunud on?

Mulle on tegelikult meeldinud Tallinnas festival „Treff”. Seal on uskumatuid asju; pisikeste detailidega mängitakse nii leidlikult. Kui sa näed, kuidas mingi paber ärkab ellu… Selline lapse tunne tekib jälle… Loo mõttes on see ju äärmiselt lihtne ja isegi primitiivne, aga need vahendid on mõjuvad. See maailm elama panna ja nende vahendite sees püsida on tegelikult päris keeruline. Mind võlub, et sealsed tegijad pole pelgalt näitlejad. Aga üldiselt Eestis me räägime natuke liiga palju lava peal; me võiksime rohkem mängida.

 

Vestelnud URMAS LENNUK