/Arhiiv

TAHAD OLLA ETENDUSKUNSTNIK? KAOTA ERAELU1

November, 2021

MARGARET TILK

Kannatav kunstnik — identiteediideaal, millest kunstnikud ei ole valmis lahti laskma. Kunstnikke kuvatakse meedias kui mitteratsionaalseid kergemeelseid individualistidest joodikuid, kes on geniaalsed, aga maniakaalsed. Nad lihtsalt ei oska muud moodi elada. Selline on valdav diskursus nii meedias kui ka kunstnike endi seas. (Vt näiteks Rooste 2016) Igale noorele kunstnikule sisendatakse, et nii need asjad käivad ja et selline ongi kunstniku amet ja töö. Jah, just nimelt töö.

Õiguslikus diskursuses nimetatakse kannatavat kunstnikku vabakutseliseks loovisikuks. Loovisikute ja loomeliitude seaduse järgi on vabakutseline loovisik inimene, kelle peamine sissetulekuallikas on arhitektuuri-, audiovisuaalse kunsti, disaini-, helikunsti-, kirjanduse-, kujutava kunsti, stsenograafia- või etenduskunstialane loometegevus ja kes ei tööta töölepingu või sarnase lepingu alusel ega ole avalikus teenistuses. (RT 2004, 84, 568) Teisisõnu on tegemist inimesega, kellel puudub tagala ja tugisüsteem, ehk ravikindlustus, töötuskindlustus, pensionikindlus ja mis kõige murettekitavam, ligipääs ka elementaarsele arstiabile. Ta töö on projektipõhine, ebakindel, madalate töötasudega ning tihti peab ta oma põhitöö kõrvalt tegema teisi töid, et ennast ära elatada. Läbiv arusaam on, et vabakutselise etenduskunstnikuna jäävad ellu ainult need, kes seda väga tahavad. Mida rohkem sa seda tahad, seda rohkem teed sa tööd. Kui see tähendab, et sul ei ole enam eraelu, tuleb sul eraelust loobuda. Ennast ja oma keha viiakse äärmusteni, seda kõike kunsti, ehk töö nimel.

Kunstitegemine on töö, sest see on tegevus, mis kasvatab subjekti sotsiaalset ja sümboolset kapitali ning toimub kindlal ajal ja kindlas ruumis. Sümboolne kapital võib olla mis tahes omadus, kui seda märkavad teised inimesed ja omistavad sellele väärtust. (Bourdieu 2003: 132) See kapital põhineb kollektiivsel tunnustamisel ja on raskesti omandatav. Teisisõnu, kunstnik loob kunsti, mis suurendab ta tutvuste määra (kasvatab sotsiaalset kapitali) ja tõstab tema staatust teiste silmis (kasvatab sümboolset kapitali), ehk teeb tööd. Vabakutseliste etenduskunstnike puhul on huvitav, et sotsiaalse ja sümboolse kapitali kasvatamisest on saanud kogu nende identiteedi vundament. Etenduskunstnik ei t ö ö t a etenduskunstnikuna, vaid etenduskunstnik o n etenduskunstnik.

Jarmo Reha lavastuses „WhiteWash”.

Töö ja eraelu moodustavad kokku nn argimaailma. Argimaailm on tsoon maailmast, millele indiviid pääseb ligi, ehk see, mida indiviid kogeb enesestmõistetava tegelikkusena. See tsoon lõikub teiste indiviidide argimaailmadega. (Berger, Luckmann 2018: 56–57) Teisisõnu, igal inimesel on n-ö oma tegelikkus, kuid kuna me elame kogukondades ja ühiskondades, siis paratamatult lõikuvad meie tegelikkused teiste inimeste tegelikkustega. Seetõttu on meie maailmavaade ja elustiil sarnased nende inimeste omaga, kellega me läbi käime. Argimaailm on maailm, milles indiviid tegutseb ehk milles tegutsedes ta selle tegelikkust muudab. (Samas, 51)

Argimaailm on niisiis ruumiliselt ja ajaliselt struktureeritud. Ajaline struktuur sünnib sellest, et teadvuse vool on oma olemuselt alati korrastatud. Korrastatus on tingitud organismi füüsilisest rütmist, kuid ka teadmisest oma paratamatust surmast, mis tuletab inimesele meelde tema aja lõplikkust. Aja piiratus ja tahtmatus surra tekitab temas ärevust. (Berger, Luckmann 2018: 56–57) Etenduskunstnike ja vabakutseliste puhul võib oletada, et see ärevus on võimendatud, kuna neil puuduvad Eestis ravikindlustus jt surma eest kaitsvad välised struktuurid. Kaja Kann tõdeb: „Aga see, et ma võin nagu ära surra kiiremini kui teised või juhuslikumalt kui teised või. See on ajus, minu meelest meil kõigil. Noh, see elurisk nii-öelda. Või surma risk.” (Tilk 2021: 103) Kõik lavastused ja muud tööd tuleb nüüd kohe ära teha, kuna keegi ei tea, palju veel aega on. Eneseteostust nüüd, kohe, praegu!

Töö ongi elu

„Töö ongi elu,” tõdeb etenduskunstnik justkui möödaminnes intervjuus, mida teen oma bakalaureusetöö tarbeks. (Vt Tilk 2021) Tegemist on tüüpilise näitega diskursuse taastootmisest. Etenduskunstnikud (ja ka neid ümbritsevad inimesed) taastoodavad diskursuse tasandil sotsiaalselt konstrueeritud tegelikkust, kus kõige tõhusam ja parem töötaja või kunstnik on see, kes töötab pidevalt ehk viib oma keha äärmusteni. Samal ajal konstrueerivad nad arusaama, et etenduskunstniku töö tarvilik eeldus on töö ja eraelu vahelise piiri puudumine. Ületöötamist õigustatakse inimese enda tahtega:

„Ja mina isiklikult näiteks just otsingi rohkem ikkagi alati tööd, sest et ma ei suuda puhata. Ma lähen närvi.” (Tilk 2021: 55)

„Minu puhul on see, et ma kaldun ulpima töösse kogu aeg. Et ma üritan eraldada [töö ja eraelu], kui ma tunnen, et okei, nüüd nagu tõmba aeg maha.” (Tilk 2021: 61)

„Mingisugune niisugune spiraal, mis nagu käivitub. [—] Kui sa oled kogu aeg selle voolu sees, kogu aeg teed, kogu aeg oled projektides, kogu aeg oled inimestega. Aga see on väga isiklik. Nagu kogemus on ju, et see on. Ma olen selline.” (Tilk 2021: 74)

„Ma olen selline”; „Mina isiklikult”; „Ma ei suuda puhata”; „Aga see on väga isiklik” — kõigist kolmest katkendist paistab läbi arusaam, et ületöötamine ja eraelu puudumine on omaenda valik, isiklik teema. Puudub arusaam süsteemist ja seostest erinevate etenduskunstnike eluviiside vahel. Huvitaval kombel mainivad intervjueeritavad vabakutselisusest rääkides, et keegi etenduskunstnikest ei erista töö ja eraelu vahelist piiri, kuid kui vestlusteemaks on omaenda tööstiil ja -praktika, peetakse „töö ongi elu”-suhtumist enda tahtest tulenevaks. See võib tunduda tähtsusetu, kuid tuleb meeles pidada, milles seisneb diskursuse võim. Diskursuse võim õigustab individuaalsete praktikate rakendamist ühiskondlikul tasandil. Teisisõnu, kui etenduskunstnikud kinnitavad arusaama, et kogu aeg töötamine on norm, siis miks peaksid tööandjad tõstma töötasu või kultuurkapital maksma kunstnikupalka?

Arusaam enda tahtest kui töötamise motivaatorist unustab ära välise surve töötamisele. Vabakutselistel etenduskunstnikel ei ole ülemust, kuid siiski ei ole nad n-ö vabad. Indiviid valib ise tööajad, tööülesanded ja mõnel juhul ka töötasu. Samas, otsuse selle kohta, kes saab rahastuse ja kes pääseb lavale, teeb ikkagi etenduskunstnikuväline institutsioon. Praktikute arvates tehakse kultuurivaldkonna rahastamisotsuseid subjektiivsetest vaadetest lähtuvalt ning otsustele ei eelne laiemat ühiskondlikku arutelu. (Jõgeva, Varblane 2017) Teiste ametite puhul oleks mõeldamatu, et väike seltskond otsustab oma huvidest lähtuvalt, kas keegi väärib oma töö eest tasu või mitte. Töötasu saab kunstnik tihti mitme käe läbi, ehk raha liigub Eesti Kultuurkapitalilt mõnele suurele kunstiinstitutsioonile (etenduskunsti kontekstis näiteks Kanuti Gildi SAALile), mis omakorda edastab töötasu kunstnikule. (Samas) Etenduskunstniku näiline vabadus paigutab ta institutsioonide ja võimudünaamikate rägastikku, kus töötasu ja lavaaja nimel peavad etenduskunstnikud üksteisega võistlema. Kõik vabakutselised etenduskunstnikud on üksteisele konkurendid, mis omakorda raskendab oma õiguste eest võitlemist. Kui üks ei ole nõus madala töötasu eest tööd tegema, leitakse keegi teine, kes on. Etenduskunstnik peab ise tagama, et ta oleks n-ö konkurentsivõimeline kunstnik. Seda on võimalik aga saavutada ainult ühe suhtumisega: „Töö ongi elu”.

Mart Kangro lavastuses „Enneminevik”.
Alan Proosa fotod

Niisiis seab vaba etenduskunstnik endale ise eesmärke ja ülesandeid, mis tagavad tema konkurentsivõime. Ta ise tajub seda tegevust kui sisemist soovi olla parem, huvitavam, uuendusmeelsem jne. Eesmärke ei seata mitte sihiga suurendada oma heaolu, vaid soov on olla „parem töötaja”. Kui ta ei suuda täita neid enda loodud eesmärke, on viga justkui tema (keha) omadustes. Ei ole ju ülemust, keda süüdistada. Ebaõnnestunud keha vajab (enese)distsiplineerimist. Distsipliini abil muudetakse keha töökehaks ehk ärksaks, alati valmis olevaks, piirituks jne.

Ma ei näitle seda, vaid ma võtan iseenda omaenese katsejäneseks

Subjektiivselt võib see kõik, ehk siis ületöötamine, eraelu puudumine ja elu ilma tagalata, tunduda hea elustiilina. Jarmo Reha kirjeldab töö ja eraelu piiri puudumist järgnevalt:

„On minu jaoks mugav ja sobiv. Sellepärast, et on justkui tunne, et sa pidevalt elad. Mis tähendab seda, et see on tegelikult väga intensiivne. Kui seda piiri ei ole. Mis tähendab seda, et emotsioonid on eredamad, põled kiiremini läbi. Oled väga palju vastuvõtlikum ja pead olema väga jälgiv selle jaoks, et su enda psühholoogia ei hakkaks sind ruineerima. [—] Ma arvan, et sa oled rohkem kohal. Ja ma arvan, et kohalolu on kehaline.” (Tilk 2021: 54)

Mida eredam on leek, seda kiiremini see põleb. Jällegi kordub kannatava kunstniku ideaal. Keha äärmuslik ärksus, vastuvõtlikkus ja valvsus, risk kiiresti läbi põleda ning vaimse tervise nõrgenemine on omadused, mis kirjeldavad niiviisi oma keha äärmiste piirideni viidud etenduskunstnikku kui Emily Martini (1992: 121–140) kirjeldatud suure tootlikkuse poole püüdlevat USA „normaalset keha”. Säärane keha
ongi tänapäeval üldine norm: keha eksisteerib pidevas piirisituatsioonis, kus iga hetk on oht läbi põleda. Etenduskunstis põhjendatakse seda äärmusteni viimist kohalolu otsimisega. Publik saab ju aru, kui esineja ei ole täielikult kohal, aus ja haavatav. Teisisõnu on etenduskunstnikul kohustus anda endast kõik, kas või oma tervis, et kohalolu oleks täielik.

Võibki küsida, kas keha viimine äärmusteni ei ole mitte osa etenduskunsti põhiolemusest. Erkki Luugi (2005: 60) sõnul on oma keha ärakasutamine etenduskunstis eriti tavaline, kuna keha on etenduskunstis üks tähtsamaid sõnumi edastamise meediume. Keha on etenduskunstniku töövahend, mida tuleb töökorras hoida ja parandada. Seda saab omada, muuta, modifitseerida ja distsiplineerida tähendusloome eesmärgil. Keha määratlemise tõttu töövahendina suhtub indiviid kehasse kui omandisse, unustades ära, et tema ongi keha. (Berger, Luckmann 2018: 89) Inimesel on üldiselt kahetine kehasuhe; ta on keha, aga samas ta ka omab keha. (Samas) Etenduskunstnike puhul on omamise aspekt eriti tugev ja seega on see kahetine suhe tasakaalust väljas. Probleem seisneb selles, et omandit on inimesel õigus vallata, käsutada ja kasutada kui midagi, mis ei kuulu tema enese juurde. Inimene hakkab iseennast ära kasutama, eriti kui töö vajab tegemist.

Kõige markantsem näide enda ärakasutamisest on Stella Kruusamäe teose „Holy Rage” (2018) loomisprotsess, kus ta kasutas oma keha, et jõuda ekstreemsesse seisundisse, mis oli lavastuse, ehk teisisõnu töö, jaoks vajalik. Kruusamägi otsis aasta aega viise, kuidas ennast rohkem ja rohkem vihale ajada, ning pärast etendusi võttis tal aasta aega, et sellest kõigest vabaneda:

„[—] me saime ka aru, et ainuke viis, kuidas viha esile kutsuda, on see, et kui ma ei näitle seda, vaid ma võtan iseenda omaenese katsejäneseks. Seda ma siis tegingi. Eksperimenteerisin sellega ja see juhtuski. Kui see, et ma lugesin erinevaid… Ma lugesin ainult negatiivset. Tegelesin enda aju ümbertöötlemisega, või nagu mitte aju ümbertöötlemisega. Mõtte ümbertöötlemisega. Reprogramming põhimõtteliselt. [—] „Holy Rage’iga” lõpuks oligi see, et ma otsisin niisugust päris, päris seisundit, mille ma saavutasin, aga kus ma läksin ka väga palju üle piiri. [—] Tartus ma minestasin kaks korda. Ja siis pärast köhisin verd ja nuuskasin verd ja siis ma sain otsmikupõletiku. Et siis ja esietendusel lõin endale noa reide. (Tilk 2021: 64–65)

Töövahendist keha, mida kunstnik ajab vihale, ei jää proovisaali, vaid seesama keha peab suutma funktsioneerida ka eraelus. Selline eristus on aga kui mitte võimatu, siis vähemalt äärmiselt raske. Isegi kui kunstnik otsustaks, et keha ärakasutamine toimub ainult töö kontekstis, ei ole seda praktikas võimalik piirata. Keha on igal pool töövahend, ka kodus.

Keha muudetakse töövahendiks läbi (enese)distsipliini. Kuidas ennast distsiplineerida, õpitakse juba koolis. Eriti avaldub distsiplineeriv võim tantsu- ja näitlejahariduses, kuna nendes õppeasutustes õpetatakse peamiselt keha kasutamist. Lisaks on tantsu- ja teatrikoolid Eestis väga suletud, lausa kloostri mudeli järgi üles ehitatud. Kloostri mudel on eraldamise tehnika vorm, mille siht on indiviidide ümberjaotamine ruumis distsipliini nimel. (Foucault 2014: 204) Eraldamise tehnika põhineb spetsiaalse koha loomisel, mis erineb teistest kohtadest ja on ka kõigest muust välja lõigatud. (Samas) Foucault’ teooriad viivad mõtte automaatselt meie vaimselt suletud ja füüsiliselt eraldatud lavakunstikooli suunas, millest on kirjutanud näiteks Priit Põldma. (Vt Põldma 2017) Koolis sisendatakse näitlejale, tantsijale, etenduskunstnikule, „kuidas need asjad käivad” ja et „kunstniku elu on raske”. Maailmavaade, mis levib suletud koolis, muutub noorele objektiivseks reaalsuseks. Hariduse kaudu sisendatakse etenduskunstnikele, et keha tõhusus ja distsiplineeritus on omadused, mille poole tasub püüelda.

Stella Kruusamägi lavastuses „Holy Rage”.
Kerttu Kruusla foto

Üldiselt kogevad etenduskunstnikud asjade sellist seisu paratamatusena, otsekui muudmoodi ei saakski etenduskunstnik olla. Etenduskunstniku eraelu on loometöö materjal ja keha on töövahend. Ületöötamise ja keha äärmusteni viimise praktikaid põhjendatakse ja õigustatakse diskursuse tasandil ja seetõttu vaatlevad etenduskunstnikud neid praktikaid kui etenduskunstniku tarvilikke omadusi ega sea neid kahtluse alla.

Tulevikus on kõik inimesed sellised nagu vaba kunstnik täna

Alissa Šnaider, Kaja Kann ja Krõõt Juurak väidavad: „Tulevikus on kõik inimesed sellised nagu vaba kunstnik täna. Amet ei ole enam midagi sinust väljaspool eksisteerivat, see kuulub sinu juurde, on osa sinust.” (Šnaider jt 2015: 147) Osaliselt on neil ka õigus. Vabakutselise etenduskunstniku töö iseloom ja mõjud ei ole omased ainult etenduskunstnikele, vaid on osa suuremast muutusest töökultuuris. 1990-ndate keskpaigast alates domineeriv „vabanenud juhtimine” (ingl liberation management) eeldab, et töötaja on tööl „tema ise” ehk näitab ka oma vigu, mitmekülgsust ja eraelu. (Fleming 2014: 878) Eraelu põimitakse töösse (näiteks elustiili ja poliitiliste vaadete näitamine tööl või tööl pidutsemine) ja seeläbi tundub normaalsem ka tööd eraellu põimida (näiteks vabal ajal kohvikus tööprobleeme lahendada). (Samas, 879) Näiliselt kella üheksast viieni kestev kontoritöö on tihti tegelikult sarnane ülesandele orienteeritud projektipõhise tööga. Vaimset reha ei ole võimalik 24/7 toimiva kapitalismi tõttu pärast ülesande sooritamist maha visata; ühe ülesande lõpetamisel liigub mõte juba järgmise ülesande poole.

Töövaldkond on üldiselt palju muutunud tööstusliku kapitalismi ajast, mil eraelu ja töö olid kaks täiesti eraldiseisvat asja, mis struktureerisid indiviidi päeva. Vabakutseliste etenduskunstnike elu struktureerivad aga pigem projektid kui igapäevane töö ja eraelu eristus. Nende töötamisstiil, sarnaselt eeltööstusliku aja töötamisstiiliga, on ülesandele suunatud (ingl task-orientated). Edward Palmer Thompsoni (1967: 60) väitel on selline töötamine inimesele vastuvõetavam kui tööajaga töö, mida kinnitavad ka etenduskunstnikud. Kõrvaltvaatajale on selge, kui halvasti selline suhtumine töösse mõjub nende kehale ja vaimsele tervisele, kuid samas on selge, et nad ise naudivad sellist elustiili. Võib loomulikult küsida, kas nauding ei tule mitte oma töö armastamisest, mis säiliks isegi siis, kui etenduskunstniku tööturg ei oleks nii tagalatu ja ebastabiilne.

Samas, mis vahet sel lõppude lõpuks on? Kui inimene tahab oma elust eemaldada eraelu ja ennast tööle pühendada, siis kes oleme meie ütlema, kuidas ta peab oma elu elama ja mõtestama? Indiviidi tasandil ei olegi sel otseselt vahet; kui tahetakse läbi põleda, siis tehtagu seda rahus. Ühiskonnale tähendab indiviidi tasandil eraelu kaotamine seda, et töötajatel ei ole enam õigust nõuda töötajate õigusi. „Aga mulle lihtsalt kohutavalt meeldib tööd teha”-jutt on põhjus, miks teised peavad tegema näiteks valiku, kas nad tahavad olla etenduskunstnikud või emad. Juhutöömajanduse (ingl gig economy) kontekstis on see juba toimunud. Juhutöö pakub töötajale paindlikku töö ja eraelu balansseerimise võimalust, aga seeläbi loobuvad töötajad ka tavaliselt enesestmõistetavana võetavatest töötajate õigustest ja seaduse pakutavast kaitsest. (Donovan jt 2016: 1–2) Üldiselt tähendab töö ja eraelu vahelise piiri puudumine õiguslikus kontekstis seda, et kindlate töötundide puudumise tõttu on raske tõestada, kui palju on töötaja tööd teinud, ja seega ka otsustada näiteks, kui palju ta peaks saama töötu abiraha.

Lahendused

Mis siis oleks lahenduseks? Kas üheksast viieni töötav etenduskunstnik? Ausalt öeldes ma ei tea. Pakun välja siiski mõned kohad, mis vajavad muutmist. Esiteks tuleb lõpetada ületöötava kannatava kunstniku ideaali ja diskursuse taastootmine. Teiseks peavad vabakutselised kunstnikud ise mõistma, et see, mida nad teevad, on töö, ja seega väärivad nad ka õigusi, tasu ja kaitset. Kolmandaks on vaja muutust (vabakutseliste) etenduskunstnike rahastamissüsteemis.

Kannatava kunstniku ideaali murdmisel võib meid aidata teadus. Eestis ei ole harjutud vaatlema kunstivaldkonda osana laiemast ühiskonnast. Seda võib märgata ka tehtud uurimistöödes või õigemini nende puudumises. Puuduvad uurimistööd, mis vaatleksid kunstiloomet kui elustiili või ameti valikut. Kunstniku töö vaatlemine ühe tööna teiste tööde seas võib aidata mõista kunstniku töö iseärasusi ja sarnasust teiste töödega ning demüstifitseerida kunstniku ametit. Selline „uus” vaade ei ole tähtis mitte ainult palgamaksjate tarvis, vaid ka selleks, et kunstnikud ise mõistaksid, et neil on õigus õigustele.

Krõõt Juurak oma näitusel „KroOt” Kunstverein Langenhagenis.
Stephan Hartungi foto

Teadustööd võivad aidata diskursuse muutmisel, kuid põhiline vastutus lasub kunstnikel endil. Diskursuse muutmine toimub läbi praktikate muutmise. Teisisõnu, niikaua kui vabakutselised etenduskunstnikud elavad kannatavate kunstnikena, ei muutu ka arusaam, et kunstnik peabki kannatama. Eestis hakkab vaikselt tekkima ka etenduskunstnikke, kes on nii „vanad tegijad”, et neil on võimalus valida. Nad „omavad” võimu, millega käib kaasas ka teatud vastutus. Mart Kangrol jt on võimalus olla diskursuse nihestajad, sest nad ei võistle enam konkurentide rägastikus, vaid saavad teha oma valikuid. Kui vaadata etenduskunstnikest kaugemale, on vastutus ka keskealistel meessoost juhtidel. On aeg tulla välja oma 1990-ndate avangardi kunstimullist ja mõista, et elame 2020-ndate võrdsuse, õigluse ja finantsiliste raskuste ajastul. Mart Koldits, muuda uue juhina EMTA lavakunstikooli ja seal loodavat etenduskunstniku ideaali! Priit Raud jt, tean, et seda on lihtsam öelda kui teha, aga tooda vähem, maksa rohkem! Kultuurkapital, kogu Eesti ootab jätkusuutlikumaid rahastamisotsuseid ja -süsteeme! Kultuuriministeerium, 2021. aasta riigihange „Loomevaldkondade kestlikkus”, millega kaardistatakse loomevaldkonda, on suund paremuse poole, kuid vaja on ka konkreetseid muudatusi! Kunstnikud, teil on üüratu loomepotentsiaal: defineerige ümber see, mida tähendab olla kunstnik, võidelge oma õiguste eest, korraldage kas või meeleavaldusi! Lugeja, muuda seda, kuidas sa töötad! „Mulle lihtsalt väga meeldib tööd teha”-mentaliteet mõjutab töökultuuri nii diskursuse taastootja valdkonnas kui ka valdkondades, millest ta ei ole midagi kuulnudki. Tule oma mullist välja ja näe, et sina oledki ühiskond!

Kasutatud allikad:

Peter Berger, Thomas Luckmann 2018[1966]. Tegelikkuse sotsiaalne ülesehitus. Teadmussotsioloogiline uurimus. Tartu: Ilmamaa.

Pierre Bourdieu 2003 [1994]. Praktilised põhjused. Teoteooriast. Tallinn: Tänapäev.

Sarah Donovan, David Bradley, Jon Shimabukuro 2016. What does the gig economy mean for workers? Washington, DC: Congressional Research Service.

Peter Fleming 2014. Review article: when ‘life itself’ goes to work: reviewing shifts in organizational life through the lens of biopower. — Human Relations 67: 875–901.

Michel Foucault 2014[1975]. Valvata ja karistada: vangla sünd. Tartu: Ilmamaa.

Sandra Jõgeva, Reet Varblane 2021. Kas vasakpoolne neoliberalism või solidaarsus? — Sirp 2. III. — https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/kas-vasakpoolne-neoliberalism-voi- solidaarsus/

Loovisikute ja loomeliitude seadus (18. XI 2004). RT 2004, 84, 568; viimati muudetud 15. IV 2020 — https://www.riigiteataja.ee/akt/LLS

Erkki Luuk 2005. Tants tänapäeva kultuurikontekstis. — Teater. Muusika. Kino, nr 8–9, lk 55–62.

Emily Martin 1992. The end of the body? — American Ethnologist nr 19, lk 121–140.

Jürgen Rooste 2016. Jürgen Rooste: spinnmäästrid. ERRi kultuuriportaal, 2. IV — https://kultuur.err.ee/315214/jurgen-rooste-spinnmaastrid

Priit Põldma 2017. EMTA lavakunstikool 60: vabadus, vastutus, võimalused. — Teater. Muusika. Kino, nr 12. — https://www.temuki.ee/archives/1726

Alissa Šnaider, Kaja Kann, Krõõt Juurak 2015. Kui etendus juba käib, ei ole kunstnikul enam midagi teha. Evelyn Raudsepp (toim). Eesti tantsukunst: nüüd ja -> ?. — Tallinn: Sõltumatu Tantsu Lava, 143–155.

Edward Thompson 1967. Time, Work-Discipline, and Industrial Capitalism. — Past & Present 38, lk 56–97.

Viited:

¹Artikkel põhineb autori bakalaureusetööl „Keha kui töö ja eraelu segunemise valdkond etenduskunstniku töö näitel”. Tartu Ülikool, semiootika osakond, 2021.

MARGARET TILK (snd 26. VII 1999) on Paide teatri loovprodutsent ja kommunikatsiooniagentuuri Miltton praktikant vastutustundliku ettevõtluse alal. Ta lõpetas 2021. aastal Tartu Ülikooli semiootika bakalaureuseõppe uurimusega „Keha kui töö ja eraelu segunemise valdkond etenduskunstniku töö näitel”. Kuulub Rahvusvaheliste Suhete Ringi, Teatriteaduse Üliõpilaste Looži ja EÜSi Veljesto. Teda huvitavad etenduskunsti, tantsu, vastutustunde, keha ja majanduse puutepunktid.