ETÜÜD-FANTAASIA

November, 2021

TÕNN SARV

Cantus firmus I

Lä’äme kuuske kukkumaie, Kaselatva laulemaie, Emaleppa helkimaie, Lä’äme laia lehe peale! Kust me kolmi kokku saame, Hellad ühte helkimaie, Kullad kokku kukkumaie? Kuusik meie kohala, Varik meie vahela! Võta kirves kirjuvarsi, Terita tapper teravesse; Raiu kuusik kohalta, Raiu varik vahelta! Siis ep hellad ühte saame, Kullad kokku kukkumaie.¹

 

Kuna me kullad kokko saame, kuna me hellad ühte saame. Kullad kokko koppelisse, hellad ühte eenamaase. Kuusik on meie kohale, varvik on meie vahele, kesä meie keskelle. Viis meil versta on vahele, kuus kuiva jõgeda, seitse seisvad allikad, kaheksa kalamereda, üheksa emajõgeda, kümme künniväljasida. Sul on venda, mul on venda. Vennakene, hella venna, Ihu kirves kiiluvarsi, tee tapper tuli teräväs, raiu kuusik me kohalta, raiu varvik me vahelta, kesä meie keske’eltä.

 

Siis me kullad kokko saame, siis me helläd ühte saame, kullad kokko koppelisse, hellad ühte eenamasse.² Millal saame ellad ühte, Ellad ühte, kullad kokku, Ellad ühte einamaale, Kullad kokku kaare pääle? Viel on varviked vahella, Kenad kuused keske’ella. Sul on venda, uekene, Sul on venda, mul on venda: Ihu kirves, vennikäne, Ihu kirves, aljas mueka, Tie tapper tera tasane, Raiu varviked vahelta, Kenad kuused keske’elta — Siis mei saame ellad ühte, Ellad ühte, kullad kokku, Ellad ühte einamaale, Kullad kokku kaare pääle.³

 

Fuuga I

Mõnikord tundub, et meiega kõneldakse. Või et keegi vaatab meie poole või mõtleb meie peale. Nagu meile kunagi lapsena öeldi: „Jää nüüd ilusti magama, näe, kuu vaatab aknast sisse…” — „Ära löö lauda, laual on valus…”

Kuu ikka ju vaatab, päike ikka piilub pilveservast, laual on tunded ja mänd kiigutab seal oma võimsat pead…

Vahel tundub lausa, nagu keegi tahaks midagi öelda. Vares kraaksub hoiatavalt, küünlaleek hakkab äkitselt võbelema või siis nagu viipaks mõni lehekene või rohukõrs, kutsuks justkui lähemale ja tal oleks nagu midagi olulist ütelda.

Tead ju küll, et ega see lehekene või kõrreke ise saa küll ennast kuidagi liigutada, et see on hoopis tuul, mis teda seal liigutab.

Aga siis mõtled jälle, et miks just see lehekene selle tuule käes niimoodi liikus, aga mitte mõni teine. Ja miks ta just nüüd selle liigutuse tegi, kui sa parajasti tema poole vaatasid. Et võib-olla nad ikka näevad ja tunnevad ka midagi. Ehk nad ikka suudavad ka ise ennast kuidagi hoida, lastes ennast tuulel liigutada vahel rohkem, vahel vähem, nii nagu just vaja. Ja kui vaja, siis ka viibata või lehvitada ja anda kuidagi märku, miks mitte.

Ja tulevad meelde ka need jutud või ka päris teaduslikud katsed, kus taimed tõesti nagu kuuleksid või mäletaksid. Ehk nad siis ka näevad ja tunnevad, kes teab. Miks nad ei võiks siis ka sulle midagi ütelda, teed juhatada või hoiatada, kõik need puud ja rohulibled, linnud ja loomad, tuulehood ja vihmasabinad. Tasub vaid märgata, kuulatada, tähele panna, mida nad teevad, kuhu nad lähevad, mis neil mõtteis — inimestel, loomadel, taimedel, liblikatel…

Võib-olla sulle ei öeldudki midagi. See kõrrekene või lehekene, mis tundus sulle viipavat, oli võib-olla ammu juba ära kuivanud ega saanud kuidagi ise mingit sõnumit sulle läkitada. See võis sulle ainult tunduda. Tuul ainult liigutas midagi ja tekitas sinus mingi tunde, millegi äratundmise.

Tuult on ikka, tuul on kogu aeg, me kõik elame ju õhus, oleme tuulte käes. Ehk siis peakski tähele panema, mida tuuled meile jutustavad. Võib-olla hoopis nemad kõnelevad millestki, liigutavad midagi, annavad millegi abil märku, kas või tühja kilekotti tänavanurgal kergitades või kuivanud lehti keerutades. Ja miks just tuuled? Võib-olla hoopis pilved või tähed, tähtkujud, planeedid?

Märgid, tähendused ja sõnumid on kõikjal. Päike piilub sind pilveservast, Kuu vaatab läbi akna sinu poole. Kui sa neid kõiki märkama hakkad, siis oledki neist ümbritsetud, nende sees. Kõik kõnetavad sind, kõik räägivad sinuga. Ja ka sa ise võid märku anda, midagi ütelda, igaühega suhelda. Sinul on võim selle kõige üle, sest midagi muud ju ei olegi.

Kui nii võtta, siis kõik ongi ju sinu pärast. Sina annadki sellele kõigele mõtte ja tähenduse. Sina oledki kõige selle tähendus ja otstarve, põhjus ja tagajärg, algus ja lõpp. Sina oledki selle maailma looja, hingestaja. Sa oled sellesse kõigesse sulandunud, sa oled selles kõiges, sa ise oledki see kõik. Sina oledki see maailm ja kõik, mis selle sees on. Ilma sinuta ei oleks ega juhtuks midagi.

 

Stretto I

Tegelikult pole üldse oluline, kas sulle midagi öeldakse, olgu see siis rohulible või lehekese viibutus või midagi muud. See olid ju ainult sina, kelles sellised tundmused või äratundmised tekkisid. Oluline on vaid sinu suhe, suhtumine. Loeb vaid see, kuidas sa seda võtad, mida see sulle tähendab.

Keegi sai haiget, keegi solvus, keegi vihastus. Kahju küll. Nagu sa ise poleks kunagi haiget saanud. Nagu ise poleks kunagi solvunud või vihastanud. Ikka juhtub. Ega me ju tea, mida me teistele tähendame, mis tunded neis võivad tekkida või ongi juba tekkinud.

Kui sa ise oled kellelegi haiget teinud, solvanud kuidagi või välja vihastanud, ilma sellest isegi aru saamata, siis see on kurb. See on löönud mõra, mida sa ei näe, ei oska näha ega mõista. Seda katkestust ei saa enam parandada. Keegi ei tule sulle seda ütlema, keegi ei räägi sellest enam ega saagi rääkida, sest see on läinud, see on möödas. Me ei tea, mida me kellelegi oleme tähendanud, mida meist loodeti, usuti ja arvati. Ja me ei saagi teada.

Ja just samamoodi ei tea keegi ega saa ka kunagi aru sellest, mida me ise oleme pidanud läbi elama, taluma, päriselt, kohe algusest peale, sünnist alates, läbi lapsepõlve, läbi kogu elu. Kuidas see kõik on meid mõjutanud, kuidas see meid on muutnud, kuidas see kõik on pannud meid midagi kartma, tahtma, midagi tegema, mõtlema, arvama, hindama. Keegi ei tea seda kõike ja võib-olla ongi parem, et ei tea.

Midagi ei saa juhtuda ega olegi juhtunud. Kõik on nagunii siin ja praegu. Kõik on tee, teekond, olukord, olemine. Kõik on. Küsimusi ei ole. Kes on, see tunneb. Keda pole, ei tunne midagi. Tee leiab teekäija. Teel pole lõppu. Keegi vaatab, keegi näeb. Las ta siis vaatab ja näeb.

Midagi pole raisatud, midagi pole kaotsi läinud, millestki pole ilma jäädud, millegi pärast pole vaja kahetsust tunda, keegi pole süüdi, miski pole igavene ja kõik muutub nagunii.

 

Fuuga II

Siin me siis oleme oma enesekesksuses, hoides kinni viimasest kuivanud kõrrekesest, mingist õhu liikumisest või hägusast valgusekiirest, et millestki aru saada ja kuidagi mõista, mida meile ehk öeldakse. Ei saa ju olla, et meiega ei räägita, et meile ei pöörata tähelepanu, et me polegi olulised, ei tähendagi midagi.

Ehk oleks parem olla mitte keegi, mitte kellegi jaoks, mitte mingis mõttes. Ehk poleks vaja ise endale tekitada probleeme, küsimusi, kahtlusi, kartusi, hirmusid, põdemisi. Miks peaks sel üldse olema mingit tähtsust või tähendust, mis kuhugi viib, mis midagi tekitab või põhjustab, tundub hea või halb, meeldiv või kahjulik, ilus või kole, kui see kõik on vaid meie endi tekitatud, loodud ja välja mõteldud?

Ei tea tõesti ja kas peabki teadma ja kes üldse peaks teadma? Ehk ongi parem, kui ei tea, jääb vähem küsimusi. Kui arvad, et tead, siis eksid nagunii. Kui tead, et ei tea, siis eksid vähem. Imestada pole millegi üle.

Kui midagi tahab tulla, siis võib seda lihtsalt jälgida. Võimalused ikka ju tulevad, seejärel on nad olemas ning siis nad lahkuvad. See on nende elu. Neid võib märgata ja tähele panna. Ja siis kas kasutada või lasta neil minna. Kahetseda pole midagi.

Karta pole ka midagi. Enamus sellest, mida on kardetud, pole juhtunud ning juhtub pigem see, mida pole osatudki karta. Järelikult, pole vaja karta. Saab olla siin ja praegu. Me ju ei tea, mis kõik võib veel juhtuda. Eks siis näe.

 

Stretto II

Elu tähenduste keskel, semiosfääris, põhjustab rahulolematust ja ebameeldivusi, kuigi just seal me enamasti oleme ja katsume ka edasi elada. Tähenduste mõistmine laseb olla, suhelda ja tegutseda selles kultuuris, selles maailmas, kus neid tähendusi jagatakse ja mõistetakse.

Ei saa küsida, mida miski tegelikult tähendab. Tähendus on alati omistatud millelegi kellegi poolt. Mingit tegelikku tähendust ei ole ega saagi olla. Tähendus on alati isiklik, unikaalne ja kordumatu. Märke saab edastada, kopeerida ja paljundada, nende tähendusi aga mitte. Märgid mõjuvad üksnes oma tähenduste tõttu. Kui ei teata märkide tähendusi, siis pole neil ka mõju.

Tähendused on tegelikkusega väga lõdvalt seotud, need on alati isiklikud ja subjektiivsed ja need muutuvad pidevalt, nii nagu ka kõik mõtted, arvamused, väärtused, hinnangud, vaated, hoiakud jmt.

Tähenduste mõistmine seob, ühendab ja piirab. Nende seest välja pääsemine näib olevat võimatu. See on nagu igavene ringlemine sansaaras, omadega puntras olemine, maatriks. See on lõks, millesse võib kergesti kinni jääda ja ärevusse sattuda. — Mida see pidi tähendama? Mida sellega öelda taheti?

Võib-olla ei tahetudki midagi öelda. Igaühel on oma arvamus, oma ettekujutus ja teadmine, igaühel on justkui õigus. See on nagu leitsakuline padrik või tihnik, kus pole võimalik midagi selgesti näha ja kus ainult rabeled, higistad ja kannatad, vihastud ja solvud.

Võib-olla ei peaks seda kõike liiga tõsiselt võtma. Ehk peaks kutsuma kedagi, kes suudab selle tihniku läbi raiuda, valgustada ja rahustada ning tühistada kõik need tähendused.

Tähendustühjuse mõistmine eemaldab hirmud. Tähendused ei tähenda midagi, neil endil pole omaette väärtust ega iseseisvat olemist, selline arusaamine teeb vabaks. Tähendused tulevad ja lähevad ning muutuvad nagu pilved taevas; nad katavad ja varjavad ihu nagu rõivad ja loorid, aga nad ei püsi. Nad on meie endi ühine looming, me oleme nad omandanud, nad on meile omaseks saanud ja me usume neisse. Ei peaks kartma neid ettekujutusi ja väljamõeldisi, poleks vaja neist kinni hoida ega neid liiga tõsiselt võtta. Saab nad kõrvale heita, saab neist läbi näha.

Keegi pole sulle midagi ütelnud ega vähimatki tähelepanu pööranud. Sa pole kuidagi olnud oluline ning sa võid ka täiesti olemata olla, miski sellest ei muutu, kõik jääb samaks. Küsimus, kuidas võtta, leiab vastuse. — Ära võta. Ära võta isiklikult. Lase olla, lase lahti, ole lahti. Kui sul on midagi ütelda, siis ole vait. Sellest võib saada puhas nägemine, suur arusaamine, selge mõistmine, kokku saamine ilma ennast selle sisse mässimata.

Midagi teravat on vaja, et läbi raiuda see tihnik, see kuusik, see padrik; midagi ehmatavat ja äkilist on vaja näidata, et langeksid kõik loorid ja katted. Nii võib tekkida läbinägemine, läbi kostmine, kus pole enam mingit vahet selle ja tolle vahel, sinu ja tema ja nende kõigi vahel.

Kolm-neli erinevat vaateviisi, suhtumist ja mõtlemist kokku ei kõla, ühte neid laulda ei saa. Me ei saa nendest kujunditest enam eriti hästi aru. Me ei mäleta enam täpselt neid sõnu, neid mõisteid, neid sümboleid, mida ometi öeldakse mitmel viisil, mitut moodi üle korrates. Me ei näe enam neid märke, mis sinna ihutud kirve varrele oli põletatud.

Ikka juhtub. Pärimus säilib ka siis, kui muu on unustatud, kui meelde on jäänud vaid värsid, laulud, sõnad, mida jälle üle korratakse, sest nii ikka tehakse. „Seda tehke minu mälestuseks,” ütles keegi ju ka kunagi.⁴ Küllap see pidi siis olema tähtis ja õige, hea ja vajalik.

 

Ostinato

On üks iidne jumalate sõjariist, legendaarne ja võitmatu atribuut, mis nagu teemant lõikab ja läbistab kõike ning valgustab välgusähvatusena kõiksuse ülimat ja puhast olemust, peletades minema rumaluse ja teadmatuse.⁵ Veedades on selle müstilise relva nimi „vadžra”, seda hoiab jumal Indra ja selle valmistajaks on müütiline sepp Tvashtr.

Vadžrat kujutatakse sauana, mille mõlemas otsas on harali teravikud, justkui avanenud õielehed. Seesuguseid asju võib näha ka assüüria Marduki käes, kreeka vaasidel hoiab Zeus midagi taolist, see näib olevat sarnane ka Thori haamriga ning mitmesuguseid võitmatuid relvi kohtab veel paljudes kultuurides.

Esoteerilise budismi ehk vadžrajaana salajastes rituaalides on vasest või pronksist vadžra kesksel kohal. Ürg-buda Vadžradhara, kõigi teadmiste allikas, hoiab seda oma paremas käes. Selle mõlemas otsas olevad teravikud ei ole aga ähvardavalt harali, vaid on kokku tõmbunud ja sulgunud ning selle õielehtede tipud on ühendunud. Tantristlike õpetuste kohaselt annab vadžra meheliku algme, mis naiseliku algmega ühinemisel viib tõelisele mõistmisele ja lõplikule vabanemisele.⁶

Uurijatel ei ole ometi üksmeelt, mida see nii oluline sanskriti sõna „vadžra” (वज्र, vajra) algselt pidi tähendama. Võib-olla tal polegi tähendust. Kui ta lõikab läbi kõik kütked, tühistab kõik tähendused ja valgustab välguna kõiksuse ülimat olemust, siis ta ise ehk ei saagi midagi tähendada.

Kindel on vaid see, et samast tüvest pärineb soome-ugri sõna „va-sa­r(a)”.^{7, 8, 9, 10}

Vadžra stiliseeritud kujutis.Vadžrajaana tantristlikku rituaali kujutav mahāsiddha Ghatanpa messingist skulptuur (Tiibet, u 1600–1700). 
Foto: Wikimedia Commons

 

Cantus firmus II

Seppikene sellikene, Tee mulle tinane tilli, Vala vaskine vasara, Hõbedaine otsukene, Keeda kulda keske’elle.¹¹

Viru seppa see vennike, Harju seppa see ainuke. Tee minule tinasta tillike, Vala mull’ vasesta vasara, Kellega pistaksin neid piigasid, Torgin külatüdrukuid.¹² Mul on vallatu vasara, Kiimalikku kellakene.¹³ Näita tilli tüdrukule, Kuldanuppu noorikule, Vasarat vanamoorile.¹⁴

 

Coda

Aga, nagu soovitati tuntud kultusfilmis, siit jätka juba ise!

Sapienti sat est.

 

Viited:

 E 8257 (38) < Paistu khk., Holstre v. — Jaan Leppik-Punabu (1892).

² E 51438/9 (30) < Kolga-Jaani khk. — August Anni (1919).

³ EÜS VIII 1754/5 (132) < Kuusalu khk., Kolga v., Pedaspää k. — K. Viljak & G. Vilberg < Joosep Kilström, 59 a. (1911).

⁴ Luuka 22:19.

⁵ Rysdyk, Evelyn C. 2019. The Nepalese Shamanic Path: Practices for Negotiating the Spirit World. Simon and Schuster.

⁶ Williams, Wynne, Tribe 2011. Buddhist Thought: A Complete Introduction to the Indian Tradition. Routledge,  lk 219.

⁷ Asko Parpola 2015. The Roots of Hinduism: The Early Aryans and the Indus Civilization. Oxford University Press, lk 63–66, 114.

⁸ Parpola, Asko; Carpelan, Christian 2005. Edwin Francis Bryant; Laurie L. Patton (eds.). The Indo-Aryan Controversy: Evidence and Inference in Indian History. Routledge, lk 118.

⁹ Douglas Q. Adams 1997. Encyclopedia of Indo-European Culture. Routledge, lk 112.

¹⁰ vasar : vasara : vasarat ‘haamer’ ← algindoiraani *vaźra, vanaindia vájra- ‘Indra relv’; liivi vazār, vadja vasara, soome vasara, isuri vassaara, Aunuse karjala vazar, lüüdi vazarain(e͔), vepsa rhvl vazaraińe, saami veahčir. — Eesti etümoloogiasõnaraamat.

¹¹ H II 9, 428/9 (29) < Haljala khk., Vihula v. — J. N. (1889).

¹² E 40942 (15) < Hanila khk. < Karuse khk. — A. Reimann (1901).

¹³ EÜS III 587/8 (50) < Kolga-Jaani khk., Kiriku v., Küti t. — P. Reisik & Joh. Simm < M. Jürisson, 70 a. (1906).

¹⁴ H III 8, 729/30 (7) < Palamuse – Helene Maasen (1890).