„JAZZKAAR” JA EUROOPA DŽÄSSIKONVERENTS COVIDI LAINEIL

November, 2021

TIIT LAUK

XXXII FESTIVAL „JAZZKAAR”

Tänavune „Jazzkaar” toimus maailma vallutanud COVIDi-pandeemia tõttu esmakordselt suve lõpul, 23.–29. augus­tini, mis lõi erilise atmosfääri. Ka rakendatud pandeemiavastased turvaabinõud olid erakordsed: kontrolliti COVIDi-passe jt nakatumist välistavaid digitõendeid, pakuti võimalust kohapeal kiirtesti teha. Ja tulemus oli märkimisväärne: festivali kavas oli 37 põhiprogrammi kontserti, millele lisandus 66 linnaruumiprojekti kontserti, viis tasuta kontserdipäeva sündmust, kolm „Jazzijuttu”, kaks fotonäitust koostöös Viru Keskuse ja festivali põhisponsori Juraga. Ühtekokku toimus 116 muusikasündmust üle kogu Eesti, kus osales muusikuid kümnest riigist, ja üle 5000 piletiga kontserdikülastust, millele tuleks juurde arvata ligi 500 tasuta kontserdikülastust. Festivalil oli kuus kontserdipaika üle Eesti: peale Tallinna toimusid kontserdid ka Tartus, Pärnus, Viljandis, Haapsalus ja Rakveres. Festivali aitasid korraldada enam kui 80 vabatahtlikku; sellel osales 15 välisdelegaati üle Euroopa (ajakirjanikud, festivalide korraldajad ja džässiklubide eestvedajad); „Jazzkaare” meediatiimi 16 vabatahtlikku fotograafi tegid üritustest 3109 fotot; „Jazz­kaare” tegemistel sai silma peal hoida ka selle kodulehel ja sotsiaalmeedias. Ja tehti ligi 400 antigeeni kiirtesti. See oleks statistiline lühikokkuvõte festivalist. „Jazzkaare” peaesineja, Grammy auhinnaga pärjatud ameerika džässidiiva Dee Dee Bridgewateri mitu korda edasi lükatud kontsert Estonian Dream Big Bandiga Siim Aimla juhatusel toimub plaanide kohaselt 13. novembril Alexela Kontserdimajas.

 

23. august

Festivali avas Raivo Tafenau kvartett & külalised koos Tallinna Kammerorkestriga. See oli omanäoline sündmus, sest aastaid pole meil enam džässi mängitud koos keelpilliorkestriga. Raivo tunnistas ausalt, et see projekt oli tema ammuse unistuse täitumine. Orkestriseaded tegid selle tarvis Raul Sööt, Meelis Vind ja Siim Aimla. Dirigendina seisis orkestri ees Rasmus Puur. Kuigi neil oli juba salvestatud plaadi esitluskontsert, st eelnenud oli põhjalik töö, oli orkestris märgata mõningast ebakindlust — neil puudus vajalik kogemus/harjumus sellise muusika mängimiseks. Loodame, et noor andekas dirigent teeb endale need saladused peagi selgeks. Pärast Peeter Sauli ja Eri Klasi lahkumist ei ole meil olnud ju ühtki dirigenti (peale Paul Mägi, kes juba aastaid on keskendunud süvamuusikale), kes oleks kodus džässis ja tunneks hästi ka suurt keelpilliorkestrit. Mitmete üsnagi tuntud dirigentide katsed seda n-ö möödaminnes teha on hädiselt välja kukkunud. Ka seadete tegijail pole kahjuks olnud sellist praktikat; tuginetakse rohkem intuitsioonile. Kuigi kõik seaded olid päris korralikud, kõlas orkester kõige paremini Aimla seadeid mängides. Loodame südamest, et tegijate huvi asja vastu kannustab neid oma oskusi täiendama, siis tõuseb ka see suund eesti džässis kõrgele tasemele. Kontserdi juurde tagasi tulles — Tafenau ansamblis musitseerisid peale tema enda veel pianist  Joel Remmel, bassist Heikko Remmel ja trummar Ramuel Tafenau. Kõik kolm seadete autorit, Aimla ja Sööt saksofonidel, Vind bassklarnetil, näitasid head mängutaset ka pillimeestena. Sümpaatne kontsert!

Raivo Tafenau kvartett & külalised ja Tallinna Kammerorkester, dirigent Rasmus Puur.
Rene Jakobsoni foto

Järgmisena astus Fotografiska saalis publiku ette meie vanema põlvkonna korüfee Tõnu Naissoo oma Electric Groupiga. Kontserdil esitles ta oma viit(!) tänavu ilmunud plaati ja nagu kuulda, on kuueski lähiajal tulemas. On hämmastav, kust võtab vanameister sellise energia, sest peale salvestamise, mis võtab oma aja, peab ju veel olema ka see, mida salvestada. Ka geograafiline haare on lai: plaadid on ilmunud Jaapanis (kus tal on ühtekokku välja antud juba viisteist albumit), Venemaal ja Eestis. Tõenäoliselt jääb see rekord pikaks ajaks püsima. Tõnu kirg elektriliste klahvpillide vastu on teada juba 1970. aastatest ja mõte sellisest triost on tal meeles mõlkunud aastaid. Trio värske album, mida festivalil esitleti, sisaldab eri stiilide muusikat — sellest ka plaadi pealkiri „Different Directions”. Festivali kontserdil lisandus triole Tõnu Naissoo (klahvpillid ja süntesaatorid), Mihkel Mälgand (basskitarrid) ja Ahto Abner (trummid) ka Mathieu Spaeter kitarril. Maestro sõnul ei olnud korduvalt peale mängitud partiisid (s.t nii, nagu need plaadil kõlavad) muidu võimalik esitada. Ansambel demonstreeris tõelist rahvusvahelist tipptaset, alates esimesest noodist toimis kõik suurepäraselt ja vaid meistritele omase  feeling’uga. Kaks kuud tagasi oli mul võimalus kuulata Tõnu teise trio koosseisus vabaõhu festivalil „Juu jääb” ja saadud elamus oli täpselt sama suur. Jõudu, Maestro!

Tõnu Naissoo Electric Group.
Sven Tupitsa foto

 

Esineda pärast sellist korüfeed nagu Tõnu Naissoo pole just kerge. Kahju, et Mingo Rajandi kvintett koosseisus Mingo Rajandi (kontrabass), Liisi Koikson (vokaal), Joel Remmel (klaver), Marek Talts (kitarr), Ahto Abner (trummid) sellises järjekorras (mis sest, et teises saalis) esinemisega leppima pidi. Ka nemad esitlesid oma eelmisel aastal ilmunud plaati „TO BEE”. Mingo sõnul on see ülistuslaul elule ja julgusele olla enda vastu halastamatult aus. Kuid, nagu ta tunnistab, sageli me vastuseid ei saa, pigem lisandub veel rohkem küsimusi. Vastuseid ei saa, ja nii ka kontserdil juhtus. Kuna tegijad on kõik head, pidi põhjus olema mujal. Sellele vaatamata — millal siis ikka veel õppida ja katsetada kui mitte tudengieas?

Elamusterohke õhtu lõpetas prantsuse-süüria päritolu muusiku Naïssam Jalali trio kavaga „Quest of Invisible”. Naïssam Jalal esines trios vokaalsolisti ja flötistina ning mängis ka süüria rahvapilli nei’d. Teda toetasid pianist Leonardo Montana ja kontrabassist Claude Tchamitchian. See oli täiesti omapärane elamus — Jalalil on huvitav hääl, kohati laulis ta kahe­häälselt; köitvalt mõjusid idamaise helikeelega flöödi- ja nei-soolod. Väga head olid ka ulatuslikud bassisoolod, mida laulja saatis kohati kahehäälse vokaaliga. Midagi sellelaadset ei mäleta ma siinkandis küll kuulnud olevat. 

 

Naïssam Jalali trio: Naïssam Jalal ja Claude Tchamitchian.
Siiri Padari foto

24. august 

Duo Scott DuBois & Gerhard Ullmann (USA–Saksamaa) kontserdid on Euroopa džässisõprade hulgas ooda­tud. Ameerika kitarrist Scott DuBois on autoriteetseima džässiajakirja DownBeat Magazine 2019. aasta tiitli „Rising Star Guitar” omanik ja salvestanud seitse albumit. Ka tema partner, saksa saksofonist ja bassklarnetist Gerhard Ullmann on üks Berliini džässilavade juhtfiguure, kes on osalenud ligi kuuekümne albumi salvestamisel. Koos esitlesid nad oma värsket albumit „Summer Water”. Tegemist on väga omapärase kooslusega. Nende pikad elektroonilised kompositsioonid meenutasid justkui filosoofilist vestlust, mis aeg-ajalt paisus tormiliseks vaidluseks, mille lõpus jõuti siiski üksmeelele. Kogu tegevus toimus džässi ja süvamuusika piirimail. Vestluse käigus sai kuulda vägagi põnevaid bassklarneti ja kitarri elektrooniliselt töödeldud helisid. Mõlemad on suurepärased muusikud, nende „vestlus” ei muutunud kordagi igavaks. Saal kuulas haudvaikselt ja nagu eespool mainitud, sobinuks nende kava ka suvalisele kaasaegse või elektroonilise süvamuusika festivalile. Aplaus ja välja nõutud lisapala väljendasid kõnekalt publiku suhtumist.

Gerhard Ullmann ja Scott DuBois.
Karl Toomsoo foto

Kava koostajate tahtel oli kõrvuti sattunud kaks põhimõtte poolest sarnast esinejate koosseisu: mõlemad viljelesid kaasaegset elektroonilist džässi ja duo üks osapooltest oli kitarrist ja teine sakslane! Aga sellega sarnasused ka lõppesid. 

Duo Mart Soo & Florian Walter kasutas oma esinemisel ilmselt maailma ainulaadseimat pilli hechtyphon’i, millel on mitu helilehtrit. Tegemist on trompeti, trombooni ja veel millegi seguga (kasutada sai ka puupuhkpillide mänguvõtteid). Väidetavalt on see eritellimusel valmistatud ainueksemplar. Mart Soo on üks eksperimendialtimaid muusikuid meie kaasaegse elektroonilise muusika viljelejate seas, Eesti aasta džässmuusiku 2017 tiitli võitja. Kontserdi põhirõhk oligi suunatud erinevate helimaastike loomisele, milleks kasutati ohtralt ka eelnevalt valmis lindistatud põhju. Antud juhul tundus, et esinejate põhitähelepanu keskenduski võimalikult erinevate, sageli mõttetute helide tekitamisele, mis siinkirjutaja arvates kompositsioonilist tervikut ei tekitanud. Kui neid kahte sarnasel põhimõttel esinenud ansamblit võrrelda, siis esimesel juhul kasutati kõiki vahendeid ja võtteid kompositsiooni arengu huvides, teisel juhul oli see rohkem eesmärk omaette. Tervikust arusaamisega tundus ka hõredavõitu publikul probleeme olevat, aplaus oli kesine. Aga sellised on juba free-jazz’i võlud ja valud.

Tanel Rubeni kvintett koosseisus Tanel Ruben (trummid), Kadri Voorand (vokaal), Kristjan Randalu (klaver), Raivo Tafenau (saksofonid) ja Taavo Remmel (kontrabass) oli selle õhtu ja kogu festivali parimaid ansambleid: ideaalne üksteisemõistmine ja ansamblimäng, mis sai alguse juba kuusteist aastat tagasi. Loomulikult on kõik ansamblis osalenud muusikud teinud selle aja jooksul tohutu arenguhüppe, meie džässi absoluutsesse tippu. Sellel festivalil esitleti ansambli kolmandat albumit, mis on, nagu eelmisedki, suuresti Taneli ja Kadri ühine looming. Muide, uute albumite esitlemine „Jazzkaarel” on neil juba traditsiooniks muutumas. Kõikide muusikute ulatuslikud, silmapaistvalt heal tasemel soolod moodustasid suurepärase terviku. Kadri on hästi selgeks saanud hääle elektroonilise töötlemise, mis unisoonis saksofoniga mõjus väga huvitavalt. Suure huviga jään ootama nende järgmist albumit ja kontserti. Siinkohal pean tegema suure komplimendi helipuldis olijaile — absoluutselt veatu töö! 

Tanel Rubeni kvintett.
Siiri Padari foto

 

25. august

Aasta džässmuusiku (2021) tiitli pälvis rahvusvahelise haardega džässpianist Holger Marjamaa; populaarsust kogunud lauljatar ja helilooja Rita Ray pärjati noore džässitalendi tiitliga; aasta džässansambliks sai hiljuti uue albumi „Kevad” välja andnud Joel Remmel Trio; aasta džässiheliloojaks mitmekülgse profiiliga muusik ja helilooja Erki Pärnoja ning aasta džässiedendajaks Philly Joe’s TV, mis käivitas sel keerukal ajal veebikontsertide sarja ja pani 2020. aasta lõpus käima oma telekanali.

Holger Marjamaa.
Foto: jazzkaar.ee

Selline oleks lühiülevaade laureaatidest. Auhindade üleandmise tseremoonialt puudusid Holger Marjamaa ja Erki Pärnoja. Mõlemad saatsid siiski videotervituse, Holger New Yorgist ja Erki Tõrvast. Tseremooniale järgnes Joel Remmel Trio plaadiesitluskontsert, kus osalesid külalistena ka Liisi Koikson, üks Soome tipptrompetiste Jukka Eskola, Aleksander Paal saksofonil ja flötist Markus Eermann. „Kevad” on nende 5. stuudioalbumi nimi. Ansambli kõiki plaate on nimetatud trioalbumiteks ja neil esinevad ka külalised. Jukka Eskola oli osaline juba eelmisel festivalil esitletud plaadil „Sharp”. Positiivses võtmes tuleks mainida ka vokalisti Liisi Koiksonit, kes on teinud tubli arenguhüppe ja vabanenud popmuusika odavavõitu ja džässile ehk sobimatutest võtetest. Joel Remmeli puhul on tegemist ühe nõutuima instrumentalistiga siinmail, kes vaatamata oma loendamatutele projektidele ja kaastöödele teiste muusikutega jõuab ikka ja jälle omanimelise trio juurde. Kümne aasta jooksul on see ansambel olnud tema karjäärile tugevaks selgrooks. Oma ümmargust tegutsemisaastat tähistabki Joel Remmel Trio albumiga „Kevad”. Tõsi, selle kümne aasta jooksul on trios toimunud ka muutusi: ansambli esimese trummari Aleksandra Klemenetski on välja vahetanud Ramuel Tafenau. Trio esines oma tuntud headuses, mida näis varjutavat ehk vaid mõningane väsimus. Ja polnud ka ime — trio kõik muusikud olid erinevates koosseisudes rakkes peaaegu kõigil festivalipäevadel. Aga nende album on suurepärane.

Raimond Mägi Trio alustas oma salvestussessiooniga juba 2016. aastal, tulemuseks  2017. aastal ilmunud ja sooja vastuvõtu leidnud album „Rahu”. Trio esineb koosseisus Raimond Mägi (kontrabass), Kirke Karja (klaver) ja Karl-Juhan Laanesaar (trummid). Noori muusikuid paelub väidetavalt „tasakaalu otsimine ja leidmine keerulise ja lihtsa vahel, mille käigus flirditakse erinevate stiilidega klassikast progeroki ja eksperimentaalmuusikani”. Raimond, kellel lasus trio raskuspunkt, mängis oma liidrirolli heal tasemel välja. Kogu materjal oli algselt Raimond Mägi sulest, ent viimase lihvi andis lugudele trio liikmete erinev muusikaline taust ja kõigile iseloomulik mängustiil. Lugudes toimusid sujuvad üleminekud komponeeritud osadelt improviseeritud muusikale ning kuulajal võis olla huvitav ära arvata, milline osa loost oli eelnevalt läbi komponeeritud ja milline sündis kohapeal. Jäi siiski mulje, et elektroonilise muusika festival oleks neile olnud õigem koht.

Lucy Woodward — reklaamis mainitakse tema head muusikaharidust ja kirevat karjääri: ta hääl kõlab mitmes filmis, ta on taustalauljana osalenud paljude tippude plaadistustel ja kontsertidel. Aastal 2021 avaldas ta oma kuuenda stuudioalbumi „I’m a Stranger  Here”. Muljetavaldav CV, ja kui siia lisada lubatud suund souli, bluusi ja džässi poole, siis peaks küllalt põhjust olema teda kuulama minna. Tema saateansamblis, koosseisus Jelle Roozenburg (kitarr), Udo Pannekeet (bass) ja Nick de Bruijn (trummid), on kõik nimekad muusikud. Kahjuks ei vastanud kontsert reklaamile, lubatud bluusi, souli ja džässi ei leidunud seal kusagil. Tegemist oli tavalise, korralikul tasemel popkontserdiga, mille õige koht olnuks „Rock Summeril”. Ilmselt oli siin tegemist jälle suhtumisega, tema tasemel artistil poleks raske kontserdipaigast sõltuvalt oma kava veidi kohendada. Või ei pidanud ta seda vajalikuks? Osa publikust lahkus poole pealt.

Tin Men and the Telephone Hollandist — Tony Roe (klaver), Pat Clea­ver (bass) ja Jamie Peet (trummid) — on innovaatiline trio, nagu nad ise enda kohta ütlevad. Siin on klassikalise muusika ja džässi taust ühendatud elektroonika viimase sõnaga, saavutamaks suurimat mõjuvust erinevate teemade (kliimamuutus, vandenõuteooriad, poliitika jms) käsitlemisel. Kasutatakse nii hektilisi visuaale kui live-elektroonikat, kuid, nagu näha, ei mahu nende teemaderingi (hoolimata tegijate muusikutaustast) ühtki muusikaga äärtpidigi seonduvat teemat… Tulemust oli raske nimetada kontserdiks — see oli show, ei rohkemat! Kuigi mehed ilmselgelt mängida oskasid, meenusid mulle Eisensteini sõnad: „Olen mures maailma saatuse pärast, kui tehnika areng jõuab nii kaugele, et hakkab inimmõistust juhtima.” Osa nende kontserdist, vabandust, show’st, oli üles ehitatud publiku reaktsioonidele ja võimalik, et kellelegi ka meeldis. Eesmärk oli ju teemade mõttes vägagi moodne. Aga pole midagi uut siin ilmas. Mulle meenus teinegi ajaloost tuntud ja kontsertidega seonduv, kuid sedakorda muusikaline fakt: juba paarsada aastat tagasi harrastas papa Bach improviseerimist publiku antud nootidel.

 

26. august

Torun Eriksen & Spirit in the Dark oli maineka norra lauljatari Torun Erikseni kava, mis äratas tähelepanu intrigeeriva nimega „Spirit in the Dark”. Kuna tegemist oli ka tugevatest muusikutest saategrupiga, tundus olevat küllaga põhjust reklaamis lubatud  erilisi elamusi otsima minna. Paraku jäi oodatud elamus saamata. Nagu Torun Eriksen ise tutvustuses ütles, said nad selle koosseisuga vaid ühe proovi teha. Ilmselt oli ühest proovist (mis teha, COVID!) siiski vähe ansambli korralikult toimima saamiseks. Meile juba varasemast tuttav pianist Eyolf Dale ja bassist Audrun Erlien said hästi hakkama, paraku ilma erilise feeling’uta, trummar Anders Engen oli aga ülitagasihoidlik, kartes teha midagi liigset. Kogutulemus oli korralik keskmine tase, ei midagi erilist.

Modulshtein on meie oma instrumentaalse elektroonilise muusika rühmitus, mis on tegutsenud juba neli aastat. Koosseisu kuuluvad muusik ja produtsent ning lugude autor Aleksandr Žedeljov (ehk Faershtein; kitarr, Ableton, analoogsüntesaator), Marten Altrov (klarnet ja bassklarnet) ning efekti- ja sämpliboss Aleksei Semennihhin (ehk DJ Bandit; FX, sämplerid ja Scraches). Nende muusikat oleks kõige õigem nimetada eestimaiseks elektrooniliseks ketšmermuusikaks; džässiga oli sel vähe ühist, selle õige koht oleks elektroonilise muusika üritustel. Esinejad ise olid hoolega ametis, ka nemad esitlesid oma värskelt ilmunud albumit. Üht-teist huvitavat seal oli, aga tervikut ei tekkinud. Kas nende muusika aitab just „sukelduda omaenda sisemaailma”, nagu reklaamis lubatud, sõltub ilmselt konkreetsest inimesest.

Vabal Laval astus üles Soome tõusev täht Jesse Markin, ansambli koosseisus veel Janne Kasurinen (kitarr) ja Totte Rautiainen (klahvpillid, kitarr ja elektroonika). Markinit tutvustanud-reklaaminud Soome saatkonna töötaja kutsus kõiki 26. augustil ka mere päeva tähistama. Lubatud vaheldusrikas r’n’b’st, souli ja indie’ni ulatuv muusikataust osutus aga paraku kõige tavalisemaks popiks. Mille eest teda 2020. aastal Soome Emma galal aasta uustulnuka tiitliga pärjati, ei saanud ma küll aru. Ilmselt on meie ja soomlaste muusikatunnetuses siiski mõningane vahe. Arvatavasti peeti vajalikuks publikule ka ühe tantsuõhtu pakkumist…

Argo Vals Bandi — koosseisus  Argo Vals (kitarrid ja klahvpillid), Karl Petti (kitarrid ja klahvpillid), Kaie Olm­re (klahvpillid), Karl-Markus Kohv (trummid), Alyona Movko (visuaalkunstnik), Taavo Teras (helikujundus) ja Martin Makarevitš (valguskujundus) — reklaamist lugesin: „Algselt ainult looper-tehnikale toetunud kitarrist on ajapikku oma paletti täiustanud rikkalikuma gammaga, tuues koos külalismuusikutega oma loomingu meditatiivsesse algolemusse postrokilikke otsinguid ja progelikke paisutusi. Vaheldusrikkus ja detailitäpsus on tema käekirja läbivaks jooneks, jättes kõik tulevikuteed võrdselt valla.” „Jazzkaare” südaöisel kontserdil kuulis valdavalt tema viimaselt albumilt „In Loving Memory Of” pärit repertuaari, kuid olid ka mõned uued lood. Kõnealuse ansambli puhul torkas silma klahvpillimängijate rohkus ja erinevate kunstnike kaasamine. Kõik nad andsid kahtlemata kava õnnestumiseks oma parima. Seda kuulates-vaadates tekkis mul aga mitmeid küsimusi: kas elektroonika kasutamine oli vahendiks mõtete väljendamisel (nagu näiteks Tõnu Naissool) või eesmärgiks omaette? Kas muusika vajab üldse visuaalseid abivahendeid? Õige koht neile oleks olnud elektroonilise muusika festival.

 

27. august

Prantsuse–Norra duo Mino Cinélu & Nils Petter Molvær [Mino Cinélu (löökpillid, vokaal, live-looping) ja Nils Petter Molvær (trompet, vokaal, loop’id, live-looping ja elektroonika)] on harvaesinev kooslus: löökriistad ja trompet. Omapärane oli see kooslus ka seetõttu, et ühendati kaks täiesti erinevat tunnetust: Mino Cinélu Kariibi mere saarele omane ülekeev temperament vastanduses Nils Petter Molværi põhjamaise (Norra) väljapeetusega. Nagu esinejad ise mainisid, oligi tegu kahe saare traditsioonidele ühise nimetaja otsimisega. Selleks sai album pealkirjaga „SulaMadina” (Sula on Norra fjordides asuv saareke, Madina Martinique’i saare hellitusnimi), kus muusikutel on õnnestunud saavutada lummav tervik. Nende esitusele on loomulik rohke elektroonika kasutamine, mis võimaldab ootamatuid efektseid kõlavärve ja lahendusi: trompeti kahehäälne mäng, flöödisarnase heli tekitamine trompeti lehtrisse(!) puhudes, live-looping’u võimalused jpm. Kokkuvõttes viisid muusikute fantastilised oskused ja lennukas fantaasia suurepärase tulemuseni.

London-Tallinn Cosmic Bridge — sellist omapärast nime kandis Alina Bzhezhinska (harf) ja Jaak Sooääre (kitarr) vedamisel toimunud kontsert. Alina ja Jaak kohtusid kolm aastat tagasi Londonis nüüdisaegse improvisatsiooni orkestri The Third Orchestra sessioonil. Tulemus ärgitas soovi midagi sellist veel kord proovida ja nii Alina „Jazzkaarele” tuligi. Siin ühinesid nendega meie nimekaim basskitarrist Raul Vaigla ja noorema generatsiooni tuntud trummar Karl-Juhan Laanesaar. Harf on üsna harva džässis kasutust leidev pill, kuigi üks džässi­ajaloo tuntumaid naisinstrumentaliste Alice Coltrane, tuntud saksofonisti John Coltrane’i abikaasa, oli silmapaistev harfimängija. Kuna Alice Coltrane on ka Alina suur eeskuju, oli suur osa kõnealusest kontserdist pühendatud nende loomingule. Mängiti ära ka klassikaks muutunud lood, nagu „Lovely Skyboat” ja „On the Other Side”. Eriti huvitavaks muutis kuulajaile asja fakt, et harfi heli jäeti klassikaliselt naturaalseks, elektrooniliselt töötlemata. Kuna kvartett oli tegelikult solistide ansambel, tuleks ära märkida ka kõigi ansambli liikmete heal tasemel ja huvitavad soolod. Tõe huvides tuleks meenutada, et harf on džässis kasutamist leidnud ka Eestis — kümmekond aastat tagasi tegutses meil trio koosseisus Tatjana Lepnurm (harf), Taivo Sillar (kontrabass) ja Mart Soo (kitarr).

Alice Coltrane.
Urmo Männi foto

 

27. augustil tähistas Telliskivi Loomelinnak ka oma kümnendat aastapäeva. Selle puhul oli kokku kutsutud kolmeteistkümneliikmeline bänd The Motown Sound eesotsas lauljate Rita Ray ja Robert Linnaga. Esinemiskoosseisu kuulusid ka kolm taustavokalisti, täiemõõduline rütmigrupp ja kolmeliikmeline, sellele stiilile omane puhkpillirühm. Motown sound on 1960. aastatel Detroidi stuudios tekkinud stiil, mis ühendas r’n’b ja souli popmuusikaga. Nende „komplekti” kuulusid peale stuudio ka laulukirjutajad, arranžeerijad, helirežissöörid ja stuudiomuusikud. Loomelinnaku aastapäeva tähistamiseks toodi välja hoogne Mowtoni revüüprojekt popi kuldaja hittidega. Meie noortele muusikutele näis see muusika südamelähedane olevat. Kõik olid hingega asja juures ja täitsid oma ülesande hästi. Eraldi tahaksin välja tuua Jason Hunteri soolod, mis andsid esituse stiilile sära.

The Motown Sound.
Foto: jazzkaar.ee

 

Õhtut jäi lõpetama ELLIP, 2019. aastal alguse saanud sooloprojekt, mille taga on eesti laulja, laulukirjutaja ja produtsent ühes isikus. Vastavalt reklaamile on ta katsetanud-kompinud eri muusikažanre ja -stiile, mille piirides ta praegu ei tavatse püsida. Kuigi laval olid Ellipi kaaslasteks noorema põlvkonna nimekad muusikud, ei osanud ma kava kontserdiks pidada. Pärast paari esimest lugu ei näinud ma ühtegi mõistlikku põhjust kuulama jääda.

 

28. august 

Selle päeva kontsertide rea avas pianist ja helilooja Nick Bärtsch Šveitsist. Oma muusikuteel on ta mänginud peaaegu kõiki stiile; ka tema siin esitatud kava esindas nii kaasaegset džässi kui süvamuusikat, balansseerides nende piirimail, „ekstaasi läbi askeetluse”, nagu ta ise oma loomingu lähtepunkti kirjeldab. Nick esitles oma tänavu märtsis ilmunud esimest sooloalbumit „Entendre” plaadifirmalt ECM. Meie džässisõbrad olid seega esimeste hulgas (COVID!), kel oli võimalus seda kuulata. Kogu kava esitati mõningal määral prepareeritud klaveril. Pikad, põhjalikud ja tehniliselt ülinõudlikud kompositsioonid esitati suure sisemise pingega. Minu üllatuseks mainis Nick oma intervjuus Klassikaraadiole, et kogu see muusika oli noodis kirjas. See on lisapunkt tema esitajameisterlikkusele. Kontserdi käigus sai põhjenduse ka Nicki äärmiselt omapärase, omamoodi soliidse, aga üliavara, mõneti mungarüüd meenutava esinemisriietuse valik: tal pidi olema võimalus loo jooksul korduvalt klaveri sees ühe käega keeltel opereerida ja samal ajal teisega klaviatuuril aktiivselt tegutseda. Saal kuulas hiirvaikselt ja lisapalast polnud pääsu. Üks selle festivali vaieldamatuid tippe!

Nick Bärtsch.
Teet Raigu foto

Fotografiska saalis järgnes kaheosaline showcase-kontsert, mille avas omapärane vokaalansambel ImproVoc. Selle koosseisu põhiolemuse loovad vokaalsed vabaimprovisaatorid ehk häikijad. Nende humoorika show oluliseks tegelaseks oli ka miim, kes üheaegselt ühendab, illustreerib, inspireerib ja rikastab esitust. Asja tuum ongi selles, et kogu kava sünnib kohapeal vabaimprovisatsioonina, s. o sõltub hetke emotsioonidest, fantaasiast ja publiku reaktsioonist — on kordumatu. Ansambel esines koosseisus Anne-Liis Poll, Sirje Medell, Kärt Sepp, Ivi Rausi ja Indrek Palu (vokalistid-häikijad) ja Aita Vaher (miim). Kõik tuntud tegijad. Tulemus oligi enneolematu ja omapärane, meeldiv vaheldus tõsist kaasamõtlemist nõudvaile kavadele. Miim sai alustajana ja erinevate lõikude ühendajana oma osaga hiilgavalt hakkama. Ootan huviga ImproVoci järgmist esinemist.

Kontserdi teine pool jäi kahjuks esimesele oluliselt alla. Nikita Korzuni trio oli võtnud endale pisut üle jõu käiva ülesande esitada ilma harmoonia­pillita huvitavat post-bop’i kava. Paraku nõuab selline, mitte just enneolematu üritus tunduvalt suuremat kogemustepagasit, kui noormeestel pakkuda oli. Hea üritus siiski.

Vabal Laval oli võimalus kuulata Suurbritannia duot Sahara Gure (vokaal) ja Alex Wilson (klaver). Hoolimata tähelepanu äratavast reklaamtekstist jäid kontserdi muljed kahetiseks. Häält ja ilmselt ka võimeid näis lauljal nagu olevat, samas tundus, et ta ei võta seda esinemist eriti tõsiselt. Tema käitumine laval oli looduslapselikult süüdimatu, nagu oleks ta kuskile väiksemasse baari või klubisse esinema tulnud. Ta ei pidanud vajalikuks isegi esitatavaid lugusid pianistiga eelnevalt kokku leppida, mille tulemusel nad ka korra põhjalikult sassi läksid…, et siis tükk aega vaielda järgmise loo üle. Nagu selgus, saab ka nii.

Ansambel deLULU koosseisus Taavi Paomets, Mairo Marjamaa ja Inga Tislar on, nagu reklaamist lugeda võis, „värske, oma unistusi teostav trio”, kellega festivali puhul liitusid Heikko Remmel ja Martin Petermann. Peale fakti, et laval olid tõesti noorema generatsiooni tuntud muusikud, reklaamis esile toodu kinnitust ei leidnud. Lubadus luua erinevate dimensioonide abil uut helisfääri eriti ei realiseerunud, välja arvatud esinemise ülitugev helitaust. Ehk oli põhjus selles? Või oligi see taotluslik? Mulle jäi mõistatuseks, mida sellise klassiga muusik nagu Heikko Remmel seal tegi. Selle esituse järgi otsustades pidas ansambli nimi igatahes paika…

 

29. august

Üldiselt ma linnaruumi tasuta kontserte ei külasta, sest sellistes oludes tavaliselt midagi kuulamisväärset teha ei saa. Seekord sattusin siiski kuulama Terminal Records&Baris üht märkimisväärset esitust — tasuta kontsertide sarjas astus üles pianist Tuuli Pruuli ansambel, mängides ansamblijuhi loomingut. Jäi pisut arusaamatuks, miks selline heatasemeline kontsert pealavale ei mahtunud. Teisest küljest aga oli nende esinemine džässi ja ürituse reklaami seisukohast võttes (mis ju ongi tasuta kontsertide eesmärk) vägagi tulemuslik: rahvast vooris hulgana ja aplaus oli vägev. Ansambli liikmed on kõik noored, kuid juba tunnustatud muusikud: lauljad Jana Kütt, Maarja Aarma ja Pille-Rite Rei, kitarrist Karl Madis Pennar, bassimängija Martin-Eero Kõresaar ja trummar Kristjan Mängel. Loodetavasti mahuvad nad edaspidi festivali põhiprogrammi.

 

29. august, põhiprogramm

Janno Trump Clarity Ensemble oli üks omanäolisemaid esinejaid tänavusel festivalil. Sama võiks öelda Janno Trumpi enese kohta. Olles tänavu kuulnud tema juba nimekat kümneliikmelist JT Conceptionit ja nüüd ka esmakordselt publiku ette astunud Clarity Ensemble’it, tuleb tunnustavalt mainida Janno loomingulist haaret. Olemuselt perfektsionistina ei ole ta kvaliteedi osas teinud mingeid järeleandmisi ja on mõlema ansambli puhul leidnud stiilipuhtad lahendused. Kogu eelnev jutt käis Janno kui helilooja kohta, kuid ei saa märkimata jätta ka seda, et ta on üks meie parimaid basskitarriste. Tänavuse festivali programmis olevas kavas säras ta korduvalt kuulamist väärivate bassisoolodega. Eraldi tõstaksin esile ka Joel Remmeli kui põhisolisti soolosid. Kogu Janno Trumpi loomingut aitas nauditavaks muuta ansambli koosseis: Janno Trump (kompositsioonid ja basskitarr), Joel Remmel (klaver), Ramuel Tafenau (trummid), Linda-Anette Verte (viiul), Mari-Katrina Suss (viiul), Ann Mäekivi (vioola) ja Andreas Lend (tšello).

Janno Trump Clarity Ensemble.
Rene Jakobsoni foto

 

New Wind Jazz Orchestra & Kristjan Randalu oli sel päeval enim põnevust tekitanud esineja, omaette nähtus meie džässiskeenel. Kõigepealt mõne sõnaga sellest, meil veel vähetuntud koosseisust (oli see ju alles nende teine esinemine publiku ees). Noorema põlvkonna tõusev täht saksofonistide seas Lauri Kadalipp peab omaks võtma „süü”: tema initsiatiivil see orkester 2019. aastal kokku tuligi, eesmärgiks ambitsioonikas idee viia Eesti suurte džässorkestrite kultuur rahvusvahelisele tasemele. Selleks oli parim võimalus koostöö nii pianisti kui heliloojana rahvusvaheliselt tuntud Kristjan Randaluga. Kristjan on viimaste aastate jooksul näidanud oma loomingulist mitmekesisust, kirjutades koosseisudele meeskoorist kuni sümfooniaorkestrini, nüüd siis ka suurele džässorkestrile. Nimetatud kontserdil oligi fookuses solisti rollis klaver koos täissuuruses džässorkestriga, mida oli kutsutud juhatama nimekas saksa dirigent ja helilooja Wolf Kerschek. Ülikeerulised lood ja seaded olid kõik Kristjani sulest, nende esitus aga uus tase meie džässis. Kristjan hiilgas solistina, demonstreerides oma suurepärast tehnilist meisterlikkust. Meil on peale kasvanud uus noorte ja andekate, välismaal hariduse saanud pianistide põlvkond ja teda tuleks ilmselt selle esinumbriks lugeda. Põhjuseks nii Kristjani väga hea klassikalise baasiga mängutehnika kui ka lugude sügavuti läbi töötamine. Nagu kuulda, plaanitakse lähiajal esitatud kava ka plaadistada. Kui see peaks õnnestuma, julgen plaadile arvestatavat rahvusvahelist menu ennustada. Jätkuvat jõudu nii muusikutele kui ka mänedžmendile Lauri Kadalipu ja Ronja Soopani isikus! On, mille nimel pingutada.

Tänavuse festivali eelviimane esineja oli Susanna Aleksandra, kes esitles meie kuulajaile oma möödunud aastal ilmunud albumit „The Siren”. See on Susanna ja nimekate noorte soome muusikute ühisprojekt, mis on juba jõudnud ka positiivset rahvusvahelist tagasisidet saada: ajakirjalt Jazzwise 4 tärni, hinnalised kohad Europe Jazz Networki ja Jaapani Jazz Critique’i aasta edetabelites räägivad ise enda eest. Kontsert vastas eelmainitud tasemele. Omamoodi sümboolne on ka fakt, et Susanna Aleksandra on ühe meie džässisuguvõsa kolmanda(!) põlve noor muusik — tema vanaisa osales Eesti esimesel põrandaalusel džässifestivalil. Nüüd on siis tema kord tegusid teha. Ansambli koosseis tervikuna on järgmine: Susanna Aleksandra (vokaal), Joonas Haavisto (Soome, klaver Steinway artist!), Joonas Tuuri (kontrabass) ja Ville Pynssi (trummid).

Festivali viimase esinejana oli välja reklaamitud juba kakskümmend kaks aastat meie levimuusikapõllul tegutsenud ansambel Dagö. Juurdlesin pikalt nende seotuse üle džässmuusikaga, aga kuna sidet ei leidnud, läksin seda huviga otsima. Ja siis sain kõigest aru: nemad olid kutsutud pakkuma arvukatele ühiskondlikele abilistele pingeliste päevade järgset lõõgastust. Huvilisi oli teisigi ja Dagö esines oma tuntud-teatud heal tasemel.

 

EUROPE JAZZ NETWORK      

Euroopa džässikonverents 2021 „Shapes of Jazz to Come” Tallinnas Telliskivi Loomelinnakus 15.–19. IX

Euroopa džässikonverents (European Jazz Conference 2021) tõi Eestisse ligi 250 olulist džässmuusika korraldajat, ajakirjanikku ning agentuuride ja plaadifirmade esindajat, kokku 34 riigist, olles seega üks suuremaid ja olulisemaid muusikaettevõtluse sündmusi Eestis. Konverentsi delegaatideks olid peamiselt Euroopa džässielu korraldajad, agentuurid ja ajakirjanikud maailma juhtivatest džässiväljaannetest. Esindatud olid maailma mainekamad džässiajakirjad ja -platvormid, nagu Downbeat, All About Jazz, JazzTimes, JazzThetik jne. Selline konverents on iga-aastane suursündmus, mida Tallinn on varem võõrustanud Euroopa kultuuripealinna 2011 raames. Konverentsi muusikaprogrammis võis kuulda 19 Eesti džässikollektiivi, kontserdid olid avatud kõigile džässihuvilistele. Konverentsi raames toimus Vaba Lava blackbox’is ja Fotografiska saalis Eesti artiste tutvustav muusikaprogramm 11 ansambli osavõtul ning lisaks ka seitse hilisõhtust fringe-kontserti Philly Joe’sis, Fotografiska saalis, Erinevate Tubade Klubis ja Sveta baaris. Konverentsi korraldas Europe Jazz Networki korraldustiim koos Eesti Jazzliidu ja „Jazz­kaarega” ja selle muusikaprogrammi koostasid „Jazzkaar” ja Eesti Jazzliit koostöös Europe Jazz Networki liikmetest koosneva rahvusvahelise žüriiga.

Anne Erm EJNi konverentsil Itaalias Novaras 2019.
Foto: Vikerraadio/ERR

Tänavuse konverentsi alapealkiri viitab Ameerika saksofonilegendi Ornette Colemani albumile „The Shape of Jazz to Come” („Tulevikudžässi voolud”), mille ilmumine 1959. aastal avas džässmuusikas täiesti uue perspektiivi. Elame suurte muutuste ajal ka praegu, seetõttu oli konverentsi keskmes džässmuusika ning sellega seotud inimeste võimalused ja ohud uues olukorras, kus mitmesugused piirangud võivad veel pikka aega harjumuspäraseid tegevusi mõjutada ja muuta.

Euroopa džässikonverents on ka osa Tallinna kandideerimise programmist UNESCO muusikalinnaks. Kokkuvõttes, see on üritus, mis annab meie džässmuusikuile suurepärase võimaluse end Euroopa muusikaürituste juhtidele tutvustada. Nii näiteks sai meie Kadri Vooranna karjäär õige hoo sisse just pärast 2011. aasta Tallinna konverentsi.

Konverents algas kontserdiga Niguliste kirikus, kus ettekandele tuli Maria Fausti „Maarja missa” kammerkoori Collegium Musicale ja puhkpilli­kvarteti Maria Faust (altsaksofon), Indrek Vau (trompet), Kristjan Kungla (fagott) ja Andres Kontus (tromboon) esituses Endrik Üksvärava juhatusel. Maria Faust on Saaremaalt pärit eestlanna, kes juba mõnda aega elab Kopenhaagenis. Ta on tuntuks saanud oma eksperimentaalsete, stiiliüleste kompositsioonidega, mis on talle ka mitmeid auhindu toonud. Seda suurepärast muusikat ja esitust kuulates püüdsin leida mõnd džässilikku improvisatsiooni, harmooniat või kompositsioonivõtet, mis seda džässiga seoks — see oli suurepärane, kõigi sakraalmuusika reeglite kohaselt kirjutatud ja ka väga hästi esitatud teos, kuid džässikaanonist jäi ta väga kaugele. Niguliste kirikus pääses maksvusele küll vokaali kõla, aga samas tükkis kohati segama saali ülipikk (12-sekundiline) kaja. Seda isegi niivõrd, et kohati polnud aru saada, mis keeles lauldakse. Kontserdile järgnes vastuvõtt külalistele, mis oli seda tähtsam, et möödunud aastal jäi konverents pandeemia tõttu ära. Vastuvõtule järgnes, nn fringe-programmis, Tanel Rubeni kvinteti kontsert džässiklubis Philly Joe’s, mis oli loominguline algus järgnevatele konverentsipäevadele.   

Üks konverentsipäev oli plaanikohaselt ette nähtud EJNi (Europe Jazz Network) liikmesorganisatsioonide esindajaile ja sinna ajakirjanikke ning vaatlejaid ei lubatud. Nagu hiljem teatati, võeti organisatsiooni vastu ka kolm uut liiget; seega suurenes liikmete üldarv saja seitsmekümne kolmeni  kolmekümne neljalt maalt. Kava järgi tegutses seal viis töögruppi, kus arutati organisatsiooni elulisi päevaprobleeme. Päev lõppes EJNi Peaassambleega, kus tehti kokkuvõte töögruppide arutluste tulemustest, kinnitati finantsaruanne ja valiti uus tegevjuhtkond. Sedakorda sai see üpris itaaliakeskne: EJNi peamänedžeriks valiti Giambattista Tofoni, võrgustiku koordinaatoriks/administraatoriks Francesca Cerretani ja kommunikatsioonijuhiks  Stefano Zucciatti. Sellele järgnes vastavalt programmile fringe- (ehk kaasnev) kontsert, kus pidid esinema kaks eesti ansamblit, aga kahjuks jäi Tobias Tammearu Trio kontsert ansambli liidri haigestumise tõttu ära. Teiseks esinejaks oli Argo Vals koos valguskunstnik Oliver Kulpsooga. Nende elektrooniline kava, mida väidetavalt on esitatud ka rahvusvahelisel areenil, ei kõnetanud aga publikut eriti tugevalt.

Konverentsi ajal toimunud eesti džässmuusikute kontserdid olid jaotatud nn showcase- (esitus-) ja fringe-kontsertideks, kusjuures neil üritustel ei olnud esinemistase määrava tähtsusega; fringe-kontserdil esines näiteks ka tipptasemel Tanel Rubeni kvintett koos Kadri Vooranna ja Kristjan Randaluga.

Järgmine päev algas päeva juhtide Eva Frosti (Taani) ja Charles Gili (Soome) sissejuhatavate kõnedega, millele järgnes debatt eesmärgiga rääkida lahti konverentsi nimi „Shapes of Jazz to Come” (eesti k: „Tuleviku džässi voolud”). Seda nime on kommenteerinud tuntud džässmuusik Charles Mingus: „…it’s like organised disorganisation, or playing wrong right” (eesti k: „…see on nagu organiseeritud organiseerimatus või vale õigeks mängimine”). Vestlusringi olid kutsutud Maria Faust (Eesti/Taani) ja inglise muusik Alexander Hawkins, modereeris Helen Sildna Tallinn Music Weekist. Arutelu põhiküsimuseks kujunes COVID-19 ja muusikasündmused: kas ja mil määral on muutunud publik ja muusika sotsiaalne mõõde; kas publiku ootused esinejaile on muutunud seoses pandeemiaga või loominguliste võimaluste avardumisega, jne.

 Küllaltki aktiivsele vestlusringile järgnes Heintz Herbert Triole (Šveits) auhinna üleandmisega seotud kontsert: trio oli võitnud 2019. aastal festivalil „12 Points” parima värskelt esile tõusnud ansamblina auhinna EJN Zenith Award. Kuna auhinnaga pidi kaasnema esinemine järgmisel EJNi konverentsil, ei saadud seda varem COVIDi-pandeemia tõttu üle anda. Ansambel mängis omil sõnul „elektroonilist segu 70-ndate psühhedeelsest freejazz’ist kaasaegse klubikultuuri pilgu läbi”. Ilmselt ei oldud aga antud hetkel parimas vormis, sest erilist muusikalist elamust siit ei sündinud. Auhinna võitmisest oli ju möödunud mitu aastat, mis on loomingulises protsessis pikk aeg. Ansambli kava võiks iseloomustada kui „süiti trummile süntesaatori, kitarri ja elektroonika saatel”. Nende esinemisega ei jäänud rahule ka Luzerni Kõrgkooli muusikaosakonna õppejõud Urs Röllin, kelle kõrvale ma saalis istuma sattusin.

Pärast lõunat jätkus töö paralleelsetes vestlusringides praeguse aja põletavaima probleemi ümber: COVIDi mõju muusikaürituste organiseerimisele, selle eri tahud ja võimalused.  Kell viis astusid Fotografiska saalis lavale meie Kolm Musketäri ja tunni aja pärast Vaba Lava blackbox’is Estonian Voices. Musketäre mul seekord kuulata ei õnnestunud, kuid Estonian Voices esines oma tuntud headuses.

Õhtusöögile järgnes veel üks meie muusikute esitlus, mis algas Kristjan Randalu variatsioonidega Robert Schu­manni vokaaltsükli „Dichterliebe” op. 48 teemal. Ja oli, mida kuulata! Kristjan on praegu tõesti tippvormis nii helilooja kui interpreedina. Ka järgmised esinejad, Sooääre-Jaraljani-Ounaskari trio ja Joel Remmeli trio & Aleksander Paal, mängisid oma tuntud-teatud tasemel. Pika päeva ööklubis lõpetanud Rita Ray ja Lexsoul Dancemachine’i kavad olid aga kõige tavalisem tantsumuusika.

Joel Remmeli Trio.
Sohvi Viiki foto

Konverentsi viimase tööpäeva juhatas Fotografiska saalis sisse Ramuel Tafenau kvinteti lühikontsert; esitati läbilõige nende hiljuti presenteeritud plaadilt „Gather Around”. Kuna kvinteti koosseisus astusid üles kõik meie parimate sekka kuuluvad muusikud, polnud põhjust tulemuses kahelda. Kontserdile järgnes konverentsi põhiettekanne Genti ülikooli meediafilosoofia ja -eetika professorilt Ignaas Devis­chilt „Ignoreeri alati kriise” („Always waste a bad crises”), mis käsitles erinevaid kriise ning nendest üle saamise võimalusi ja mooduseid. Devisch rõhutas, et kriisid annavad aega ja võimalusi enese sisse vaadata ja on loomulik, et selle tulemusel nii mõndagi muutub. Ka džäss on üks võimalus avastada endas homo erraticus (eesti k ’ekslik inimene’). Ettekandele järgnes elav arutelu.

Kohe pärast professor Devischi ettekannet oli korraldajatel võimalus tutvustada Eestit ja meie kultuurielu. Eestit tutvustava programmi autorid olid leidnud huvitava lahenduse: paar aastat tagasi Tormise loomingu džässilikuks esitamiseks asutatud Tormis Quarteti esinemise saatel näidati suurel ekraanil videot, läbilõiget meie rahva tähtsamatest poliitilistest ja kultuurisündmustest, nagu laulupeod, (taas)iseseisvumine, laulev revolutsioon, ja päevakohaselt ka meie džässi lühiajalugu: selle tekkimine, esimene džässikontsert, keerulised sõjajärgsed 1950. aastad, džässifestivalid (teatavasti toimus esimene põrandaalune festival juba 1949!) kuni Tallinna 1968. aasta džässifestivali ärakeelamiseni. Kogu seda esitlust jälgiti suure huviga, eriti üllatas publikut teave meie esimese džässifestivali kohta — toimus see ju viis aastat enne Newporti festivali USAs! Kõik oli tehtud suurepäraselt (videoprogrammi teostaja Alyona Movko-Mägi). Paraku selle osaga, mis käsitles meie džässi arengut pärast Eesti vabanemist „Suure Venna” haardest, ei saa ma päriselt nõustuda: selle viimaste aastakümnete puhul oli justkui juhuslikult eksitud mitmete oluliste aastaarvudega. Eesti Jazzliidu asutamisajaks oli märgitud 2004, mis sisuliselt on vaid väljasuretatud Eesti Džässiliidu taas-asutamise aasta. Kultuuriajaloolasena ei saa ma sellist ajaloo ümberkirjutamist aktsepteerida. Eesti Džässiliit asutati juba viisteist aastat varem, 12. märtsil 1989, asutajate seas oli toona ka üks konverentsi meiepoolseid organisaatoreid Anne Erm. Vastavad dokumendid on alles ja lähiajal Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis kõigile huvilistele kättesaadavad. Ja last but not least, ilma tollase džässiliidu pingutusteta poleks meil ka praegust festivali „Jazzkaar”.

Õhtupoolikul toimus järgmise konverentsi korraldaja, Bulgaaria pealinna Sofia tutvustustseremoonia. Tegelikult pidi EJNi konverents toimuma seal juba möödunud aastal, kuid jäi pandeemia tõttu ära. Nii kutsusid nad kõiki tuleva aasta konverentsile.

Järgnevalt oli soovijail võimalik kuulata Fotografiska saalis UMA triot koosseisus Robert Jürjendal (kitarr), Aleksei Saks (trompet ja corno da caccia) ja Ahto Abner (trummid) ja Vaba Lava blackbox’is duot Kadri Voorand – Mihkel Mälgand. Õhtusöögi järel olid esitlusprogrammis lühikontserdid rahvusvaheliselt eesti-prantsuse-saksa ansamblilt koosseisus Kirke Karja (klaver), Étienne Renard (kontrabass) ja Ludwig Wandinger (trummid) — trio eksperimenteerib erinevate tehniliste võtete ja kaasaegsete kompositsioonitehnikatega — ja Susanna Aleksandra rahvusvaheliselt kvartetilt. Nende esimene album „Souls of the Night” on pälvinud kriitikute positiivse tähelepanu mitmel maal. Sellel kontserdil asendas ansambli bassisti Joonas Tuuri Mihkel Mälgand, tehes seda loomingulise iseenesestmõistetavusega. Tutvustusprogrammi lõpetas endale juba rahvusvahelisel tasemel nime teinud ansambel Peedu Kass Momentum koosseisus Peedu Kass (kontrabass), Kristjan Randalu (klaver) ja Kaspars Kurdeko (trummid), kes asendas seni ansamblisse kuulunud Toomas Rulli. Kompositsioonide keerukus, tehniline nõudlikkus, ootamatud rütmid ja ekstraklassi tase on märksõnad nende loomingu iseloomustamisel.

Mihkel Mälgand ja Kadri Voorand.
Foto: Pressimaterjalid

Tutvustusprogrammiga kaasnevas nn fringe-programmis esinesid veel ansamblid ImproVoc ja Titoks. Võttes arvesse kellaaega, 23. 00 – 00. 45, ja kontserdiks sobimatut Sveta baari miljööd, ei saa tulemust tõsiselt võtta (ilmselt keegi seda ei teinudki), millest on kahju. Teist sellist võimalust esitleda end rahvusvahelisele džässiürituste korraldajate seltskonnale ei tule niipea.

Konverentsi viimane päev oli pühendatud Tallinna tutvustamisele. Valida oli kolme variandi vahel: giidiga tutvumisreis Arvo Pärdi keskusesse Lohusalus; giidiga tuur Tallinna Lauluväljakule ja Maarjamäe lossi, kus oli avatud ka näitus „Jazz idealism 1967. aastal”, mis keskendub Tallinna 1967. aasta džässifestivalile, ja giidiga jalutuskäik Tallinna vanalinnas.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et EJNi aastakonverents oli läbi viidud laitmatult: jälgiti täpselt väljakuulutatud päevaplaani, kontrolliti pingsalt COVIDi-passe, saadaval olid kõik vajalikud trükised ning meiepoolsed esinejad olid kõik heal tasemel. Vestlustest osalejatega selgus, et oldi rahul ka toitlustamise ja majutusega. Loodetavasti aitab see üritus kaasa ka Tallinna valimisele UNESCO muusikalinnaks. Seega, hoolimata mõnedest möödalaskmistest saab konverentsi lugeda õnnestunuks.