NÄHTAMATU KINOS EHK KARAKTERVAATAJA PARADOKS
November, 2021Filmikunstis esineda võivaid nähtamatusi on TMKs erineva nurga alt juba analüüsinud Vallo Toomla, Liis Nimik, Vahur Laiapea ja Ardo Ran Varres. Kõiki neid kirjutajaid ühendab see, et nad osalevad filmitegemise protsessis aktiivselt autoritena, mistõttu nad kirjeldavad oma artiklites spetsiifilisest (autori)vaatenurgast lähtudes oma suhet filmiloomingus peituda võiva nähtamatusega, tehes seda täpselt ja arusaadavalt. Siinne artikkel keskendub aga vaatajale. Katsun arutleda, millised faktorid vaataja kogemust kujundavad ja millistest elementidest filmielamus koosneda võib; püüan avada filmide vaatamist võimendava nähtamatu sideme tekkimist ja selleks vajalikke eeldusi. Kuna püüdlused nähtamatu olemust tabada on oma loomult sügavalt subjektiivsed, tõukub ka järgnev tekst isiklikust kogemusest.
Alustuseks toon välja neli katket eelkirjutajate tekstidest, mis loodetavasti aitavad paremini mõtestada ka seda silda, mida filmitegija ja -vaataja vahele tekitada loodan. Ehk õnnestub viia lugeja sel kombel dialoogi mõlemaga ja säästa iseennast mõnede oluliste asjade ülekordamisest. Filmitegija ja -vaataja moodustavad ju teineteist täiendava terviku, ühe osapooleta kaotab teisegi olemasolu väärtuse ja pühendumus, millega oma rolli täidetakse, on mõlema puhul võrdselt oluline.
V. Toomla: „Tavaliselt on filmitegija eesmärk, et vaataja tajuks filmi kõigis selle elementides tervikuna. Kui trikk jääb nähtamatuks, tajub vaataja filmi vahetult, ilma ratio üleliigse vahelesegamiseta.”
L. Nimik: „Montaažis on peamine tähtsus tundel, mida tekitab kaadri, stseeni, episoodi sees toimuv: milline on nende kõigi tunnetuslik kaar A-st B-sse ja kuidas need kaared omavahel suhestuvad.”
V. Laiapea: „Film ei sünni üksi inimesest, keda filmin, vaid selle inimese ja minu suhtest.”
A. R. Varres: „Film on oma olemuselt tinglik kunstiliik, tervik sünnib vaataja teadvuses.”
Kui filmitegija eesmärk on tekitada vaatajale vahetult tajutav tervikutunne, mis sünnib kaadrite, stseenide, episoodide ja muusika omavahelisest suhestumisest ja filmitegija suhtest filmitavaga, siis millise rolli peab võtma vaataja? Kas kinopileti ostmine (või nt mõne voogedastusplatvormi kuutasu maksmine) on justkui eskapistlik indulgentsi lunastamine, mille järel vaataja meel peab saama lahutatud ja ühendus reaalsusega unustatud, ning hiljem peab jääma veel ka hea täiskõhutunne, nagu kuninga kassil? Või kuidas positsioneerida end filmidest kirjutajana: olla kriitik, kroonik, meelelahutusajakirjanik, teoreetik, emotsionaalne vaatleja, tasakaalustav kajastaja? Milline võiks olla vaataja roll selles, et filmid ei taanduks lihtsalt audiovisuaalseks täiteks, mida turu vajaduste ja publiku-uuringute põhjal konstrueeritakse, vaid säilitaksid võime üllatada ja inspireerida?
Filmi saab teha mitut moodi ja iga film on oma tegijate nägu; samamoodi on ka filmide vaatamise ja nende mõtestamisega. Leida tuleb mingi nurk, mida mõjutavad eri faktorid (nt vaataja eelteadmised, eraelu ja tuju, kellaaeg, keskkond või see, mis maailmas samal ajal toimub), mis on alati pidevas suhtelises muutumises ja millest paljusid õnnestub piisava professionaalsuse puhul ka filmivaatamise kogemusest välja lülitada, aga mitte alati. Määravaks saab ikkagi see, kas vaatajal tekib materjaliga side või mitte. Kui side tekib, on võimalus, et vaataja tajub (iga) filmi ja seanssi ainukordse sündmusena. Veelgi enam, „sel korral” loodud kontakt erineb sama filmi järgmisel nägemisel tekkinud kontaktist, sest kuigi film jääb samaks, on vaataja vahepeal muutunud ja nõnda on teisenenud ka tema suhe vaadatavaga. Tahes-tahtmata toimub mingisugune areng, mida on väga raske defineerida, kuna see on nähtamatu, ja ehk pole vajagi sõnadega kõike lõpuni piiritleda.
Üht viisi, kuidas säilitada võimalikult värske pilk filmi ja vaataja vahelise sideme sünnile, püüangi järgnevalt veidi avada.
Karaktervaataja
Olen kinokogemusi omandanud regulaarselt vähemalt kakskümmend viis aastat ja pean siin kino all lisaks filmide vaatamise kohale silmas ka filmikunsti kogemist nii, nagu seda saab defineerida prantsuskeelse sõnaga le cinéma. Filme saab tänapäeval vaadata kõikjal, seega vaatamise paigast või selleks kasutatavast vahendist olulisem on pühendumus, millega filme vaadatakse. Loomulikult on film kõige meeldejäävam ja ta mõju vaataja tajule kõige tugevam kinos ehk selleks spetsiaalselt ette nähtud kohas. Kino on koht, kus teatud kindlaks (seansi) ajaks on võimalik end täielikult oma isiklikust maailmast välja lülitada ja keskenduda kellegi teise olemuse tundmaõppimisele. Või vastupidi, oma mured võib kinosaali ka kaasa võtta ja lasta kunstilisel üldistusjõul lahendusi välja pakkuda. Ega selliseid kohti väga palju alles jäänud olegi, kus oleks võimalik pealepressiva infovoo kakofooniast puhata ja keskenduda ühele asjale korraga.
Esimesed kakskümmend aastat minu kinovilumuse kujunemisel kulgesid suhteliselt entusiastlikult, vaadates kõike, mida võimalik, ja nii palju, kui võimalik. Kujunes välja maitse ja sellega seoses tekkis mingil hetkel ka ametialane vajadus lüüa kaasa filminduse turunduslikus mängus, olla kursis kõige värskemate kohalike ja globaalsete uudiste, treilerite ning linastuskalendri muudatustega. Küllastumuse ja sellega kaasneda võiva künismi vältimiseks ja filmikunsti armastamise säilitamiseks tuli leiutada väljapääs, mis vähemalt kinosaalis leidis lahenduse selles, et hakkasin iseendas kasvatama karaktervaatajat.
Tegemist on meetodiga, mis võimaldab filmiga kaasa minna vastavalt nendele tunnetuslikele reeglitele, mille lavastaja paistab olevat kehtestanud ja millest ta ka kinni suudab pidada. Nii saab tulla pealtvaatajatele reserveeritud loožist välja ja hakata filmile kaasa elama lähtuvalt mõnest (vabalt valitud) tegelasest, olukorrast või ka õhustikust, arvestades võimalusi, mis tegelastele filmi maailma tajumiseks ja seal navigeerimiseks on antud. Kui filmitegijal on õnnestunud luua selline atmosfäär, et vaatajal on võimalik empaatiliselt looga vähemalt kaasaski jõlkuda (parimal juhul olla täielikult kaasa haaratud), saab filmi minu silmis juba õnnestumiseks lugeda. Kogenud režissööride puhul on karaktervaatajal rõõm valida, kas ta soovib asetseda ainult ühe konkreetse filmi maailma sees või leida hoopis vaatepunkt autori kogu filmograafiast lähtuvalt.
Karaktervaataja on kaitserefleks filmikunsti suhtes tekkida võiva kibestumuse vastu. Ta on sündinud harjumusest vaadata palju filme ja austusest selle vastu, kui meetodnäitlemise või -lavastamise kaudu suudetakse kutsuda ellu terviklikke originaalseid nägemusi. Tunnetusliku vaatlejana püüab karaktervaataja filmi olemust enda jaoks avastada nii, nagu pürivad oma rolli või filmi maailma loomisel põhjalikkuse poole parimad karakternäitlejad ja režissöörid. See on võimalus säilitada lapsemeelset, avastuslikku mängulisust filmide vaatamisel pärast seda, kui on ületatud mingi kriitiline piir ja võimust on võtmas tunne, et „ma olen ju seda juba näinud”, koos kasvava hirmuga sapistuda. Nii saab end sundida märkama kinolinal detaile, mis avavad valitud karakteri pealiseesmärki, takistusi ja kavatsusi selle saavutamisel, isegi kui film tervikuna samal ajal koost laguneb. Samuti võimaldab see filmi ajal endale põnevust pakkuda, juhul kui autori tehtud valikud loo jutustamiseks „ei ole päris minu maitse”, ja keskenduda mõnele tegelasele või tegevusele, mis filmis tervikuna võib olla kõrvaline, aga annab edasi tonaalsust, mis muutub kogu komplektist endast meeldejäävamakski. Karaktervaatajana filmi vaatamine pakub vabadust olla ise oma kinokogemuse peremees.
Suureks abiks oli see meetod hiljuti filmiajakirjanduses üsna negatiivselt vastu võetud filmi „Sandra saab tööd”1 vaatamisel, kuna aitas mõtestada ekraanil täielikult kokku jooksva elu impulsse, ilma et samaaegselt rappa jooksnud film oleks seganud huvi säilimist selle maailma vastu, mille Kaupo Kruusiauk oma meeskonnaga loonud oli. Vaataja ees on tubli tüdruku sündroomi käes vaevlev üksikvanem, kelle kogu elu on kramplikult koondunud ühe, väga kitsale ringkonnale arusaadava eesmärgi ümber, mille kadumise järel hakkab avalduma tegelase täielik irdumus ümbritsevast maailmast, kus ta ei oska enam mingit pidepunkti leida. Selline irdumise tunne ei tohiks praeguses kiiretempolises ühiskonnas olla võõras ühelegi inimesele, kes on pühendanud end veidigi pikemaks ajaks eesmärgile, mis on suurem kui tema ise.
Karaktervaatajana on võimalik „Sandra saab tööd” puhul hinnata neid temaatilisi teeotsi, mida filmis avatakse (nt paralleelid võrdselt ebakindla ja suurt pühendumust nõudva filmi- ja teadustöö vahel, toimetulek perekondliku survega, sotsiaalsete oskuste õpetamise puudulikkus haridussüsteemis, töö olevik ja tulevik), kuna nendes peituvad võimalused on laetud paljuski selle ebakindla õhustikuga, mis Eestis valitseb. Vali üks teeots (või need kõik) ja fantaseeri! Kuna film ei püüa neid otsi omavahel eriti siduda ega ka mingeid lahendusi pakkuda, siis on arvustajana muidugi lihtne neid ummikusse jooksnud loo jutustamise näitena esile tõsta. Iseenesest on ju vaieldav, kas kunst peabki kuhugi välja jõudma või piisab mõtlema ärgitavalt teostatud küsimusepüstitusest.
Mõned näited detailidest, millele keskendumine karaktervaatajana on märgatavalt tõstnud filmist saadud elamust. „Tenet”2 ja tempo. „Koduarest”3 ja hubasus/mööbel/sisekujundus/sees suitsetamine ja nende elementide omavahelised suhted. „Nomaadimaa”4 ja ebamugavus kui eneseväljenduslik otsing. „Keskpäevane praam”5 ja sinise silmaga kaasnev alandlikkuse koorem, mis vallandab sündmusteahela. „Blacula”6 ja stereotüübid.
„Tenet”, 2020. Režissöör Christopher Nolan.
„Nomaadimaa”, 2020. Režissöör Chloé Zhao.
„Keskpäevane praam”, 1967. Režissöör Kaljo Kiisk.
Paradoks
Prantsuse filmitegija Jean-Marie Straub (snd 1933) on öelnud, et film ei ole midagi väärt, kui kaadrist pole võimalik leida midagi, mis põletaks.7 Karaktervaatajaks kehastumine on viis püüda leida igast filmist midagi põletavalt elusat, seda, mis resoneerib autentse otsingulisusega, mida kunstis oluliseks pean koos suhtumisega, et filmitegija ei pea vastama publiku ootustele, aga ta võiks luua võimaluse avastada midagi sellist, mida vaataja varem ei teadnud sellisel viisil maailmas või iseendas eksisteerivat. Kino kui kunsti väärtus põhineb seni nähtamatu nähtavaks tegemisel ja omapärase vaatenurga tekitamise võimalusel, mille käigus peab vaatajale olema võimaldatud ka valik otsustada, kas ta tahab või ei taha selle nähtamatuse märkamisega kaasa tulla.
Karaktervaataja paradoks seisnebki selles, et kuigi filmis esinevate erinevate natuuridega haakumine lisab elamusele uusi tahke, pole vastavat vaimset pingutust tarviski juhul, kui film töötab. See juhtub siis, kui autoril on õnnestunud kuidagi universaalselt pihta saada vaataja olemuses peituda võivale otsingulisusele.
Tegemist võib olla ka täieliku juhusega või siis meisterliku kunstilise tundlikkusega, mis on suutnud panna pildi, heli, süžee, montaaži ja nende vahekordade rütmi paika säärasel lainepikkusel ja sedavõrd mõjuvalt, et puudub igasugune vajadus tolle tunnetusliku virvarri pikemaks analüüsimiseks. Parimad filmid on sellised, pärast mida sees suriseb ja valitseb vaikiv tänulikkus ja vennastumine kõige sellega, millest oli õnn täpselt sel hetkel, selles kohas ja selliste inimestega osa saada. See on emotsioon, mida on oht pisendada, kui püüda seda vahetult pärast kogemist kirjeldama hakata. Sestap ei tasuks ka kellelgi pahandada, kui pärast kinost väljumist antakse lakoonilisi vastuseid küsimusele, kuidas film meeldis.
Selleks, et säilitada vastuvõtlikkus nendeks, paraku liiga harvadeks ülevateks hetkedeks, kui film tõepoolest suudab nii emotsionaalselt kui intellektuaalselt puudutada midagi vaataja mineviku-, oleviku- ja tulevikutajus, ongi vaja harrastada karaktervaatajaks olemist. See päästab ambitsioonikalt keskpäraseid ja etteaimatavaid filme vaadates muutumast globaalsete suurstuudiote ja superplatvormide hoolikalt kalkuleeritud turumajandusliku plaani osaks ja võimaldab balansseerida nõtkelt filmiklassika ja kaasaegse kodumaise, maailma ja Hollywoodi kino vahel, seejuures iseendaks jäädes. Nii saab filme nautida inimlikul pinnal fantaseerides, kumb Marveli kunstlikult lamedas maailmas võiks pakkuda suuremat rahuldust: kas pigem maailma õudne lõpp superkangelaste heade kavatsustega sillutatud vägivalla läbi või lõputu õudus, kus kõik mingigi omapärase käekirjaga lavastajad värvatakse superkangelaste filme väntama.
Nähtamatus
Karaktervaataja põgusa kirjeldamisega loodan näitlikustada ideed filmist kui suurepärasest koostöökunstist. See koostöö eeldab paljude osapoolte sünergiat ja läbib eri etappe esmase mõtte sünnist kinoekraanile jõudmiseni, tipnedes teose ja vaatajate vahel tekkivas nähtamatus sidemes. Sideme ja kontakti loomisel on väga suur roll ka vaatajal, kes avatud suhtumisega saab oma kogemuse rikastamiseks ise väga palju ära teha. Tegemist on vastastikuse austusega, mis eeldab seda, et kumbki pool ei alahinda teist ega püüa liigselt rõhuda mingite iganenud troopide ülekordamisele, üleüldise labasuse kinnistamisele või mingi idee mahamüümisele ning suudab seada heatahtlikult realistlikud ootused sellele, mida üks film vaatajaga teha võib. Seni kogetu põhjal julgen öelda, et sellisel juhul on vaatajal võimalik filmide ja nende tegijatega koos kasvada ja olla nendega pikaajalises suhtes, kus nii tõusud kui mõõnad on võrdselt au sees, justkui vaheldusena tasasele ja hoolivale argisusele, mis ähvardab igaüht, kes on otsustanud kellegagi kokku elamist katsetada. See suhe ei pea olema mugav, aga ta võiks toetada mingi inspiratsiooni või uudsuse teket ja mitte pärssida julgust eksida.
Kino igatseb vaatajat, nagu kirjutas Vallo Toomla. Ja vastupidi.
Viited:
1 Kaupo Kruusiauk 2021. Sandra saab tööd.
2 Christopher Nolan 2020. Tenet.
3 Aleksei German jr 2021. Дело.
4 Chloé Zhao 2020. Nomadland.
5 Kaljo Kiisk 1967. Keskpäevane praam.
6 William Crain 1970. Blacula.
7 „Films don’t have anything worthwhile if you don’t manage to find something that burns somewhere in the shot.” (Minu tõlge inglise keelest, J. L.) — https://www.diagonalthoughts.com/?p=1870.
