TÖÖ KUI EESTI KULTUURI ALUSTALA
November, 2021„Sandra saab tööd”. Režissöör ja stsenarist: Kaupo Kruusiauk. Operaator: Sten-Johan Lill. Kunstnik: Tiiu-Ann Pello. Kostüümikunstnik: Anu Lensment. Monteerija: Kaie-Ene Rääk. Helirežissöör: Horret Kuus. Produtsent: Anneli Ahven. Osades: Sandra — Mari Abel, Tiina — Kaie Mihkelson, Tiit — Raimo Pass, Edvin — Henrik Kalmet, Paul — Jarmo Reha, Nissik — Hendrik Toompere jr, Hambakliiniku töötaja — Tiina Tauraite, Tõnis — Alo Kõrve jt. Mängufilm, värviline, 96 min. ©Kopli Kinokompanii. Esilinastus 21. IX 2021.
„Kuule, lähme teeme selle kõige kurva peale nüüd ühe tantsu, eks,” sõnab ülemus pärast peomeeleolus edasi antud koondamisteadet Sandrale. „Aitäh, ma praegu ei soovi,” vastab füüsikadoktor resoluutselt ja hakkab asju pakkima. Kaupo Kruusiaugu debüütmängufilmi „Sandra saab tööd” avaakordiks on laboriukse sulgumine. Iga lõpp on uue algus, ent kõrgelt kvalifitseeritud Sandrale kujuneb algus väsitavaks uste avamiste-sulgumiste jadaks.
Tee tööd, siis tuleb ka armastus
Tõenäoliselt mäletab igaüks oma lapsepõlvest südamlikku tädi või vanaonu, kes juba lasteaias osavõtlikult teie potentsiaalsete karjääriplaanide kohta uuris. Sünnist saati kõrvus kumisev küsimus „Kelleks sa saada tahad?” on eesti kultuuris sama sümboolse tähendusega kui „Tõe ja õiguse” kurikuulus deviis „Tee tööd, siis tuleb ka armastus”. Avalikkuse ees võime Andrese pimeda sihikindluse üle ju nalja visata, aga nii mõnigi meist oleks valmis Vargamäe peremehe kombel labida järele haarama, kui see teda vaid elus edasi aitaks. Meie taltsutamatust tööarmastusest (või -kohustusest) annab aimu juba keelekasutus: elutöö, juhutöö, kirvetöö, tööaruanne, töödistsipliin, töötu. Eesti õigekeelsussõnaraamatu selgitusi töö eri vormide kohta võiks pikalt ette lugeda. Olgu valitud eriala meie enesemääratluse kese või vältimatu päevaplaani osa, ühel või teisel moel siblime kõik tolle kolmetähelise sõna mõjuväljas.
Sandralt pole tõenäoliselt keegi kunagi hoolival hääletoonil tema tulevikuplaanide kohta uurinud. See, et tütar sammub teadlasest isa jälgedes, pandi pere profiili arvesse võttes paika juba lapse ilmale tuleku hetkel. Sandra ema Tiina (Kaie Mihkelson) näikse esindavat perekonna ainsat lüli reaalsusega, ent küllaltki kiiresti saab selgeks, et tegelikkuses ei tunne perekond Mets teist maailma peale teaduse. Ehkki maneeride poolest võiks Sandrat pigem võrrelda „Väikese Joe”1 või „Toni Erdmanni” kangelannadega, on naine oma rada rühkinud Eesti legendaarseima töönarkomaani Vargamäe Andrese visadusega. Keegi ei ole teda aga ette valmistanud teaduse- või akadeemilise maailma väliseks eluks. „Ma olen elu aeg kõik õigesti teinud, aga ma pole mitte midagi vastu saanud,” sõnab Sandra keset tööotsingute kadalippu. „Võib-olla ei saagi midagi vastu,” ühmab stiilne sari-iduettevõtja Edvin (Henrik Kalmet), kelle jaoks ebaõnnestumine on elustiil. Vähemasti ei leiuta ta parajasti jalgratast, vaid tegeleb päevapoliitikaga haakuvalt elektripakkujate kaardistamisega.
„Sandra saab tööd”, 2021. Režissöör Kaupo Kruusiauk.
Sandra — Mari Abel ja Edvin — Henrik Kalmet.
Sandrale on start-up’i-maailma „kuku läbi ja proovi uuesti”-mentaliteet võõras. Pigem on ta ette valmistatud eelmise sajandi karjäärimudeliks, mil amet omandati kogu eluks ja mõisted nagu „elukestev õpe” või „pehmed oskused” polnud veel sündinud. Tänapäeva ühiskonnas, kus enesemääratlemine toimub paljuski läbi valitud elukutse, on karjäärialased vastulöögid kõigile rasked taluda. See, kuidas Sandra tagasilöökidele vaatamata otsinguid jätkab, väärib tegelikult tunnustust. Pesuehtsa teadlase visadusega sammub ta väärikalt läbi assistendipositsioonide ning töötukassa bürokraatiakadalipu. Kord visatakse Sandra teadlase, sekretäri, siis jälle uurija kingadesse. Valdkondadevahelise pendeldamise tõttu on filmile ette heidetud liigset laialivalgumist. Kolleegidega nõustudes võib öelda, et tõenäoliselt polegi uurijate või iduettevõtjate vahel otsest seost, küll aga illustreerivad eri olukorrad ilmekalt, millistesse äärmustesse ollakse valmis töö leidmise nimel langema. Oma olemuselt on „Sandra saab tööd” ju ennekõike omanäoliste sketšide bukett, mis kuvab meile humoorikalt kõikvõimalike isemoodi töökollektiivide olemust.
Kontoriühiskonna peegeldused filmis
Töökultuuri kujutamine ei ole meie filmitandril võõras. Tööka orjarahva kuvand saadab meid jätkuvalt varjuna ja sageli kannavad filmidki meid nigelatesse talumajapidamistesse või mõisnike hoovile. Filmidega „November”, „Mehetapja. Süütu. Vari” ja „Põrgu Jaan” kaasnenud sünge talupoegluse laine rõhutas eestlaste kui tööka orjarahva kuvandit. „Tõde ja õigus” tõi päevakorda vabade maaomanike katsumused. Sama veendunult kui saja aasta eest pühitseti kartulivõttu, suhtume täna iduettevõtlusesse. „Ükssarviku” näol on see valdkond saanud isegi oma filmi. Draama „Võta või jäta” puudutas veenvalt Kalevipoegade karmi saatust. „Päevad, mis ajasid segadusse” kandis endas aga 90-ndate hedonismi ja ettevõtlikku oportunismi. Majanduse taustaga režissööri Kaupo Kruusiaugu isiklikest kontoriaastatest tõukunud2 „Sandra saab tööd” on enda kanda võtnud seni Eesti filmis põhjalikumalt lahkamata jäänud kontoritöö.
Kontor peegeldab ühiskonna muutumist ja on eri ajastutel võtnud eri vorme. 1980-ndate korporatiivkontoriusk peegeldus ekraanil segamini kontorilaudades, suitsuruumi klatšis ja agressiivsetes ärivestlustes. Kuubikufarmide ajastu lõppu ennustas 90-ndate kultusklassik „Kontoriruum”3. Nullindatel sisenes ennekõike romantiliste komöödiate kaudu filmiturule oma kabinetti sulgunud külm boss bitch, kellele karjäär oli vähemasti sama tähtis kui armastus. Praegu sagivad inimesed jõusaaliga varustatud tööruumides ning läks vaja pandeemiat, et mõista kodukontorite efektiivsust. Taeva poole pürgivad tornmajad kerkivad aga endiselt, vähemasti siin, Tallinnas. „Sandra saab tööd” tabab oma minimalistliku värvigamma ja arhitektuurilise filmikeelega kontorite kunstlikku ja kõledat olemust. Kohati meenutabki Sandra tuhmi värvipaletti surutud maailm igavest kontorit. Isegi kodus ei tule Sandra välja ideaalse töötaja rollist, vaid istub tikksirgelt oma piinlikkuseni tolmuvaba korteri diivanil.
Kriitikute turmtules
Kõrgharitud spetsialistide ebastabiilne tööpõli ja krooniline alamakstus, hea tüdruku kompleks, tööotsingud, düsfunktsionaalne perekond ja üksildus on mõned temaatilised märksõnad, mida film oma pooleteisetunnise kestuse sisse mahutab. Ehkki film värskendab oma kaasaegse teemapüstitusega eesti filmikaanonit, on valdav osa „Sandra saab tööd” arvustustest olnud ometi pehmelt öeldes ebainnustavad. Ühelt poolt on tore, et vahepealne trend kodumaist filmikunsti pimesi kiita on lahtumas. Iseasi, kas „Sandra saab tööd” väärib sedavõrd julma piitsutamist. Postimehe arvustuse lõppakord kuulutas, et Sandra võib töötada, aga film ei tööta.4 Ning ehkki filmiarvustuse tsiteerimine pealkirja järgi liigitub sarnasesse klassi treileri põhjalt kirjutatud filmiarvustusega, ei saa mainimata jätta, et Sakalas troonis filmiarvustuse kohal hävitav pealkiri „Kodus on mugavam tukastada kui kinos”.5
„Sandra saab tööd”, 2021. Sandra — Mari Abel.
Kahtlemata leevendaks filmi kohati toppavat rütmi kiirem montaažikeel. Hingamispausid on vajalikud, aga aeglased olustikupildid ja stseenist stseeni korduvad autosõidukaadrid summutavad filmi kuiva huumori sageli sootuks. Seda vaatamata sellele, et taustal loob rütmi Kali Briis. Siin on šnitti võetud põhjamaiste meistrite Aki Kaurismäe ja Roy Anderssoni varasalvest. Andersson eelistab klassikalisele narratiivile sageli melanhoolseid sketše, mille ta tundlikult ritta seab. Kohatisele staatilisusele vaatamata on põhjamaiste vanameistrite misanstseen ometi täis nostalgilist visuaalset prahti. Taustal ümiseb aastakümnetetagune muusika, keegi rüüpab konjakit, nukker paar tantsib tangot. „Sandra saab tööd” ei paku boheemlaslike baaride või sassis kodude visuaalset paeluvust. Ka ei ole siin 80-ndate korporatiivkontorite ületöötanud nikotiinisõltlasi või üle käte läinud kontoripeoliste nahaalset sarmi, sest isegi alkoholivinet vaadatakse läbi Sandra vaoshoitud silmade.
Sandra eluvõõras olek lisab filmile kahtlemata omanäolisust. Ühel pool ebakindel ja paindlikkust nõudev maailm, teisel pool pedantne, raamides elav ja mõtlev inimene. Sandra oli teinud enda sõnul kõik õigesti ja ka tulemus vastanuks soovitule juhul, kui ta elanuks vaakumis. Keskkonnaga kohanemine on inimese toimetuleku määrav faktor. Sandra vajakajäämised vastavates oskustes muudavad ta haavatavaks ja Mari Abel mängib selle haavatavuse tegelikult hästi välja. Paraku takerdub vaataja eneseirooniline muie just kohati raskesti tabatavasse rütmi. Siin on soovitud ühendada kaks vastandpoolust, kõigile hoomatav huumor ja tasane skandinaavia draama. Kahju, et sellest tekib dissonants, sest episooditi serveerib „Sandra saab tööd” võrratuid momente. „Mis te ise arvate?” ühmab Sandra tsenseerimata aususega hambakliiniku juhatajale (Tiina Tauraite), kui too uurib, kas Sandra näeb end ka viie aasta pärast Calcis. Teisel hetkel surutakse omaettehoidvale naisele peale meeskonnatööd. „Valmis!” hõiskab Sandra minut hiljem, ignoreerides täielikult oma kaaslasi. Omal moel on Sandra ideaalne töötaja, kes lihtsalt ei haaku tänapäeva sotsiaalse koodiga. Samamoodi nagu film ei haaku täielikult kõikide vaatajate koodidega. Iseküsimus, kas see saabki olla iga mängufilmi eelduseks.
Rohkem ruumi eksperimenteerimiseks
Väikese filmitootlusega riigis on iga linalugu paratamatult arvel ja võrreldes (sama pika tootmisperioodiga) lühianimatsioonide või dokumentaalidega ei pea mängufilm publiku tähelepanu leidmise nimel kuigi palju vaeva nägema. Võib-olla on siin seos viimaste aastate publikueduga, aga kodumaiselt mängufilmilt oodatakse üha sagedamini laia publiku ootustele vastamist. Samamoodi näib filmitegijaid saatvat surve garanteerida õnnestumine, sest nii nagu ühiskonnas, ei näi ka kunstis olevat kuigi palju ruumi eksperimenteerimiseks, eksimiseks, veel vähem läbikukkumiseks. Mõningate mööndustega võib väita, et eesti mängufilmimaastiku kõige eksperimentaalsemaks nähtuseks ongi praegusel hetkel kontrakultuurist võrsunud „Õiglus” ja „Õiglus 2”, mille taga on amatöörtootja Aria Productions. Suured mängufilmitootjad sammuvad samas küll kvaliteetset, aga traditsioonilist ja temaatiliselt vahest ehk liigagi turvalist rada.
Mõistagi on igal tegijal õigus ja isegi kohustus valida oma suund. Peab aga ka mõistma, et eksperimenteerimine ja riskide võtmine on filmivaldkonna arengu mõttes vähemasti sama vajalikud kui ennast juba tõestanud kunstilised valikud. Võrdluses mitmete hiljuti linastunud mängufilmidega on „Sandra saab tööd” valinud igal juhul märksa keerulisema tee. Tõsi, filmi rütm kiilub vahel kinni, veidi nagu Sandragi. Siiski toob see kuiv komöödia oma eripärase dünaamikaga eesti filmimaastikule värskust ja kaua igatsetud uusi tuuli. Iroonilisel kombel on pikk ootepingiaeg tulnud filmile ka kasuks. Samal ajal kui Pfizeri aktsiad lendasid kõrgustesse ja telefonirakenduste kaudu telliti koju tuhandeid burgereid, jäid sissetulekuta sajad tuhanded (liht)töölised, kellel ei ole kerge tagasi sadulasse hüpata. Töökaotusest ja töö olemusest kõnelev film haagib end kindlakäeliselt praeguse aegruumi külge, mil majanduskasvu laineharjal sõitjate kõrval on omajagu neidki, kes soovivad tunda, et kas või mõnel fiktiivsel tegelaselgi on töö leidmisega sama raske kui neil.
Viited:
1 Jessica Hausner 2019. Little Joe.
2 Elise Eimre 2021. Persona grata Kaupo Kruusiauk — Teater. Muusika. Kino, nr 9
https://www.temuki.ee/archives/3185
3 Mike Judge 1999. Office Space.
4 Andrei Liimets 2021. Sandra otsib tööd, aga film ei tööta. — Postimees 23. IX. — https://kultuur.postimees.ee/7345458/sandra-otsib-tood-aga-film-ei-toota
5 Üllar Priks 2021. Kodus on mugavam tukastada kui kinos. — Sakala 12. X. — https://sakala.postimees.ee/7359404/kodus-on-mugavam-tukastada-kui-kinos
