VASTAB RISTO JOOST

Risto Joost novembris 2021.
Harri Rospu foto

Risto Joost on multitalent, kelle nimi on hästi tuntud kõigile vähegi kultuuriga kokku puutunud inimestele Eestis, samuti muusikahuvilistele piiri taga. Ta on dirigent ja laulja, silmapaistvalt andekas inimene kõiges, mida ta ette võtab. Energiline, ambitsioonikas, tohutu töövõime ja laia silmaringiga. Dirigendi kohta suhteliselt noorena on tal juba ette näidata võimas pagas, kus on mitmeid peadirigendikohti ja vist küll lugematul hulgal vägevaid saavutusi suurepäraste kollektiividega üle ilma. Alates möödunud hooajast on Risto Joost Vanemuise teatri muusikajuht ja peadirigent. Vestlesime Ristoga 8. oktoobril Eesti Kontserdi kaheksakümne aasta juubeli galakontserdi proovi ja kontserdi vahel.

 

Oled sa seal Tartus õnnelik?

Absoluutselt. Seal on kõik olemas, mida ühele loomeinimesele vaja. See, et minu tee Vanemuisega ristus, tuli minu jaoks pöördelisel ajahetkel. Enne pandeemiat käisin regulaarselt juhatamas Elbphilharmonie’s, Gewandhausis ja Concertgebouw’s, siis järsku kadus see kõik ära. Ma ei ole kunagi midagi taga nutnud: läheb, nagu läheb. Ometi on kunstilise realiseerimise „elemendil” mu hinges tähtis koht — et oleks kogu aeg mingi sisemine pingutusmoment, et ma püsiksin rutiinis. Vaim peab vormis olema. Dirigeerimine on selle juures kõige väiksem asi, protsessis olles läheb muidugi ka see reeglina paremaks. Kui sul pole instrumenti, on kogu soorituskvaliteet sellest mõjutatud. Aga mitte ainult. Inimesele on keskkonnavahetus olemuslikult tähtis. Pandeemiast tingitud gastrolliikaldus on andnud mulle tänuväärse võimaluse elada detailsemalt sisse Vanemuise teatri hingeellu, ilma selleta sisuliselt kuhugi jõuda on enam-vähem võimatu.

 

Mina tundsin juba enne pandeemiat, et mu töökoormus väljaspool Eestit on nii suureks kasvanud, et ma ei taha enam kuhugi minna. Ja kui kõik seisma jäi, oli mul väga hea meel, et saan lihtsalt kodus olla, sügavalt hinge tõmmata ja pühenduda vahelduseks perele. Võtsin täiesti teadlikult aja maha; mulle oli see väike pidur lausa hädavajalik. Kas sinul ei tekkinud sellist soovi?

No selles mõttes kindlasti tekkis, et mu kalender oli tõesti väga tihe ja oli ka küsimusi, kuidas ühe või teise asjaga valmis jõuda. Samas olen alati ju ikkagi jõudnud. Kui ma märkasin, et mu kalender jääb paari nädala pärast tühjaks, tabas mind šokk, aga siis ma mõtlesingi teisest küljest, et nüüd on see mu oma aeg. Sellises olukorras hakkad mõtlema teiste küsimuste peale, võib-olla vaatad oma tegevuse üle. Aga ma olen märganud ka seda, et mida rohkem sa teed, seda rohkem jõuad. Esiteks hakkab siis mõte teatud valdkonnas püsivalt ja intensiivselt kaasa töötama. Sa oled kogu aeg huvitatud sellest, mida teed. Muidugi on siin oht, et vaba aja tekkides käid lihtsalt maha ja kasutad aega ebaratsionaalselt. Eks seda ole ka vaja — oskus mitte midagi teha on tegelikult suur eneselaadimine. Laadimine võib-olla just praeguseks, kui olukord hakkab vaikselt jälle paremaks minema.

 

Oled Vanemuises praegu teist hooaega. Kui kauaks plaanid sinna jääda?

Mul on leping viieks aastaks, aga eks näe, mida elu toob… Möödunud hooajal ei saanud me suurt midagi lavale tuua, kõik lükkus edasi. Nüüd on meil hooaeg, kus on palju esietendusi.  Meil on näiteks lavale tulemas „Tristan ja Isolde”, saja viiekümne aasta jooksul esimene Wagneri ooper Vanemuises! See on väga nõudlik hooaeg kogu trupile; realiseeruvad mitmed edasi lükatud esietendused, lisaks uuslavastuste väljatoomine. Praegu on päris intensiivne aeg, aga loodetavasti saab järgmisel hooajal jälle normaalse tempoga edasi minna. Aga kui sul on ikka igal õhtul kavas teosed, mida sa tahad reaalselt läbi elada…

 

…ja kui „instrument” ka tahab, annab see kindlasti hästi palju jõudu?

Jaa, see on väga oluline, et ei ole sellist muusikat, mis ei inspireeri. Tartus olles  unistan ikka, et saaks ka kunagi muuseumi või õhtul teatrisse minna, aga praegu teen ma iga päev proove nii hommikul kui õhtul. Vanemuises toimub nii palju, tahaks jõuda kas või draamagi esietendused ära vaadata. Sealne draamatrupp on erakordne! Aga küll aeg paneb asjad paika.

 

Kuidas sa Vanemuise juurde jõudsid?

Ma tegin teadlikult paar olulist sammu, mis muutsid mu eluolu märkimisväärselt. Otsustasin lõpetada süvendatud koostöö koorikollektiividega. Kuigi ma läksin muusikaakadeemiasse õppima koorijuhtimist, tuli orkestripool vaikselt selle juurde ja tööd sain esialgu hoopis ainult lauljana. Eks see olegi noore dirigendi elu — teed oma koori (Voces Musicales — Toim). Panime kokku ka väikese instrumentaalansambli, ent laulmine võttis siiski mu põhilise aja ja andis ka ainsa võimaluse endale elatist teenida.

Oma lauljateel puutusin kokku suurepäraste inimestega erinevatest kooslustest, nagu Vox Clamantis, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Ars Nova, Theatre of Voices jt. Ja kui hakkasin ise neid kollektiive juhatama, mõistsin oma eelkäijaid, kes olid öelnud, et kui sa keskendud ühele asjale, siis sind nii võetaksegi. Kord oled uue muusika dirigent, siis kooridirigent, siis vanamuusik jne. Kui ma olin olnud kaks aastat meie rahvusooperi peakoormeister, sain aru, et vokaalmuusika, mida ma väga armastan juhatada, repertuaar, mida tahaksin teha, on palju avaram. Ja seda sai teha ainult välismaal. Tänu Madalmaade Kammerkoori ees veedetud ajale hakkas minu jaoks ka mujal kõik lahti minema. Mind kutsuti Berliini Raadio koori peadirigendiks, ka RIAS Kammerchor pakkus mulle peadirigendi kohta, mina läksin aga hoopis Leipzigi Raadio koori kunstiliseks juhiks. Pärast seda kutsus veel Stuttgardi SWRi vokaalansambel mind oma peadirigendiks ja siis veel ka Bayerischer Rundfunk oma kooriga töötama, aga ma ütlesin viimasele ära. Olin seda kõike juba piisavalt teinud ja isegi palusin Rootsi Raadio koori, et ärgu kutsugu mind tagasi, sest kui nemad hakkavad kutsuma, siis Rootsi orkestrid ei kutsu…

See kõlab natuke banaalselt, aga orkestriga töötades on alati võimalik ka kooriga tööd teha, vastupidine on aga keeruline. See on paratamatu, sest inimesed meie maailmas on kapseldunud. Mõtlesin, et kui ma lähen liimile selle peibutuse peale,  mis on mulle seni ju suurepärase elu andnud, ei saagi ma sellest ringist välja. Muidugi oleks mugav ja samuti huvitav seda teed mööda edasi minna, aga minu soov on alati olnud jõuda oma muusikalises arengus nii kaugele, kui vähegi võimalik. Ent seda saavutab ainult repertuaariga.

Selles mõttes on positsioon, kuhu ma praegu välja olen jõudnud, Vanemuise muusikajuhi ja peadirigendi koht, ikkagi parim, mis minuga on võinud juhtuda. Esiteks on siinne keskkond nii dünaamiline: Vanemuisel on kolm maja, lisaks veel Eesti Kontserdi filiaalina kontserdisaal, Tubina saal, kirikud… Inimesed tahavad muusikat teha, repertuaari osas piire ei ole, me teeme kõike! Kui sul on instrumendiks suur sümfooniaorkester, koor ja solistid, annab see hoopis teistsuguse perspektiivi.

Loomulikult andis töö Tallinna Kammerorkestriga mulle täiesti asendamatu kogemuse nii organisatoorses kui ka muusikalises mõttes ja ma ootan nendega kohtumist alati väga. Samas sain ma aru, et ma pean edasi liikuma. Mulle pakuti ka Heilbronnis üht Euroopa parimat kammerorkestrit, Württembergisches Kammerorchesterit… ja ma ütlesin ei. Vahel mõtlen praegugi veel, eriti muidugi pandeemia ajal, et kust mul see julgus tuli, aga see oli õige otsus. Praegu ei kutsu mind enam ükski koor, ma teen ainult orkestritega sümfoonilisi kavu ja ka järjest rohkem ooperit. Eks see ole muutnud ka mu elu dünaamikat.

Olen püüdnud endale mitte illusioone luua. Vahepeal oli mul ka Otsa-koolis üks lauluõpilane, Martin Karu, kes pääses eksamitega kohe Londoni Guildhall Schooli kolmandale kursusele. Tänu õpetamisele sain ma ka ise lauljana paremaks, eks see oli jälle impulsiks soovile rohkem laulda. Teed paar kontserti, pärast saad aru küll, et nüüd peaks hakkama sellega rohkem tegelema, aga siis jälle ei ole aega. Ütleme nii, et see oli selline romantiline hobi. Aga ma kardan, et ka romantiliste hobide aeg on minu jaoks nüüd möödas.

Risto Joost (vasakul) Donizetti ooperi „Linda di Chamounix” tegelaskonna ja lavastusmeeskonnaga Vanemuise väikese maja laval esietenduse järel 11. septembril 2021.
Imbi Mälgu foto

 

Mis vahe on koori ja orkestri dirigeerimisel?

Laias laastus on tegemist ikkagi erinevate „instrumentidega”. Hingamine ja kogu mehhanism, kõik töötab teistmoodi. Muidugi on ka mõned sarnasused laulmise ja puhkpillimängu vahel ja ka keelpillidega leiab ühiseid elemente. Aga mul olid koorimuusikast loobumiseks muudki põhjused. Mu närvisüsteemile hakkas päris korralikult jälgi jätma selle praktilise protsessi ebaefektiivsus. A capella vokaalmuusika on minu arvates muusikalise eneseväljenduse kõige keerulisem vorm. Sel „instrumendil” pole nuppe, millele vajutada, kõik peab ära tegema sisekõrv ja sellele alluv tehnika. Olin ju ise omal ajal laulnud parimates ansamblites, kus igaüks teab oma ülesannet ja reageerib kohe. Ja kui sa oled sellega harjunud, siis sa tegelikult ju ei taha enam ühte sammu või ka mitut tagasi astuda. Suure koosseisuga on ju kõik palju inertsem, isegi Leipzigi superkooriga oli õppeprotsess väga aeglane. Ühel hetkel pole ka töötasu enam see, mis sunniks sind seda kõike tegema, olgugi et võimalused olid ju kuninglikud.

 

Aga kui näiteks Theatre of Voices kutsuks sind tegema üht kava — kas tuleksid?

No ikka tuleksin; see on ju hoopis teine asi, see on gurmee! Aga selliste traditsiooniliste kooride juures, tead, see pidev akordide häälestamine… Suure „instrumendi” puhul võib protsess muutuda tapvalt tehniliseks. Teoste õppimise alg­faasis on selle töö tegijaks tegelikult koormeister, aga Kesk-Euroopa süsteemis pead sa olema mõlemat.

Mind viis see olukord lõpuks emotsionaalselt niisugusesse seisu, et ma sain aru, et vajan keskkonnamuutust. Kui sa juhatad ooperimuusikat või sümfoonilist repertuaari, siis tegeled hoopis teiste küsimustega. Orkestrid on tänapäeval ikkagi nii kaugele arenenud, et igaüks tegeleb oma köögipoolega ise. Aga ma armastan ikka endiselt ka vokaalkollektiividega musitseerida, lihtsalt teises vormis.

 

Järelikult sul oligi aeg kuhugi edasi liikuda. Eks see ole lihtsalt üks osa protsessist.

Muidugi! Ma leidsin end jälle teelahkmelt, nagu ikka, ja tuli langetada valik, kas liikuda edasi vasakule või paremale või veel kuhugi mujale. Nii ma lihtsalt tegin selle otsuse ära.

 

Kui palju on sinu valikuid mõjutanud su isikliku elu muutused?

Eks mingil määral ikka. Mu kodu on Tallinna lähedal, aga enamuse nädalast, vastavalt vajadusele, olen ma ikkagi Tartus. Vahel perekond tuleb sinna minu juurde, vahel on nad  siin. Selge on see, et kui oled pereinimene, tuleb sul aega hoopis teisiti organiseerida kui siis, kui sul on seda vabalt käes. Nüüd tuleb teha asju efektiivsemalt, kiiremini…

 

Kas see oli ka osaliselt põhjuseks, miks sa otsustasid muuta oma senist tegevussuunda?

Ei, see ei olnud otsene põhjus. Aga ma ütleksin niimoodi, et eks inimene taha ju ikka elada seda elu, mida ta ette kujutab. Ma olen alati uskunud, et kui teed kõike heade ja õigete kavatsustega, saab ka teine pool sellest aru. On tähtis, et muusikaorganisatsioonid kiirgaksid kollektiividele ja publikule sellist energiat, mis pakuks mõlemale pikemat visiooni ja neid ka teostusvõimaluste kaudu ühendaks. Et kollektiivil ja kuulajal tekiks teineteise järele kultuuriline vajadus.

Vaja on laiemat kultuurilist visiooni missiooni juhtidelt ja juhtide juhtidelt. Ei ole ju saladus, et kultuuriasutuste juhtimine on väga keeruline. Aga sinna peavad tulema missiooniga inimesed, kes armastavad kunsti, mitte juhtimist. Vaat see on väga oluline. Tipptasemel muusikute kõrval võiks Eestis olla oluliselt rohkem ka tipptasemel muusikamänedžere; nendest on tõsine puudus.

Risto Joost: „…ma teen orkestriga sümfoonilisi kavu ja järjest rohkem ooperit…”
Sabine Sabovici foto

 

Maailm paistab järjest rohkem hukka minevat. Praegune pandeemiagi oleks nagu osa sellest — mull muudkui kasvab ja tundub, et hakkab varsti lõhkema. Seda enam peaks kultuuri hoidmine olema meie kõigi südameasi, sest varsti ei pruugi meil enam midagi muud alles ollagi.

Ma olen täiesti nõus. Meil Eestis võetakse teatud asju iseenesestmõistetavana. Laulupidu, muusikaharidus — kõik see on enesestmõistetav ega maksa midagi. Levinud on mõtteviis: mingid inimesed lihtsalt tegelevad sellega ja neile võib see ju meeldida, aga see ju ei too midagi sisse! Seni, kuni me ei ole ühiskonnana jõudnud veel tasemele, kus saame aru, mis tegelikult hoiab keelt ja rahvust, mis loob kokkukuuluvustunde, ei muutugi midagi. Käisin rahvusvahelisel muusikapäeval ühes Tartu koolis lastele muusikast rääkimas. Küsisin neilt, mis juhtuks, kui muusikat ei oleks. Ühed ütlesid, et midagi ei juhtuks, teised, et siis ei saaks tantsida… Aga ma mõtlen omariikluse alustalade peale. Näiteks, kui riigilipu heiskamisel ei kõlaks enam seda rituaali pühitsevat hümni… Või et inimesed ei oskaks hümni laulda… Mis siis jääks? Sõna? Sõnadest saavad inimesed erinevalt aru, aga muusikal on kõikehõlmav võime meid ühendada. Sõnad ühendavad ainult siis, kui kõik ühel või teisel põhjusel ühtemoodi arvavad. Aga lugedes tõlgendatakse sõna juba tuhandet moodi. Muusika on nii abstraktne, et isegi siis, kui ta ärritab, võib ta ikkagi inimesi ühendada. Muusika ja samuti kujutav kunst on meie igapäevaelu fundamentaalne osa, mida tuleb väärtustada. See on seotud ka inimhinge väärtustamisega.

Meie siin oma pandeemia olukorras kõigume üles-alla, oleme maailma parimad kord ühelt, kord teiselt poolt. Keskkond on nii dünaamiline, et me vist tegelikult ise ka päris täpselt ei tea, kes me olla tahame. Kolmkümmend aastat on nüüd siin riiki ja ühiskonda ehitatud ja kusagile on ka jõutud: vabadus on kätte võidetud, maja on, auto on, töö on… no paljudel ikkagi on. Hakkaks nüüd äkki mõtlema nendele väärtustele, mis meid ühiskonnana arendavad! See on järgmine pikk protsess, mis võtab vähemalt ühe põlvkonna jagu aega, võib-olla ka kaks-kolm põlvkonda. Aga me peame sinna jõudma, sest muidu hakkab kaduma ka usk, ja ma ei pea siinkohal silmas religiooni — kõik on ju omavahel otseselt põhjuse-tagajärje seoses. Ma arvan, et paljud inimesed said pandeemia ajal aru, mil määral see inimpsüühikat mõjutab, kui meil ei ole võimalust oma igapäevaseid hüvesid nautida. Kui ei saa kontakti sõbraga, tuttavatega, kogukonnaga. Ja olgem ausad, paljude inimeste jaoks on kontserdil ja teatris ning muuseumis käimine ju sotsialiseerumise üks olulisemaid vorme, seal tekib sotsiaalse kuuluvuse energeetika. Kui keeruline on meil olnud teha neid veebikontserte just sellepärast, et inimenergia kohalolek ja tagasiside aplausi kaudu on kogu protsessi kriitilise tähtsusega osa. Veebikontserdi järel tunned, et oled justkui panustanud, aga pole saanud midagi vastu, loomeprotsess on kunstlikult katkestatud. Või oled kusagile nagu jõudnud, aga näed, et sul on sein ees, ja seda mitte ainult piltlikult. Isegi kui sa räägid seinaga kirglikult, ei tule sealt ju kirglikkuse astmest hoolimata midagi tagasi. Eks inimesed olegi loobunud lõpuks veebiülekannete tegemisest ja ka vaatamisest.

 

On hästi kurb, et meie riik ei pea kultuuri oluliseks, ei toeta ega isegi märka seda. Kultuuriringkondades käib pidev sandikopika veeretamine, meile räägitakse kogu aeg, et raha ei ole. Ometi kusagil ta ju on, lihtsalt kõige muu jaoks.

Praeguses olukorras oli ülimalt solvav meie riigijuhtide käitumine Kaitseväe orkestriga. See on minule olnud kõige suurem šokk kogu Eesti Vabariigis elatud aja jooksul. Ja müts maha Tallinna linnapea ees, kes võttis oma hoole alla Politsei- ja Piirivalveorkestri ja näitas üles rohkem riigimehelikkust kui terve Riigikogu kokku. Ma olen sügavalt pettunud väga mitmes instantsis, kellel oli võimalus see otsus ära muuta, ja ometi, kogu majanduskasvu kontekstis ei suudetud seda teha, seda ei peetud oluliseks. Kardeti, et kui me nüüd selle ära nullime, siis tunnistame oma viga. Vastupidi, see näitaks just tugevust, kui mõistetaks, et meil on praegu võimalus see ajalooline ja väga oluline kollektiiv päästa. Ühel hetkel saadakse aru, kui inimesed sealsamas Sõjamuuseumi orkestris ütlevad: „Tead, ma ei saa täna tulla, ma olen poole kohaga tööl.” Ja siis ei olegi inimest võtta, sest seal on vaja spetsiifilisi oskusi. Samamoodi nagu K-komando on spetsiifiliste oskustega — reservväelane ei tule kõne peale kohale ega lähe elimineerima terroriüksust. Ta on selleks õppinud ja iga päev treeninud, ta on valmis töötama kõige erinevamates tingimustes ja ta on väga kõrge motivatsiooni ja oskustega. Täpselt samamoodi on lood ka Kaitseväe orkestriga.        

See on juhtide kultuuri küsimus. Siinkohal ma kindlasti ei üldista, aga ka muusikute seas on neid, kes satuvad juhtivale kohale ja hakkavad siis suhtuma muusikutesse üleolevalt, ei pea neist tegelikult lugu. Siis tuleb vaadata, mis need põhjused on. Võib-olla on sinuga varem halvasti käitutud ja kui sa saad juhiks, hakkad teistega samuti halvasti käituma. Või sa lihtsalt ei oska kollektiivi armastada ja tegutseda nende heaks. Meie valdkonnas on küll nii, et hea juht peab tegema rohkem, kui ta töökohustustes kirjas on.

Risto Joost (ees keskel) Tallinna Kammerorkestriga.
Kaupo Kikkase foto

 

Nagu sa varem ütlesid, on inimesi, kes lähevad juhiks armastusest juhtimise vastu. Siit, all-linnast Toompea poole vaadates ei jää ka alati muljet, nagu tegeldaks seal riigi ülesehitamise ja selle parima toimimise kindlustamisega.

Mõne tunni pärast on meil Estonia laval suur galakontsert Eesti Kontsert 80, kus kooridest esinevad RAM ja kollektiiv, mida kutsutakse oratooriumikooriks. Aga me ei esita mitte oratooriumi, vaid lihtsalt Arvo Pärdi kümneminutise teose „Credo”. See on ka selle kollektiivi ainus ülesastumine kogu hooaja jooksul. No mis mõttes on see siis oratooriumikoor? Olgugi et tal on väga suur potentsiaal. Eestis oratooriume lihtsalt peaaegu ei esitata. See on jälle kultuuri küsimus. Meil on muusikanõukogu, aga milliseid otsuseid seal tehakse? Kui me räägime, et meile on kultuur tähtis, siis kes näitab, et see on reaalselt oluline?

 

Minu meelest ei olegi keegi öelnud, et meile kultuur tähtis on.

Just täpselt. Tartu linnapea ütles väga lihtsalt: „Kui me kultuuri ei investeeri, on meie rahvas määratud hääbumisele.” Kuldsed sõnad. Nii lihtne see ongi. On vaja konstantselt kultuuri investeerida, et keelt ja kultuuri alal hoida. Sageli aetakse segi sõnad ’meelelahutus’ ja ’kultuur’. Iga esituskunst kannab endas küll mõlemat, olles teatud maani ka meelelahutus, ent tegemist on ka kultuurilise nähtusega, milleta inimesed ei tajuks oma eksistentsi juuri. Ma arvan, et maailmas pole ühtki kontserti, ühtki näitust, ühtki kultuurivaldkonda — ja ma räägin ka spordist —, mida vaadates või kuulates inimene midagi ei õpiks. Siit nähtub, et tegu on ikkagi ka haridusega. Ehk siis kultuuriline meelelahutus on ikkagi rohkem meele ühendus konkreetse loovkeskkonnaga kui meele lahutus.

 

Siin on otsene seos üksikindiviidiga: sa pead end kogu aeg arendama, see on iga inimese isikliku kultuuri oluline osa.

See on sinu kogemus. Sa sukeldud iga kord maailma, mis on spetsiaalselt sinu jaoks loodud, ja sa koged iga kord midagi uut, mis viib su taju järgmisele tasandile. Kui rääkida hingelisest tasakaalustatusest, siis eriti praegusel ajal on ülimalt oluline, millises kultuuri- või töökeskkonnas inimene viibib. Selle teadvustamine on eksistentsiaalselt tähtis. Miks muidu läheb kas või rahvusooperi juurdeehitus nii paljudele inimestele korda? Kas see maja on arhitektuurilise sümbolina tähtis või on ikkagi oluline see, mida see esindab? See maja ilma nende inimeste ja sisuta oleks ju lihtsalt betoon.

Kultuurilise kontekstiga on täpselt samamoodi. Praegune Tartus tegutsemine on mu senise elu kõige õnnelikum aeg, kuna kõik on innuga ametis, süsteem toetab kultuuri arengut ja panustab sellesse ning inimesed on sisemiselt niivõrd intelligentsed ja tasakaalukad, et nad ise, nii oma vaimse kui füüsilise võimekusega tasakaalustavad kõikvõimalikke hoovuseid, mis võivad näiteks pingelise uuslavastuse protsessis tekkida. Nad saavad aru, et see on oluline. Keegi ei kahtlegi selles, küsimus on, kuidas see ära teha. Ja kui sa näed sellist suhtumist, siis on see rohkem väärt kui mis tahes positsioon kusagil maailmas või palk, mille eest sa võib-olla pead tegema selliseid töötunde, mida ehk parema meelega ei teeks… Nii et selles mõttes on mul tallinlasena väga hea meel, et Tartu kui vaimu pealinn ei ole üksnes müüt.

Mul on tunne, et kultuuripealinna staatusse tõusmine on Tartule ülioluline ja hästi suur sündmus. Tartu areneb praegu uskumatu kiirusega nii linna kui kogukonnana, kogu seda teadlikkuse taset ja oskusi tuleb sinna iga päevaga juurde. Nii et kui seni on muusikalise keskkonna poolest kõik olnud ikkagi Tallinna-keskne, siis ma loodan, et see on järk-järgult muutumas. Vanemuine on Euroopa kultuuri esindaja ja väga suurel määral osa sellest. Selles mõttes on praegu huvitav aeg.

Tundub, et meie globaliseerunud ja liberaaldemokraatlikus maailmas on vaja võtta väga konkreetselt ja julgelt sõna, et see kõik teostuks. Ühiskonna, ja antud juhul kultuuriinimeste kaasamine meie jaoks elutähtsate otsuste tegemisse on ülitähtis, aga see peaks siis olema ikka reaalne kaasamine, mitte ainult näiline. Minu arvates on suured organisatsioonid juba pikemat aega vajanud muutust vaimses juhtimises, sest millegi identiteet sünnib ainult siis, kui seda teadvustatakse. Kalle Randalu ütles kord, et kõik traditsioonid on kohalikud — vahet pole, kus sa orkestrit teed, see on selle koha traditsioon. Näiteks Juha Kangas hakkas kord Kokkolas tegema orkestrit, mis sai tänu oskuslikult mõtestatud tööle (Keski-Pohjanmaan Kamariorkesterina — Toim) tuntuks üle kogu maailma. Küsimus on lihtsalt selles, millist tööd sa teed ja millise eesmärgiga. Berliinis on ju ka muid orkestreid peale Berliini Filharmoonikute, ometi on millegipärast just nemad need, keda kõik teavad, kuigi see orkester on eksisteerinud paralleelselt Berliini Raadio orkestriga. Mõni orkester lihtsalt jõuab kaugemale kui teine ja tavaliselt on siin küsimus ikkagi idee tugevuses ja inimestes, mitte rahas.

Aasta muusik 2018 — Risto Joost. Tagaplaanil Tallinna Kammerorkestri tšellorühma kontsertmeister Leho Karin.
Heino Kruusi foto

 

Tallinnas on vast see probleem, et me oleme võimule liiga lähedal. Kuna Eesti on nii väike, on gravitatsioon siin eriti tugev. Ka otsused tulevad meil pigem ülevalt ja õhk kipub konkurentsist paksuks minema. Tundub, et vanemuislased hoiavad rohkem kokku?

Vanemuise sisekliima on väga hea, teatril on kollektivistlik hoiak. Ja kvaliteet on ülioluline, nii balletis, draamas kui muusika poole pealt. Küsimus ongi selles, mis eesmärgid püstitatakse. Neid eesmärke realiseerides saad tegelikult aru, millised on inimeste võimed, kas tuleb sein ette või mitte.

 

Tartus on isemoodi vaimsus ja vabadus, võib-olla sellepärast, et tartlased on võimuladvikust piisavalt kaugel. Siit eemalt vaadates paistab, et vanemuislased on  ise hästi innukad ja tahavad teha. Sinu puhul on väga märgata, et sul on energiat ja tahtmist, anna ainult vahendid kätte. Nüüd vist ongi selline realiseerimise hetk?

Selles mõttes võib-olla jah, et ma olen sattunud keskkonda, kus repertuaaril piire peaaegu et ei ole. Eks mingid piirid on, aga need ei ahista. Ja mul on võimalus käia seda teed inimestega, kellele läheb muusika korda. Loomulikult on alati küsimusi, mida lahendada, aga tulemus on lõpuks ikkagi see, et kõik annavad endast parima. Ja kui kõik annavad parima, siis sa enam ei analüüsi tulemust ainult perfektsuse aspektist. Loomulikult tahad ju, et kõik oleks hästi, aga siia juurde hakkavad tulema ka mingid muud tasandid ja me ei keskendu enam sellele, kas kõik on  nüüd ikka viimase vindi peal. Pigem lähtume sellest, mida meil on öelda. Ja vaat see, mida on öelda, ongi lõppkokkuvõttes vist ikkagi kõige tähtsam, see peab jõudma kuulajateni.

Ma arvan, et ka Tallinnas on see siiski üks oluline teema, mida endale alatasa teadvustada. Inimestega suhtlemine peab olema pidev, seda ei tohi unarusse jätta. Olgu see siis publikule lähemale minek, kollektiivisisene, administratiivne pool või võimu positsioonilt vaatamine. Ainult nii saavad sündida head asjad. Aga kui seda ei ole, siis on kogu aeg nagu ishias sees — mingi kolle, mis võib-olla kunagi ära ei parane.

 

Inimeste ebakindlus maalib neile ette koledaid asju ja tekitab hirme.

Just, ja nad sulguvad endasse. Kui sa suhtled inimestega, siis nad avanevad järjest rohkem. Ja kui see dialoog on nende meelest reaalne, on nad valmis ka palju rohkem panustama. See ongi tegelikult kõige suurem väärtus. Isegi kui sa seda ei kuule, kui sa puhtvisuaalselt näed, saad kohe aru, kas on hästi või ei ole. See on ikkagi väga oluline.

 

Kommunikatsioon on igasuguse hea koostöö alus, aga meil siin Eestis ei paista sellega kuigi hästi olevat. Kas ei ole inimesed äkki aru saanud, kui palju see muudaks?

Kui palju see muudaks? Vaata loomi; nemad vaatavad üksteisele silma ja kohe lähevad neil karvad turri. Aga kui suudad vaadata silma nii, et sinus tekib rahu ja sa suudad seda kontsentreerida, siis tekib usaldus ja lugupidamine, mõnikord ehk ka hirm, aga see ei ole agressiivne reaktsioon. See toimib alati, kõikide inimeste puhul kogu aeg, ja seda on vaja hoida pidevalt elus, muidu see hakkab kaduma. Nagu muusiku professionaalne vorm, mis kipub kohe kaduma, kui ei harjuta. See pole midagi kivisse raiutut, seda peab kogu aeg uuendama ja värskendama, et need kanalid, mis aitavad meil üksteisest aru saada, jääksid avatuks. Eriti see kanal, mille kaudu liigub tahe — et tahe poleks kuidagi sümboolne või teeseldud. Meil Eestis on see üsna selgesti eristatav: saad ju kohe aru, kas miski on teeseldud või mitte. Meil seda teesklust veel ikka eriti palju ei ole. Õnneks.

 

Vestelnud IRIS OJA

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist