MULJEID ESIMESELT KAMMERMUUSIKA KONKURSILT „TALLINN 2021”
Detsember, 2021I rahvusvaheline klaverikammermuusika konkurss „Tallinn 2021” 9. – 12. IX.
Konkursile registreerus 29 ansamblit 14 riigist; koroonapiirangute tõttu jõudsid esinema 18 ansamblit duost kvintetini. Žüriisse kuulusid Ralf Gothóni (esimees, Soome–Saksamaa), Evan Rothstein (USA–Prantsusmaa), Jānis Maļeckis (Läti Muusikaakadeemia), Marje Lohuaru (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia) ja Valentinas Gelgotas (Leedu Muusika- ja Teatriakadeemia).
Konkursi žürii: Janis Maleckis, Evan Rothstein, Marje Lohuaru, Ralf Gothóni ja Valentinas Gelgotas.
Interpreedi üks vajalikumaid omadusi on oskus muusikateose kaudu publiku ja ansamblipartneritega suhelda. Ja just kammermuusika on žanr, mis sellist kommunikatsiooniviisi parimal moel arendab. Ansamblimängu kaudu õpitakse oma partnereid kuulama ja tunnetama ning uuel tasemel kõla ja faktuuri valitsema, mis tuleb omakorda kasuks soolomängu mõtestamisele. Kammermuusika rikkaliku maailma kirjeldamiseks on mitmeid vaatenurki.
Klaverikammermuusika konkursil „Tallinn 2021” sai nähtavaks kammermuusika suur roll noore muusiku arenemisel. Kammermuusika on interpreedile üks olulisemaid žanreid ja teejuhte, mida tuleb väärtustada. Mitte väiksem ei ole ka kammermuusika osatähtsus heliloojate loomingulise käekirja kujunemisel. Paljude heliloojate puhul võib näha, kuidas nad jõuavad klaverisonaatidest keelpillikvartettide loomiseni ja sealt edasi suuremate ideearendusteni sümfooniates, kus kammerlik mõttelõng ja pillirühmadevaheline dialoog on kogu teose sisuliseks ja vormiliseks teljeks. Kammermuusika žanr võimaldab heliloojail oma loomingulisi ideid julgemalt katsetada; ainuüksi soolorepertuaarile või sümfoonilisele muusikale keskendudes jääb muusiku elu ühekülgseks. Interpreedi muusiku- ja elutee peaks olema mitmekesisem; rikkalikum taust ja avaramad teadmised annavad huvitavama sisu ka esitatavatele teostele ja kontserdikavadele.
Vajadus kammermuusika konkursside järele kasvab üha enam
Vestlusest konkursi žürii esimehe Ralf Gothóniga kerkis esile mõte, kuivõrd olulised on kammermuusikale pühendatud konkursid. Gothóni ei uskunud kaua aega konkursside mõttekusse, ent ükskord sattus ta mainekale konkursile, kus oli oluline roll kammermuusikal. Ta mõistis, et paljude nimekate ja andekate interpreetide muusikataju on puudulik just seetõttu, et nad ei tegele piisavalt kammermuusikaga. Gothóni on rahvusvaheliselt tunnustatud pianist, kes tegutseb kammermuusiku, õppejõu, dirigendi ja ka literaadina ning on osalenud paljude konkursside žüriis. Ta on muusik, kellel on muusikaharidusele ja interpretatsioonikunstile väga avar vaade.
Ralf Gothóni hindab Tallinnas toimunud konkurssi kõrgelt: „Tallinna konkursi tase oli väga kõrge ja oli näha, et ansamblid võtsid oma osalemist väga tõsiselt. Konkursi ettevalmistustöö oli suurepärane ja märgatav oli siinse õpetamise väga hea tase. Kammermuusika konkursse tekib maailmas viimasel ajal üha juurde ja näib, et nende järele on kasvav vajadus. Muusikud mõistavad aegamisi üha selgemalt, et kammermuusikaga tegelemine mängib muusiku isiksuse arengus määravat rolli. Ei piisa sellest, et oled hea solist. Ansamblimängus kujuneb välja oskus teiste muusikutega arvestada. Sooloklaverikonkursse on maailmas juba üle kaheksasaja, igal aastal lisandub niisiis kaheksasada uut võitjat. Aga kahjuks ei garanteeri see mitte mingisugust edu või kontserdipakkumisi. Tähtsaid ja karjääri edendavaid konkursse on sooloklaveri maailmas senini vaid kolm või neli (nende seas Tšaikovski-nimeline konkurss, Chopini konkurss, kuninganna Elizabethi nimeline konkurss). Kammermuusika aga mõjutab muusiku arengut suurel määral ja areng toimub ennekõike muusikalise poole, mitte üksnes tehnika või sportliku soorituse kaudu. Inimesed ei ole masinad, kes loovad masinlikke esitusi. Tõeline kammermuusika lähtub sisemisest seaduspärast, sellest, kuidas muusika kulgeb ja millised on muusika dimensioonid.”
Suur rahvusvaheline huvi
Esimese klaverikammermuusika konkursi „Tallinn 2021” õnnestumist kinnitab kahtlemata fakt, et välismaalaste huvi konkursi vastu oli suur. Pole sugugi tavapärane, et esmakordselt toimuval konkursil moodustab välismaiste ansamblite või välisliikmega ansamblite osakaal peaaegu poole konkursil osalejatest. See näitab, et uue konkursi sünd õigustas end igati. Rahvusvahelise kammermuusika konkursi eesmärk on professionaalse ansamblimängu traditsiooni arendamine ja noortele muusikutele rahvusvahelises konkurentsis osalemise võimaldamine. Sellise konkursi puhul on väga oluline, et meie parimad mängijad oleksid samuti võistlustules, mitte üksnes publiku rollis. Eesti ansamblite tugevus ei jäänud sugugi märkamatuks ja võit triode kategoorias tuli žürii üksmeelse otsusena Eestisse.
Marje Lohuaru sõnul koosneb ühe konkursi edu mitmest asjast: „Rahvusvahelisel konkursil peab osalema arvestatav hulk rahvusvaheliselt tunnustatud ja oma loometee alguses olevaid ansambleid. Selles mõttes oli meie konkurss edukas. Eestis toimuva rahvusvahelise konkursi puhul on tähtis, mida see annab Eesti muusikaelule ning milline on selle otsene kasu meie üliõpilastele ja ansamblimängu kultuurile laiemalt. Mõlemas nimetatud punktis olime me edukad. Konkursi kava oli küllaltki vaba, samas said kõik osalejad ka nimekirja eesti heliloojate teostest, mis tähendab, et oli vaja läbi kuulata mitukümmend teost ja valida neist endale sobiv. See suurendas noorte mängijate huvi eesti muusika vastu. Väga oluline oli seegi, et konkurssi olid kuulamas paljud Eesti muusikaorganisatsioonid ja kontserdikorraldajad, et anda välja oma eripreemia ja tekitada sellega edasine kontakt esineja ja kontserdikorraldaja vahel. Päris hästi toimis ka veebiülekanne. Need, kes saali kuulama ei tulnud, said konkursist osa ning esinejad said hiljem oma etteasteid uuesti kuulata ja vaadata.”
Võtmesõnaks kõrgel tasemel ansamblimäng
Vaatamata sellele, et muusikahariduses on üldjuhul pearõhk soolorepertuaaril, võib konkursil osalenud ansamblite põhjal siiski järeldada, et huvi koosmusitseerimise vastu on suur. Konkursil osalesid väga hea kooliga üliõpilasansamblid ja ka täiesti küpsel tasemel kollektiivid (Trio´95, Duo Sonoro), kes on õpilasliku taseme juba ammu seljataha jätnud. Nad esinesid kõrgel professionaalsel tasemel; igal ansamblil oli oma mänguga publikule midagi öelda ja suuremaid ebaõnnestumisi peaaegu polnudki. Konkursi korraldajate üheks eesmärgiks on ilmselt ka innustada koosmusitseerimise abil veidi tagasihoidlikuma eneseväljendusega õpilasi, kes tunnevad end soolomängus ebakindlana, ent kes võivad aegamisi muusikuna avaneda just mõttekaasluses ansamblipartneriga ja nende ühise repertuaari tundmaõppimise käigus. Ka selliseid arenguvilju oli rõõmustav kuulata ja aimata.
Esinejate üldisest heast tasemest veidi kahvatumalt mõjusid kaks ansamblit, kuid ka nende mängus oli vaatamata tervikesinemise ebakindlusele köitvaid hetki. Ansamblimängu alustõed olid kõigil hästi paigas, mis annab kõikidele osalejatele võimaluse antud valdkonnas edasi areneda ning kunstilist latti aina kõrgemale seada. Hämmastaval kombel ei olnud enamiku esituste puhul tajutav, et tegu oli pingelise ja pineva konkursiolukorraga, mis sunnib seadma fookusesse soorituse eksimatust ja unustama, et muusikal on tegelikult hoopis muu eesmärk. Suudeti lähtuda teoste sisust, kujunditest ja kunstilistest eesmärkidest kõige paremas tähenduses, igaüks vastavalt oma võimetele. Ühe duo puhul riivas kõrva halvasti paika pandud kõlaline balanss ja üheplaaniline forte’s musitseerimine, kuigi mõlemad mängijad on iseenesest võimekad muusikud ja varasematel sooloesinemistel heas mõttes silma paistnud. Seega ei ole kammermuusika õpetlik mitte ainult eneseväljendusraskustes vaevlevatele õpilastele, vaid ka solistina väljapaistvatele noortele muusikutele, kes peavad õppima eelkõige teiste ansambliliikmetega arvestama ning eristama teoses temaatilist ja saatva iseloomuga materjali. Oli ka palju uusi ansambleid, kes veel ei mõistnud täielikult kõiki mängitavaid teoseid või oma ansamblipartnereid, aga see on arenguprotsessis täiesti loomulik. Neile avanes konkursil uus maailm, mida üheskoos edasi avastada.
Marje Lohuaru sõnul: „Eesti ansamblite osavõtt oli (…) muljetavaldav ja kogukond aktiveerus. Eriti tegi rõõmu, et osalesid needki Eesti õpilased, kes on õppimas välismaal, ning mitmed meie ansamblid olid ka välismaiste osalejatega. Püüdsime teha head reklaami, töötasime Euroopa Kammermuusikaõpetajate Ühingu võrgustikuga, et info liiguks, ja olime kontaktis ka Venemaaga. Kahjuks ei saanud koroonapandeemia tõttu tulla kohale ansamblid Peterburist, Moskvast ja Kaasanist. Koroona mõju ei tähenda ainult riiki sisse saamist ja konkursile pääsemist, vaid ka seda, et praegustes tingimustes on suurematel ansamblitel väga keeruline proove teha. Rõõmustas väga Ukraina osavõtt (Kiievi konservatoorium), samuti tugevad esinejad Ungarist (Budapesti Ferenc Liszti Akadeemia), kellega meil on väga head kontaktid. Mõlema õppeasutuse kõrge tase annab kinnitust, kuivõrd hästi nendes ansamblimängu õpetatakse.”
Klaveritrio kui täiuslikem ansamblikooslus
Duost suuremate ansamblitena olid võistlemas kuus triot ja üks kvintett. Üpris noorte esinejatega kvintett Quinta Chorda sai eripreemia harva esitatava repertuaari eest ja jättis südika mulje. Teise vooru jõudsid kolm klassikalise koosseisuga klaveritriot ja üks silmapaistev ansambel nimega Trio Fides koosseisus Evita Lohu (klaver), Anete Vinkel (flööt) ja Jakob Peäske (fagott), kes pälvis mitmeid eripreemiaid ja keda kohtame eesti muusikaelus ilmselt veel edaspidigi. Oli selge, et žürii ühises fookuses oli ansamblimängu õiglane hindamine. Tulemused mingeid vaidlusi ei tekitanud, ei duode ega suuremate ansamblite kategoorias. Esikolmikusse jõudnud klaveritriod olid kõik väga tugevad ja omanäolised. Trio ’95 edestas Leedu ja Soome–Iirimaa–USA triot kindlalt seetõttu, et rohkem kui viisteist aastat ühist koosmängu loob hoopis omamoodi üksteisemõistmise, üheshingamise ja kvaliteedi. Robert Traksmanni (viiul), Marcel Johannes Kitse (tšello) ja Rasmus Andreas Raide (klaver) musitseerimine oli tehniliselt ja nooditeksti mõttes veatu ja muusikaliselt viimseni viimistletud, samas vaba ja nauditav. Nende mäng mõjus nagu andeka maalikunstniku lõuend, kus on palju erinevaid värvikihistusi, mis üksteisest kaunilt läbi kumavad ning ruumilise ja sügava terviku moodustavad. Maurice Raveli Trio klaverile viiulile ja tšellole a-moll oli üks meeldejäävamaid, mida mul elavas ettekandes on olnud võimalik kuulda. Erilist naudingut pakkus aga teises voorus ettekandele tulnud Schuberti Trio klaverile, viiulile ja tšellole Es-duur (D. 929), mille esitus oli artistlikult küps, peenelt artikuleeritud ja sisuliselt mitmetasandiline. Iga mängija andis tämbriliselt oma ereda panuse ja ansambliliselt oldi väga heas balansis. Trio ’95 esinemisi kuulates võis leida taas kinnitust tõsiasjale, et klaveritrio on kõlalt ja võimalustelt üks täiuslikumaid koosseise ja muusikažanreid.
Trio Fides: Anete Vinkel (flööt), Evita Lohu (klaver) ja Jakob Peäske (fagott).
Trio ’95: Robert Traksmann (viiul), Rasmus Andreas Raide (klaver) ja Marcel Johannes Kits (tšello).
Publiku suure aplausi pälvis teise preemia saanud Trio Paddington (Soome–Iirimaa–USA), kes oli koos musitseerinud alles napilt aasta. Tegu on Londoni Guildhalli Muusika- ja Draamakooli õpilastega ja nende potentsiaal ansamblina on suur. Kõik mängijad olid omaette isiksused, aga natuke oli probleemiks see, et igaüks neist püüdis sikutada ettekannet mõnevõrra ise suunas. Kasuks tuleks veidi suurem ühtsus, ent muusikaliselt oli neid väga põnev jälgida. Šostakovitši Klaveritrio nr 2 e-moll op. 67 esimesest voorust ja Brahmsi Klaveritrio nr 2 C-duur op. 87 kõlab mul senini kõrvus. Eripreemia pälvis ansambel Pärdi teose „Mozart-Adagio” esituse eest. Kolmanda auhinna võitnud Meta Piano Trio (Leedu) oli samuti väga tugeva kooliga ja huvitavate isiksustega ansambel ja nende esitatud Šostakovitši Trio e-moll kogu konkursi üks energilisemaid ettekandeid. Väga liigutav oli Pēteris Vasksi teose „Plainscapes” lummavalt mõtestatud kõlamaailm.
Trio Paddington: Tuulia Helo (viiul), Patrick Moriarty (tšello) ja Stephanie Tang (klaver).
Duode värviküllased kahekõned
Duode kategoorias oli samuti palju häid ja huvitavaid ansambleid. Võidu viis koju Ukraina ansambel Duo Sonoro koosseisus Valeriia Shulga (klaver) ja Andrii Pavlov (viiul), kelle mäng oli professionaalne, maitsekas, tehniliselt korras ja muusikaliselt pingestatud. Klaver oli avatud kaanega ja kõlatasakaal kaunis. Kui esimeses voorus jäi Beethoveni Sonaat nr 9 op. 4 A-duur („Kreutzeri sonaat”) liialt vaoshoituks, siis teise vooru Francki Sonaat A-duur oli üks konkursi paremaid, nagu ka Tüüri „Conversio”.
Duo Sonoro: Valeriia Shulga (klaver) ja Andrii Pavlov (viiul).
Teise preemia sai Duo Mészáros — Yamagami (Ungari). Klarnetist Dániel Mészáros osales konkursil ka Trio Daluda koosseisus, ent trioga finaali ei jõutud. Koos pianist Souhei Yamagamiga esitati väga säravalt Schumanni „Fantaasiapalad” op. 73 ja teises voorus Brahmsi Sonaat f-moll op. 51. Nende ansamblikooslus oli peenekoeline ja värvirohke.
Dániel Mészáros (klarnet) ja Souhei Yamagami.
Rene Jakobsoni fotod
Kolmanda preemia saanud õed Gloria ja Liidia Ilves on ilmselt üsna kaua koos musitseerinud, teineteise head tunnetamist võis tajuda õhust. Beethoveni Sonaat nr 8, op. 30 G-duur oli ilmekas, julge ja lennukas, laulva ja nõtke teise osaga, kus viiulitoon kandis hästi, ja kaasakiskuva karakteriga kolmanda osaga. Prokofjevi Sonaadis D-duur op. 94a oli viiuli kirg kohati kontrollimatult suur ja toon väljus veidi hea maitse piiridest. Sama mulje tekkis ka Francki sonaadi ajal, mille mõlemad ansamblipartnerid esitasid küll suure pinge ja virtuoossusega, ent kõlatugevusega pakuti taas üle.
Väga hea mulje jätsid konkursil veel mitmed duod, näiteks Yestin Griffith — Anna Smirnova, eriti esimese vooru Britteni „Süidiga” op. 6, ja Tõnu Kõrvits teosega „Nokturnid”. Väga artistlik oli duo Peeter Margus — Lukas Gedvilas, kellele oodanuks isegi auhinnalist kohta. Mõlemad muusikud on tugeva lavasarmi ja avara potentsiaaliga, nii intellektuaalses, kõlalises kui emotsionaalses mõttes. Gedvilas oli konkursi üks kõige peenema kõlatajuga pianiste.
Otsige partnerlust, mõistmist ja inspiratsiooni!
Kodumaised kontserdikorraldajad jagasid arvukalt eripreemiaid ja rõõmustav on see, et ansamblid said preemiarahale lisaks ka arvukalt kontserte, mis on Eesti muusikaelu seisukohast väga oluline. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia uue, vaimustava akustika ja kauni interjööriga kontserdisaali seinad toetasid konkurssi väga — selline saal on suurepärane niisuguste rahvusvaheliste ettevõtmiste jaoks. Nii Balti- kui Põhjamaades oli vajadus kõrgetasemelise kammermuusika konkursi järele suur ja sellel üritusel on eeldused kujuneda regioonis tähtsaks sündmuseks. Uued ideed sünnivad koostöös, arutelude ja dialoogide käigus. Püüdes muusika olemust üheskoos mõista ja lahti mõtestada, hakkavad muusikud paremini mõistma nii iseend, teisi enda ümber kui ka elu üldisemas mõttes. Kammermuusika liidab muusikud üksteisega justkui kokku. Kammermuusika „laeka” avamisel tekivad täiesti uued võimalused ja värvid, olgu siis muusika või inimpsühholoogia tunnetamise vallas, ja kes sellele teele kord juba asub, selle rännak on pikk ja rikastav.
