MÕNED KILLUD ESTER MÄGIST TEMA 100. SÜNNIAASTA PUHUL

Jaanuar, 2022

Eesti muusika grand lady Ester Mägi.
Arhiivifoto

1979. aastal kirjutab professor Hugo Lepnurm: „Meil Eestis on skepsise naise kui helilooja vastu vististi juba ammu kummutanud Miina Härma (…). Ja kuigi meie heliloojate seas pole pärastpoole olnud naisi mitte just arvukalt, võib praegu Eesti NSV Heliloojate Liit olla päris uhke oma kolmikule: Lydia Auster, Els Aarne ja Ester Mägi (…).” (Hugo Lepnurm. Ester Mägi. — Kaheksa eesti tänase muusika loojat. Koostanud T. Šubin. Tallinn: Eesti Raamat, 1979, lk 105–107)

Neist kolmest kujunes Ester Mägi (10. I 1922 — 14. V 2021) vaieldamatult eesti muusika grand lady’iks. Praeguseks on meil vist juba unustatud sõna ’naishelilooja’ selle mingis erilises tähenduses, sest naised on heliloomingu alal end tõestanud kogu maailmas, sh Eestis. Meil on peale kasvanud terve põlvkond andekaid naisi-heliloojaid: Helena Tulve, Tatjana Kozlova-Johannes, Liisa Hirsch, Elis Hallik, Maria Kõrvits, Liis Jürgens, Marianne Liik, Elo Masing, Malle Maltis jmt, rääkimata meie hõimlaste heliloomingu esileedist Kaija Saariahost, kellest on kujunenud tänapäeva ooperiloomingu vaieldamatuid liidreid  maailmalaval.

Midagi väga uut Ester Mägist varasemas kirjasõnas ilmunule on raske lisada. Tundub, et kõik oluline ja olemuslik on tema kohta juba öeldud. Nii korjasin kokku kilde varasemast, sest neid võib ikka ja jälle üle lugeda.

„Ester Mägi muusika ilme on ajuti otse käegakatsutavalt eestilik. Tema loomingu varasemal perioodil, mil ta kirjutas neile aastaile üldiselt omases romantilises, hästikõlavas ja ehk pisut ilutsevaski laadis, tundub tema muusikaline mõtlemine mitmeti olevat sarnane suurmeistrite M. Saare ja C. Kreegi omaga, käies aga siiski kohe algusest oma iseseisvat rada.

Võrreldes Mart Saare lopsaka looduspoeesiaga on Ester Mägi muusika eestilikkus kainem ja asjalikum, C. Kreegi arhailiselt range (ja osalt kombineerimislustist kantud) stiili kõrval intiimsem ja mänglevam ning Heino Elleri subjektiivsema fantaasialennuga võrrelduna püsib rohkem rahvaviisi  konkreetseis raames.

Kõrvutades nooremate, Veljo Tormise ja Anti Margustega, tundub Mägi varasem rahvaviisiaineline muusika jahedana, isegi romantiliselt heakõlalisena, milles peamine on ilunõue. Kuna aga E. Mägi teeb aastate vältel läbi suure arengutee, siis muutub ta hilisemail aastail viimati mainituile sisuliselt hetketi üsna lähedaseks. Ometi erineb E. Mägi neist oma isikupäraga põhjalikult, jäädes kordumatult ise­endaks.

Tervikuna tundub (…) Ester Mägi kunst ülimal määral siirana, mis ei püüa kunagi millenagi näida, tungida väliselt esile ega torgata silma. Tema muusika on isiklikult läbi elatud, lüüriline, kuid mitte kitsalt subjektiivne; tagasihoidlik, kuid ilmekas; tundeline, kuid vaoshoitud; pehmete kontrastidega, rõõmus, aga mitte ohjeldamatult ülemeelik; sageli kurb, aga laskumata sügava traagika ja meeleheiteni; kohati eepiline, aga mitte eeposlikult võimas — kõige juures aga tingimata ja alati maitsekas.

Võrdleksin Ester Mägi muusikailu põllu- ja aasalillede tagasihoidliku kaunidusega, mida märkame aias kultiveeritud rooside, nelkide ja liiliate kõrval alles teises järjekorras, kuid mis pikemal vaatlemisel meid üha enam võlub oma loomulikkuse ja vahetu kuuluvusega lõputult rikkasse loodusse.

Lõpuks — fakt, et Ester Mägi on siia maailma sündinud naisena, annab ta muusikale mingi erilise võlu ja aroomi. See on teatav pehmus ja õrnus tema paljudes teostes, aga ka konkreetsus. Arukas selgus igapäevases ja lähedases — naiselik põhiomadus, millest E. Mägi ainult hetketi, mõnes suurvormis, piiri ületades kõrvale, „mehelike” üldistuste sfääri kaldub — võetagu seda siis vooruse või nõrkusena.” (Sealsamas, lk 105–107)

 „Hea muusika ei vajagi tegelikult kommentaare. On veel mõni muugi põhjus, miks Ester Mägi muusika ümber nii lihtne juttu teha ei olegi. Kas või näiteks täielik atraktiivsuse puudumine. Muusikasse pandud eneseväljendustahe võib olla erineva pealetükkivuse astmega, sellesse mahub erineval määral kompositsioonitehnilist „artistlikkust” parimas mõttes — võtteid, mille vahendusel kuulaja tähelepanu köita: vaimukalt serveeritud käibeintonatsioone, puänteerimisvõimet, oskust pinget kruvida jne. E. Mägi ei näi nendest nippidest eriti mitte hoolivat (või õigemini — teeb seda mõõdutundega), kõrvuhakkavatele efektidele väljaminek ei ole talle loomuomane. Mägi muusika on delikaatne. Atraktiivsust asendab selles äärmiselt selge ja veenev muusikaline loogika. Tema partituurides näib olevat ainult selline materjal, mille funktsioon on tervikus täpselt läbi tunnetatud. See ei olegi eesti muusikas nii laialt levinud nähtus, kui arvata võiks. „Puhas” muusikaline loogika aga on jutuaineks vähem mugav teema kui see, mis muusikas muusikavälisele viitab… Ester Mägi looming ei ole eriti ulatuslik. Valdava osa sellest moodustab kammermuusika. Sümfooniline ja vokaalsümfooniline loomingki kannab märgatavaid kammeržanrite tunnusjooni. Autori iga uue teose kunstiline kaalukus on aga eriti viimastel aegadel seaduspäraks kujunenud. (—)

60. aastate murrang eesti muusikas nõudis E. Mägilt ilmselt omajagu ümberorienteerumis- ja valikuaega: loomingu nimekiri on üsna kasin, suurvormid puuduvad. Professor H. Lep­nurm märgib uue etapi tähisena E. Mägi Keelpillikvartetti nr 2 aastast 1965.

Tõepoolest, 60. aastate teisel poolel ja 70. aastail saab uus kvaliteet helikeeles ilmsiks nii mõneski suurvormis: Sümfoonia (1968), Variatsioonid klaverile, klarnetile ja keelpilliorkestrile (1972), Dialoogid flöödile, klarnetile, tšellole ja klaverile (1976). Nendes teostes on autor leidnud oma lähenemisviisi 60. aastail eesti muusikasse jõudnud väljenduslikele ja tehnilistele uudsustele. Erinevalt nii mõnestki ei mõju ükski omaksvõetud kompositsioonitehnika võte E. Mägi muusikas kunagi võõrkehana. Kõikide omaksvõtmiste üle on ikka olnud tugev enesesäilitusvõime. See kehtib tema üldise stiilipöörde järgse loomingu kohta, aga on üsna ilmne ka 50. aastate teostes; öeldu iseloomustab näiteks helilooja tolleaegset kontserdiloomingut (Klaverikontsert, 1953; Viiulikontsert, 1957). Neil aastail levinud ja soovitatud rahvaviisikasutus saab E. Mägi suurvormides märksa originaalilähedasema ja ka isikupärasema kuju kui nii mõnegi teise autori teostes. Autor väldib järjekindlamalt triviaalsevõitu rahvusromantilisi intonatsioone (rahvaviisilähedane laadikasutus ja sellest lähtuv kargema värvinguga harmoonia), loobub (Viiulikontserdis) tsitaadimeetodist läbitunnetatud ja „taasloodud” rahvuslikkuse kasuks, leiab paindlikumaid vorme rahvaviisipärase teemastiku ja klassikaliste vormimisvõtete sobitamiseks.” (Evi Papp [Arujärv] 1984. Ester Mägi eesti muusikas. — Teater. Muusika. Kino, nr 8, lk 31)

„60. aastate avangardismipuhang viis rahvaviisi mõneks ajaks üldisest huviorbiidist välja. 70. aastate taastulemine (Tormis, Marguste, Jürisalu) oli tõenäoliselt soodne ajamärk Ester Mägi loomelaadi arvestades: tema loomingu rahvamuusikaline alus ei ole sugugi formaalne ilming, vaid näib juurduvat sügaval temperamenditüübis ja maailmanägemises. Eelnenud periood aga ei tulnud sugugi kahjuks: omaksvõetud intonatsiooniliste ja kompositsioonitehniliste uuenduste läbi rikastus kujundikeel. (—)

E. Mägi ei püüa oma kuulajat hingepõhjani raputada, vastuolule või ebakohale viidata või teravmeelsustega üllatada. Isegi sel juhul, kui teose tundeskaala hõlmab äärmuslikumaid seisundeid, on üldmuljeks tasakaal ja selgus, „puhas» muusikaline ilu”, mis ei lähtu niivõrd intonatsiooni või kooskõla kaunidusest kuivõrd mõttekäigu loomulikkusest. Siinkohal ei pääse mööda helilooja kõrgest vormikultuurist. Viimase all ei saa ega tohi E. Mägi puhul mõista ainult head proportsioonitunnet. Tema teoste vorm saab alguse detailist ega jäta kahe silma vahele ühtki vormielementi. (—) Otsesemal või kaudsemal kujul on rahvamuusika lähedus E. Mägi loomingus läbi aega­de visalt püsinud. Mingit teed pidi ilmutab see end enamasti ka siis, kui otsesele viisilaenule näidata ei olegi. Üldisem tunnus on näiteks lüürilise-eepilise eelistamine. E. Mägi ei dramatiseeri muusikalist sündmustikku, pigem jälgib ja kujundab. Tavaliselt jääb tema teostes rõhutamata runoviisi ekspressiivseim külg — lakkamatust kordusest lähtuv loitsiv-ekstaatiline loomus —, mida näiteks V. Tormise töödest rohkem leida on. Võimalikult suur autentsus folkloorist lähtudes ei näigi autori eesmärk olevat. Seda tõestab kas või klassikaliste vormimisvõtete suur osatähtsus runoviisi seaduste kõrval.” (Sealsamas, lk 32)

„Eelmiste põlvkondade heliloojaist kaasajastas oma stiili kõige olulisemalt Ester Mägi (1922), küll kasutamata avangardi kompositsioonitehnikaid, vaid leides endale sobivad vahendid polütonaalsuses ja koloriidiharmoonias (2. keelpillikvartett „Eleegiad”, 1965, sümfoonia, 1968).” (Merike Vaitmaa. Eesti muusika muutumises: viis viimast aastakümmet. — Valgeid laike eesti muusikaloost. Eesti muusikaloo toimetised 5. Koostanud Urve Lippus. Tallinn: Eesti Muusikaakadeemia, 2002, lk 154–156)

„Tormise kõrval kõige järjekindlamalt ja isikupärasemalt folkloorse muusikalise materjaliga töötavaks heliloojaks kujunes Ester Mägi. Enamasti ei kasuta ta tervikviisi, vaid saab rahvaviisist algimpulsi ja arendab siis motiive vabalt. Faktuuri moodustamise võtetest on tal eriti oluline polütonaalsus. Erinevalt Tormisest on Mägil instrumentaalne looming niisama oluline kui koorilooming; 1970. aastate eesti muusika tippteoste hulka kuuluvad tema „Variatsioonid klaverile, klarnetile ja keelpilliorkestrile” (1972) ning „Dialoogid” instrumentaalansamblile (1976).” (Sealsamas, lk 164)

„Ei ole märganud, et ta kordki oleks pannud kolleege piinlikku olukorda, tulles välja ebaküpse või küündimatu looga. Kas on tegemist keskmisest suurema nõudlikkusega enese suhtes, mida ka loominguliseks vastutustundeks võiks nimetada, või lihtsalt kompositsioonitehnilise meisterlikkusega (mida igaüks ei saavuta)…Tulemus on küll imetlust vääriv.” (Evi Papp. Op. cit., lk 37)

„Kas me püsime siin veel kaua?” — „Mina küll loodan, ajad ehk muutuvad. Sest raske on mõelda vastupidise peale.”
Rene Jakobsoni foto

 

FRAGMENTE ÜHEST AMMUSEST INTERVJUUST TIIA JÄRGILE:

 „Kas keegi on sinu heliloojaks kujunemist mõjutanud?

Heliloojaks kujunemise teel oli loomulikult tähtis osa Mart Saarel. Ma läksin kompositsiooniklassi puhta lehena ja kõik on saadud temalt. Mind eksamineeris Heino Eller ja paistis, et tema mind oma klassi võtta ei saanud. Karl Leichter andis mulle kaasa ühe kirja ja saatis Mart Saare juurde. Saar kratsis kukalt ja ütles, et tal on küll väga palju õpilasi, aga Leichteri kirjas oli ilmselt midagi niisugust, et Saar ei saanud mind võtmata jätta. (—)

 

Sinu kohta öeldakse, et sul ei ole halbu teoseid. Kas halvad on paberikorvis või jäävad paberile hoopis panemata?

Ma ei ole kiirkirjutaja. Kirjutan aeglaselt ja hoian valmis teoseid väga kaua oma käes. Mu looming ei ole ju suur. Seetõttu ei saa ma endale lubada, et annaksin käest ära noote, millega ma ise rahul ei ole. Paberikorvi eriti palju asju ei lähe, sest mõtlen enne kirjapanemist nende peale väga kaua.

 

Kuidas sünnib helitöö? On see sammhaaval liikumine aimatava eesmärgi suunas või ilmub mingil välguvalgel hetkel vaimusilma ette tajutav tervik, mis tuleb n-ö materjali viia?

Arvestades minu pikatoimelist karakterit, toimub teose sünd ikka sammhaaval. Jah, liigun võib-olla mingis kindlas suunas, ma vahel isegi näen teose lõppu päris ruttu, aga kui ma sinna jõuan, siis ei tarvitse see sugugi niisugune olla, kui ta algul mulle paistis. Tee keskel võivad vahel käia ka niisugused „välgud”, mis kiirendavad töö käiku, aga üldiselt liigub asi ikka aeglaselt.

 

Sinu teoste sisemine programm?

Minu enese jaoks — kindlasti olemas. Aga kas mu sõnum jõuab kuulajani? Arvan isegi, et niisugusena, nagu mina seda olen mõelnud, ta ei peagi jõudma. Kuulajal on ju alati õigus kuulata teost nii, nagu see talle sobib. (—)

 

Mis sulle kõige rohkem rõõmu teeb?

Kui teos saab valmis — see on esimene etapp; ja teine — kui ta rahuldavalt kõlab.

 

Su teostest neljal on pealkirjas sõna „meri”. Kas eelistad merd maale?

Armastan samuti metsa ja põlde. Loodusteemaliste pealkirjadega ei ole ma mõelnud otseselt loodust, vaid selle taga või kaudu rohkem inimesele, tema probleemidele.

 

Kas me püsime siin veel kaua?

Kas mõtled Eestimaad? Mina küll loodan, ajad ehk muutuvad. Sest raske on mõelda vastupidise peale.”

 

(Vastab Ester Mägi. — Teater. Muusika. Kino 1992, nr 1)

 

Õpetajale mõeldes tekste sirvinud ja

valinud TIINA ÕUN