VANA MEISTRITÖÖ UUES KUUES

Jaanuar, 2022

SILVER ÕUN

Filmi- ja muusikaõhtu „Vampiir” 13. XI Kumu kunstimuuseumis. Mängufilm „Vampiir — Allan Grainey unenägu” („Vampyr — Der Traum des Allan Gray”, Saksamaa-Prantsusmaa 1932, 75 min) Sheridan Le Fanu jutustuse „Carmilla” (1871) ja lühijuttude kogumiku „Peeglis” („In a Glass Darkly”, 1982) elementide põhjal. Režissöör: Carl Theodor Dreyer. Stsenaristid: Christen Jul ja Carl Theodor Dreyer. Operaatorid: Rudolph Maté ja Louis Née. Osades: Julian West, Maurice Schutz, Sybille Schmitz, Jan Hieronimko jt. Muusika: Tõnu Kõrvits, Live-esitus: Pärnu Linnaorkester, dirigent: Kaspar Mänd.

Hetk filmi- ja muusikaõhtult „Vampiir” Kumus 13. IX 2021: Pärnu Linnaorkester ja dirigent Kaspar Mänd.
Laura Pallingu foto

Ettekanne on lõppenud, projektorivalgus linal kustunud. Publik avaldab orkestrile aplausiga tänu ja hakkab saalist välja minema. Nii minagi. Teel garderoobi  tänan Tõnu Kõrvitsat muusika eest ja saan temalt kogeleva vastuse: „See on ikka üks veider film. Keegi ei teeks tänapäeval enam midagi sellist.”

Taani kõigi aegade tähtsaimaks filmilavastajaks ristitud Carl Theodor Dreyeri võiks asetada ühte ritta selliste režissööridega nagu Robert Bresson, Ingmar Bergman ja Andrei Tarkovski. Tema käekirja iseloomustab askeetlikkus, religioosne temaatika ja tihti eimillessegi suubuv eksistentsiaalsus.  Dreyeri 1928. aastal valminud filmi „Jeanne d’Arci kannatused” peetakse filmiajaloo üheks mõjukaimaks linateoseks, suure plaani kasutuse üheks meisterlikumaks näiteks. Dreyeri mainet arvestades pidi tema pöördumine õudusfilmi poole mõjuma tol ajal veidralt: see žanr oli mõeldud massidele meelelahutuseks. Filmiajaloolane David Bordwell on öelnud, et Dreyeri pöördumine vampiirifilmi poole pidi mõjuma 1930-ndatel umbes nii, nagu Sergei Eisenstein läheks Hollywoodi ja teeks eddiecantorlikku¹ Broadway muusikali.

Ka publik ei võtnud „Vampiiri” just soojalt vastu. Pressi vastukaja nii Taanis, Saksamaal kui ka Prantsusmaal oli parimal juhul vastakas, enamus ajast aga üdini mahategev. Dreyer tegi pärast esilinastust filmi hulga parandusi, ent film oli majanduslik ebaõnnestumine ja vaimselt läbi põlenud režissöör viibis seejärel mõnda aega Prantsusmaal vaimuhaiglas.² Sellele järgnev paus filmitegemises oli Dreyeri pikim: alles üheteistkümne aasta möödudes valmis tal järgmine mängufilm „Viha päev” („Vredens dag”, 1943).  Publiku reaktsioon polnud põhjustatud mitte niivõrd filmi meelelahutuslikust aspektist kuivõrd just selle puudumisest. Žanrifilm on alati olnud miski, mille puhul publikul on konventsionaalsed ootused, ja žanri areng tuleneb konventsioonide ja troopidega mängimisest.

„Vampiiri” süžee põhineb Sheridan Le Fanu lühijuttudel ja jälgib okultismi tudeeriva Allan Gray teekonda, kui too jõuab oma otsingutel Courtempierre’i külakesse. Gray võtab küla võõrastemajas toa ja kohtab ühel hetkel vana meest, kes annab talle ühe paki ning palub tal avada see juhul, kui ta (vanamees) peaks surema. Järgneb rodu salapäraseid sündmusi: Gray paneb tähele maja ümber hulkuvaid kummalisi varje ning jõuab peagi jälile saladusele, et küla hoiab hirmu all vampiir, kes külaarsti abil endale ohvreid hangib. Kui seni viitab kõik tavapärasele õudusfilmile, mis järgib ühtlasi detektiivloo mudelit, siis järgnevaga käib Dreyer ümber üsna vabade kätega. Gray kaotab aktiivse peategelase rolli ja muutub suures osas sündmuste passiivseks jälgijaks. Ka kausaalne, põhjuse-tagajärje narratiiv lahtub. Gray suudab ühtäkki oma kehast lahkuda ja jälgib osalt seda, mis külas on juhtunud, aga kogeb ka näiteks iseenda surma. 

1920.–1930. aastate avangardistlikest kunstivooludest vaimustunud Dreyer ei soovinudki teha konventsionaalset õudusfilmi. „Vampiir” on oma stiililt lähemal Dalí,  Buñueli ja Cocteau’ sürrealistlikele eksperimentaalfilmidele kui klassikalisele vampiirifilmile. Hilisem  kriitika on filmi siiski maailmakino klassikasse tõstnud ja paljud õudus- ja fantaasiafilmide režissöörid, nagu näiteks Guillermo del Toro, mainivad „Vampiiri” ühe oma mõjutajana, imetledes selle pitoreskset gootilikku atmosfääri.

See viimane on miski, millega Tõnu Kõrvitsa maagiliseks impressionismiks ristitud helikeel imeliselt kokku näib sulavat. Muusika, mille „Vampiirile” tellis heliloojalt 2015. aastal Normandia Sümfooniaorkester,  jõudis nüüd Pärnu Linnaorkestri esituses  Kaspar Männi juhatusel koos filmi linastusega kolmel õhtul (selle aasta oktoobris ja novembris) ka Eesti publiku ette. Töö „Vampiiri” juures polnud Kõrvitsa esimene kokkupuude Dreyeri filmidega. 2009. aastal valmis, samuti koostöös Normandia Sümfooniaorkestriga, ka muusika „Jeanne d’Arci kannatustele”, mis jõudis siinse publiku ette 2014. aastal Tallinna Kammerorkestri esituses Risto Joosti dirigeerimisel. Tummfilme on peaaegu alati linastatud elava muusika saatel, et ekraanil lahtirulluvaid lugusid elavdada. Filmikunsti algusaegadel oli selleks ka praktiline põhjus: varased kinoprojektorid olid väga lärmakad ja muusika summutas nende müra. Tummfilmidele muusika kirjutamine kadus moest 1960.–1970. aastatel, sest teatav hulk kinopuriste arvas, et filmi kui puhtvisuaalset meediumi peaks ilma muusikata vaatama. Sellele võis kaasa aidata ka fakt, et paljud tummfilmimuusika salvestused olid sisse mänginud oma ala amatöörid ning muusika pigem segas pildile keskendumist.³

Olen minagi istunud filmiajaloo tunnis ja pead murdnud selle üle, kui palju on filmi  saatva muusikaga enne salvestamist proovi tehtud. Alates 1980. aastatest on tummfilmidele muusika kirjutamine taas moodi tulnud ja teinud tummfilmist kunstiliigi, kus ühte teost võib kogeda väga erinevalt.⁴ Iga helitöö seab filmi jälle uude valgusesse. Teadagi annab muusika ja heli poole filmist saadud elamusest ja juba väiksemgi muudatus selles võib väga tugevalt muuta filmi rütmi ja seda, kuidas vaataja filmi kogeb.

Dreyeri filmidele muusika loomisest rääkides ütles Tõnu Kõrvits, et ta kirjutas kogu filmi endale kaadrikaupa lahti, milleks kulus umbes kaks nädalat. Siis oli pilt selgem: mis on stseenide sündmused; kus on midagi vaja rõhutada või, vastupidi, delikaatselt neutraalseks jätta. Näiteks „Jeanne d’Arci kannatuste” viimased kaadrid (põlev naine) on nii võimsad, et seal pidi muusika lihtsalt taanduma. Vaadates „Vampiiri”, jäi siinkirjutajale tunne, et helilooja  püüdis oma muusikaga veidi kompenseerida filmi narratiivi lahtisust ja laialivalguvust. Keelpillide valssiv ja sünkopeerivalt laskuv juhtmotiiv, mis sarnaneb tugevalt „Lageda laulude” I osaga „Come, walk with me”, juhatas filmi sisse, kordus narratiivi pöördepunktides ja viimaks ka lõpetas filmi, moodustades justkui tolmunud kaaned vana raamatu ümber.

„Vampiir” pole tegelikult tummfilm, vaid Dreyeri esimene helifilm, ent filmi dialoog on äärmiselt napp ning ka näitlemine ja näitlejate liikumine tummfilmilikult ekspressiivne. Filmi originaalhelireas on ka hulgaliselt heliefekte: hääli ja kolinaid, millele peategelane Allan Gray reageerib. Et aga dialoogi pole võimalik originaalhelireas eraldada filmi saatvast muusikast, ei saanud Kõrvitsa loodud uues muusikalises kuues kasutada ühtegi elementi originaalreast. Seetõttu pidi ka peategelast ümbritsevat diegeetilist helimaailma asendama muusika, milles tuli  tihti appi keelpillidele lisatud puupillirühm eesotsas flöötide, fagottide ja  bassklarnetiga. Oiged, mida Allan Gray kuuleb,  ja tuuleiilid muutusid flöötide glissando’deks, klapiloginateks jne. Imetlesin seda, kui osavalt oli peategelase perspektiiv ja stseenis sisalduv dramaatiline pinge muusikasse edasi kandunud. Dramaatilisemaid hetki, nagu vampiirimüüt, mida Gray raamatust loeb, rõhutas timpani ühtlane ja aeglaselt korduv löök. Paralleelselt väikest monitorekraani ja partituuri jälgiva Kaspar Männi kindla käe all mängis Pärnu Linnaorkester laitmatus andumuses. Dialoogi puudumist asendas pealelugeja, kelle monotoonsus mõjus algul küll veidike võõritavalt. Kas proovis ta järgida filmi tegelaste samuti aeglast ja ehk unist rääkimisstiili? Ei tea; kahtlemata pole mitme eri soost tegelaste dialoogi skandeerimine ka kerge ülesanne. Pärast hetkelist võõritust harjus meel sellegagi ning lasi filmil end kanda.

Kaader Carl Theodor Dreyeri filmist „Vampiir”.

Publik, kes filmile igati kaasa elas, täitis kahjuks vaid pool saali. Oli selle põhjus siis pandeemia nakatumisnumbrite tõusulaine või tagasihoidlik turundus või natuke mõlemat. Et käesolev pandeemia on mõjutanud kinokülastuskultuuri, on teada asi. Voogedastusplatvormid, mis toovad kultuuri koju kätte, jätavad tagaplaanile ühiselt kogetud kinoelamuse. Nädal tagasi tõi Ameerika filmilavastaja Paul Thomas Anderson diskussioonis superkangelasfilmide kuuluvuse üle väärika kinokunsti valda välja ühe selle žanri plussi — need filmid toovad elamust ihkava publiku alati suure ekraani ette. Eestis, kus kinokultuur ja maailmakino tundmine on alati hell teema olnud, on hinnas iga üritus, kus suurelt ekraanilt kinoklassikat näidatakse. Rohkem võiks olla selliseid ettevõtmisi, mis näitaksid siinsele publikule, et ka selline saja aasta tagune nähtus nagu tummfilm on igati elujõuline kunstiliik. „Vampiiri” ettekanne pani need pildid kahtlemata elama.

 

Viited ja kommentaar:

¹ Eddie Cantor (1892–1964), USA koomik, näitleja, laulja ja laulukirjutaja, kes on tuntud ka rollidega  vodevillides, Broadway muusikalides ja hiljem filmides.

² Vampyr. — Wikipedia. — https://en.wikipedia.org/wiki/Vampyr

³ Silent film. — Wikipedia. — https://en.wikipedia.org/wiki/Silent_film

⁴ Sealsamas.