PERSONA GRATA HENELIIS NOTTON
Jaanuar, 2022
Heneliis Notton detsembris 2021.
Harri Rospu foto
Kas noorus on puue?
Sageli pöördutakse minu poole nii, et sina kui noor… ja siis ma mõtlen, et kui ma enam noor ei ole, kas siis keegi üldse mu poole pöördub. Puue see ei ole, pigem voorus. Lükkan pidevalt oma häid ideid edasi, sest miks ma seda praegu teen, kui tegelikult teeksin seda mõne aasta pärast palju paremini. Tajun väga hästi, et minus on veel palju toorest ja ka hästi mustvalget maailmapilti; võingi lahmida, esitada lõpuni mõtlemata mõtteid. Noor võib seda teha.
Lahmida siis ilma vastutustundeta?
Ma ei ole midagi teinud ilma vastutustundeta, pigem tunde pealt. Praegusel hetkel ütlen ma nii, aga on loomulik, et kahe kuu pärast mõtlen teisiti. Seda ma muidugi välja ei ütle, nii jääb vabadus mängimiseks. Noored ju ikka muutuvad. Kui oleksin 50-aastane ja töötanud teatrikriitikuna juba kolmkümmend aastat, siis ma ei saaks muutuda. Sina ju ei saaks midagi täiesti uut teha, midagi, mis ei ole üldse suhtes sellega, mida sa varem oled teinud. Mina saan. Tehes midagi täiesti suvalist, raiun mingit absurdset teemat, mida ma ise ka sada protsenti tõsiselt ei võta. Keegi ei mõtleks, et mis nüüd toimub, et ära pööranud või.
See ütleb ju maailma ja ka minu kohta nii mõndagi halba.
Jah, neid asju on palju, mis ütlevad maailma kohta halba. Kui väljakujunenud kunstnik-isiksus teeb oma järjekordse töö kuidagi teises võtmes, siis analüüsitakse seda pööret rohkem kui asja ennast. Vaadates meie põlvkonna esteetikat, olgu see siis meemi- või internetikultuur, on seal palju piiripealset huumorit. See jaburus ja absurdsus on isegi nii halb, et muutub juba naljakaks, või naljakas on see, et kellelegi on tulnud mõte üldse nii teha. Vanemad on öelnud, et noortekultuur on nagu mingi jauramine, tehakse asju niisama ja ilma põhjuseta. Mulle tundub, et tõsise näoga mängida saab ainult noorena.
No näe, küll oleks hea, kui ka väljakujunenud isiksused saaksid mängida. Maailma tekiks rohkem muutusi ja uut.
Ma ei tea… Siis ei saa ju kellelegi vastanduda. Kui mina olen nelikümmend, siis tulevad uued noored, kes mulle vastanduma hakkavad. Samas on mõned noored kohe nii targad, neil lihtsalt tuleb kohe hästi välja.
Ütle üks tark noor.
Oliver Issak. Ta on nii akadeemiline ja kaalutletud mõtlemisega. Tal on kõik paigas. Mina olen hästi impulsiivne, peas on kõik asjad laiali, alustan ühest asjast, vahepeal muudan viis korda meelt ja lõpetan hoopis millegi muuga. Kui noor siseneb kunstimaailma, hakkab ta kohe süsteemi vastu võitlema ja siis tuleb hetk, kui tabad ära, et ei peagi võitlema. Saab luua iseendale sobiva alternatiivse süsteemi. Kui pikemalt omaenda asjaga tegelda, märkavad teised sind peagi ja hakkavad sind pidama siis kas ohtlikuks või huvitavaks — see sunnib teisi sinu süsteemiga suhestuma. Minul isiklikult on praegu hea positsioon, mul on institutsiooni tugi olemas. Kanuti Gildi SAAL on platvorm, mis võimaldab teha oma asju, ilma et peaks inimestega võitlema.
Kellelegi ohuks olemine, mis sunnib sinuga suhestuma, on ju päris vastanduv meetod.
Vastandumine vastandumise pärast ei ole hea asi. See sunnib sind tegelema teiste asjaga. Parem on ikka enda asja ajada.
Mis see oht siis on?
Räägitakse, et noored ei loe ja noored ei tarbi kultuuri ja noored ei tee seda ja seda. Justkui noored oleksid kasvanud teistsuguses maailmas kui vanemad inimesed. Sageli küsitakse, et kuule sina, noor, anna nõu, kuidas tuua noori teatrisse, kuidas noori lugema panna. Ise teemasse süvenemata. Samas, midagi ei viitsita teha, muudkui arutletakse, et noored ei tarbi kultuuri samamoodi, nagu vanad seda teevad. No mida ma hakkan sellise jutuga peale?
Mõni klassikateos võib olla väga hea, aga ikkagi, ühel hetkel mul viskab üle, kui laval on jälle 50-aastane heteromees, kellel on identiteedikriis. Ma tegin üheksa-aastaselt endale Facebooki konto ja see tähendab, et mul on alati olnud platvorm, kus oma arvamust avaldada, teha videoid, hakata juutuuberiks. Nii on ka olemas vaatajaskond. Seal saab laikida ja kommenteerida, avaldada arvamust, olla aktiivselt maailmaga seotud. Teatris lähen ja kogen igavikulist teksti, mis kirjutati kakssada aastat tagasi, ja siis tõden, et jah, inimene on ikkagi seesama inimene. Sellest ju ei piisa.
No päris nii see ikka ei ole. Viimasel ajal on paljud traditsioonilised teatrid võtnud vaevaks tegelda tänapäevaste probleemidega, olgu selleks siis lähisuhtevägivald, koolikius või sõltuvusprobleemid.
No see on ju naljakas, kui 40-aastased onud teevad sellist teatrit. Tegijad ütlevad küll, et teevad noorte teemat, aga nad ju peegeldavad ainult seda, millised nemad olid 15-aastasena. Kui küsida neilt, kas noortega ka räägiti või kas protsessis oli päriselt lavastaja assistendiks teismeline, siis vastatakse, et ei, me mõtlesime oma peaga. Vaata kas või turundust. Teevad hoogsalt noortelavastusi, aga turundavad keskealistele. Selles on midagi tohutult naljakat. Natuke kurba ka. Kui on olemas noorteteater, siis võiks olla ka vanainimeste teater, kohe selline nimetus, mitte et kogu teater on vanainimeste oma. Näiteks mentorlussuhet nähakse nii, et vanem inimene nõustab noort inimest. Miks ei võiks olla ka vastupidi?
Mõtlesin, et miks võttis Priit Raud minu, 19-aastase ilma hariduseta noore Kanuti Gildi SAALi tööle. Priit küsib pidevalt minu käest sotsiaalmeedia kohta, ta üritab aru saada. Minu arvamuse taga ei ole kogemustepagasit, aga ta siiski üritab kohaneda minu maailmaga. Kõik see jutt, et noored on hukas, tuleb ju sellest, et nad on kasvanud vanemate kujundatud maailmas. Me oleme kohanenud. Kui sa annad mulle juba viieaastasena nutitelefoni kätte, siis ei ole see minu süü, et ma 15-aastasena selline olen. Ühel hetkel on minu põlvkond keskealine ja siis peavad vanemad hakkama meiega kohanema. Suhted toimuvad ju alati mitmesuunaliselt. Mõtle, kui imelik oleks teha 18-aastastega lavastust 80-aastastest vanainimestest, sealjuures teemat uurimata ja nendega rääkimata. Lihtsalt üritame nendest kirjutada ja seda lavastada. See võiks tegelikult päris põnev olla.
Miks sa valisid kirjutamise?
See oli kõige ligipääsetavam kunstivorm. Noorena üritasin hullult ka muud. Tahtsin minna teatrisse lavastaja assistendiks või praktikandiks. Olin 15-aastane, ilmselgelt ei võtnud mind keegi tõsiselt. Tundus, et kui sa pole lavakas käinud, siis sa pole mitte keegi. No kui ma olen viisteist, siis ei lasta mind ju ülikooli! Olen käinud kolm kuud Tartu Ülikoolis teatriteooriat õppimas, aga see ei olnud mulle, ma tahtsin rohkem reaalselt asju teha. Nüüd olen mõelnud, et tahaks rohkem teada lavastusdramaturgiast.
Sa said näidendivõistlusel eripreemia näidendi „Emesis” eest just noortepärase lähenemise tõttu.
Mul polnud plaanis kirjutada noortenäidendit. Juba see sõna kõlab halvasti, nagu oleks tegemist mängunäidendiga. Ma ju ei oska kirjutada 40-aastastest realistlikult, võin neid mõista ja ette kujutada. Noorte maailm, mida mina tean, on ju ka päris maailm. See on päris näidend. Žürii tõi välja, et minu näidendis kasutati slängi, aga see on ju loomulik noorte keel. Ma ei mõelnud selle peale üldse, see ongi minu keel. Minu meelest illustreerib see asjaolu, et vanemad inimesed ei taju noorte maailma. Kriitika oli ka selline, et tegemist on hästi eksperimentaalse näidendiga. No ei olnud. Täiesti tavaline näidend oli. See panigi mind mõtlema, et eesti näitekirjandus on nagu nõukaaegne õunamahlamasin. Ma ei viitsi seda õunamahla kogu aeg juua.
Milliseid muutusi sina soovid eesti teatrimaastikul näha?
No muutumine muutumise pärast on ju jama. Ma lihtsalt mõtlen, et kust kõik otsused pärinevad. Mida võetakse repertuaari, milliste inimestega tehakse koostööd, kust nad otsivad neid inimesi. Kui oled näiteks välismaal õppinud professionaal, oled ikkagi autsaider. Isegi kui sul on tavalised, traditsioonilise teatri mõtted. Või näiteks see, et Tõnis Niinemets on esimene TÜ Viljandi kultuuriakadeemia lõpetanud näitleja Draamateatris.
Kuule, see asi töötab ju mõlemat pidi. Kanutis ei näe ma ka eriti lavaka lõpetajaid. See kõik sõltub ikkagi mõttemaailmade sarnasusest või erinevusest.
Muidugi, aga näiteks mulle hakati pärast näidendivõistluse preemiat rääkima, et mine lavakasse, saad seda süsteemi seestpoolt muuta. Aga miks mina pean seda muutma? Ma tahan õppida. Ma võitlesin oma võitlused gümnaasiumi ajal juba ära, enam ei jaksa mässata. Nüüd ma mõtlen, et olen põhimõtte pärast kümme aastat ilma ülikoolita. Tahan lihtsalt vaadata, et mis siis nii halba juhtub. Kureerin ise oma õpet. No ja kui siis lähen ülikooli, siis hoopis skulptuuri õppima. Kuigi ma lähenen tekstile alati vormi kaudu, siis ikkagi võiks õppida midagi, mis pole otseselt see, mida ma tavapäraselt teen. Või helistan ise õppejõududele, joome kohvi ja räägime asjast. Või sahmerdan ennast projektidesse, mis annavad täpselt neid teadmisi, mida ma tahan.
Mis sinu tööülesanne Kanuti Gildi SAALis täpselt on?
Priit ütles, et minu põhiline ülesanne on olla noor. Ma kirjutan tekste lavastuste kohta ja ka sotsiaalmeedia on minu asi. Iga lavastus nõuab erinevat suhtumist ja stiili. Mind huvitab, milliseid alternatiive on töövormile, kus kunstnik, töötades võib-olla hoopis teises meediumis kui tekst, peab juba protsessi keskel kirjutama lõplikku tulemust selgitava teksti. Kas ja miks peab see üldse tekst olema? Mis rolli me tekstil näeme? Meil on Kirjanike Liit, aga see ei tundu organisatsioonina, kes küsiks pidevalt küsimusi tekstist mõtlemise kohta. Samas suudan ma oma peas eristada turundusteksti ja kunstilist teksti. Ega ma ei jaksaks kogu aeg kunsti ka teha. Iga tavaline töö toob uusi ideid ja mõtteid. Kas see abstraktne tekst on ikka see, mis pileteid müüb? Ei ole ju. Paremini müüb kunstniku nimi või pildimaterjal. Kõik toimub kunstnikuga koostöös.
Miks kirjanduse ja filosoofiaga tegelevad inimesed ei armasta teatrit?
Ma ei tea, mulle teater meeldib. Äkki ma siis ei ole kirjandusinimene. Minu esimene huvi oli teater, tekst tuli iseenesest välja. Just elavus ja voolavus, mis on teatri põhiomadused, on mulle olulised ka teksti puhul. Tekst ei pea olema lõplik. Me teeme eˉlektroni taskuhäälingut, kus mina, Oliver Issak ja Alissija-Elisabet Jevtjukova tõlgime erinevaid kultuurisündmusi. Esimeseks tegin raamatuarvustuse, just lugeja poolt vaadatuna. Lugemine on tohutult intiimne ja aeglane tegevus. Täiesti vastupidine teatrile. Seal on korraga kõik intensiivselt olemas. Lindistasin oma seisundeid erinevatel hetkedel; märkasin, kuidas olen hakanud peategelase elu elama. Taskuhäälingus on jutt palju voolavam, teksti kirjutades on kõik palju kontsentreeritum ja selgem. Teatriarvustusi, mis analüüsivad teost, mida ma pole näinud, ei viitsi ma ka lugeda, sest need tekstid ei ole iseseisvalt energeetilised. Samas, „Teatrivahti” kuulan hoolega, isegi kui ma ei tea, millest on jutt. Kaasaloov kriitika, mis loob nähtu põhjal uue teose, on samuti põnev.
Sinu üheks ülesandeks Kanutis on ka veebiajakirja Magasin tegemine?
Juba enne, kui Kanutisse tulin, mõtlesin, et jube lahe oleks olla Magasini peatoimetaja. Oleme seda arutanud, aga hetkel tundub see imelik. Muidugi suudan ma oma peas eraldada enda ja maja, kus ma töötan. Oleks põnev olla kriitiline selle maja suhtes, kus ma töötan, aga ikkagi ei saa ma töötajana seda ajakirja kujundada. Kui ma olen majakriitiline, siis olen ju ka enesekriitiline. Töötajana võtan ma kriitika omaks ja püüan asja muuta; minu asi ei ole maja väljastpoolt peegeldada. Pealegi ei ole ma ainuke lahe noor. Las teised teevad ka.
Heneliis Notton detsembris 2021.
Harri Rospu foto
Vestelnud KAJA KANN
