VASTAB CHARLES LLOYD

IMMO MIHKELSON

Üks heli, üks Charles Lloyd

 

      Aprillis 2013 andis legendi staatusse tõusnud Ameerika saksofonist Tallinnas oma neljanda kontserdi. Peaaegu nelikümmend kuus aastat varem oli Charles Lloydi grupi kontsert viinud Tallinna rahvusvahelise džässifestivali maailmakaardile.

      Päev enne „Jazzkaare” kontserti istusime vanalinna vaikses hotellitoas ja vana mees rääkis, mida muusika on temaga teinud ja mida tema muusikaga teeb.

 

      Millisena teie tajute muusikas olemist? On see isiklik eneseväljendus või on tegemist n-ö suures helide reservuaaris osalemisega?

      Selleks, mida teeme meie, muusikud ja kunstnikud, on elupikkune ettevalmistus. Sa oled alati õpilane. Kuid ma arvan, et indiviid on väga tähtis. Ta toob helikogumisse oma universumi ja kosmoloogia. Ja siis mängime koos üksusena. Minu puhul nagu mu praegune New Quartet.

      Me aitame üksteist. Igal õhtul, kui mängime. See, mis toimub, on väga tundlik täppishäälestumine. Sul peab olema fookus ja selge visioon. Peab olema midagi öelda ning lisaks muule on vaja, et leiduks võimalus seda väljendada.

      Nii on minu jaoks mängimise ajal kõik alati uus ja teistsugune. Sarnane sellega, kui projekteerija alustab millegi täiesti uue kavandamist. See on praeguses hetkes loomine. Meil on küll palad, mida mängime, kuid nende vorm on orgaaniline, mis võimaldab ka orgaanilist väljendust. Need lood ei ole ühelgi kontserdil samasugused. Me püüdleme kõige kõrgemate kvaliteedistandardite poole, et tekiks muusika, mis inspireeriks meid ja lohutaks, — et muusikas elamine looks otsekui ühe teise universumi, parema kui see, milles me elame. Ja kui selle juures on kuulaja, siis individuaalsus, mis kaasneb meiega, puudutab tema oma. Võib toimuda liitumine, kus üks personaalne tõde muutub universaalseks tõeks.

 

      Kasutate sõna „meie” selle protsessi kirjeldamisel sagedamini kui „mina”. Seesugune rõhutus paistab teile oluline.

      Ma ei mängi muusikat üksi. Koos minuga on teised ja me jagame vaimset kogemust. Me kõik oleme hinged ühel inimlikul rännakul. Muusikud, kes tulevad minuga koos mängima, soovivad selles punktis olla. Ja siis asume meie koos teele vaibal, mis tegelikult on võluvaip. Me reisime koos ja hoolitseme üksteise eest. Siis esineme ja peame üksteisel silma peal ka mängimise ajal. Selle kohta on kohane kasutada sõnu „demokraatia” ja „harmoonia”. Me ei aseta oma ego muusikast ettepoole. Me teenime muusikat. Muusika on püha.

 

      Kas te oma pika elu jooksul olete seda suhet kogu aeg tajunud sellisena, nagu äsja kirjeldasite?

      Olen alati selle poole püüelnud. Olen unistaja, kelle unistused on suuremad kui mälestused. Ma otsin mingit kõrgemat tsooni, otsin praegusest hetkest värskust ja võimalusi transformeerida muusika millekski, mis kaarduks katuseharja taha. Igaüks meie orkestrist on rajanud katusele treppe. Me ei sikuta ennast selle harjani mingite kemikaalide abil. Pigem käib see budistliku mõtteviisi sarnaselt, et sa teed tööd ja kõrvaldad takistused, et ilmneda saaks puhas väljendus.

      Kui sa nõnda elad, siis peaks sinu väljendus muutuma üha sügavamaks. Sa õpid kogetust midagi, sa elad kaasa, oled inimolendina inimlik ja lahke. Ma armastan inimlikkust ja sooviksin väga, et me kõik suudaksime kerkida oma potentsiaalini.

      Minu puhul — olles muusikategija on mul kohustus. Enne meid on olnud palju neid, kes on teinud ilusat muusikat. Me oleme neile võlgu ja nemad lootsid meie peale, et jätkates vabaduse ja imelisuse laulu laulmist, astuksime meie neile õlgadele.

      Kui ma ütlen imelise ja vabaduse, siis mõtlen selle all seda sügavat inspiratsiooni, mis võib… Näiteks, kui hakkame mängima kontserti, oleme kõik, mina samuti, närvis. Aga kohe, kui oleme alustanud, saame otsekui kokku. Sest tegelikult otsime iseennast ja muusika aitab leida.

      Aeg kaotab tähenduse. Seal on alati „praegu”. Ning kui sa tahad elada „praegu” ja harjutad seda, isegi lennujaamades ja igapäevase elu igavates ja tüütutes olukordades, pead sa kuidagi leidma võimaluse, et niisugused situatsioonid ei varjutaks sinu olemist, sinu sisemist valgust.

      Tegelikult oleme me anumad, millegi kandjad. Igas linnas, kus mul on kontsert, teen ma väikese jalutuskäigu, et tajuda võnkeid õhus. Ja hiljem laval kanduvad need ka muusikasse, mida me mängime.

 

      Enne meie kohtumist jalutasite Tallinna vanalinnas. Millised on tänased muljed?

      Ma olen siin olnud kolm korda, nüüd on neljas, ning kõik need on erinevad mälestused ja muljed. Näiteks täna on mul väga hea tunne. Eile Helsingis ei olnud. Mul on praegu teine meeleolu. Selles on midagi niisugust, mille üle mul puudub kontroll.

      Üldiselt olen ma üpris tõrges andma intervjuusid, sest ma ei tea ette, milline tunne mind rääkides valdab. Ma pelgan ütelda midagi niisugust, mis pole kooskõlas mu loomusega. Näiteks ei pea ma ennast meelelahutajaks. Ma mõtlen oma muusikast kui kunstist, millel on vaimne liikumapanev jõud.

      Olen kogu elu olnud muusikast purjus. Ning põhjus, miks see ikka veel kestab, on see, et muusikal on midagi mulle õpetada. Ma saan väljendada asju, mis puudutavad südant otse. Minu sõnad seda ei pruugi suuta. Nad tähendavad erinevatele inimestele erinevaid asju, sest sõltub kuulajast, mida ta nendest vastu võtab.

      Kui olin noor mees, arvasin, et tean palju. Praegu tean järjest vähem. Kuid mida tühjemaks ma saan, seda enam täitub minu anum millegi niisugusega, mis aitab muusikat teha. Olen selle pärast väga tänulik. Seda tänulikkust ma teeningi muusikaga. See on ilus.

 

      Mainisite noorusaega. Kas mäletate päris algust? Milline on teie esimene mälestus muusikast?

      Ma kasvasin Memphises. Selle linna tänavatel kõlas rikas muusikatraditsioon. Muusika kostis sõna otseses mõttes majadest tänavale. Sa võisid ringi kõndides kuulda Duke Ellingtoni, Bessie Smithi, Billie Holidayd, Lester Youngi või Charlie Parkerit ja Howlin’ Wolfi. Bluusi oli palju, Muddy Waters oli seal ja Johnny Ace. Nii mõnegagi neist sain ma koos mängida.

      Muusika ümbritses mind juba väga noorest east saadik. Peale selle olin lapsena omamoodi filosoof. Mäletan, et kolme või neljasena juurdlesin selle üle, miks inimesed ei saa omavahel läbi ja miks käib planeedil lakkamatu võimuvõitlus. Püüdsin välja nuputada, kuidas maailma paremaks muuta. Lahendus koitis helides. Muusika pakkus tröösti. Tundsin ennast üksildasena ja muusika kergitas vaimu.

      Mu vanemad läksid varakult lahku ja ema jättis mind sageli sugulaste juurde. Nii kasvasingi üksildase lapsena. Kuid mul oli muusika. Kuidagi ilmnes mulle, et pean ennast armastama, kuna maailmas mu ümber oli nii palju segadust ja tasakaalutust. Minus kasvas veendumus, et saan hakkama siis, kui järgin oma rada.

      Muusika oli minuga. Kõigepealt hakkasin laulma. Mul polnud küll kuigi hea lauluhääl, kuid laulsin palju. Praegugi laulan vahel. Seejärel sain saksofoni ja see oli minu tšello…

      Saksofoniga sain kõnelda oma keeles. See oli universaalne keel, mis tuli minust, minu isiklikust loost. Ja kui muusik räägib seda tõe ja armastusega, saab sellest ka sinu lugu. Sest heli läheb inimese sisse ja puudutab südant otse.

      Graatsia tuul puhub kogu aeg. Meie ülesanne on hoida purjed üleval, et püüda seda tuult ja purjetada ümber maailma. Sa võid saada mida iganes. Pead maksma vaid hinna.

      Minu algus muusikas ei olnud kannustatud kuulsuse- ja rikkuseihast. Ma lihtsalt armastasin muusikat. Armastan tänase päevani.

      Ma ei tunne seda mehaanikat, kuidas on paigas minu kontserdigraafik või rahaasjad. Minu ümber on inimesed, kes siiralt nendest asjadest hoolivad ja hindavad seda, mida ma teen. Muusikud, kellega koos mängin, usaldavad mind. Nad on küll märksa nooremad — kolmekümnendates —, kuid nad tahavad tulla kaasa ja minuga koos teenida.

      Mulle on see ikkagi kui teenistuses olemine. Me tuleme teie linna ja tahame tuua häid uudiseid.

 

      Ütlesite, et olite üksildane laps. Kuid muusikasse te mitte ei põgenenud ega otsinud lohutust, vaid teie selgitusest ilmneb, et pigem järgisite helide kutset. Kas nii?

      Jah, mind valiti välja.

 

      Miks te tšellot mainisite?

      Kui sain vanemaks ja läksin konservatooriumi muusikat õppima, oli mu lemmikinstrumendiks hääl. On praegugi. Aga alles siis, kui ma kuulsin seal tšellot, mõistsin, mida tenorsaksofon minu jaoks esindab.

      Kindel, et oleksin tšellomängija, kui sündinuksin Leipzigis või Viinis. Kuid minu keskkond seal sügavas Lõunas oli rassism, alandused ja igasugused hullud poliitikad. Saksofon oli minu tšello. See oli kui midagi maavälist, minu hääle pikendus, vaskpill, millest hingeõhk käis läbi. Võibolla üks väga otsene laulmise moodus.

      Tšellot mängides laulad sa oma hingega. Prana tuleb läbi — elujõud.

      Kui ma räägin oma lapsepõlvest, siis tunnen veel praegugi, et see väike poiss Charles juunior on minus ikka veel alles. Ta on nagu mu palvemaja, õnnistatud sakrament. Tema suudab minna ja ravida, õnnistada maailma. Ning mina olen otsekui kest tema ümber, et teda hoida. Lastes tal aeg-ajalt välja tulla ning inimestele laulda. See on minu saladus. Nii tunnetan mina neid asju.

      Ma ei hooli vanusest. Mul ei ole polaarsusi… oh, ärge mõistke mind valesti, alles eile ärritasid mind Helsingis mõned asjad ning ma pean möönma, et mitte alati ei püsi ma tasakaalus. Kuid Charles juunior püsib. Mulle meeldib tarkus ja pehmus ja selgus ja armastus ja tõde, mis temas on.

 

      Nooruses mängisite palju ka meelelahutuslikku muusikat. Raha, tuntus ja glamuur. See on rada, mida mööda on kerge minna. Kuidas te sellest endas võitu saite?

      Kui olin noor ja mul oli varakult edu, siis tahtis muusikatööstus teha minust toote.

      Kvartetiga, kuhu kuulusid Keith Jarrett, Jack DeJohnette ja Cecil McBee, reisisime palju ringi ja olime popid. Meie Montreux’ kontserdist tehtud plaat „Forest Flower” oli väga menukas.

      Ärimehed ütlesid, et ma ei peaks muusikaga minema liiga kaugele. Nad tahtsid, et ma mahuksin valemi sisse ning lausuksin tõde alati täpselt samade sõnadega ja õhtust õhtusse samal moel. Just seda ma ei suutnud, sest see mind ei huvitanud. See poleks vastanud Charles juuniori soovidele. Tema poleks nii teinud.

      Lõpuks muutus see väga häirivaks. Hakkasin ravimeid võtma, et ümbritsevaga toime tulla. Ning see läks vastuollu mu seesmise teadvusega.

      Tekkis olukord, kus ma oleksin sellisel viisil jõudnud katusele kiiremini, kuid mul polnud redelit ning üles jõudnuna oleksin kindlasti alla kukkunud. Selles punktis jooksin vastu seina. See mõjutas nii minu muusikat kui ka sisemist elu. See omakorda sundis Charles juuniori taanduma.

      Siis ma otsustasingi maapakku minna ja eemalduda muusikaärist, elada lihtsat elu, omaette. Ma tahtsin õppida puhastuma ja redeleid ehitama. Mul oli soov kõrgele kerkida ilma ravimiteta, eirata piiranguid, mida olin kogenud.

      Ma lugesin palju. Tutvusin kõigi olulisemate õpetustega, kuidas läbida oma elu. Tahtsin leida valgustatuid, neid, kes teadsid teed. Sest ümberringi paljud upuvad ja need, kes väidavad, et päästavad uppujaid, ei oska ise ujuda. Nagu pimedad juhiksid pimedaid. Ma hakkasin tajuma niisugust maailma häälestust, mis ei soodustanud ei minu ega minu kuulajate heaolu. Sest mina tahan kuulajaid endaga kaasa võtta, ma soovin, et ka nendel oleksid kõrgemad püüdlused.

      Asi pole ju minus. Asi on teenimises ja meis kõigis.

      Vahel olen ma mõtelnud, et ehk peaksin naasma sellise eluviisi juurde, mis mul oli pärast esimest eraldumist — Big Sur, Põhja-Californias, metsade keskel, kus lähim naaber oli paari kilomeetri kaugusel. Ma ei pidanud kellegagi kokku puutuma. Olin peegli ees üksnes iseenda vigadega.

      Mul on plaat „Mirror”, mis samuti väljendab mõtet, et alati näen ma peeglist oma puudusi.

      Ma tahan kasvada. Tahan vabastada ennast klaaspärlimängude ja kasutu info koormast. Meie oleme siin kõigest möödujad. See koht siin ei pruugi olla kodu. See võib olla pigem kool või kooliõu.

      Mul on juba meelest läinud küsimus, mis minus selle mõttejooksu vallandas. Mis oli küsimus?

 

      Teie esimene mälestus muusikast?

      Muusika on nagu minu keel, minu olemus — ma olen loomu poolest muusik. See pole minu elukutse, ma ei tee seda raha pärast.

      See võib olla ka põhjus, miks mulle ei meeldi intervjuud ja muu, millel on ettearvatav vorm. Täna on sellega okei, kuid näiteks eile polnud. Ja mul tuli anda kolm intervjuud.

      Inimesed, kes küsimusi esitasid, tegid seda parimate kavatsustega. Mina olin nagu sõdalane, kes pidi selle olukorraga võitlema. Sest mul oli sellel päeval kontsert ning küsimused sekkusid ettevalmistusse. Miski peab kogunema enne, kui asjad hoo sisse võtavad.

      Mul võib lavale minnes olla küll lugude järjekord, kuid üldises mõttes plaan puudub. Kui me mängime, siis hakkab midagi juhtuma nii meie endi kui ka publikuga. Mingi võnge, miski koguneb. Inimesed hakkavad leidma sind ja sina neid.

      Me võime seesuguse alkeemia üle arutleda, kuid ta on nähtamatu ja tabamatu. See on suhtlus. Pole tähtis, mis nimega sa seda nimetad, kuid lõpuks on ta ikkagi seesama vabadus ja ime, mida ma hakkasin otsima juba lapseeas.

      Kõik tajuvad seda, isegi kui nad ei tea. Me tuleme siia maailma ja see maailm hüpnotiseerib meid, paneb jänesena labürintides ning rägastikes üles-alla jooksma. Mina tahan sellest vaba olla. Muusikas sünnib midagi niisugust, mis valgustab meid teadmisega, et eksisteerib võimalus ärkvelolekuks ja et midagi haruldast võib juhtuda. Igaüks meist võib seda kogeda.

      Aga miks me siis kordame elu läbides ikka neidsamu vigu? Ma näen seda enda juures. Charles juunior näeb neid ja viibutab sõrme.

      Sellel on mingi seos loovusega. Loovus on aga impulss, mis on pärit puhtusest. Sellest lähtub ka vastus küsimusele, millest see kõik kunagi algas ja kuidas arenes; mida edu minuga tegi ja miks ma olen praegu siin.

      See, mida me grupina teeme, on viinud mind tõdemuseni, et ükskõik kuhu see välja ei viiks, tahan ma olla vaba. Minu uusim album „Hagar’s Song” on lugu mu vanavanavanaemast, kes kümnesena võeti vanemate käest Mississipis, viidi Tennesseesse ja müüdi 300 dollari eest orjaks. Peremehest jäi ta juba lapsena rasedaks ning omanik andis ta sellisena oma tütrele pulmakingiks, kes sai endale nõnda ka õe.

      See on nii jabur. See juhtus XIX sajandi algusaastatel Ameerikas.

      Ma laulan talle ja tema järeltulijatele. Segades sellesse Ellingtoni, Gershwini, Strayhorni ja teisi — ilusaid Ameerika viise, mis lõimedena kuuluvad samasse kangasse.

      Mul on kahju, et ma ei oska endasse puutuvat selgitada lihtsalt ja mõne sõnaga. Kogu oma elu olen otsinud üht heli, mis väljendaks kõike. Pärast seda võiksin hõlmad kinni tõmmata, tagasi metsa üksindusse minna ja lugeda asi lõpetatuks. Ma usun, et olen seda heli oma meeltes kuulnud, kuid mitte kunagi reaalselt. Ma tean, mis see heli on. See ühendaks terve maailma. Kuid mulle pole veel antud seda kuuldavale tuua. Olen ikka veel õpilane.

 

      Aga te loodate, et see varsti juhtub?

      „Lootma” pole õige sõna. Ma püüdlen selle heli poole. Ning aastaid on muusikud ikka ja jälle tulnud, et koos minuga seda eesmärki teenida. Suurepärased muusikud.

 

      Mul jäi teie eelnevast jutust mulje, et just siis, kui te 1967. aastal külastasite esimest korda Tallinna ja andsite oma kvartetiga suurepärase kontserdi, oli teie loomingulises elus väga segane periood. Pind hakkas jalge alt kaduma. Kas oli nii?

      Kas teate, kuidas mind siia kutsuti? Mitte ametnikud ei kutsunud, vaid muusikaarmastajad. Ma pole päris kindel, kuid mul on meeles, nagu oleks üks neist olnud teadlane ja teine kunstnik.

      Kuna ma mängisin mitu korda Skandinaavias ja kontsertidest tehti ka ülekandeid, olid nad mu muusikat kuulnud raadiost. Muusika liigutas neid ja nad kutsusid mind.

      Parajasti oli käimas Vietnami sõda — vabandust, et ma kaldun sellega teemast kõrvale, kuid segadus maailmas oli üks asi, mis minus endas segadust juurde tekitas. Ma võtsin ravimeid ja kõike oli liiga palju. Liiga palju inimesi, liiga palju suhtlemist ja sündmusi.

      Mina sattusin suure edu kiirteele varakult. Kui sa oled kuulus… Indias on üks selline ploom, mis näeb välja nagu isuäratav puuvili. Aga kui sa seda süüa üritad, võid oma hambad ära murda.

      Üks sõber seletas mulle seda nii: teie, kutid, olete nagu poksibisnises. Kui toimub matš, siis kõige tähtsusetum kuju on võitleja areenil. Masinavärk on tähtis. Ja need, kes selle ümber.

 

      Millistel asjaoludel te suurde muusikasse tagasi tulite?

      Pärast masina vastu põrkamist tõmbusin tagasi ja läksin metsa elama. Muusikasse tagasi tulnud, olin ma märksa parem inimene. Kuid ma ei kavatsenud kunagi tagasi tulla. See pisike prantslane Michel Petrucciani, kes nüüd on lahkunud, külastas mind. Ta oli suurepärane pianist ja tal õnnestus mind kuidagi endaga lavale meelitada.

      Kui olin noor, sain alati vanematelt muusikutelt abi ja nõuandeid. Nii on see kogu aeg olnud, et vanem põlvkond toetab noori. Ning mulle langes osaks au viia Petrucciani „ümbermaailmareisile”. Me mängisime paar aastat maailma eri paigus. Ma hülgasin oma erakuelu.

      Just siis tõdesin, et olin õigel ajal tagasi tõmbunud. Enne, kui oleks olnud liiga hilja. Nüüd oli mul jätkates uus šanss tõusta kõrgemale, jäädes alandlikuks, sest ma teadsin, et muusikaanne on kingitus. Tähtis oli, et kuuldavaks saaks tõeline asi, mitte nutikalt pakendatud võrgutav toode.

 

      Nii et kõiges on „süüdi” Michel Petrucciani?

      Tema seda ei teinud. Tema oli instrument.

      Olin kogu metsas oldud aja õppinud. Lugesin vanu tekste ja mängisin saksofoni — puude all. Alguses igatsesin küll publiku aplause, kuid see ei olnud tegelik mind käivitav jõud.

      Lugesin üht vana hindu teksti Milarepalt. Hiina kindral tuli kloostrisse ja hakkas munki tapma. Jõudis, mõõk käes, ühe mungani ja küsis: „Kas sa tead, kes ma olen?” Munk vastu: „Aga kas sina tead, kes mina olen?”

      Kindral imestunult vastu: „Mina olen mees, kes võib ühe löögiga sul pea otsast raiuda.”

      Munk: „Mina olen mees, kes siin istub ja kelle silm ka ei pilgu.”

      Iva on selles, et kindral võis oma armeega alistada tuhandeid armeesid tuhandeid kordi, kuid üks mees võis teda ennast võita ühe korra. Kumb on siis tugevam?

      Sellise kooli tegin ma vanu tekste uurides läbi.

 

      Selle taustal on suisa imelik, et te muusikaärisse siiski tagasi tulite.

      Kui olin Michel Petruccianiga paar aastat ringi reisinud, tulin koju ja jäin raskesti haigeks. Arvasin, et ma suren.

      Mul oli varem avastamata kaasasündinud tervisehäire ning mulle tehti raske operatsioon. Jätsin mõttes eluga hüvasti. Aga kui ma siiski paranesin, pühendasin end traditsioonile, millest ma olin pärit — muusika teenimisele.

 

      Seda nimetatakse suureks pöördepunktiks ühe inimese elus.

      Mina seda kuidagi ei nimetanud. Aga kui see minuga juhtus, siis tõdesin, et just seda pean ma oma elus tegema.

      Kui mõelda niisugustele suurtele loojatele nagu Duke Ellington, Thelonious Monk või Charlie Parker, siis nemad mängisid püha muusikat. Nad olid millegi sama suure arhitektid nagu Johann Sebastian Bach või Skrjabin või Chopin või Brahms. See on kõrge energiaga loovimpulss.

      Ma pean silmas seda, et kui sa usud sellesse, mida teed, siis tullakse sulle vastu. Kui sul on midagi ütelda. Kui sa oled õnnistatud hea õpetajaga ja kui sul on vahendid ütlemiseks. Ja rahu.

      Ilma rahuta pole mingit õitsengut. Juba noore mehena nägin, kuidas koos rahaga tuli minu juurde mitu kihti segadusi, hulk rämpsu, mis oli vastuolus sellega, mida sa tegid, kes sa tahtsid olla. Selle eest ma eraldatusse taandusingi, arvates, et ma enam kunagi ei lähe sinna tagasi.

 

      See teie lugu segadusse sattumise, puhtuse ja rahu otsinguga, taandumise ja siis naasmisega on pisut sarnane Arvo Pärdi looga.

      Kas tõesti? Ma ei tea tema lugu. Aga ma arvan, et siin ei ole midagi uut. Ei ole Arvo Pärdi või Charles Lloydi isiklik probleem, vaid tegemist on tingimustega pärast teatud ruumi jõudmist. See võib juhtuda meie kõigiga.

      Kui ma olin pikka aega olnud omaette, ja pärast kontserte Petruccianiga, ning pärast surmaga silmitsi seismist 1986. aastal, juhtus omapärane asi. Pinge kadus. Ei olnud enam tähtis minevik või tulevik, ma lihtsalt hingasin ja otsekui jälgisin seda kõrvalt.

      Elus on inimestel kogu aeg mingid tähtajad ja teemad. Minul enam ei olnud. Kui tulid pakkumised veel siin ja seal esineda, ütlesin ma jah.

      Mind tutvustati ühele muusikaärimehele, kes väidetavalt oli minu muusika fänn. Ta ütles: „Sa oled nüüd tagasi. Aga sa pead alustama järjekorra lõpust.”

      Mina vastu: „Mul on teemant, mida olen hoolikalt lihvinud ja mida mul noore mehena veel polnud.”

      Tema: „Ma ütlen sulle midagi. Muusika on vaid kümme protsenti kõigest selles äris. Väike osa.”

      Mina: „Siis pole see areen minu jaoks.”

      Varsti pärast seda ütles üks sõber, et ma peaksin salvestama ECMile. Suurtel plaadifirmadel olid orjastavad lepingud ja ideed, kuidas asjad peaksid toimima. ECM on küll väike firma, kuid nad on muusikutega ausad, selgitas mu sõber, kes ise töötas muusikaäris.

      Ma ei teadnud ECMist eriti midagi, olin 1970-ndatel, mil Manfred Eicher oma kompaniiga alustas, eemal. Aga mulle öeldi, et tema eeskujud olid Miles Davis ja minu 1960-ndate grupp, kus mängisid Keith Jarrett ja Jack DeJohnette.

      Kui ma sain vastuse, et ECM on huvitatud minu plaadi välja andmisest, saadeti mulle leping. Seal oli vaid kaks lehekülge. Ühel oli kirjas umbes see, et sina salvestad ja teed seda mida sina teed ning meie salvestame, anname välja ja teeme, mida meie peame tegema. Ning siis jagame saadud tulu. Ning me jätkame koostööd nii kaua, kui mõlemad pooled seda soovivad.

      Nad rääkisid minu keeles.

      Nüüd on see väldanud juba peaaegu kakskümmend viis aastat. See teema kerkis üksnes selle pärast, et mainisite Arvo Pärdi nime. Ma arvan, et tema puhul on sarnase impulsi avaldumised teistsugused.

      Manfredi puhul on huvitav veel see, et ta tahab alati produtsendina sekkuda salvestamise protsessi. Kuid meie koostöö jõudis ühel hetkel punkti, kus ma tahtsin ise oma kõla üle otsustada. Ning ta laskis sellel sündida. Ma tahan, et ma kõlaksin plaadil sellisena, nagu ma ise seda endas kuulen.

      See on minu laev ja mul on tunne, et suudan seda juhtida. See laev ei sõida fossiilkütusega, vaid päike ja vaim sõidutavad seda ning ma arvan, et see on hea.

Minu sõnum muusikas on palve sarnane. Selles on nii uurimise vaimu kui kontsentratsiooni. Olen märganud, et minu kontserdikavad kalduvad esinemiskohast sõltumata olema nagu lihtne roog, mis on rikkalikult mitmekesine — keerukalt lihtne.

      Olen juba seitsmekümne viie aastane ja ikka veel heliotsija.

 

      Vestelnud ja tõlkinud IMMO MIHKELSON

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon