TÄIUS
Veebruar, 2022Ütles õpetaja: Mida te tahate, et ma teile õpetaksin?
Vastasid õpilased: Õpeta meid kuud vaatama, nagu sina vaatad.
Ütles õpetaja: Kuuskümmend aastat olen õppinud võtteid ja viise, kuidas kuud vaadata, ja ikka jääb ta mul mõnel etendusel nägemata. Miks tahate vaevata endid, et näha võõrast kuud?
Ütles Utaemon: Tuul tõukab pilve eest, et kuu saaks särada. Õpeta mind tuult kutsuma.
Ütles õpetaja: Täna õhtul lähed sa minu asemel lavale.
Kabuki kroonikad (Genroku 1720. a)
Meie aeg oma avalikkuses, võrdõiguslikkuses, tasapinnalises kõiketeadmises ja täielikus oskamatuses saladusi luua ning neid ka hoida ei vaja näitlejat — niikuinii on kõik näha!
T. S.
Tere päevast, Kallis Sõber, sel õnnistatud jõuluajal!
Eks ole muidugi kõik ajad õnnistatud ikka ja alati, paraku annab õnnistuse äratundmiseks harva mahti inimese ahnus ja hirm ja igatsus veidikenegi haljama oksa järele, sealt juba haljama tüve järele, et lõpuks jõuda igavesti haljasse metsa vaid selleks, et seal täiest kõrist karjuda: SEE ON MINU OMA!!!, nõnda kaua, kuni hääl ära. Oksad, tüved ja metsad on ilusad niikuinii, aga mis tähtsust sel ilul, kui tal omanikku pole? Kui ei saagi hinnangut anda ega selle üle lõputult arutleda? Kui kõik on — lihtsalt — täiuslik?!
Vaatasin täna hommikul ei tea mitmendat korda suurepärast dokumentaali kunstiakadeemia professorist akadeemik Anu Rauast. („Anu Raud. Pärand”. Kui oled näinud, siis vabanda mind ja vaata uuesti. Kui pole näinud, siis vaata kindlasti.) Film on tost perioodist, kui ta oma Heimtali muuseumi gobeläänid on just ERMile kinkinud ja püüab Käärikul Pühajärve taga saada elu sisse talukohale, kus tudengid ja muidugi ka muud külastajad saaksid vaibakudumise praktikat, aga õpiksid ka vikatit luiskama, niitma, loomi-linde toitma, kanadel mune pesast korjama. (Hoolimata sellest, et need teinekord sitased on. Mõne kana puhul on see rusikareegel — lapsepõlvest meeles veel.) Ühesõnaga, õpiksid elulaadi säilitamist, ja kui selleks, et seda säilitada, tuleb uuesti ja uuesti õppida, siis miks mitte, mäng väärib küünlaid igal juhul. (Muidugi siin on Eesti. Küünalde jaoks peab ministeerium raha andma. Ja muidugi on erakonna tagatuba juba ammu paika pannud, kuhu see küünlaraha tegelikult läheb, ja siis peab minister valetama ja me kõik teame, et ta valetab, ja nii edasi ja nii edasi ja… Lõpuks istume ikka pimedas ega näegi mängida.) See selleks. Film on suurepärase operaatoritööga ja ennekõike on seal kunstniku enda arutlused, mis ühel või teisel moel ikka tollesama (sic!) TÄIUSE juurde jõuavad ja sellest rääkimata sellest räägivad. Noh, diplomaatiliselt öeldes oli see üks paras jahmatus küll. Ma olin ju näinud ja kuulanud teda varem juba mitu korda; nüüd, kui ise sama mõtteni jõudsin, sain lõpuks millestki aru ka. Suurepärane!
Kirjutan Sulle tänasest hommikupoolest, sest sattusin naisega taas kord vaidlema. Tema nimelt arvab, et peaksin õpetama Eestimaa erinevates teatrikoolides, mina nii ei arva. Tema arvab, et peaksin sel juhul suu pidama ja mitte tõmblema iga illustratsiooni pärast, mida inimesed eluks või, kui soovite, kooliks kutsuvad, mina jälle ei suuda. Nõnda see käib. Õigemini — nõnda ma käin närvidele peaaegu igaühele ja ega mul eneseõigustuseks muud polegi kui see, kuidas mulle küll käib närvidele rutiinne pildiraamatu lehitsemine, mida siis mõtlemiseks kutsutakse. Muide, mis teatrikoolidesse puutub, siis oleks mul esmakursuslastele programm olemas küll. Täitsa rutiinne, täitsa käegakatsutav ja täitsa tehtav samuti. Just nimelt noortele, väga noortele! Neile, kes on maailmast nõnda täidetud, et üle ääre ajab. Neile, kes teavad, mis ees ootab — et siis aastaid hiljem valetada (ise seda valet uskudes), et oh, kuidas nad ei teadnud, mis seal ees ootab. Neile, kellel on kindel pind jalge all. Ma räägin „nendest”, nimelt, sest kahtlemata on erandeid, aga erand teadagi vaid kinnitab reeglit. Paljud „nende” seast (mitte kõik) võiksid tulevikus vapustada inimesi sellega, mida nimetatakse „näitlejatööks” ja „näitlemiseks” (nood väljendid on ju tollesama „näitlemisega” põgusaltki kokkupuutunu jaoks küll iseenese vastandid, vähemasti peaksid olema, aga olgu see praegu ja siin „teise seina nael”).
Mul oli lihtsam. Mõnevõrra, aga siiski. Esiteks oli mul kooliajaks üsnagi selge (tunnistasin seda või ei), et on teised ja olen mina. Teised on rõõmsad ja koos, mina ei ole. Teised on lahedad ja tüdrukud vaatavad neid, mind mitte. Ma õppisin varakult teesklema lahedat kutti, või sügavamõttelist kutti või depressiivselt romantilist või eufooriliselt filosoofilist etc. Ega see kergelt tulnud, läbi nähti sageli, aga noh, trenniga saab võtted paika ja kui neid omavahel kärmesti segada, välkkiirelt kohanduda, siis võib enesest jätta teinekord mulje, mulje kui ikka väga kõvast mehest. Asi on muidugi selles, et mina ei voolanud üle mitte maailmast, vaid iseenesest, egost, kui soovite. See oli mu ainus enesekaitse. Selle, ego, pinnal loodud teesklus oli mu peaaegu ainus võimalus maailmaga suhelda. Paraku on see siiski vaid teesklus, sellestki sain juba üsna noorelt aru, aga teatud „näitlejatehniliste võtetega” olin end harjutanud juba ammu enne kooli. (Pean silmas hetke, sellest eemaldumist ja selles viibimist ja seda viibimise ja eemaldumise ja selles taasviibimise analüüsimist üheaegselt. Et ei jääks vahele.) Kuidas valada end tühjaks oma egost, mida see tühjaksvalamine tähendab üleüldse ja mida igal konkreetsel juhul, annab mulle ütleme… „mõtteainet” tänaseni.
Jätkakem. Budistlik kloostripraktika (erinevate koolkondade puhul pisut erinev, põhimõttelt siiski sama), eriti kui jälgida chan’i, hilisema jaapanipärase zen’i koolitusi, põhinebki suuresti tolle harjumuspärase, mitte tõelise, vaid harjumuspärase, turvalise, turvaliseks mõeldud ja ainuvõimalikuks tunnistatud maailmapildi (mitte maailma) lõhkumisel, läbitorkamisel. (Eesmärk on ju lihtne — maailm on vaid pilt, see pilt. Ta võiks olla ka teine või kolmas pilt. Värviline ja kirju, aga siiski vaid pilt.) Midagi sarnast peaks juhtuma noore teatriüliõpilasega. Maailma tühjakskallamise vapustus. Anuma purukslöömiseni välja, kui muidu ei saa; killud korjad ise kokku, närid puruks ja sülgad tuulde. Sul pole neid vaja. Kuhu, millele, mismoodi ma siis toetun, kuhu astun, mida vaatan, küsib õpilane. Ja õpetaja vastab: toetu tühjusele, vaata eimiskit! Toetu nii kaua, kuni tühjus saab su ainsaks toetuspunktiks, mida sa vajad. Vahi eimiskit seni, kuni sealt sulle keegi vastu vaatab! Tunne ta ära. Ära räägi temast kunagi mitte kellelegi. Sest — see, mis sinuga toimub, pole mingi maailmaajalooline filosoofia ega salaseltsilik võluteadus, ei! See on su esmaste töövahendite omandamine. Sinna peale alles hakatakse, üllatus-üllatus, ehitama esmalt primitiivset, edaspidi juba keerulisemat „näitlejatehnikat”. Ühel hetkel, kui veab, teed seda juba ise. Selle vahega muidugi, et selleks ajaks peaksid Ise ja Isetus olema sünonüümid. Nõndasama kui Tühjus ja Täidetuski. Lava on kitsas koht, ise ja isetus korraga sinna ära ei mahu. Silma paistmiseks, kuulsaks saamiseks ja raha teenimiseks on oh, kui palju võimalusi, milleks nendega lava koormata. Rääkimata juba kurioosumist, kus õpilane kaebab õpetaja kohtusse, kuna too julges teda andetuks nimetada. (Ja võidab. Juura ja lava, inimõigused ja lava, demokraatia ja lava? Süda läheb pahaks.)
Maailma ülekandmine lavale, mis ju nii või teisiti sedasama maailma peegeldab, otsene ülekandmine, viib varem või hiljem mängu alandumiseni lihtlabaseks kirjelduseks, viib „publiku põhjendatud ootusteni”, mida tuleb ju täita, viib kogu selle arusaamatult tühja ja samaaegselt täidetud lõpmatu potentsiaali, mida me nimetame (parema puudumisel) TEATRIKS, viib selle mandumiseni kinoks (mitte filmiks, ei, kinoks), selleks üldrahvalikuks lõbustuseks, kus draama, seiklus ja sentiment võimaldavad meile, inimestele, küll korduvat, kuid paraku isegi mitte pateetilist, vaid võltspateetilist eneserahuldust, aga kus Kunsti (sedapuhku suure tähega, ikka selleks, et eristada teda kunstist — igapäevasest õhukesest käibefraasist) vahetu vapustus puudub ja seetõttu mene, mene tekel, upharsin1 (kaalutud, kaalutud, kerge leitud olema)!
Veel koolist. Meie kodumaine teatritraditsioon on ju hilisematele mõjutustele vaatamata ikka kaldu saksa ja vene poole. Sealt ilmselt ka too eestikeelne väljend „teatrietendus”, kus etendumisel ja etendusel ikka nagu suurem rõhk tundub olevat. Schauspieler — näitleja. Nimi koosneb kahest osast — schau — näitama ja Spiel — mäng. Niisiis, näitama mängu. Venelased, kes ju ise samuti pikka aega saksa teatriga seotud (noh, kõige laiemas mõistes, eks ole, Katariina Suur, ohoo, ja tema Tsarskoje Seloo! Ivan Julma aegsed skomorohhid oma rõõmsas, purjus veiderdamises ja vaieldamatus artistijulguses — neid püüti, saadi kätte ja lõigati keel suust —, nemad on mulle isiklikult sümpaatsemad kui mingigi õukonnateater, kannavad endis seda, mida tahaks „näitlejavereks” kutsuda, aga noh, sulud kinni), venelased lõid lõpuks süsteemi, millest kogu Euroopa ja uue maailma teatrikoolitused juba üle saja aasta lähtuvad, ja nimetavad seda pereživanie — läbielamine. Et siis — nagu elus, aint tihendatumalt või kuidas? Hea küll, nemad on emotsionaalsed, neile see sobib, ehk. Sakslased on, teadagi, kokkulepitult pragmaatilised, neile sobib siis mis? Näitamine?! Mis siis mulle sobib? Millega ma siin rahul pole?
Jah, ma soovitaksin, ma paneksin, misasja!? — ma sunniksin noori, verinoori inimesi, kes arvavad, et neil „on huvi teatrikunsti vastu”, aga kes ei tea veel sedagi, kes on siis lõpuks see, kellel on millegi vastu see hoomamatu väljend — huvi. See tuleb teada saada — valu ja vaevaga, rõõmu ja kirega, loiduse ja tüdimusega… Ükskõik; ühesõnaga, ma sunniksin neid vaatama Anu Raua arutlusi ilmast ja inimestest, talupidamisest ja vaibakudumisest, Issandast, ilmaruumist, ja mitte vaid sellepärast, et tolle vana ja natuke naljakalt mõjuva naisterahva pilk on läbinägev, intellekt sädeleb nagu haldjamõõk ja huumorimeelt ei etendata, vaid see on! See muudab tolle vana naise nooremaks igast noorukist, kes teda vaatab või ei vaata. Vahe on üks — tema teab. Noor inimene ei tea. Ja vaid teadjaga juhtub nõnda, et kui ta muuseumis üht oma vaipa natuke lahti räägib, ilmub ei tea kust valge kass ja kõnnib aeglaselt vaiba eest läbi. Vapustus, mille äratundmiseks tuleb olla valmistunud, sest need on hetked, mida suur kunstnik sulle kingib ja mida sina omal äralisel moel saad omas töös kasutada. Kui tead. Kui oskad. Anu Raud on siin vaid üks näide. Ärgu aetagu noori esmakursuslasi nõnda väga teatrisse, etendustele. Nad võtavad omaks rutiini ja leksika ja pildi, millega neil veel midagi pole pihta hakata. Vahetavad ühe maailma teise vastu. Ja hakkavad sellest teisest kah varsti üle ajama. Aetagu verinoor teatritudeng üksindusse, hoitagu teda (alguses, rõhutan) eemal kõigest, mis mahub laiatarbelisse väljendisse „kunst”! Lõpetage ära omad selgeks õpitud intonatsioonid, kui räägite kursusevaimust ja teatripärandist, vanade näitlejate mängulaadist ja eelnenud kursuste ja kursuslaste geniaalsusest. Sunnitagu noored inimesed pooleks aastaks vaikima. Käsu korras. Kes rääkimisega vahele jääb, kukub välja. Erialatunnid kulugu ruumide koristamisele ja kaastudengeile toidu valmistamisele. Valmistage noori inimesi ette nende tõeliseks tulevikuks — üksinduseks. Tolleks samaks avalikuks üksinduseks, mis nõnda valesti mõistetud. Eesmärk ikka üks ja sama — peatada maailm. See maailm, mida need noorukid enesega ühes kannavad, jagavad, loovad ja taasloovad ja igaveseks peavad. See maailm tuleb neilt võtta. Ja mitte kohe uut asemele anda. Ei! Tühjus. Tühjuseni jõudmine. Selle jõllitamine, kes sealt tühjusest, kui väga veab, vastu jõllitama hakkab. Ja teadmine, et keegi ei tohi temast teada. Vaid sa ise. Kes vastu ei pea, lahkub. Kes arvab, et peab, aga ei pea, läheb hulluks ja lahkub. Kõik ei jää kunagi ja kõik ei lahku kunagi. Meie Kunst (taas kord suure tähega) kannatab niigi juba teab mis ajast ohutuse, mugavuse, kinnimakstuse ja ennekõike turvalisuse all. Näitlejaamet pole turvaline, ei tohi olla. See on meie võlg ja kohus publiku ees. Muide, mis ma siin ikka vahutan — kõik mu jutt on ju lahtisest uksest sisse murdmine. Ida distsipliinid on neid praktikaid ammu teadnud ja kasutavad neid tänini. Euroopas on samuti mõned nimed — kõik vaimustavate etendusteni jõudnud ja kõik lõpuks vaibunud. Suurim, Antonin Artaud, ei jõudnud kuhugi ja jõudis ometi kaugemale kui ükski enne ja pärast teda! Siin on meie ameti paradoks. Minna ära, iseendasse, selleks et olla laval, et olla kohal. Isegi mitte iseendasse. Ei! Tühjusesse, lõputusse tühjusesse, millest tuleb end täita. Täita nõnda, et tühjus hakkab üle ajama. Täidab lava kuni rambini ja sealt edasi. Uskuge — seda tühjust tahetaks vaadata!
Lugupidamisega, Suuman
Lennuki nurmel Rakveres
Jõulud A. D. 2021
P. S.: Üldistamine on alati probleem. Milline on vähim vajalik hulk üldistamiseks ja millise piirini laseb ta enesega manipuleerida, on alati küsitav. Ometi toetuvad üldistustele nii teooriad kui koolkonnad ja kui nad ka, enamjaolt, on eneseküllased ja seetõttu juba ette läbi kukkunud, on mõtte täpsustamiseks neid vist ikka vaja. Kas või selleks, et vastu vaielda.
Oh, näitleja, ära iial arva, et hoiad kätt oma ajastu pulsil, selsamal hetkel on ajastu käed ümber su kõri!
TOOMAS SUUMAN
Viide:
1 Vt Tn 5:25–28.
