RÄNNAKLAVASTUS — MIS SEE ON?

Veebruar, 2022

MADLI PESTI

Möödunud suvel oli võimalik osa saada mitmest rännaklavastusest, mis tekitas süvenenumat huvi selle Eestis lühikese ajalooga uudse teatriliigi vastu. Mis on aga üldse rännaklavastus? Teatriterminoloogia töörühma välja töötatud definitsiooni kohaselt on rännaklavastus lavastusliik, kus vaatajad liiguvad etenduse jooksul erinevate etenduspaikade vahel, mõnikord tegevuses ka osaledes, seejuures võib ruum olla lavastuse jaoks spetsiaalselt loodud või kohandatud, aga lavastus võib ka liita erinevaid olemasolevaid sise- või välisruume.²

 

Kontekst

Nähtavamalt tõi Eestis rännaklavastuse uue teatriliigina pildile Labürintteatriühendus G9, kes on Eesti truppidest enim keskendunud just performatiivsetele rännakutele. Nad on oma umbes seitsmeaastase loometee jooksul põiminud rändamist linnaruumis ja rändamist ühe hoone sees. 2013. aastal alustas loominguline ühendus labürintlike lavastustega ühes piiratud ruumis: Kõue mõisas, Kullo galeriis Tallinnas, Tartu Uue Teatri majas, hiljem ka Rauaniidi vabrikus ehk tulevases Eesti Kunstiakadeemia majas (lavastus „Ooteaeg”, 2015³) ning Tartu Ülikooli muuseumis Toomemäel (lavastus „Hingede öö”, 2018, koostöös Tartu Uue Teatriga). Rännaklavastuste sugemed hakkasid nende töödesse ilmuma aastast 2014: lavastuses „Mõtteaines” (2014) rännati Tartu linnaruumis, „Ajaproovis” (2015) liiguti Paide linnamäel. Teatriühendus lõi aga ka lavastusi, kus kombineeris rännaku elemente fookusruumi või -majaga: lavastuses „Eluaeg” (2016) põimiti rännakut linnaruumis tegevustega majas Tartus Toomemäe veerel, lavastuses „Sirgu Eesti” (2017) rännati rahvusraamatukogu sees, peal ja kõrval.

Eesti publik on osa saanud ka kahest bussiekskursiooniks maskeerunud rännaklavastusest: Ivar Põllu lavastas Tartus (arvatavalt Labürintteatrist inspireerituna) suurejoonelise, erinevate peatustega bussirännaku „Odysseia” (2015, Tartu Uus Teater) ning Birgit Landberg lavastas sotsioloogia ja statistika alase ekskursiooni „Inimesed ja numbrid” (2020–2021, Vaba Lava), kus osavõtjaid sõidutati erinevate Tallinna ja Narva korterite vahel.

Rännaklavastuste elemente on oma loomingus kasutanud ka lavastaja Anne Türnpu: näiteks lavastuses „Põdernaine” (2002) juhatati publik läbi metsa ja soo Araste soosaarele, lavastuses „Tokerjad” (2013, koostöös Eva Kolditsaga) kogeb publik erinevaid mängupaiku Anija mõisapargis ja aidas ning „Isuri eeposes” (2015, koostöös Eva Kolditsaga) liigub publik läbi varahommikuse raba avarasse etenduspaika. Tegijate poolt tabavalt rajateatriks nimetatud lavastustes on publiku rännak alati etenduse orgaaniline, nii tähendust kui ka atmosfääri loov osa. Siiski on Türnpu ja Kolditsa lavastustes enamasti fookusruum või -ala, kus toimub peamine etendustegevus. Täielikult rännaklavastuseks võib aga pidada Türnpu koostööd Jaan Toomingaga, Leigo järvede ääres lavastatud „Painajat ja tundmatuid” (2006), kus publikut üllatati raja kõrval, puude otsas või järvevees toimuvate performatiivsete tegevustega.

Rännaklavastuste omamoodi alaliigiks võib nimetada audiorännakuid, kus osalejate meeli mõjutatakse lisaks liikumisele ja ümbritsevale keskkonnale ka läbi audiomeediumi. Meeldejäävad on olnud näiteks järgmised audiorännakud: Kinoteatri dokumentaalne audiorännak „Murru 422/2” (2017), kus publik sai kõndida läbi endise Murru vangla ja kuulda lugusid endistelt vangidelt ja vangivalvuritelt; Tartu Uue Teatri „Fantoomvalu” (2019, autor-lavastaja Jaanus Kaasik), mis oli ühele inimesele mõeldud kohaspetsiifiline audiorännak Toomemäel. Poeetilis-dokumentaalne rännaklavastus „Põlevkiviõli” (2021, lavastaja Elar Vahter) lasi publikul liikuda töötava Kiviõli tehase territooriumil ning kasutas materjalina endiste ja praeguste töötajatega tehtud intervjuusid. Mitmesuguste performatiivsete vormidega eksperimenteeriv Paide teater on loonud kaks intiimset audiorännakut: „Labürint” (2020, idee ja teksti autor Jan Teevet) on rändur-kuulajale palju vabadust andev, jalutuskäigu võib ette võtta sobival ajal just selles linnas, kus kuulaja parasjagu viibib: psühhogeograafiliseks rännakuks nimetatu tegeleb aga just linnaruumis erinevate perspektiivide ja tajude elavdamise-teravdamisega. Paide teater on hiljuti loonud veel uuegi audiorännaku „Räägi mind magama” (2021, idee ja teksti autor Kirill Havanski), mille rännak on limiteeritud kuulaja
koduga.

Eespool toodud nimekiri performatiivsetest rännakutest eesti teatrimaastikul ei pretendeeri ammendavusele, kuid näitab, millisesse konteksti asetuvad möödunud suve hakul kogetud kolm rännaklavastust, millele järgnevalt keskendun.

 

Suvised rännakud

Kõigepealt esietendus juuni algul Tartus Jaanika Tammaru lavastus „Läbi linna: Karlova”⁴. Tegijad nimetavad lavastust füüsilis-visuaalseks rännakuks, mis on inspireeritud Karlovast, kassidest ja kohalikest. Publik sai valida ja kaasa kõndida kolmel trajektooril, seega loodi kolm eri lavastust, igaühes lisaks vabatahtlike gruppidele tegutsemas kaks näitlejat. Kõik trajektoorid kulgesid Karlovas, aga omavahel ei ristunud: kolm erinevat rännakut lõppesid pärast rohkem kui kahetunnist jalutuskäiku spordiväljakul. Kokku lõid Tammaru ja lavastusmeeskond kuus kilomeetrit teatrit. Lavastajat huvitas argiste imede loomine, „ajaloo, poeesia ja ulakuse”⁵ põimimine.

Seren Oroszvary lavastus „Keha, kus elada”⁶ valmis Eesti Muusika- ja  Teatriakadeemia kaasaegsete etenduskunstide magistriõppe lõpulavastusena. Ühel etendusel sai publikuna-osavõtjana osaleda vaid neli inimest, etendajaid oli seitse. Publikuliikmed sõidutati Tallinna kesklinnast autoga tundmatusse, kohale jõudes sai teada, et jõuti ühe metsaäärse maja juurde Viimsi poolsaarel. Neli publikuliiget suunati igaüks erinevale trajektoorile, kuid aeg-ajalt nad omavahel ka kohtusid. Etendustegevus toimus metsas, põllul ja majas: elutoas, magamistoas, vannitoas. Lavastuse kontseptsioon lähtus maja või ka laiemalt ruumi nägemisest kehana. Lavastajat huvitas, milliseid kehaosi võiks seostada majaosadega ning mis oleks, kui maja oleks elav keha. Tema nägemuses nii maja kui ka keha on ruumid, mis mõlemad asustavad ja on asustatud. „Keha, kus elada” on lavastaja jaoks uurimus ja teekond enda „ümberkorraldamiseks isiklikus kehas, arhitektuurses kehas, kogukonna kehas ja keskkonnas”⁷. Lavastajat on huvitanud pakkuda lähedasi, isegi intiimseid publikukogemusi igapäevastes, teatri mõistes eba­traditsioonilistes ruumides, mis korraldavad ümber suhteid: suhteid publikuliikmete vahel, publiku ja etendajate vahel, etendajate endi vahel ning inimeste ja ruumi vahel.

Kaasaegsete etenduskunstide magistriõppe lõpulavastusena valmis ka Liisa Saaremäeli lavastus „Tiny Home Production presents: Suurem kui elu”⁸, mis oli kohaspetsiifiline rännak­lavastus Põhja-Tallinnas Paljassaare Garaažiühistu territooriumil. See oma tänavavõrgustikuga 1300 garaažiboksi hõlmav Eesti suurimaid garaažiühistuid on kui linn linnas. Lavastaja kontseptsioon oli uurida eriti väikseid ruume; garaaži nägi ta kui ühelt poolt funktsionaalset ruumi ja teisalt loomingulist ruumi, kus omanik saab end vabalt väljendada.⁹ Lavastus aga väljus pisikesest garaažiboksist. Tulemuseks oli mitme žanri ja teatriliigi piiridel balansseeriv lavastus, kus põimiti argisus ja performatiivne tegevuskunst. Lavastuses väljendus lavastaja idee, et teda huvitab erinevate kunstiliikide põimimine ja ühiskondlik koos­eksisteerimine indiviidi vaatenurgast. Ka siin lavastuses oli loodud kolm trajektoori kolme näitleja juhtimisel, kuid need trajektoorid pidevalt põimusid ja ka publik võis erinevate gruppidega liituda.

Järgnevalt huvitab mind, mis ühendab neid suviseid rännakuid, ja seeläbi selgineb ehk ka üldisemalt rännaklavastustele iseloomulik.

 

Osavõtt, tegutsemine. Rännaklavastustele mõeldes on üks olulisemaid fookuspunkte publiku funktsioon. Rännaklavastus on sageli osavõtuteater, publikuliikmed on osavõtjad, neilt oodatakse tegutsemist.

Kolmel suve hakul kogetud rännakul tuligi publikul, täpsemalt osavõtjatel üsna palju teha. Nii Jaanika Tammaru lavastuses „Läbi linna” kui Seren Oroszvary lavastuses „Keha, kus elada” pandi osavõtjad kirjutama. Karlova rännaku lõpus anti publikule võimalus kirjutada vanadele postkaartidele häid soove karlovalastele, kes võivad ennast üksikuna tunda ja kes rõõmustaksid postkaartide üle. Vabatahtlik postiljon toimetab kaardid hiljem postkastidesse. Lisaks ei saanud Karlova rännakul osalejad rahulikult hanereas mööda tänavaid kõndida — etendajad vihtusid osavõtjatega trotuaaril tantsu.

Seren Oroszvary lavastuses tuli neljasel osavõtjate kambal rännaku lõpuosas kirjutada paberile üks rõõmus mälestus. Seejärel rändasid nii osavõtjad kui etendajad läbi pimeda metsa, läbi kõrgete nõgesepuhmaste taluvaremeteni (mida kontseptualiseeriti kui lagunenud, väsinud keha), osaleti iidse moega võlvkeldris tõrvikurituaalil ning paluti õues lõkkeasemel paberile kirjutatud mälestused ära põletada.

Liisa Saaremäeli lavastuses „Suurem kui elu” ei pidanud küll kirjutama, kuid see-eest oli ohtralt füüsilist tegutsemist, ilma milleta oleks etendus lihtsalt seisma jäänud. Lavastuse üks kujundeid on kunstlik õitsev kirsipuu (hiljem seotakse teksti ka Tšehhoviga: rännaku toimumispaigast, garaažilinnakust, võib mõelda kui vanade aegade reliktist, kui kaduvast õitsvast kirsiaiast). Mul oli juhus ja au kanda seda rasket kirsipuud koos näitleja Aleksander Eelmaaga. Ühel hetkel sain taas juhuse läbi — ehk õigel ajal õiges kohas olles — võimaluse Liisa Saaremäeli kola täis autoga läbi linnaku tänavate ringi rallida. Kogu sellisest intensiivsest tegevusest kasvasid välja abstraktsed ambivalentsed kujundid ja pigem peformance’i-kunstile omane ohtlikkus ja ettearvamatus. Näiteks Liisa Saaremäel lasi end lohistada mööda kruusast tänavat sõitva auto järel, Aleksander Eelmaa seisis kirsipuuga ristmikul, kolm autot teda rammimas (intertekstuaalsuse võtmes võib seda tõlgendada kui püüdu hävitada kirsiaed). Sellistest tegevuskunstilikest ja ambivalentsetest hetkedest kogu lavastus koosneski.

 

Meelte mõjutamine. Rännaklavastus külgneb sageli meelteteatriga, mida iseloomustab publiku vahetu suhe ümbritseva etendusega ning mida tajutakse ja kogetakse aisitiliselt. Ka rännaklavastus liigub kaugemale publiku tavapäraste kuulmis- ja nägemismeelte mõjutamisest, üks performatiivne rännak võib mõjuda ka osavõtja kompimismeelele ning maitsmis- ja haistmismeelele.

Kõigis kolmes suvises rännakus anti osavõtjatele süüa: kas pole just söömisrituaalid  üks paremaid viise kogukonnatunde kasvatamiseks? Karlova „Läbi linna” rännaku ühel trajektooril Riia mäel grillis justkui asotsiaalseks vanamutiks kehastunud etendaja (Liisu Krass) puude all vorste, huumorit lisas võimalus valida liha- ja veganvorstide vahel. See söömise hetk toimus üsna rännaku alguses ning kandis eesmärki suurendada grupitunnet ja ühendada osavõtjad väikseks kogukonnaks.

Nii Seren Oroszvary kui Liisa Saaremäeli rännakutes kostitati osavõtjaid hea ja paremaga rännaku lõppedes, Viimsis sai nälga kustutada ka etenduse jooksul. Viimsi maja- ja metsarännak lõppes osavõtjate jaoks kaetud laua taha istumisega, algas pidu veini ja suupistetega. Lavastaja ütleb, et kui keha on maja, siis on pärast pikka, rohkem kui kolm tundi kestnud hilisõhtust rännakut aeg oma maju ja kehi puhata. Ka etendajad pidutsesid — maja sees.

Paljassaare garaažilinnaku rännak lõppes lavastaja enda renditud, sisustatud ja osaliselt ehitatud garaažiboksis, kuhu osavõtjaid juba kaugelt kutsus värskelt ahjust tulnud kaneelisaiade magus lõhn. Etendus lõppeski sujuvalt, söömise-joomise ja muljete vahetamisega, ruumi ja keskkonna tunnetamisega.

Kõige tugevamalt pani erinevate meelte mõjutamisele rõhku just Seren Oroszvary „Keha, kus elada”, mis mängis end lahti eelkõige ümberkaudsetes metsades ja põldudel juuniõhtuses värskuses: etenduse osaks said loodushääled ja valgusmängud, päris lind oma pesakoopas, päris kitsed hüppamas hilisõhtusel udusel põllul, lisaks juunikuiselt lõhnavad taimed. Nagu eespool viidatud, on ka audiorännakud osaks rännaklavastustest. Ka Oroszvary kasutas meelte mõjutamiseks audiomeediumi: osavõtjad liikusid, kõrvaklapid peas, muusika ja sugestiivne hääl kõrvus, läbi suveöise metsa. Aga ega kõiki meeli haaravaks elamuseks polnudki palju vaja, peamise töö tegi ära loodus ise: lavastuse loojad olid lisanud suveööunenäolikke lambikette metsa puude otsa ning etendajad ise liikusid kui haldjad põõsaste vahel või kõlkusid puu otsas otsekui Shakespeare’i Puck.

 

Ruum ja raamistamine. Rännaklavastused mängivad paljuski osavõtjate jaoks üllatuslike elementidega, avardades eelkõige publiku ruumitunnetust. Näiteks „Läbi linna” rännaku peamine eesmärk oligi pakkuda Karlova kogukonnale uut pilku oma kodukandile. Rändasime läbi seninägematute tagahoovide, pressisime end läbi elektrikapitaguste pilude, oskasime visata pilke katustele ja rõdudele, liikusime läbi ebatavaliste rohealade ja väikeparkide. Üllatuslik ruumikäsitlus ootas rändajaid ees muidugi ka Paljassaare garaažilinnakus, kuhu suurem osa rännakust osavõtjaid, ka tallinlasi polnud kunagi sattunud. Etendajad olid ruumile lähenenud põhjalikult, puurinud sügavale ruumi ja objektide omavahelistesse suhetesse ja võlunud olemasolevatest objektidest välja performatiivseid hetki ja tegevusi.

Rännaklavastuste kogemine paneb mõtlema etenduse raamistamise peale, kuna sageli pole rännakuga kaasa kulgejal selge, kes on etendaja ja kes mitte või mis toimub juhuslikult ja mis on ette kavatsetud. Näiteks teevad Karlova lavastuses kaasa mitmed laulvad, tantsivad ja rattaga sõitvad noortegrupid ning rändajatest mööduvad mitmed linnakodanikud, kelle puhul ei tea, kas ta on etenduse osa või lihtsalt juhtus mööda kõndima. Sama lugu on kassidega: rännaku jooksul kohtasime lugematul hulgal kasse, kes tundusid olevat meelitatud just õigel ajal õigesse kohta. Kuid vahest oli tegu siiski reaalsuse raamistamisega, sest on raske uskuda, et kõiki Karlova kasse on võimalik lavastaja soovile vastavalt käituma panna. Samuti varieerus „Läbi linna” rännakus kaasakõndijate grupp ehk ka publikuliikmed vahetusid üpriski dünaamiliselt.

Ka Paljassaare garaažilinnakus liikudes tegelesin pidevalt raamistamisega ja küsisin, kas mõned kaasa kulgevad noorukid või rattaga sõitev vanem mees on etendusse teadlikult sätitud või mitte. Kas kaamerameest sõimavad venekeelsed piknikulised on juhuslikult meie trajektooril? Seega, kes on etendaja, kes mitte? Selge muidugi, et meie, rännakust osavõtjad, oleme ka etendajad. Me kõik sooritasime päris mitmeid performatiivseid tegevusi, mida kaasarändajad said vaadata.

 

Rituaalsus. Rännaklavastustes leidub rituaalsuse elemente. Kui rituaali eesmärk on kutsuda esile muutusi, siis rännaklavastuste loojate eesmärk on eeldatavalt publiku, osavõtjate igakülgne mõjutamine. Seejuures pööratakse sageli tähelepanu nii etenduse eel- kui järeltegevustele, n-ö sisse- ja väljajuhatavatele elementidele. Rituaali kohaselt peaks sissejuhatavas faasis toimuma eristumine tavaelust, publiku ettevalmistamine, keskendumine rännakule. Väljajuhatavad elemendid peaksid rituaali või rännaku läbinud inimesed muutununa  n-ö taas ühiskonda integreerima.

Selliseid eel- ja järeltegevusi kogesime nii Paljassaare kui Viimsi rännakutel. Paljassaare lavastuse „Suurem kui elu” puhul juhatas Liisa Saaremäel publiku rituaalse protsessioonina üle endise prügimäe, praeguse lageda, avara vaatega rohuvälja. Saaremäeli pikk valge ürp ja ruuporisse sugestiivselt kõnelemine andis ka viite, et publik on siin kui usuline vennaskond, kes järgneb juhile salajasse, tundmatusse paika. Etenduse järeltegevus oli kaneelisaiade ühine nosimine, vestlemine ja kogemuste vahetamine pärast garaažide vahel kogetut.

Seren Oroszvary lavastuse „Keha, kus elada” eel- ja järeltegevust märkis autosõit etenduspaika ja sealt ära. Autojuhist etendaja (Ragnar Uustal) oli juba rollis ning autos kuulsid osavõtjad läbi autoraadio tekste, mis mõtestasid keha kui maja. Loodi osavalt meeleolu, enne kui jõuti publikuliikmetele tundmatusse etenduspaika. Etenduse järeltegevus oli pidusöök sees- ja väljaspool maja, pärast mida toimus tagasisõit läbi öise linna.

Jaanika Tammaru „Läbi linna” rännaku järeltegevusena mõjus heade soovide kirjutamine postkaartidele. Rännaku kokkuvõtteks saime kaardid kasti postitada ja astusime seejärel läbi avaral väljakul asuva ukse — tagasi reaalsusse, või edasi teise reaalsusse?

 

Eksklusiivsus ja isiklikkus. Rännak­lavastused on eksklusiivsed ja isiklikud. Neist saab füüsiliselt osa väga väike hulk inimesi ja nende vastuvõtt on eriti subjektiivne. Kõik kolm kogetud rännakut kulgesid ka lavastusesiseselt erinevaid trajektoore pidi, nii et osavõtjate kogemus pole lõpuni võrreldav. Näiteks „Keha, kus elada” etenduse jooksul sain osa nii personaalsest jalamassaažist kui ka isiklikult mulle esitatud, suisa minust inspireeritud tšellokontserdist.

 

Protsess, improvisatsioon. Rännak­lavastused on protsessile orienteeritud, nii etendajad kui osavõtjad peavad olema valmis improvisatsiooniks ja ootamatusteks, oluline on vahetu suhtlus. Liisa Saaremäeli garaažilinnaku etenduste ajal juhtus, et kohalikud hakkasid kaamerat nähes gruppi sõimama, teisal tuli garaažiühistu esimees juttu puhuma või jalutasid kohalikud teismelised põnevust otsides rännakuga kaasa.

 

Uurimuslikkus ja kogukond. Rännak­lavastusi luuakse enamasti uurimuslikke teatriloome strateegiaid kasutades. Kuna Saaremäeli ja Oroszvary lavastused olid osa nende magistri­õpingutest, siis lavastusprotsessi juurde kuuluski üsna põhjalik akadeemiline uurimus. Saaremäel uuris garaažilinnaku ajalugu ja olemust, Oroszvary töötas läbi materjale anatoomiast energia ja tšakrateni.

Kaks vaadeldud lavastust töötasid kohaliku kogukonnaga ja kogusid neilt infot. Võib öelda, et Saaremäel teostas osalusvaatlust: ta üüris garaažilinnakus ise garaaži, elas ja viibis seal pikemalt, tutvus inimestega sellest üsna suletud kogukonnast. „Läbi linna” lavastaja Jaanika Tammaru eesmärk oli koguda lugusid ühest geograafiliselt piiratud kogukonnast ehk ühest linnaosast. Tegijad panid Karlova tänavale laua, lauale liniku ja sellele kohvi ning inimesed astusidki oma lugudega ligi. Lisaks koguti nii suulisi kui ka kirjalikke lugusid ka avaliku kutsungiga interneti teel.

 

Kokkuvõtteks. Eelnev oli põgus sissevaade rännaklavastuste rikkalikku koesse läbi erinevate vaatluspunktide, nagu osavõtt, meelte mõjutamine, teravdatud tähelepanu ruumile, rituaalsus, isiklikkus, protsessile ja kogukonnale orienteeritus ning uurimuslikkus. Aga mind huvitas ka, millist sisu siis läbi nende erinevate rännaklavastuste avati. Seren Oroszvary „Keha, kus elada” vaatleski keha kui maja, keha kui ruumi, kuigi rännaklavastust kogedes pöördus tähelepanu siiski enim isiklikule ruumikogemusele ja –tajule, oma tajude avamisele ja avardamisele. Liisa Saaremäeli „Suurem kui elu” uuris kogu garaažilinnaku keskkonda läbi performatiivsete aktide. Jaanika Tammaru „Läbi linna” pakkus publikule avastamisrõõmu kodukandist või ühest linnaosast, jutustati karlovalastelt kuuldud lugusid ja pakuti uusi vaatenurki igapäevastele trajektooridele — ehk loodi igapäevaimesid.

Mis aga võiks spetsiifiliselt olla rännaklavastuste väärtus? Mida saavad tegijad öelda just rännaklavastusega, mida nad ei saa öelda muude teatriliikidega? Teisisõnu, mis on rännaklavastuse võim? Arvan, et see võiks olla tegijate soov pakkuda uuele avatud publikule uusi kogemisvõimalusi, avada ja avardada inimeste tajusid, pannes neid seejuures juurdlema kogeja isikliku eksisteerimise üle
maailmas.

 

Viited:

¹ Artikkel põhineb 9. oktoobril 2021 toimunud Eesti Teatriuurijate ja –kriitikute Ühenduse aastakonverentsil „Teatri tegemise ja kogemise uued viisid” peetud ettekandel.

² Vt Eesti Teatri Agentuuri teatriterminoloogia oskussõnastik. —https://teater.ee/teater_eestis/teatriterminoloogia/aid-7868/R%C3%84NNAKLAVASTUS

³ Vt Madli Pesti 2015. Ettearvamatuse ja etteantuse vahel. — Sirp, 2. X. — https://www.sirp.ee/s1-artiklid/teater/ettearvamatuse-ja-etteantuse-vahel/

⁴ „Läbi linna: Karlova”. Lavastaja Jaanika Tammaru, dramaturg Kaija M Kalvet, kunstnik Inga Vares, valguskunstnik Karolin Tamm, helikunstnik Kaarel Kuusk, etendajad Liisu Krass, Karl-Edgar Tammi, Laura Niils, Siim Angerpikk, Kaija M Kalvet, Agur Seim. Etendati 1.–6. VI 2021 Tartus Karlova linnaosas.

⁵ https://labilinna.ee/rannaklavastus/

⁶ „Keha, kus elada”. Lavastaja Seren Orosz­cary (AUS), heliloojad Pelle Sand (DEN) ja Mirja Mattinen (FIN), valgus- ja heli Aleksandr Mirson (EST), lavastuskunstnikud Liisamari Viik ja Marto Mägi (EST), dramaturg Samuel Skoog (UK), etendajad Ragnar Uustal (EST), Lea Sekulic (CRO), Seuhwon Ji (KOR), Liisbeth Kala (EST), Dongbin Lee (KOR), Samuel Skoog (UK), Mirja Mattinen (FIN). Etendati 9.–16. VI 2021 Viimsi poolsaarel.

⁷ https://eamt.ee/uritused/cppm-manifestal-seren-oroszvary-keha-kus-elada/

⁸ „Tiny Home Productions presents: Suurem kui elu”. Lavastaja Liisa Saaremäel, kunstnik Emer Värk, dramaturg Maria Arusoo, helikunstnik Hendrik Kaljujärv, valguskunstnik Mikk-Mait Kivi, kostüümikunstnik Helina Risti, etendajad Christo­pher Rajaveer, Aleksander Eelmaa, Anatoli Tafitšuk, Liisa Saaremäel. Etendati 4.–11. VI 2021 Paljassaare garaažilinnakus Tallinnas.

⁹ https://manifestal.eamt.ee/liisa/

„Läbi linna: Karlova”. Lavastajat huvitas argiste imede loomine, „ajaloo, poeesia ja ulakuse” põimumine.
Rasmus Kulli foto

„Suurem kui elu”. Liisa Saaremäel lasi end lohistada mööda kruusast tänavat sõitva auto järel.

„Suurem kui elu”. Aleksander Eelmaa seisis kirsipuuga ristmikul, kolm autot teda rammimas.
Emer Värgi fotod

„Keha, kus elada”. Lavastaja ütleb, et kui keha on maja, siis on pärast pikka, rohkem kui kolm tundi kestnud hilisõhtust rännakut aeg oma maju ja kehi puhata.
Alan Proosa foto

„Suurem kui elu”. Etendus lõppeski sujuvalt, söömise-joomise ja muljete vahetamisega, ruumi ja keskkonna tunnetamisega.
Emer Värgi foto

„Keha, kus elada”. Kõiki meeli haaravaks elamuseks polnudki palju vaja, peamise töö tegi ära loodus ise: lavastuse loojad olid lisanud suveööunenäolikke lambikette metsa puude otsa.
Alan Proosa foto

„Suurem kui elu” puhul juhatas Liisa Saaremäel publiku rituaalse protsessioonina üle endise prügimäe, praeguse lageda, avara vaatega rohuvälja.
Emer Värgi foto

„Keha, kus elada” kogemuse isiklikkus: üks publikuliige suvisel põllul ja üks etendaja kivil.
Alan Proosa foto