JAAK JOHANSON RÕHUTAS ALATI: UNIVERSUMIS ON KÕIK ISIKLIK

JAAN TOOTSEN, JAAK TUKSAM, MERLE KARUSOO

14. veebruaril 2021 läks Jaak Johanson taevastele radadele. TMK pöördus palvega Jaagust kirjutada Jaagu sõbra Jaan Tootseni poole. Jaan kirjutas ja pöördus omakorda ka Jaagu sõprade ja teekaaslaste Jaak Tuksami ja Merle Karusoo poole. Nõnda sündis järgnev lugu.

 

1. Jaan Tootsen Jaagust

Jaak Johanson rõhutas alati: universumis on kõik isiklik. Olen seda mõtet ühelt ja teiselt poolt vaaginud, ei oska seda veel seletada, aga on teadmine, et see mõte on oma paradoksaalsuses väga tabav.

Kui Jaak lahkus, oli kaotusvalu väga suur; tegelikult hakkas see peale juba mõned kuud enne seda, kui ta päriselt ära läks. Ja kui see päev kätte jõudis, ütles keegi väga tabavalt: meie maailma tekkis Jaak Johansoni suurune auk. Mõeldes Jaagu peale, püüdes kokku võtta tema olemust, kirjutasin ühele sõbrale. Nüüd, peaaegu aasta hiljem seda kirja üle lugedes saan aru, et ega ma paremini oskakski öelda, andku lugeja siis ka andeks, et kiri on isiklik. Universumis on kõik isiklik.

Esna mõis — vaikse õnne maja. Jaak Johanson koos Krista Citra Joonasega.
Jaan Tootseni foto

 

Kiri

Jaak kandis endas kedagi sellist, keda sufi müstikuid võiksid nimetada inimeseks, kes „hoiab ruumi” — loob maailma ja ühendab. Toimib toimimata. Seesama vana indiaanlase kujund: tark mees, suled püsti, istub tagareas, aga ainuüksi tänu tema kohalolule hakkavad asjad liikuma. Saadik mingist kummalisest maailmast, kus on aega ja rahu, rõõmu ja pisut nukrust, hästi settinud ilu ja valu, aga kus näiteks rahal ei ole tähendust, olulised on lood ja laulud. Ja minusugusele pudukaupmehele kindel majakas ja olemise võimalus, teadmine, et kusagil Tallinna argivõbeluses, kus kasumiprotsent ajab taga aktsiaportfelli, istub keegi pikas mantlis, ees suur tass kohvi, vaatab ilma ja inimesi ja sööb koos koortega sidrunit. Käib vahepeal turu peal, ostab sibulaid ja mustikaid ja istub edasi, istub õhtuni. Kogu maailm voolab ta eest mööda, vahepeal keegi peatub, istub ja räägib. Intriige ei punuta, kootakse helisevat hingekangast inimeste vahele. Keegi, kes häälestab ja sõnastab.

Nüüd on nii raske elada, kui sellist vaba vaimu majakat enam ei ole. Kuidas saan mina olla nüüd asjalik, kirjutada filmitaotlusi ja täita ekselitabeleid, kakelda produtsentide ja jupijumalatega? Tõestada ennast kulkas ja filmiinstituudis? Miks sa seda teed ja miks nii? Milline on planeeritud kassatulu ja millistele prügikastidele pannakse filmi reklaamid? Keegi teine peab nüüd võtma Jaagu ruumihoidmise töö enda peale, et mina saaksin „tervemõistuslikus” maailmas oma asju ajada, leiba teenida. Maailm on tasakaalust väljas.

 

2. Jaan Tootseni vestlus Jaak Tuksamiga

Ühel ilusal suvepäeval sõitsin Tuhalaande külla muusik Jaak Tuksamile. Jaak ja tema kaasa Krista Citra Joonas sattusid tihti Tuhalaande. Mäletan ikka, et tuldi Tuksami juurest, seal olla köögis kokku mängitud ja lauldud. Autopagassis mulksus kanistrike värske Tuhalaane allikaveega. Istume nüüd Tuksami köögis ja mõtleme Jaagu pääle.

Käsmu meremuuseumi sügiskontsert 13. oktoobril 2013: Krista Citra Joonas, Jaak Tuksam ja Jaak Johanson.
Toomas Tuule foto

Jaan Tootsen: Teie isad olid ju head sõbrad või tundsid teineteist lähedalt?

Jaak Tuksam: Nojah, nad mõlemad olid ju Tarvastust pärit. Käisid koos koolis Viljandis gümnaasiumis. Mängisid koos pasunakooris, see võis isegi Viljandi sümfooniaorkester olla.  Ma ei teagi täpselt. Kui ma Jaaguga läbi käima hakkasin, siis ma sain meie isade tutvusest teada; ega ma enne ei teadnud midagi — siis isa nagu ärkas ka üles.

 

Aga mis ajast sa Jaaku mäletad?

See oli vist kuidagi Ott Sandrakuga seotud. See oli selline lugu, et ma tulin pärast kaheksanda klassi lõpetamist Tartust Tallinna. No ma olin suur linnuhull ja siis ma läksin sinna Noorte Naturalistide Majja ja sealt see tutvusringkond arenema hakkas. Ja vahepeal mõtlen, et oleksin teda justkui kogu elu tundnud.

 

Aga tutvusite te veel enne su kahekümnendat sünnipäeva?

Umbes sealkandis. Olid „Peda folgid” ja mis seal kõik oli. Siis sattusin veel kunstiinstituudi seltskonnaga kokku ja niimoodi see kõik siis põimuski.

 

Aga millisena sa teda mäletad? Kas tema olemus muutus ajaga?

Vist eriti mitte. Või no muutus kindlasti, aga eks ise olen ka muutunud. Aga jah, see põhiolemus on tal ikka sama olnud, küllaltki selline… inimeste suhtes mitte liiga valiv, sihuke heatahtlik. Oma hädasid ei näidanud ta ju välja, tal oli endal ka neid igasuguseid nõrku perioode ja asju… Aga siis ta vaikselt kadus ära ja sellest ta eriti ei pajatanud.

 

Ta on vist selline  vaatleja olnud, see on olnud tema positsioon elus?

Noh, kuidagi vaatleja küll, aga samas on ta ju väga palju ka ikkagi mõjutanud selle… oma olekuga.

 

Mina ei oska seda muudmoodi sõnastada, kui et mingi igatsus on temas kogu aeg olnud, see ei ole tekkinud hiljem, elu jooksul.

Ma usun küll, jah.

 

Ma ikka võrdlen Jaaku vana indiaanlasega (võib olla ka muidugi noor indiaanlane), kes ise ei peagi otseselt tegutsema, võib istuda kusagil toanurgas, suled peas püsti, aga just see tema kohalolu paneb asjad liikuma. Ka vahendajana — vaata, kui palju ta tegelikult liitis erinevaid inimesi või kui palju uusi inimesi ta minugi ellu tõi, keda ma ise ei oleks osanud ära tunda. Aga temal olid need antennid inimeste peale kuidagi hästi välja häälestatud.

Kui nüüd praegu järele vaadata, siis ta ajas ikka ühte liini kogu aeg. Vaevalt, et ta seda ise teadvustas, aga ta tahtis teha kõike lihtsalt. See, et ta kogus kõiki asju… samas olid tal need kõik süstematiseerimata. Ta ei leidnud asju üles, kui neid oma kogudest otsis (naerab), aga millegipärast pidas kogumist väga vajalikuks.

Need igasugused folgiliikumised, need on ju väga tema nägu. Ja jällegi, ta ei suunanud vägisi, ei surunud peale mingisugust ortodoksset joont — mis on väga omane nendele vanematele folgitädidele ja -onudele, et, oi, see on nüüd valesti! Võib-olla ma teen kellelegi liiga, aga mulle küll tundus nii. Sihukest lahedat rahvamuusika tegemist ju enne ikkagi ei olnud. Võib-olla seal Leegajuses oli, ma ei tea täpselt. Rongkäik ja paraad, sellised suur­üritused. Just tema otsis igasuguseid muusikuid, pillimehi, pillimeistreid ja kõiki. Ja pille püüdis päästa.

 

Mingis mõttes on tema heliarhiiv süstematiseerimata, aga teistpidi on ta ka hästi korralik olnud. Kõikidel nendel minidiskidel või kassettidel on ju ikkagi  kuupäevad peal. Temas oli nagu mingi hästi tore sisemine kord; näiteks see, kuidas ta kirjutas oma mõttepäevikuid, selliseid hajamärkmeid. Erinevad pastakad ja tindipliiatsid rippusid tal korralikult õlakoti sahtli küljes, kalligraafia sinna juurde, kõik need omakäelised kujundused, selles oli hästi tore stiil ja sisemine struktuur. Auto alati puhas, selline Muhvi auto, kanister allikaveega, prügikott käigukangi küljes, kitarr, Krista flöödid, noh, küpsisepuru seal autos ei olnud.

Hästi oluline oli talle kaheksakümnendate lõpp ja kogu see iirlaste tulek Eestisse. Ööpäevaringsed jämmimised Muusikamaja õuel — mina ei tea sellest midagi. Aga kõik need lood, mis ta rääkis sellest ajast — tundub, et see oli nagu selles muinasjutus, kus mees nägi vihtlevaid neitsisid ja pärast seda ei suutnud enam tavaellu tagasi tulla. Või kas Jaak ongi üldse kunagi olnud n-ö tavaelus?  Seesama sõnastamatu sisemine igatsus on temas ju alati olnud.

Aga kui nüüd lihtsalt fantaseerida, et milline võiks olla Jaagu ideaalmaailm või elukorraldus, mis oleks teda rõõmustanud. Ta unistas mingist teistmoodi maailmast ja teistmoodi elukorraldusest; ta ei nurisenud kunagi, aga alati andis nagu aimu, kuidas asjad võiksid tegelikult olla.

Mina vastan sellise asotsiaalina (naerab). Meil tuli omavahel väga harva sellist ühiskonnakriitilist juttu ette, sest üldiselt oli ju teada, et see koht, kus me elame, ei ole väga soodne koht.

Mart ja Jaak Tartu muinsuskaitsepäevadel 1988. Pirgu mälusektori arhiivi foto

 

Sa mõtled nõukogude aega?

Mitte ainult. Seda küll ka, aga ega midagi ole ju praegu muutunud. Kui hakata mõtlema, siis sama komsomolikomitee ikka toimetab. Noh, nimi on küll teine, aga maneerid kipuvad samad olema. Ei ole mingit sisemist loogikat.  Keegi loeb kuskil mingeid punkte, keegi ehitab oma karjääriredelit… Ei näe ju inimeste sisse, ja eks inimesed pea ju elama ka. On vaja rehkendada, kuidas kõik lapsed ära koolitada. See on keeruline maailm. Kõik ei suuda niimoodi elada.

Ma usun, et meil oli Jaaguga koos rohkem sellist lihtsalt olemist — mitte et seda maailma nii väga parandada.  No muidugi, kui nõukaajal neid soldatilaule laulsime, siis oli selge, et me tegelikult ju riskisime. Meid oleks võinud sealtsamast Raekoja platsilt lihtsalt ära võtta. Afganistani sõda ju käis.

 

Kaheksakümnendate keskpaigas?

Jaa. Jaak Arro ja Jaak Johanson olid seal, ja ükskord tegime Raekoja platsil sellise spontaanse laulmise. Aga ei juhtunud midagi.

 

Need olid need tsaariaegsed nekrutivõtmise laulud? Kas kõik said aru, et see oli Afganistani sõja allegooria?

Kõikidel selle aja poistel oli see ju selge. See oli niivõrd vastik, kui sa sinna sõjakomissariaati  läksid palja persega ringi jooksma ja hambaid näitama — et kui tubli sõjamees sust saada võib. Ma ütlesin kohe, et ma ei lähe sinna sõjaväkke,  mitte mingi hinna eest. See oli nii ebainimlik. See oli asi, mille pärast me seda tegime.

 

Ei taha suuresõnaliseks minna, aga Jaak oli mingis mõttes nagu majakas. Kelle suunas minna, kellega koos oli hea olla. Tal oli sellise salongi tekitamise võime, nüüd, meie moodsal ajal. Argimaailma peatamise võime.

Selline varjupaik oli Kloostri Ait. See oli tõeline varjupaik kõigi jaoks, ükspuha, kes sisse tuli ja kes just lausa räuskama ei hakanud… Seal oli kõigile koht.

 

Ja tema seltskonnas oli vahel ka tore lihtsalt istuda ja vaikida. Jaak klõbistas  oma arvutiga või kirjutas märkmikusse. Nohisesime igaüks vaikselt omaette. Sellest ka see suur igatsus; enam sellist inimest ei ole, kelle juurde tulla.

Ta oskas ka ennast mitte nii meeletult siduda mingite asjadega; tal oli aega sedasi olla. Ta sai niimoodi hakkama. See on suur kunst. Tal ei olnud ka mingit hirmsat kitsikust; ta sai hakkama ja selles mõttes oli see väga-väga ilus. See asi tal töötas. Iga mees ei saa seda endale lubada, jääb nälga (naerab). Noh, tal olid vastavad anded olemas.

 

Jaak nimetas sind oma vaimseks õpetajaks; sinuga ta arutas kõiki neid oma religiooniküsimusi.

Ma arvan, et see oli kuidagi möödaminnes, muu asja sees. Pigem niimoodi, et ei pannud tähelegi; lihtsalt arutasime mingil hetkel mingit asja. Ja nii ta läks. Siin mängib rolli ka see, et Jaak tundis hästi muusikaliteratuuri. Kui sa seda Euroopa muusikaliteratuuri natukenegi tunned, siis sa ei pääse religiooni teemast ju kuidagi mööda. Ja kui sa sisuliselt selle asja peale mõtled, siis paratamatult tekivad küsimused ja ka arusaamised. Kuidas kellelgi. Jaagu üks suuremaid õpetajaid oli ilmselt Fred Jüssi. Jaagul on tema meelelaadiga väga tihe side.

 

See oli sellest Saarnaki laiu aegadest?

Vaat seda ma ei oska öelda. Saarnaki ajal ma veel ei tundnud teda.

 

See oli tol ajal, kui ta ise käis veel keskkoolis, ja pärast ka lavaka ajal. Seal olid Tiit Leito ja Fred Jüssi… ja kes seal kõik kambas olid. Jaak on rääkinud, et tol ajal luges ta samizdat’is Uku Masingut, keelatud kirjandust. Ja kõike muud. Paljud n-ö sisepagulased käisid sealt Saarnakilt läbi. Ja see on nii tore lugu, mida Jaak on rääkinud, kuidas ta käis seal laiu peal alasti ringi ja magas lambanahkse kasuka sees. Tööd nad vist tegid ikka ka. Ühesõnaga, Fred ta sinna tööle võttis, sest Jaagu ema Mall Johanson on Fred Jüssi kursuseõde, nad õppisid koos Tartu Ülikoolis bioloogiat.

Aga mõeldes Jaagu religioossuse peale, siis sellega on minu meelest üsna samamoodi nagu sellega, et kunagi pani Vello Salo Juhan Viidingu Eesti religioossete luuletajate antoloogiasse. Ja ütles, et see on ju iseenesestmõistetav; et Viiding on ju ka religioosne… No niimoodi ta võib-olla ei sõnastanud, aga see on märk, et ta selles kogus ikkagi on. Jaak ütles ikka, et ta on unes ristitud. No hiljem ristiti ju päriselt ka ära. Aga kui Jaak aeg-ajalt kuskil telekas oli, siis oli tiitrites tema tiitliks märgitud „Jaak Johanson — metafüüsik”.

Mulle helistas Jaan J., et toimub ristimine, ole kohal. Mina olin kohal. Mulle poleks pähegi tulnud hakata teda kuidagi möllima.

 

Aga õigeusu juurde jõudis ta ju mingis mõttes tänu sulle.

Ei tea… Mina ju ka sattusin sinna pooljuhuslikult. See oli pragmaatiline põhjus, siin oli vaja kiriku asju ajada. Ma olin konfirmeerimata katoliiklane. Siis mind konfirmeeriti õigeusku, et saaks neid asju ajada. Mina sellel kõigel vahet ei tee. Jaaguga oli meil nagu üks arusaamine neist küsimustest. Kas just päris üks, seda vaevalt… aga vahet ei ole.

 

Katsu seda kuidagi sõnastada. Mida see tähendab?

Kuidas ma ütlen… noh, näiteks nii, et Kristus läheb mööda mingisuguse sekti palvemajast, kus inimesed täiesti siiralt palvetavad, ja astub siis katoliku kiriku või Kaarli kiriku uksest sisse, kus kõik on ükskõiksed. Või siis see sufide lugu või ükspuha mis. Kui on tegemist tõsise vaimse otsinguga… Aga muidugi, kes seda määrab, mis see tõsine on.

 

Kui Jaak jäi haiguse ajal järjest väetimaks, siis ta kunagi ei nurisenud; see oli üks asi, mille ta otsustas varakult ära. Ja kui tal oli juba hästi raske, siis ta ikka ütles, et „järjest huvitavamaks läheb”. See oli nii äge.

Jaak ei ole kunagi nurisenud, mitte millegi üle. Mina ei mäleta, et oleks. Minul ei olnud küll talle midagi õpetada. Pigem oli meil võib-olla selline ühine siht. Sarnane siht, või kuidas öelda? Ma tean, et minul on Jaagult ka väga palju õppida. Mina olen äkilise iseloomuga. Jaak oli väga rahulik inimene. Jaak ei vihastanud; ma olen paar korda vast näinud, kui ta oli natukene ärritunud. Aga ta ikkagi suutis rahulikuks jääda. Mina võin plahvatada, nii et maailm väriseb. Mitte, et ma selle üle uhke oleksin, aga nii on. Temalt oli palju õppida. Kas või seesama ruumi loomine, see, kuidas ta seda suutis. Kui oli mingi rahvas vaja kuulama panna, siis tema sai sellega meeletult hästi hakkama. Üsna varsti olid tal kõik käpas. Kõik kuulasid. See oli meeletult suur oskus.

Jah, ilmselt andis juurde ka see isade sõprus Tarvastus ja ühest kandist pärit olek. Minul küll väga suurt sidet Tarvastuga ei olnud, sest vanaisa suguvõsaga me ei käinud eriti läbi. Minu meelest nende seltskond käis vist rohkem läbi. Mina nägin vanaisa vendi vist esimest korda alles vanaisa
70 aasta juubelil.

 

Ma ei taibanud seda siis Jaagu käest küsida, aga ma olen iseenda pealt vaadanud, et alles pärast seda, kui ma sain nelikümmend, tekkis mul huvi selle vastu, millised on minu enda perekonna juured. Ma kujutan ette, et Jaagul tekkis see huvi ikkagi palju varem.

No see Juss (Jaak) oli ikkagi seotud selle asjaga, nad ikka käisid seal. Mulle on vähemalt selline mulje jäänud.

 

Oma suguvõsa lugu ta teadis ikka väga täpselt. Juba lapsena hoidis kõrvad lahti.

Meil ei räägitud sellest eriti, vanaisa ei rääkinud ja vanaemaga me ka suurt midagi ei rääkinud. Paar korda ühel vanaonul käisime külas, kes oli Tarvastus surnuaiavaht. Paar korda käidi surnuaial, võeti mind ka kaasa.

 

Sa ütlesid hästi ilusasti sellise religioosse hoiaku kohta, et siht oli justkui ühine. Aga mis see siht sinu jaoks on?

Ma ei oska neid asju sõnadesse panna. Ernst Enno on öelnud… kuidas tal see oligi seal „Minu sõprades”? Hästi vana raamat; räägib tema lapsepõlvest. Tal on see… umbes nagu on Talvikul „Legendaarses”, et „näed neid sinirünkaid mere taga, / sinna manitses meid ükskord isa hääl…” See on minu jaoks kogu aeg olnud kuidagi loogiline — sinna peabki suunduma. Nagu veetilk ei saa ka enne rahu, kui ta on meres. Muidu voolab kogu aeg. Nii või teisiti sa jõuad kunagi sinna, aga seda võiks ju siis mingil määral teadvustada.

 

Sinu lauldud Enno tekst on mulle meelerahu andnud: „Iga ringiga, kuigi sa ei taha / välja pead kasvama / vanast;  jätma maha (…)” See on erakordselt tugev nägemus.

Ennol olidki ülivinged kujundid. Tema oli ju antroposoof, Bo Yn Ra laadis tegelane. Ta oli sümbolist.  Ennol on kõik hästi mitmekihiline.

 

Mina käisid Tallinna Reaalkoolis veel nõukogude ajal. Enne taasiseseisvumist oli meil eesti keele õpetaja
Raivo Kuusk, kes rääkis Ennost, et tema viimane lause enne surma oli olnud „Ma näen seda valgust”. Nii kihvt, et õpetaja seda tol ajal rääkis. „Ma näen seda valgust.”
Mis sa arvad, mida Jaak teeb praegu?

Ei tea, aga ühel öösel ta tuli vaatama, mida mina teen. Hästi korralikult oli riides. Hall tviidülikond, selline pikk pintsak. Hästi viisakas. Noor. Sihukse suure kahupeaga. Vaatas vaikides, rõõmsalt pealt. Ma ei tea, mida ma seal askeldasin.

 

Jüri Kotšinev rääkis, et Jaak ilmus talle unenäos ja tema (Kotšinev) küsis siis, et kus sa oled, oled veel meie juures või oled ära. Ja Jaak ütles kuidagi huvitavalt, et „ma olen siin, aga ma olen ka seal”. Igal juhul Kotšinev rõhutas, et ta oli öelnud, et ta jälgib mängu, et mis siin praegu toimub.

No ta vaatabki. Mulle ta ei rääkinud midagi. Ei olnud vaja rääkida.

Maailmapäästmise komitee koosolek Kalamaja kodukohviku terrassil. Ajaloolane ja kirjanik Jüri Kotšinev, filmimees Jaan Tootsen ja Jaak Johanson. Tõnis Tootseni foto

 

Ma mõtlen ikka, et Jaak on haldjas. Kui sa ütled „haldjas”, siis see tähendab, et ta ei kuulu ainult siia. Evald Saag ütles kunagi aastate eest, kui Jaak oli veel väga elav ja elus, et Jaak Johanson on muusikamees ja tema on ammu teispool tähti, teda me enam ei püüa. Mul on see nii meelde jäänud.

Ja selles mõttes olete te väga sarnased, et kui te laulate, siis — nagu Jaak rõhutas, laulda tuleb pilti — te nagu tekitate sellel hetkel uue maailma. Ja kui ma Jaagu peale mõtlen, siis kõige rohkem õpetasid need koos läbitud olukorrad,  kogu tema suhtumine maailma asjadesse. Eeskuju ju mõjutab.

Kas sulle meenub mõni temapoolne reaktsioon mõnele sündmusele? Või on seda raske öelda, sest kõik on ju  „argipäeva helisev muusika”?

Ei tea, siin ongi võib-olla see asi, et see argipäev ei olnudki nii argipäev. Seesama sära ja valgus, mille kohta Enno ütles, et ta seda näeb, see ikka paistis minu arvates igast praost. Noh, aeg-ajalt. Ma usun, et see ongi see, mis tegi Jaagust selle, kes ta oli. Ta ei blokeerinud seda ära, kui labaselt öelda. Ta lasi sellel toimuda. Vaatamata kõigele. Sel ajal oli lihtne lasta ennast ära kohitseda, karta kogu aeg mingit jama. Aga eks see aeg oli ka selline, et ei saanud enam kuidagi teisiti olla. Sellele õudusele allaandmine, see oleks võrdunud juba surmaga. Meie olime noored ikka päris jäledal ajal, aga me suutsime sellest mööda vaadata.

 

Kas surmast ei olnud temaga kunagi juttu?

Ei olnud eriti, aga ta laulis ise neid… „Võib-olla peitub mus päike, / võib-olla kaks või kolm?” ja „Enne kui kaheks kukuvad mäed”.

 

Mõtlen neid viimaseid laule, viimastel aastatel tehtud laule: „Unekass-lumekass: Olematus võiks ka olemata olla…”. Need on ikka väga pöörased tekstid. Ka teksti mõttes läks ta aina vägevamaks. Ei ole nii, et on ainult „Pauluse sõnadele”, noorepõlves kirjutatud. See metafüüsik temas destilleerus järjest paremaks. 

Ta on sinu köögis ju palju käinud. Kas laulsite ka siin koos?

No vahepeal ikka. Ja Kristaga koos sai pilli mängitud. Vahepeal oli põhiteema, et teeme pannkooke. Aga need jäid kahjuks tegemata. Ma ütlesin Jaagule, et me peame tegema sellise pannkoogi­oraakli: kaks korda kolmsada kuuskümmend viis (2 x 365) pannkooki ühelt ja teiselt poolt üles pildistada ja siis jabur tekst juurde kirjutada. Pannkoogi­oraakel! Vaata, kui uhke oleks, selle võiks ära teha! (Naerab.) Teed pankooke, pildistad mõlemalt poolt ja otsid sealt sügavat tähendust. Aga seal on alati kaks poolt. See jäi tegemata. See meid vist ka ühendas, et igasugu… voodootamisest… me väga leili ei läinud.

 

3. Merle Karusoo Jaagust

Järgnevalt on lisaks Merle Karusoo meenutustele esitatud ka tekstifragmente näidenditest, mis sündisid Karusoo juhatusel ja milles Jaak Johanson osales. Näidendifragmendid on võetud Karusoo koostatud kogumikust „Kui ruumid on täis” (Varrak, 2008), mis sisaldab elulugudest, isiklikest mälestustest lähtuvaid tekste aastatest 1982–2005.

 Mina puutusin Jaak Johansoniga esimest korda kokku, kui tegime lavakooli IX lennu diplomilavastust „Makarenko koloonia”. Tekst oli loodud veel tollalgi eeskujuks seatud raskesti kasvatatavate laste musterpedagoogi Anton Makarenko romaani Pedagoogiline poeem” ja dokumentaalmaterjalide põhjal. Selles osales ka kogu X lend, kes tollal oli alles esimesel kursusel. Siis tulid X lennu diplomilavastused „Meie elulood” ja „Kui ruumid on täis…”. Sellest tööst inspireerituna teen ma tänini tulevaste näitlejatega (ja mitte ainult tulevaste näitlejatega) projekte, mille nimi on „Kes ma olen?”.

Too töö oli esimene ja see andis tõuke kõikides suundades, mida selle läbi teadvustati. „Meie elulood”, mille algset pealkirja „Laste elulood” Glavlit heaks ei kiitnud, esietendus tollase Noorsooteatri Salme tänava suures saalis aastal 1982, tekst räägiti aastal 1981.

Jaagu tegelasnimi oli Poiss, kes tahtis üht-teist korda saata ja kohe kaduda, keskmine hinne 4,37. Jaak rääkis siis, 22-aastasena, endast: „Mul on kogu aeg olnud mingi tahtmine olla kõrval, mingid nihukesed aferistlikud plaanid juba väikesest peast, et otsida mingi koht, kus sind ei nähta, ja vaadata kogu tegevust pealt.

Üks suuremaid kaife — näha kõike pealt ja mõjutada ja samas keegi ei tea, kus sa oled.

Ja vanemates klassides, et saaks kuskile suurde linna, kus keegi sind ei tunne, sul oleks võimalus siin-seal midagi korda saata ja kohe kaduda.”

Pirgu Laulu- ja Näitemängu Seltskond esinemas Pirgu mõisas restauraatoritele 1988. Katrin Saukas, Marko Matvere, Mart Johanson ja Jaak Johanson.
Pirgu mälusektori arhiivi foto

Komsomoli astumisest: „Meie ajasime tükk aga vastu ja… Üks seik koridori peal — me olime… poistega… niimoodi kambakesi ja mul on meeles hüsteeriliselt kiljuv… pioneerijuhataja või see pioneeri… mis ta nimi on, pioneerivanem — vanempioneerijuht, kes kiljus hüsteeriliselt, et kui sa… et kui komsomoli, tema astus komsomoli ja kuidas komsomolis saab selle „Sputnikuga” reisida… ja sellest niimoodi umbes viisteist minutit… Ja paljudest muudest asjadest, mida saab sellisel juhul, kui komsomoli astud; me võtsime seda väga rahulikult ja see ajas teda veel rohkem… ilmselt endast välja. Aga see asi korraldati kuidagi väga kavalalt lõpuks tähendab…

Minul isaga oli sellest üks tõsine jutuajamine ja — ma jõudsin nagu selgusele, et ilmselt on targem siis… Tema on kõva… kõva hoobi elus saand sellega või, ta on, tähendab, ta on parteisse astunud ja see raks oli nagu…ühesõnaga ta, ja no, nii palju ma teda arvestan, et ilmselt ei ole mõttekas puigelda või et või et…

Isa juhatas 16-aastaselt Viljandi meeskoori laulupeol. Ta tahtis ilmselt üle kõige muusikat õppida. Vanaema-vanaisa pääsesid kogemata Siberist. Kulaku poja peale Nõukogude riik raha ei saa kulutada, ütlesid mõned inimesed, kes eelnevalt olid lahkesti kiitust jaganud, konssi astumisel — siia te ei saa. Sai sisse ajalukku; kuigi tegi eksamid aina viitele, selgus seal sama asjaolu, visati välja… Põllumajandusse oli inimesi tarvis, soovitati vanemate süü lunastuseks astuda maaparandusse, nii toimiski, misjärel on juhtiv maaparandaja ja ametiühingu esimees.

Tema jutu mõte oli: miks lasta end arutult tappa, pealegi on ajad muutunud, teil on ju võimalused olemas, sa võid õppida, mida sa tahad, mine uksest, kui see on olemas, ära tao demonstratiivselt pead vastu seina.”

Selle viimase kärpis Glavlit välja.

„Laulmise kaif on üks asi, mille ma olen kindlalt ära tundnud — see tohutu võimas tunne, kui on laulupeo finaal ja hakatakse vägisi laulma, et mu isamaa on minu arm, tohutult võimas tunne.

Pisikesest peast oli see nagu mingi sundtegevus, aga kui juba tunnetasid oma osa selles värgis, nauding mitmehäälsusest ja harmooniast…

Nii palju, kui ma ennast mäletan — muusika on alati õudselt mõjunud mu peale. Kui kooliajal see makkide ja plaatide värk lahti läks, aga isal ei olnud nii palju raha, siis tekkis tohutu õudne nälg.

Tädipoeg (Tõnu Tormis) oli biitlite fanatt, ta on must natuke vanem. Ma olin päris tihti tema juures, öö läbi istusime üleval, need kaifid on mulle õudselt meelde jäänud.

Mul on tunne, et biitlid oleksid nagu mu isiklikud tuttavad, täitsa nisuke värk.

Kui mul oleks makk olnud, ma ilmselt oleksin jäänud passiivseks, aga ma lihtsalt pidin hakkama ise laulma. Ja hakkasingi järgi laulma. Aga siis tekkis kohe see imelik asi, et eesti keeles on kohutavalt raske laulda, et eesti keeles ei ole ilusaid laule olemas. Ma tundsin, et ma võin laulda Simoni laule sama hästi kui Simon ja biitlite laule sama hästi kui biitlid, aga tegelikult ei ole seda kellelegi vaja sellepärast, et biitlid on olemas ja Simon on olemas ja milleks siis veel…”

Tollal ajas see järeldus mul karvad turri. Tagantjärele mõeldes — ta sai selle kõva häälega välja öelda ja hakkas mõne aasta pärast looma neid laule, mida eesti keeles olemas ei olnud.

Etenduse teine osa „Kui ruumid on täis…” (järg lavaloole „Meie elulood”) pidi etenduma Noorsooteatri väikeses saalis Laial tänaval, aga piirdus vist nelja kontrolletendusega, sest me ei nõustunud enam tsensuurikärbetele alistuma. Selles osas oli Jaagu tegelasnimi Poiss, kes laulab. Laulud olid: Jaak Johanson (Heiti Talvik) „Magaja”; eesti rahvaviis (Jaan Kaplinski) „Kes küll pani…”; Jaak Tuksam (Jaan Kaplinski) „Meel unus mägede taha”; Lembit Peterson (Juhan Viiding) „Laul sügavast düünist”; isuri rahvaviis (Heiti Talvik) „Öö”.

Kui me olime diplomilavastusi luues X lennuga pikalt oma lugusid rääkinud (nimetasime neid makimonoloogideks), tuli Jaak välja pakkumisega, et võiksime rääkida muusikasse (klapimonoloogid). Ta oli vaadanud eelmisel õhtul oma sõpra ja kursusekaaslast Sulev Teppartit, kes kuulas toanurgas, suured klapid peas, Led Zeppelini, ja teda hakkas intrigeerima Sulevi nägu, reaktsioon muusikale. Mida ta mõtles?

Jaak oli ise esimene ja tekst, mis Zeppelini kuulates sündis, sai lavastuse põhimonoloogiks ning andis sellele ka pealkirja.

Poiss, kes laulab (kõrvaklappidega): „Ma ei tea! Oli mingisugune kontsert!  Ma ei tea, mis rahvas see on, mis seal Kamtšatkal elab. Mingi Korjaki rahvusansambel või midagi sellist. Ma mäletan — kõik selle ansambli naised olid fantastiliselt ilusad, fantastiliselt vahvad, aga mehed olid kohutavalt ki-kidu-kidurad kuidagi. Ma mäletan, ma tulin esimest korda selle mõtte peale, et kui toimub üks degenereerumine, siis see algab alati meestest, sellepärast, et naise eesmärk on temas eneses, aga mehe eesmärk on alati väljaspool teda ennast.

Kohutavalt kummaline on mõelda, kui kiiresti lendab aeg. Ma mäletan — kuskil 7.–8. klassis ma uskusin, et see kõik, mis toimub meeste ja naiste vahel, et see on mingi keeris! See on mingi keeris, milles inimesed üksteist hävitavad. Ma kipun praegu kõvasti karjuma.

Pirgu Arenduskeskuse mälusektor rahvakoosolekul. Kaameraga Merle Karusoo, esiplaanil seisavad vasakult Mikk Sarv, Jaak Johanson, Marko Matvere, Mart Johanson, Katrin Saukas. Aasta on 1987 või 1988.
Pirgu mälusektori arhiivi foto

Ma tundsin nii palju räpast seoses sellega endas. Tekib see maksimaalne lõhe sisemise potentsiaali ja-ja realiseerimisvõimaluste vahel. See võib viia väga tumedate seisunditeni, mida on endale rahu-rahulikus seisundis väga halb tunnistada. See on see, miks poisid konni tapavad, miks poisid kasse piinavad, ja kõike muud…

Ma uskusin, et ma iial ei hakka sellest osa võtma, et ma asetan ennast alati sellest kõrvale. Praegu ma olen abielus inimene. Ma olen isa!

Ja selle ansambliga seoses — kui üks rahvas on alla surutud, nii väikeseks kahanenud, siis selle rahva isadel ei ole, ei saa tekkida patroneerimise tunnetust. Nad ei saa seada endale eesmärke ega neid täita, nad ei saa ise oma tegevusi juhtida, see tähendab, nad ei saa ennast meestena tunda, järelikult ei jää neil muud üle kui jooma hakata.”

Tagaseina foto tõmmatakse kaheks, selle taga on Eestimaa kaart. Mööda riigi kunagist piiri jookseb valgus.

Poiss, kes laulab: „Õnnelikud ajad inimestel on need, kui on ruumi… sest kui on ruumi, siis on isadel võimalus ehitada. Aga kui ruumid — eluruumid, ehitamisruumid on täis, siis peavad isased hakkama omavahel võitlema.

Kui mõelda seda, kuidas kõik kodud on ebaloomulikud, kuidas kõik abielud on ebaloomulikud! Sest kui sa ka oled leidnud selle, kelle nimel tahaksid oma energiat raisata ja kelle peale, siis ikkagi puudub vastaspooluste tasakaal, sest ühel 18-aastasel tüdrukul on kõik olemas oma missiooni täitmiseks sellel tasandil, aga 18–20-aastasel poisil on ainult — noku!

Ja siis ongi see, et kui sa tunned endas kohutavalt energiat, sul on pööraselt palju ideid, sul on täpne selgus kõigi asjade kohta, kuidas need peaksid õieti käima — sellistel hetkedel sa tahaksid muutuda mingiks sootuks olendiks, et seda kõike ellu viia. Mingisugune absurdne lapse… lapsik tahtmine lennata! Osata lennata! Ja kõikjal korraga olla.

Kui see ei ole võimalik, siis on see teine tume tunnetus — metrooefekt. Su ümber on palju-palju-palju inimesi ja korraga sa ei talu neid enam!

Kohutavalt vabaks muudab ju see, kui sa oled oma ummikus jõudnud selleni, et surm on sulle ükskõik! Sellisel juhul… ee… mehelik realiseerimine läheb selle peale, et ma olen metsik, ma endast ei hooli, ja minu olukord annab mulle õiguse mitte hoolida teistest. See on ainult vastutuse küsimus. Ma võin ju selle maailma enda jaoks väga põnevaks teha, leida väga põnevad viisid oma energiat rakendada — see on ainult vastutuse küsimus!

Sest sõda on tegelikult see, kui ruumid saavad täis ja isased peavad omavahel kaklema hakkama!”

Ma usun, et Jaagu algus oli nendes X lennu diplomilavastustes, Pirgu oli kuidagi väga loomulik jätk.

 

Lahtilükkamise laul

Aasta 1987. Minu, Jaagu ja Mart Johansoni kutsus Pirgu mõisa Ülo Vooglaid. Mina kutsusin Katrin Saukase, Marko Matvere tuli ise. Sealt käisid paljud läbi. Ka Marko kursusekaaslased (lavakooli XIV lend) Maria Avdjuško ja Jaan Tätte.

Meie ametlik nimi oli Mälusektor (sotsioloogilised uuringud), esinema hakates nimetasime end Pirgu Laulu- ja Näitemängu Seltskonnaks. Otseseks tööülesandeks oli intervjueerida kohalikke inimesi, et aru saada nende tegelikest vajadustest. Kohtumised vanade inimestega muutusid ruttu eluloointervjuudeks, vanade laulude kogumiseks ja kogunenud teemadel esinemisteks. Me tahtsime inimestele tagasi anda selle, mis neilt saanud olime.

Meil oli kombeks iga intervjuu juurde kirjutada ka aruanne. Jaagu aruanded olid tihti dekoreeritud. Sõnu ta palju ei kasutanud. Tema stiilist saab aimu äsja ilmunud raamatust „ÖÖÖ-, päeva ja lauluraamat”.

Pirgust alates salvestas Jaak pidevalt kõiki ja kõike. Temast jäi maha tohutu kassetivaru väga mitmesugustest sündmustest ja inimestest.

Ja siis!

26. septembril 1987 ilmus Tartu ajalehes Edasi Siim Kallase, Tiit Made, Edgar Savisaare ja Mikk Titma „Ettepanek: kogu Eesti NSV täielikule isemajandamisele” ehk IME ettepanek. Pakuti välja majandusprogrammi idee, kuidas Eesti NSV peaks saavutama majandusliku iseseisvuse Nõukogude Liidu koosseisus. Kuulutati välja IME konkurss ja Pirgu Arenduskeskus oli üks osavõtjatest. III koht. Meile tähendas see, et istusime pikki tunde Pirgu mõisa keldris, salvestades pikkadele makilintidele tarkade inimeste fantaasiaid, teades juba üht-teist maarahva tegelikest oludest ja unistustest. Põhiline maki taga istuja oligi Jaak ja sealt ka see uni, usun mina. Ta nägi unes, et me rebimegi ennast lahti ja…

Laul sündis salmide kaupa ja pika aja jooksul, aga sealt see tuli. 1987. Pirgu mõisas.

Jaak oli päriselt vaba hing. Algusest peale. Ma tean paljusid inimesi, me kõik ju teame, kes usuvad, et nad on vabad, elavad mingit boheemlaslikku elu… Jaagu kõrval on see kõik natukene võlts, see on vaba olemise mängitsemine. Kusjuures ma imestan, et selline vaba hing meie ühiskonnas on üldse saanud elus olla. See on mingis mõttes uskumatu. Kas ta on siis lihtsalt sattunud sellisesse kohta ja selliste inimeste hulka? Ma ei kujuta ette — vaba hing ei jääks ju ellu. Aga tema jäi, kuni ta ära kutsuti. Või kuni ta palus ennast kutsuda.

Ma mõtlen Pirgu aegu meenutades Jaagu vennale Mardile. Mart oli kõikides oma asjaajamistes punktuaalne. Ja mul on tunne, et tema oli mingis mõttes kaitse Jaagule. Tihtipeale ta tõlkis, vähemalt minu jaoks, Jaaku. Minule sobivad raamid, mina olen seda usku, et inimene saab ennast vabana tunda ainult siis, kui ta raamid on kindlad. Vennad olid selles mõttes äärmiselt erinevad ja kokku said nad siis, kui parasjagu laulsid. Üks tuli siis oma taevastest kõrgustest alla ja teine vabanes oma raamidest. Ja siis nad lendasid.

Ma ei tea, kas Jaak võttis endale vanema venna kohustusi. Ma natuke kahtlen selles ja ma ei tea, kes olemuslikult see kõige vanem vend oli. Võib-olla kaugemal olev Ants, kes nägi kõike paremini.

Laulud jäävad… Ja küllap on kõigil Jaagu sõpradel kausikesetäis tema joonistatud kivikesi. Ikka mustad ja valged ruudukesed, ikka päike.

Rõugu pargi koer Wombat, Krista Citra Joonas, Jaak Johanson ja Merle Karusoo Rõugu pargi roosipõllul. Katrin Saukase foto

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist