SEE KINO ON ÜKS SUUR SOHITEGEMINE

ARO VELMET

MANDARIINID”. Stsenarist ja režissöör: Zaza Urušadze. Produtsendid: Ivo Felt ja Zaza Urušadze. Operaator: Rein Kotov. Kunstnik: Thea Telia. Kostüümikunstnik: Simon Matšabeli. Grimmikunstnikud: Tiina Leesik ja Madona Tšanturia. Monteerija: Aleksandr Kuranov. Heli: Harmo Kallaste ja Ivo Felt. Helilooja: Niaz Diasamidze. Kaas- ja arendusprodutsendid: Artur Veeber ja Tatjana Mülbeier. Osades: Lembit Ulfsak (Ivo), Giorgi Nakašidze (Ahmed), Elmo Nüganen (Margus), Mikhail Meški (Nika), Raivo Trass (Juhan), Zurab Begališvili (Aslan), David Kahidze, Jano Izoria, Gia Gogišvili, Vamek Jangidze, Aleko Begališvili ja Temo Kutsišvili (Aslani sõdurid), Giorgi Tsaava (ohvitser), Denis Klibov, Viktor Gegešidze ja Gennadi Levtšenko (sõdurid), Kaka Arevadze (Ibragim), Ann-Heliin Saadoja (Mari). DCP 4K, 90 min, värviline. © Allfilm / Eesti ja Cinema 24 / Gruusia, 2013. Esilinastus 31. oktoobril 2013 CC Plazas Tallinnas.
Tapetud grusiinide sõelapõhjaks lastud kaubik ei plahvata. See sõda ei ole „Reamees Ryani päästmise” sõda, kus naturalistlikult esitatud tapatalgutele Normandia rannikul järgneb õilis lugu vennastumisest ja kohusetundest kodumaa ees. See sõda pole ammugi mitte „Nimed marmortahvlil” sõda, kus kahest nimega vastasest üks on reetur ja teine mölakas ning kangelased on seevastu sõjas vaprad ja armastuses kirglikud. Ei, „Mandariinide” sõda on igapäevane, ent praegusaegne sõda, kus domineerivad igavus, ootamine, ängistus ja hirm. Sõda, mis on ühtepidi kaugel, kuskil raadiouudistes või rindelt tulevates kuulujuttudes, ja teisalt, alati on oht, et just praegu peatub sinu maja ees auto, kus ootavad Kalašnikovidega palgasõdurid. „Mandariinide” sõda on justkui lähenev äikesetorm, mida muidu ei paneks tähelegi, kui ei teaks, et sel hetkel, kui kallama hakkab, ei tahaks õues olla.
Seda kujundit — sõda kui halb ilm — armastasid eriti romantismiaegsed briti luuletajad, kes elasid ajal, mil sõda oli peaaegu pool sajandit igapäevane nähtus, ent toimus ometi kuskil eemal, äsja iseseisvunud Ühendriikides, revolutsioonilisel Prantsusmaal, Napoleoni vastu võitlevas Euroopas, Indias, Hiinas, Krimmis ja muudes koloniaalmaades, aga mitte kunagi Suurbritannia enda pinnal. Coleridge ja Wordsworth olid sõdades pealtvaatajad, aga nende luule oli sõjatunnetust täis. Sõda kui loodusjõud, mille ennustamatu ja julm, ent vältimatu muundumine kaugest kohinast kõikehävitavaks tormiks on klassikaline romantiline kujund — lugege näiteks „Kubla Khani”. Nii et teeme ühe asja kohe selgeks: „Mandariinid” on liigutav ja lepitav sõjavastane film, ent sellest hoolimata (või ehk just sellepärast) on see ka läbinisti romantiline film.
Tegevus toimub 1992. aastal kuskil Abhaasias, eestlaste külas, kuhu on alles jäänud vaid kaks inimest — mandariinikasvataja Margus (Elmo Nüganen), kes ei taha lahkuda enne, kui saak on korjatud, ning tisler Ivo (Lembit Ulfsak), keda näib hoidvat külas mingi põhjus, mis ulatub mandariinisalust kaugemale. Juhani-nimeline arst (Raivo Trass) on, tõsi küll, ka kuskil silmapiiril, aga temal on kohvrid juba pakitud. Käib sõda. Taevas on permanentselt hall. Ühel päeval kärgatabki kõu ning Ivo ja Margus leiavad külateelt kaks autot ja viis laipa, nii grusiine kui abhaaside poolel võitlevaid tšetšeeni palgasõdureid. Selgub, et üks grusiin ja üks tšetšeen on jäänud ellu, ning Ivo talus paranedes hakkabki lugu hargnema.
Juba on retsensioonides täheldatud (Donald Tomberg, Sirp 8. XI 2013), et kõigi „Mandariinide” tegelaste jaoks on au absoluutne väärtus, mille vastu ei minda ka sõjaolukorras. Kui palgasõdur Ahmed (Giorgi Nakašidze), kes Ivo magamistoas paraneb, saab teada, et tema kõrvaltoas paraneb grusiin Nika (Mikhail Meški), siis suudab ta mõelda vaid oma töö lõpetamisele. Mitte sellepärast, et oma palk kätte saada (rull dollareid on tal juba taskus), vaid sellepärast, et au ei luba alustatud tööd lõpetamata jätta. Au aga hoiab ka grusiin Nikat elus, sest Ivo on võtnud mõlemalt ausõna, et vähemalt eestlase majas nad teineteist maha ei löö. Ivo vaenlaste ausõnas ei kahtle ning tal on õigus, Nika ja Ahmed võivad küll teineteist vihata, vahel isegi kätega kallale minna, ent Ivole antud sõna on neil alati meeles.
Miks on vaja kahekümnenda sajandi lõpu ühest verisemast sõjast kõnelevas filmis niivõrd rõhutada autunnet? Au on iga sõja üks esimesi ohvreid. Au rüvetamine piinamise, vägistamise ja inimväärikuse alandamise kaudu on sõdades tavaline, Gruusia ja Abhaasia konflikt ei olnud selles mõttes erand. 1993. aastal Gumista jõe äärsetes asulates toimunud veresaunadest saaks ilmselt väga erineva loo. Millist kujundit tahab režissöör Zaza Urušadze siin luua, tehes auküsimuse süžees nii keskseks? Üks võimalus on, nagu väidab Tomberg, et tegu on pettumisega oma kaasajas, kui au ja töö asemel domineerivad hiliskapitalistlikud väärtused. Nii võiks mõelda küll, viiteid sellele justkui jagub. Grusiin Nika kurdab, et tal teatrinäitlejana enam tööd ei ole, filmide tegemiseks Gruusias raha ei jätku (vaataja mõtleb samas: sõjapidamiseks nähtavasti küll). „Kõik seisuslik ja kindel haihtub,” nagu kirjutas Marx, nii võiks „Mandariine” vaadelda kui eleegiat väärtustele, mis hävitati Abhaasia sõjas.
Võimalik, et „Mandariinide” sõnum pole aga niivõrd universaalne. Kohtuvad kaks vaenlast ja nende tüli vaatavad kõrvalt tasakaalukad eestlased. Pole vaja doktorikraadi, et näha siin rahvuslikke arhetüüpe. On tähelepanuväärne, kui palju on „Mandariinide” Eesti vastukajas kuulda väiteid, et Urušadze on tabanud eestlase loomust paremini kui eestlased ise. Tõepoolest, Ivo vaikse kannatamisega segunenud heatahtlik huumorimeel, sissepoole elamine ja tööle keskendumine mõjus tänu Lembit Ulfsaki fantastilisele näitlejatööle ehedalt ja tuttavlikult. Kui Margust võiks esialgu pidada uue põlvkonna esindajaks, kes ei ole jäänud Abhaasiasse mitte au või kannatuste pärast, vaid lihtsalt selleks, et oma mandariinid kätte saada, siis ka tema osutub lõpuks arhetüüpseks eestlaseks. Mandariinid pole tema jaoks olulised mitte raha pärast, „kuigi seda raha on palju, lihtsalt kahju, kui nii ilus saak raisku läheb”. Kuidas Tammsaare ütleski? „Põlluga on ikka nõnda, et kui narrid teda korra, siis narrib tema sind üheksa korda vastu.” Ma ei tea Gruusia ja Tšetšeenia folkloorseid-kirjanduslikke arhetüüpe kaugeltki mitte nii hästi kui Eesti omi, aga mulle tundub, et see au ja mägirahvaste värk vist ikka kokku käib. „Ma maksan oma sõbra eest kätte,” ütleb haavatud grusiini varitsev Ahmed. „Sa ei saa sellest aru, see on meie jaoks püha asi.” Romantistlikule loole kohaselt viitavad tegelasi defineerivad väärtused — au, töö, maalähedus, perekond — iidsetele aegadele, jättes nüüdisaegsele sõjale ülesandeks kogu see komplekt jõhkralt tükkideks rebida. Lõpuks ei loe ei Marguse hool oma mandariinide eest, ei loe Nika ja Ahmedi leppimine, ei loe see ausõna, mille mõlemad sõdurid Ivole andsid. Loevad vaid mööduva relvasalga Kalašnikovid.
Filmi romantiline karakteriloome ja samavõrd romantiline vaade sõjale tekitab küsimusi just finaalis, kus vastandatakse mööduvate palgasõdurite banaalne kalkuleerimine „oled sa meie või nende poolel” ja Ivo esindatud rahvuslikke arhetüüpe ületav, kannatustes vormitud humanism. „Kaukaaslane või eestlane, vahet ei ole,” vastab vanamees ühes varasemas stseenis Ahmedile, kui too teatab uhkelt, et kui juba üks eestlane pigem sureb, kui sõna murrab, siis kaukaaslasest ei saa vähemat oodata. On selge, et Urušadze sümpaatia on just Ivoga, kes on näinud sõtta viivate irratsionaalsete tunnete hävitavat tagajärge. Samas ei ole põhjust arvata, et kõik need kriitikud ja kinokülastajad, kelle sõnul vaatab „grusiin seda filmi nagu oma, tšetšeen nagu oma ja eestlane nagu oma lugu” (Tomberg), on need paralleelid õhust võtnud. Vaataja sümpaatia on nendega just seetõttu, et nemad on sõjamöllus oma väärtused säilitanud, jäänud truuks maaviljelusele, perekonnale, aule. Väärtused, mille iidsusele ja rahvuskesksusele viidatakse filmis korduvalt, kuigi seda pole tegelikult vajagi, sest folklooriga tuttav vaataja tunneb need omadused isegi ära.
Kriitilisema pilguga vaatajale tunduks „Mandariinide” lugu ilmselt veidi liiga konstrueeritult romantiline, veidi liiga eluülene, olgugi see trans­tsendents ilus ja hea. Inimlikkust ja kaastunnet rõhutav lugu on muidugi midagi muud kui patriootlik-propagandistlik heroilisus à la „Reamees Ryan”, aga päris aus film pole ta ikka (olgu postmodernistidel õigus, iga lugu on konstrueeritud, aga mõned lood on rohkem konstrueeritud kui teised). Ei ole ikka nii, et pomm kukub ja sõdurid saabuvad a l a t i just siis, kui endised vaenlased on just astunud sammu vennastumise poole. Kahe päevaga ei saa ikka verivaenlastest südamesõpradeks, kelle nimel võiks eluga riskida. Kuldse südamega palgasõdureid kindlasti maailmas leidub, aga et just siin selles loos, lisaks kõigele muule… Ning lõpuks võiks kriitiline vaataja mõelda sellele, et õilistav, humanistlik rahvustunne ja vägivaldne džingoism on vaid ühe mündi kaks poolt — ausse ja perekonda uskusid ka need sõdurid, kes aasta hiljem Suhhumis inimsusevastaseid kuritegusid toime panid. Mitte et see vähendaks kuidagi nende mõistete väärtust, lihtsalt reaalsuses on need palju komplekssemad küsimused kui Urušadze nägemuses. Kino, nagu Ivo ühes võtmestseenis tõdeb, on ikkagi üks suur sohitegemine.
Tähelepanuväärne on aga see, et lõppude lõpuks oli mul sellest kriitilisest vaatajast suhteliselt ükskõik. Mind ei häirinud ei stsenaariumi ülemäära selge konstrueeritus ega tegelaste liigne arhetüüpsus. Klišee küll, aga täies koosseisus suurepärased näitlejad mängisid arhetüübid karakteriteks, kelle motiividesse ja siseellu oli võimalik uskuda. Lembit Ulfsak mängib vaikse, tõsise, ent sellest hoolimata huumorimeele säilitanud Ivo nii elusaks, et seda lihtsalt peab veel teist korda mainima (huvitav, kas Ivo esivanemad on Hiiumaalt pärit?). Teiseks, ilmselgelt on nii Gruusias kui ka Eestis rahvustunde ja rahvuskonflikti lepitamine suurem imperatiiv, kui neid ümbritseva mütoloogia dekonstrueerimine. Kunstniku empaatiast on rohkem kasu kui sotsioloogi analüütilisest skalpellist. Ja empaatiat oli Urušadze filmis küllaga. Muide, ma kahtlustan, et selle empaatia mõistmine on võrdlemisi spetsiifiline ülesanne, mis võib filmi rahvusvahelist vastuvõttu üksjagu mõjutada — minu Rootsi, Hollandi ja USA ajaloolastest kaaslased, kellega ma „Mandariine” vaatasin, suhtusid filmi narratiivi tunduvalt kriitilisemalt kui siinkirjutaja. Neil, kes on aastakümneid heaoluühiskondades elanud ning kelle elu möödub lennujaamades ja multikultuursetes metropolides, on lihtne unustada, et rahvuslik kogukond, olgu ta pealegi kujutletud, nagu Benedict Anderson on väitnud, on oluline kunstilise käsitluse teema nii kaua, kui me kogukondi kujutleme. Ning lõppude lõpuks pole rootslaste ja hollandlaste kõnetamine Urušadze eesmärk ja see on ka okei, ei tee see halvemaks ei Urušadzet, ei rootslasi ega hollandlasi.
Ons kino vaid üks suur sohitegemine? „Ütle mulle, on sel tähtsust?”
ZAZA URUŠADZE (sünd. 30. jaanuaril 1966) on aastatel 1982—1988 õppinud Šotha Rusthaveli nimelises Gruusia Riiklikus Ülikoolis Batumis filmi- ja teatrikunsti. 2001 oli ta Gruusia Rahvusliku Filmikeskuse peaekspert, 2002—2004 selle juhataja. Alates 1987. aastast on ta lavastanud mitu lühifilmi, teleseriaali ja täispikad mängufilmid „Siia saabub koidik“ (1998), „Kolm maja“ (2008), „Jää minuga“ (2011), „Kaitsja“ (2012) ja „Mandariinid“ (2013). Tema filme on näidatud paljudes riikides ja need on pälvinud auhindu festivalidel. Novembri alguseks oli „Mandariinid“ võitnud kakskümmend kuus aastat peetud Varssavi filmifestivalil parima režii ja publiku auhinnad ning 62. Mannheim-Heidelbergi rahvusvahelisel filmifestivalil žürii eripreemia ja publiku auhinna.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon