HEINO ELLERI KLAVERIMUUSIKAT MÄNGIB STEN LASSMANN
Märts, 2022CDd „Heino Eller. Complete Piano Music”. Sten Lassmann (piano). Volume 1.–7. Toccata Classics 2011–2022.
Sten Lassmann.
Kaupo Kikkase foto
7. märtsil möödus sada kolmkümmend viis aastat ühe eesti muusika suurkuju, Heino Elleri sünnist. Helilooja pool sajandit kestnud pedagoogiline töö kompositsiooniõppejõuna — kakskümmend aastat Tartu Kõrgemas Muusikakoolis ja kolmkümmend aastat Tallinna Riiklikus Konservatooriumis — on andnud professionaalse aluse suurele hulgale eesti heliloojatele mitmest põlvkonnast. Heino Elleri valdavalt instrumentaalmuusika žanris loodu on mahukas, ulatudes sümfoonilistest teostest ning keelpillikvartettidest duode ja sooloteosteni. Kõige arvukam osa tema instrumentaalkammerteostest on valminud aga klaverile.
Teos hakkab elama iseseisvat elu alates trükis ilmumisest või mingil muul moel publikule kättesaadavaks muutumisest. Muusikateoste puhul ei ole see võimalik ilma interpreedita, kellest sõltub väga palju teose sisu ja sõnumi jõudmine kuulajani. Juba 20. sajandi esimesel poolel lisandus kontsertettekannetele olulise täiendusena võimalus kuulata muusikateoseid salvestistena heliplaatidelt, mis tänu vastavale tehnoloogiale on muutunud tänapäeval laialdaselt kättesaadavaks.
See, et üks interpreet plaadistab kogu Elleri klaverimuusika, salvestab sellise mahuka loomingu, on Eestis esmakordne sündmus. Elleri klaverilooming on jaotunud üheksale plaadile ja praeguseks on neist ilmunud seitse. Igale plaadile on Sten Lassmann lisanud põhjalikud annotatsioonid nii teose, autori kui ka ajaloolise tausta kohta. Selline põhjalik süvenemine sai võimalikuks seoses tema doktoritööga Londoni Kuninglikus Muusikaakadeemias, kus Lassmanni juhendajad olid prof Ian Fountain ja prof Neil Heyde. Doktoritööst tulenevalt on kogu tekst ja teoste pealkirjad plaatidel ingliskeelsed. Sten Lassmanni sõnul otsustas Briti Nõukogu anda 2004. aastal välja Heljo Sepa suures osas kasutamata jäänud stipendiumi 1938. aastast1 ühele noorele eesti pianistile õpinguteks Londoni Kuninglikus Muusikaakadeemias: „…saatuse keerdkäikude tõttu andsid Anna ja Heino Elleri ja Heljo Sepa töö tulemused mulle võimaluse õppida Londoni Kuninglikus Muusikaakadeemias 21. sajandil.”2
Interpreet ei ole plaatidel Elleri muusikat kronoloogiliselt järjestanud, igal plaadil on teoseid erinevatest loomeperioodidest. Lassmanni sõnul on iga plaat nagu üks helilooja portree, mida illustreerib väga mõjuvalt ka plaatide kujundus — igaühel neist on erinev fotoportree heliloojast.
1. CD avab „Prelüüdid, I vihik”, mis sisaldab seitset prelüüdi aastaist 1914–1917. Nende miniatuuride hilisromantismist mõjutatud tundelisust, karakterite mitmekesisust ja faktuuriselgust vormib interpreet mõjuva loomulikkusega.
Tsüklis „Kuus pala” (1946–1947), käsikirjas pealkirjaga „Eesti süit” toetub helilooja mitmes osas autentsele rahvalaulule. Eesti tantsude karakterid ja runoviiside intonatsioonid loovad esitaja käe all selge kontrasti eelmise tsükliga.
„Tokaata h-moll” (1921) on säravalt meisterlik rondovormis teos, mille harmoonia põnevust, virtuoossust ja haaravaid kulminatsioone kujundab pianist nakatava energiaga. Järgnevad kolm tantsu, „Tants h-moll”, „Tantsu karakteris” ja „Danse-caprice” on 1930. aastate modernismi mõjutustega ja oma stiililt üsnagi sarnased.
Klaveripala „Kellad” (1929) on Heino Elleri enim mängitud teos, seda alates trükis ilmumisest 1930. aastal. Teose loomisel on Ellerit inspireerinud Tartu Pauluse kiriku kellade helin, häälestatud vastavalt ges–es, mis kumab läbi kogu pala. Seda teost armastasid pianistid väga ka nõukogude ajal. Toona esitati seda sageli väga aeglases tempos, dramaatiliselt, eriti pingestatud ja tumeda värvinguga. Sellist esituslaadi võis ajendada fakt, et Tartu Pauluse kirikul oli eestlastele märgiline tähendus — kirik valmis Vabadussõja ajal, 1919. aastal, kellad paigaldati kirikule omariikluse algul, 1923. aastal. Seetõttu sellest nõukogude ajal avalikult ei räägitud. Sten Lassmann järgneva põlvkonna pianistina kujundab „Kellad” kargelt sugestiivsena ja suurejooneliselt värvika akordilise kulminatsiooniga.
Klaverisonaat nr 2 (1939–1940) on helilooja väljakujunenud stiili silmapaistvamaid näiteid. Pianist ilmestab salvestisel teose lüürikat rikkaliku kõlavärvide paletiga, nautides rahvalaululist materjali ja vastandades ilmekalt 3. osa lustakaid karaktereid.
2. CD Heino Elleri loomingust juhatab sisse „Sonatiin g-moll” (1950). Sellele lühikesele kompaktsele üheosalisele teosele on iseloomulik autori helikeelele ka muidu omane lüüriline meloodika ja meisterlik polüfoonia, mõtlikkus ja karge nukrus.
Järgnev tsükkel „Kaheksa pala” koondab erinevatel perioodidel kirjutatud palu (viis pluss kolm) — enne 1913. aastat looduid ning hilisemaid, nõukogudeaegseid, aastast 1947, mis on valdavalt lähedased rahvamuusikale. Interpreedi esituses kõlavad esimesed kergelt, nagu ühe hingamisega kuuldavale toodult, ja teised nende lihtsakoelisust rõhutades.
„Furioso” ja „Allegro con fuoco”, mõlemad aastast 1914, on ilmsete Liszti mõjutustega. Pianist paneb klaveri virtuoosse säraga lopsakalt kõlama.
„Episood revolutsiooniajast” (1917) on ulatuslik teos, milles kõlav leinamarss mõjub revolutsiooniohvrite mälestamisena. Interpreet toob esile dünaamilised kontrastid kiiresti muutuvas muusikalises materjalis, jättes domineerima tumeda värvingu.
Interluudiumina enne järgnevat prelüüdide tsüklit kõlavad helilooja esimesed loomingulised katsetused „Sostenuto g-moll” (1909), „Allegretto moderato c-moll” (1909), „Chanson triste” (1910), „Andante E-duur” ja „Larghetto a-moll”.
2. CD viimane tsükkel „Prelüüdid, III vihik” koosneb neljast prelüüdist aastaist 1921–1932, mis esindavad oma helikeelelt autori modernismiotsinguid. Sten Lassmann leiab nende lühikeste palade surutuse ja kurbuse väljendamiseks huvitavaid, vahelduva intensiivsusega tumedaid värve.
Elleri „Teema variatsioonidega” (1939) on seni trükis avaldamata ja selle esiettekanne toimus alles 1980. aastatel. Teemaks on nukker meloodia, sellele järgnevad kümme eriilmelist variatsiooni. Lassmann mängib neid tantsulisi variatsioone elamuslikult, haarava energiaga, ületades kergusega tehnilisi väljakutseid nii kaanonis kui ka värvikates martellato’des. Eelviimase variatsiooni kulminatsioon ja teose ellerlik lõpp on kujundatud mõjuva sugestiivsusega.
Plaadi viimane teos kannab tagasihoidlikku pealkirja „Eesti tants” (1934). See on ulatuslik, rapsoodialaadne kompositsioon, pianist süveneb teemade kontrastidesse ja kujundab vaatemänguliselt võimsad kulminatsioonid.
3. CDle salvestatud lood kontrasteeruvad omavahel tugevalt. Tsükkel „Kümme lüürilist pala”(1942–1943) on helilooja küpse perioodi märgiline teos. Selle loomist on mõjutanud Elleri esimese abikaasa Anna Elleri traagiline surm. Autor on siin vaba teiste stiilide mõjutustest ja teos kannab isiklike läbielamiste traagikat. See tsükkel ei ole samuti trükis ilmunud ja tervikuna kandis selle esmakordselt ette Sten Lassmann alles 2010. aastal. Tsükli kuus pala seadis helilooja hiljem keelpilliorkestrile pealkirja all „Lüüriline süit”, mida on korduvalt ette kantud. Klaveritsükli sissepoole pöörduv, läbivalt karm meloodilisus, teise pala väga pingestatud, dramaatiline kontrastsus ja eriti teose Lassmanni tõlgenduses tühjust ja süngust esile toov lõpp on mõjuvad. Põgusa meeleolumuutuse toovad viienda pala mahedad-eepilised meloodiad. Seitsmenda osa akordilise kadentsi terava lakoonilisuse ja üheksanda pala valulise meloodika annab pianist edasi sügavalt ja varjundirikkalt. Viimane osa selles tsüklis on juba suurvorm, „Teema ja kaheksa variatsiooni”. Viimase variatsiooni fugato ja kulminatsiooniga loob pianist teosest huvitava terviku.
Suure kontrasti eelnevaga moodustavad kolm etüüdi: „Etüüd As-duur”, „Etüüd Ges-duur” ja „Etüüd Ges-duur”
(1917–1919), mis on ilmselgelt tugevalt mõjutatud romantikute (Sinding, Chopin, Liszt) etüüdidest. Interpreedile andsid need võimaluse luua imponeeriva tehnilise vabadusega mitmekesise dünaamikaga romantiline kõlapilt. Elleri 1920. ja 1930. aastate loomingust on sellele plaadile salvestatud veel viis prelüüdi.
Viimane 3. CDl kõlav teos, Klaverisonaat nr 4 (1957) on Elleril loodud juba väljakujunenud, 20. sajandi helikeeles: sonaadi I osas valitsevad neoklassikaline selgus, autorile omased ilmekad polüfoonilised põimumised ja arengud; II osa pikad, hõreda faktuuriga meloodilised liinid ja arengujoon on vormitud kuulama paneva pingelisusega; III osa on rondosonaadi vormis ning selle helge ja paindliku meloodia esitus köidab lennukusega. Akordilise teema esitus on diferentseeritud ja teose ettekanne jätab tervikliku ja veenva mulje.
4. CD. Elleri neljas portree algab Klaverisonaadiga nr 1, mis on olnud tema Peterburi Konservatooriumi lõputöö. Neljaosaline mastaapne teos kestab 40 minutit. Sten Lassmann mängib seda suure üleolekuga materjalist, tuues kuulajani nii romantilist bravuuri, dramatismi kui ka lüürikat, samuti polüfoonilist detailsust ning põhjamaise mõtlikkuse hõngu. Helilooja ise on hiljem öelnud: „See on nagu suur sümfoonia, milles on liiga palju noote.”3
Sonaadile järgnevad miniatuurid „Intiimne hetk” (pühendatud Artur Kapile tema 60. sünnipäevaks), „Pastoraal”, „Nokturn Es-duur” ja „Vivace As-duur” mõjuvad pianisti esituses otsekui sündmusterohkele perioodile järgnev pilguheit helilooja ehedasse lüürikasse.
Klaveripala „Liblikas” on olnud üks Elleri populaarsemaid teoseid läbi aegade — trükis ilmus see 1930. aastal ja on juba korduvalt plaadistatud. Tsüklitest on sellele plaadile salvestatud „Kuus pala” (1953), milles helilooja kasutab ka autentset rahvaviisi. Rahvaviisiline stiil, mis sai nõudeks „sotsialistliku realismi” ajal, ilmestab ka seda tsüklit. Viies pala „Romanss” erineb ülejäänutest traagilisema meeleoluga, lähenedes tsüklile „Kümme klaveripala”.
4. CD viimane teos on „Ballaad cis-moll” (1955). Pianist toob viimistletud faktuuriga esile selle ulatusliku üheosalise teose jõulise ja karmi lüürika ning meeleolude järsud muutused. Ettekanne oleks olnud mõjuvam, kui fraasiehituse pinged oleksid pälvinud rohkem tähelepanu ja olnud intensiivsemalt läbi tunnetatud.
5. CD. Suurema osa helilooja viiendast muusikalisest portreest moodustavad miniatuurid erinevatest loomeperioodidest alates 1911. aastast. „Väike valss” oli ka autori enda arvates nii oluline pala, et ta toetas väga selle ilmumist trükis 1930. aastal. Pianist on selle väikese loo erilisest harmooniast loonud omapärase kumiseva kõlapildi, millel aitab mõjule pääseda mõõduka tempo valik.
„Meditatsioon” (1936) on autori väljakujunenud stiili ilmekas näide. Kontemplatsiooni kujutamisel leiab Sten Lassmann sugestiivseid kõlavärve nii ostinaatses bassis kui ka mõttetihedas meloodias. Prelüüdide II vihik on ilmunud trükis 1932. aastal. Nende esmaettekandja oli Elleri õpilane Olav Roots 1933. aastal Tartus. Kahte prelüüdi tutvustati ka 20. augustil 1937 Henry Bronkhursti ettekandes BBCs. Kaks prelüüdi olid ka Heljo Sepa eksamikavas Londoni Kuninglikus Muusikaakadeemias 1938. aastal.4 Sten Lassmanni ettekandes on tsükkel erinevate meeleoludega sisukas tervik.
„Variatsioonid E-duur” (1912) on Elleri ainus ulatuslikum noorpõlveteos sellel plaadil. Need on klassikalis-romantilised variatsioonid, mille traditsioonilisust, karaktereid ja pianistlikke võtteid toob Lassmann kuulajani nauditava lihtsuse ja kergusega.
„Kolmteist klaveripala eesti motiividel” (1941) on tsükkel, milles autor on kasutanud kuutteist autentset eesti rahvaviisi. Ainus osa, kus pole kasutatud rahvaviisi, on tsükli kaheksas osa „Alla ballata”. Teose karakterid on ilmekad, faktuur mõnevõrra lihtsam ja põhitonaalsus optimistlik. „Kolmteist klaveripala” on olnud erilise tähelepanu all nõukogude ajal: seda on esile tõstetud rahvaviisi kasutamise etalonina ning see on olnud ka tugevaks vastuargumendiks Heino Elleri süüdistamisele formalismis. Tsükli tuntuses on hindamatud teened professor Heljo Sepal. Lassmann kui noorema põlvkonna pianist mängib tantsulised palad hoo ja säraga, kontrastsetes karakterites on voolavust, laululisust ja lihtsust.
6. CD algab selle plaadi ainsa suurvormiga, „Sonatiiniga g-moll” (1946). Teose pealkiri on pisut eksitav, kuna see on ulatuslik, kolmeosaline, oma põhiolemuselt lüüriline kompositsioon. Pianist esitab eriilmelist lüürikat varjundirikkalt ja teise osa polüfooniat hästi pingestatud arengujoonega. Rondost, elavaloomulisest ellerliku meloodikaga kolmandast osast, vormib ta meeldejääva helgekõlalise terviku.
„Sonatiinile g-moll” järgnevates noorpõlveteostes „Ballaad b-moll” (1910) ja „Fantaasia f-moll” samast aastast on 19. sajandi lõpu romantismi mõjutusi ja üldmuljelt jäävad nad neutraalseks. Klaveripaladel „Etüüd f-moll” (1916), „Impromptu b-moll” (1915) ja „Valss b-moll” (1915) on samuti selgeid romantismi tunnusjooni, karakterite eredat kontrastsust ja hoogsust, millele pianist kaasa elab.
„Klaverimuusika rahvatoonis” (1965) sisaldab autori viimastel aastatel kirjutatud miniatuure. Nende hulgas on ka lihtsamaid, lastele jõukohaseid palu, mis on õpperepertuaaris sageli kasutusel. Interpreet kannab need ette soojuse ja huumoriga.
„Caprice h-moll” (1919–1924) on kireva kõlapildiga, skrjabinlike sugemetega ulatuslik teos, mida pianist esitleb ilmeka karakterite kimbuna. Palades „Muusikaline hetk fis-moll” (1915), „Skertsino h-moll” (1935) ja „Karjase laul” (1917) kõlavad ellerlikud rahvuslikud intonatsioonid, mis tunduvad olevat esitajale väga omased.
Pala „La fille du Nord” (1919) on pühendatud legendaarsele eesti tantsijale Ella Ilbakule (1895–1997). See rikkalikult kaunistatud meloodikaga lugu loob visuaalse pildi soolotantsijast, liikumise hoost ja jõulisusest, mis kulmineerub kiires efektses koodas.
7. CD. Seitsmendale plaadile on salvestatud mitmekesine valik palu helilooja erinevatest loomeperioodidest. Esimesed neist, „Moderato a-moll” (1912), „Allegretto — poco moderato fis– moll” (1913) ja „Andantino h-moll” (1913), mängib pianist põhjamaiselt kargelt ja meeleolude kontraste rõhutades.
„Tempo di marcia fis-moll” on Elleri sümfoonilise süidi „Valged ööd” ühe osa klaveriversioon. Sten Lassmann on väga hästi tabanud liikumise, mõnusalt talupoegliku raske sammu. Reageerides erksalt detailidele, loob ta meeldejääva terviku.
„Viie prelüüdi” — kolm neist 1934. aastast ja kaks 1932. aastast — erinevad, kord helgemad, kord tumedamad mõtlusvarjundid ja neljanda prelüüdi kireva harmooniaga, groteskse ja humoorika karakteri annab pianist edasi ilmekalt ja veenvalt.
Väikepalades „Andante sostenuto g-moll” (1910), „Intermezzo g-moll” (1943), „Intermezzo in g-moll” (1943), „Allegro animato f-moll” (1960, kuulub autori viimaste tööde hulka), „Romanss b-moll” (1950.–1960. aastatest) ja „Allegro animato dis-moll” (1939) on nii erinevate stiilimõjude kui ka autori eheda käekirja ilminguid. „Eleegiline tants” (1921) on väga omanäoline teos, mis sai tuntuks 1930. aastatel trükis ilmudes. Interpreet toob ilmekalt esile fataalsust sugereeriva ostinaatse bassi ja meloodia hõrgu salapära ning loob huvitava diferentseeritud kõlapildi.
Tsüklisse koondatud „Bagatellides” (1961) on helilooja kasutanud ka varasemate teoste materjali. Nende tekstuur on lihtsam ja meloodika rahvalaululik. „Bagatellid” on 1963. aastal trükis ilmunud ja kuuluvad osalt ka nõukogudeaegse klaveripedagoogika repertuaari.
Praeguseks on Sten Lassmannil valminud Heino Elleri klaverimuusikaga seitse plaati. Võib öelda, et pianisti vormitud portreede näol on tegemist väga mahuka ja huvitava tööga, millel on asjast huvitatuile palju pakkuda. Helilooja looming on olnud (mitte küll täies mahus) kättesaadav ligi pool sajandit ning seda on toonud kuulajateni paljud interpreedid. Teose „iseseisvas elus” on võimatu alahinnata interpreedi rolli: kuidas ta komponisti helikeelega suhestub, kui palju kätkeb esitus interpreedi enese isiksust. Heino Elleri õpilane ja kauaaegne sõber interpreet Heljo Sepp on öelnud: „Me oleme vaid vahendajad, mitte loojad. Interpreedid kipuvad vahel muusika taustal liialt iseennast välja tooma ja näitama. Meil pole vaja oma isikut alla kriipsutada, sest kui oleme ausad, tajume esitatavat ning mõtleme läbi, kuidas luua tervikut, oleme selles muusikas nii või teisiti sees.”5
Sten Lassmanni interpretatsiooni iseloomustab kindlakäeline arhitektoonika, lai dünaamiline skaala ja tämbriline mitmekesisus nii lüürikas kui ka eepilistes ja dramaatilistes karakterites. Tähelepanu köidab ka polüfoonilise materjali ilmekas intoneeritus ja läbimõeldud, tundlik pedaalikasutus, millega ellerlik faktuur mõjule pääseb. Kokkuvõttes arvan, et pianist on häälestanud end õnnestunult Heino Elleri muusikale ja see võimaldab ka kuulajatel autori loomingusse tõsiselt sisse elada. Kui kaante vahele jõuavad ka kaheksas ja üheksas plaat, on kuulajatele kättesaadavad kõik 206 oopust. Nende hulgas on, nagu iga looja puhul, nii eredamaid/kaalukamaid kui ka tagasihoidlikumaid.
Interpreedi tegevus on see, mis määrab teose leviku ja tuntuse. Erinevatel aegadel on interpreetidel erinevad eelistused nii stiilide kui ka konkreetsete teoste osas. Sten Lassmanni salvestatud „Heino Eller. Complete Piano Music” annab kindlasti võimaluse nautida Elleri tuntud teoseid ja teha ka uusi avastusi.
Nii ulatusliku plaadistuse puhul tekib muidugi küsimus, kas ühe autori kogu klaveriloomingu kuulamine pakub huvi. Kasvatusteadlane ja -filosoof professor Airi Liimets on öelnud: „Selleks, et saada kirjandusest oluliselt sügavamat ja maailmatunnetust avardavat elamust, tuleb lugeda läbi ühe autori kogu looming.”6 Seda ideed muusikasse üle kandes võiks kogu Heino Elleri klaveriloomingu läbikuulamist julgelt soovitada.
Allikad:
CDd „Heino Eller. Complete Piano Music”. Sten Lassmann (piano). Volume 1.–7. London: Toccata Classics 2011–2022.
Heino Eller. Personaalnimestik. Tallinn: Eesti Rahvusraamatukogu, 1987.
Mart Humal 1984. Heino Elleri harmooniast. Tallinn: Eesti Raamat.
Sten Lassmann 2011–2022. [Saatesõnad CDdele] Heino Eller. Complete Piano Music. Volume 1.–7. London: Toccata Classics.
Iren Lill 2012. Kodumaine Viis. Heljo Sepa muusikutee. Tallinn: Kirjastus TEA.
Heljo Sepp 1958. Heino Elleri Klaverilooming. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.
Viited ja kommentaarid:
1 Heljo Sepp võitis 1938. aastal Londonis Briti Nõukogu välja kuulutatud noorte pianistide konkursi, mis andis talle kolmeaastase stipendiumi õppimiseks Londoni Kuninglikus Muusikaakadeemias. — Sten Lassmann 2012. [Saatesõna CDle] Heino Eller. Complete Piano Music. Volume 2. London: Toccata Classics, lk 3.
2 Sealsamas.
3 Sten Lassmann 2013. [Saatesõna CDle] Heino Eller. Complete Piano Music. Volume 4, London: Toccata Classics, lk 4.
4 Sten Lassmann 2014. [Saatesõna CDle] Heino Eller. Complete Piano Music. Volume 5, London: Toccata Classics, lk 7.
5 Heljo Sepp. Tsit.: Iren Lill. Kodumaine viis. Heljo Sepa muusikutee. Tallinn: Kirjastus TEA 2012, lk 197.
6 Airi Liimets 2016. Kultuurisaates „Plekktrumm”. — ERR: ETV2, 14. XI.
