IV RAHVUSVAHELINE PIANISTIDE KONKURSS TALLINNAS

NELE-EVA STEINFELD

25. novembrist 3. detsembrini 2021 toimus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis IV Tallinna rahvusvaheline pianistide konkurss, millest võttis osa 31 noort klaverimängijat
12 riigist, nende seas 13 võistlejat Eestist. Lisaks pianistidele Eesti lähiriikidest oli konkursile saabunud esinejaid Jaapanist, Hiinast, Indoneesiast, Koreast, Hispaaniast, Poolast, Taanist, Prantsusmaalt, Soomest, Lätist ja Leedust. Leedu ja Läti osavõtt konkursist oli üsna napp, Leedut esindas kaks ja Lätit vaid üks võistleja. Sealhulgas õpivad leedulane Mantas Šernius ja lätlanna Ilana Lode praegu Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias nagu ka Hispaania päritolu pianist Fortunato Salvador García Piquer ja Hyewon Chung Lõuna-Koreast. Pandeemiale vaatamata toimus konkurss nii, nagu see oli plaanitud, kuid teatud riikide (nt Venemaa) tugeva kooliga mängijad ei pääsenud siiski koroonapiirangute tõttu osalema. Konkursil said end kolme vooru jooksul proovile panna, kogemusi vahetada ja kuulajale kõrgetasemelist muusikaelamust pakkuda pianistid vanuses kuni 32 aastat. Kõik kolm vooru toimusid EMTA suures saalis ja osalejaid hindas rahvusvaheliselt tunnustatud pianistidest koosnev žürii koosseisus Eteri Andjaparidze (esinaine, Gruusia/USA), Antti Siirala (Soome), Ivari Ilja (Eesti), Juris Kaln­ciems (Läti) ja Igor Cognolato (Itaalia). Finaalvooru pääsenud kuus parimat esinesid 2. ja 3. detsembri õhtul koos Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga dirigent Arvo Volmeri juhatusel.

Esimesest Tallinna rahvusvahelisest pianistide konkursist on möödas juba 15 aastat: 2006. aastal toimunud konkursi parimaks tunnistati eestlane Mihkel Poll, viis aastat hiljem tuli teisel konkursil võitjaks Kristi Kapten (2011). Kolmanda konkursi võit läks Poolasse ning esimese preemia sai Anna Szałucka (2016), kes on Eestis esinemas käinud hiljemgi. Tänavu oli Eesti parimaks esindajaks konkursi üks noorimaid osavõtjaid Tähe-Lee Liiv, kes pääses finaali ja pälvis diplomi ja kaks eripreemiat.

 

Eesti on klaverimängumaa

Klaver on koduse musitseerimise ja muusikahariduse keskpunktis olnud mitu sajandit ning inspireerinud nii mängijaid kui ka kuulajaid. Eesti on kahtlemata tugeva klaverimängu traditsiooniga maa; naljatades on vahel Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiatki ju „klaveriakadeemiaks” kutsutud, sest pianistidest rektorite valitsemisaeg on seal majas olnud viimastel aega­del juba kolm aastakümmet pikk. (Viimased rektorid on olnud Peep Lassmann aastail 1992–2017 ning alates 2017. aastast kuni tänaseni Ivari Ilja.) Ent ajast, mil itaalia meister Bartolomeo Cristofori leiutas esimese haamermehhanismiga klahvpilli, on praeguseks möödas üle 300 aasta. Fakt, et Eesti klaveriehitusel on juba peaaegu 250-aastane ajalugu, üllatab isegi meie pianiste endid. Estonia klaverivabrikule aluse panija Ernst Hiis, Tartu meistrid Robert Rathke ja Eugen Sprenk-Läte (hiljem oli firma omani­kuks tema vend Aleksander Läte), Hermann Jurak või Johannes Wihm (Vihm) — need on vaid mõned nimed sadade Eestis tegutsenud klaverivalmistajate seast. Tollal jagus paljudesse kodudesse klavereid ja armastust klaverimängu vastu. See armastus on säilinud, sest ka arvutiajastul on klaver meie muusikakoolides populaarseim pill. Mõlemal on ju ikkagi klahvid!

Kuna Tallinnas toimunu puhul oli tegu rahvusvahelise konkursiga, tekkis tahtmine mõtiskleda, millist elu klaverimäng meil ja mujal elab ja mis suunas muusikamaailm liigub. Nii trükitud kui ka salvestatud muusika on tänapäeval kättesaadavam kui eales varem. Ava vaid iTunes või Youtube ning kuula, kuidas Rahmaninov esitas oma teoseid või mismoodi esines finaalkontserdil Chopini konkursi viimane võitja. Väga paljudel noortel muusikutel on võimalik minna õppima välismaale ja kui soovid mitmekülgset kõrgharidust, siis teisiti tänapäeval eriti enam ei saagi. Rahvusvahelisi konkursse tekib samuti üha juurde ja mõnede andmete kohaselt on pianistidele mõeldud võistumängimisi maailmas juba üle 800. Ometi neid tõeliselt suuri rahvusvahelisi karjääri kujundavaid „masinavärke”, mis laureaatidele tunnustatud plaadifirmade või mänedžmentide lepingud ning uhkemad kontserttuurid tagavad, võib kokku lugeda ikka vaid parimal juhul kahe käe sõrmedel.

Tekib küsimus, et milleks siis need ülejäänud. Eks ikka püramiidi aluspõhja pärast. Ja tundub, et jätkub nii korraldajaid kui osalejaid. Kuna väga paljudel noortel muusikutel on võimalus minna õppima mis tahes maailmanurka, kehtib sama ka konkurssidel osalemise kohta. Teatud vanuses on need äärmiselt vajalikud, arendavad repertuaari vormis hoidmise oskust, lavanärvi ja tehnilist ning vaimset vastupidavust. Maailmas muidugi on neidki näiteid, kus kellegi rahvusvaheline tippkarjäär on kujunenud ilma konkursivõitudeta või hoopis mõnel konkursil skandaalselt teisest voorust välja jäämise tõttu.

Klaverimängul läheb laias maailmas praegu üldiselt hästi. Pandeemiaajastu kiuste toimuvad nüüd pärast esimest ehmatust edasi lükkunud maailma suurimad rahvusvahelised konkursid, nagu näiteks Chopini konkurss Varssavis, Leedsi konkurss Suurbritannia Ühendkuningriigis ja Elisabethi konkurss Brüsselis. Möödunud aastal tõid need orbiidile lendlema sellised võitjad nagu Bruce Liu, Alim Beisembayev ja Jonathan Fournel. Professionaalset haridust saavate pianistide arv on praegu kindlasti üle aegade suurim ja ka Aasia maadest pärit pianistide hulk kasvab pidevalt. Usinad Aasia pianistid on täitnud Euroo­pa muusikakõrgkoolid ja üha enam vallutavad nad ka rahvusvaheliste konkursside pjedestaale. Asiaatidest osalejate arv oli kõigi aegade suurim ka Tallinna rahvusvahelisel pianistide konkursil — lavale jõudis  sellest piirkonnast kaheksa pianisti. Märkimisväärne on seegi, et kuue finalisti seas oli kaks pianisti Jaapanist ja üks Lõuna-Koreast. Janu õhtumaade muusikakultuuri järele näib Aasias kasvavat ja kontserdisaalide ehitusse paigutatakse seal miljardeid. Aasia maid nähakse kui suurepärast turgu klassikalisele muusikale, sest ainuüksi Hiinas õpib klaverimängu umbes 50 miljonit noort inimest, kel sihina silme ees Lang Langi särav edulugu.

 

Konkursi tase

Neljast rahvusvahelisest Tallinna pianistide konkursist oli viimane ilmselt kõige tugevama tasemega. Suure panuse sellise konkursi sisulisse õnnestumisse andis EMTA uus kontserdisaal. Juba sügisel toimunud Tallinna rahvusvahelisel klaveri-kammermuusika konkursil imetlesid välismaised osalejad seda, öeldes, et nad ei ole üheski teises Euroopa muusikaõppeasutuses kohanud sedavõrd hea akustikaga ja ka visuaalselt nii ilusat „koolisaali”. Klaveri-kammermuusika konkursi ja (soolo)pianistide konkursi vahele jäi ainult paar kuud; kahe suure rahvusvahelise konkursi korraldamine lühikese aja jooksul on väärt suurt tunnustust. Info kõrgetasemelisest saalist, headest harjutamisvõimalustest, professionaalsest žüriist ja mõlema konkursi heast tasemest levib inimeselt inimesele ja tugevdab Tallinna olulisust rahvusvahelises kultuuripildis. Live-videoülekanne pakkus head võimalust jälgida konkurssi mis tahes maailma paigas ja pandeemia ajal on selline võimalus kulda väärt. Kuigi eks siin peitu ka mugandumise ohukübemeke — võib tekkida tunne, et  enam ei peagi kodust väljuma, sest nii restoranitoit kui ka kontserdisaalis toimuv tulevad koju kätte. Kas need mõjud jäävad kestma kauemaks, näitab aeg.

David Munk-Nielsen.
Nils Hansson Mengi foto

 

Esimese vooru polüfooniline ja vir­tuoosne tuleproov

Esimese vooru põhjal võib öelda, et osalejate ettevalmistus konkursiks oli korralik. Kuulda sai paljusid huvitavaid esitusi ning väga suuri ebaõnnestumisi ette ei tulnud. Leidus mõningaid kahvatumaid ülesastumisi, mis johtusid teosest tehnilise üleoleku puudumisest, väheseks jäänud harjutustundidest või muusikaliste kujundite tuhmusest. Esimeses voorus tuli esitada üks polüfooniline teos, üks Viini klassikute suurvorm ja kaks etüüdi, millest üks valikuliselt kas Liszti või Chopini sulest. Tavaliselt on konkursi nõuetes (ka Eesti pianistide konkursil, s.t vabariiklikul konkursil) kolm etüüdi: Chopini, Liszti ja vabalt valitud etüüd, mis ei oleks eelnimetatud auto­rite kirjutatud. See otsus pani pisut imestama, sest etüüdide vähendamine tegi esimese vooru „haldamise” vast paljudele lihtsamaks, ent ei pakkunud niivõrd suurt tehnilist võrdlusmomenti mängijate vahel kui kolme erineva etüüdiga kavad. Küll aga oli kavades teise etüüdina Chopini või Liszti etüüdi kõrval väga huvitavaid valikuid ja säravaid esitusi.

Esimesena meenub hiilgav etteaste Sven-Sander Šestakovilt, kes mängis muljetavaldava kujundlikkusega Saint-Saënsi „Etüüdi valsi vormis”, mis on mul tänaseni terviklikult meeles. Samuti kujundas ta osavalt tervikuks Chopini etüüdi op. 10 nr 2, a-moll, mis on tõeline köielkõnd. Võimsa loodusnähtuse maalis Liszti etüüdiga „Tuisk” kuulajatele Tähe-Lee Liiv. Chopini Etüüdi op. 10 nr 4, cis-moll mängis Jiyoung Kim (Lõuna-Korea) ülikiire tempo ja haruldase virtuoossusega, tehes tempo mõttes silmad ette isegi Svjatoslav Richteri kuulsale ettekandele. Sama etüüdiga tegi võimsa etteaste ka Théotime Gillot (Prantsusmaa).

Théotime Gillot.

Polüfoonilisest muusikast oli kavadesse valitud enamasti Johann Sebastian Bachi loomingut ja mõningaid Dmitri Šostakovitši prelüüde ja fuugasid. Erandina oli ühe mängija kavas ka Rodion Štšedrini teos. Polüfoonilise žanri valik oli tegelikult päris lai, ent millegipärast polnud keegi valinud Veljo Tormise, Felix Mendelssohni ja Paul Hindemithi loomingut. Bachi esitusi kuulis üsna erinevas stiilis, vahel mindi ehk liiale artikulatsiooni veidrustega ja tihti näis, et kava avateoses ei tuntud end veel päris kindlalt — justkui otsiti veel saalitunnetust, klaverikõla ja kohati ka iseennast. Kindlaid, sisukaid ja meeldejäävaid Bachi-esitusi pakkusid Mantas Šernius, Misora Ozaki ja Genki Takai; konkursi peapreemia võitnud David Munk-Nielsen avas end sisuka mängijana juba Bachi prelüüdi esimestes fraasides. Šostakovitši prelüüde ja fuugasid sai kuulda viiel korral. Väga huvitavalt esines Tony Nguyen, mistõttu pani pisut imestama tema teisest voorust välja jäämine.

Misora Ozaki.

Klassikaliste sonaatide valik oli tugevalt kaldu Beethoveni teoste poole. Kui esimeses voorus kuulis nelja Mozarti ja nelja Haydni sonaati, siis Beethoveni variatsioone mängiti kahel korral ja tema sonaatidest oli kavas lausa 21. Sellist valikut võis mõjutada hiljutine Beethoveni 250. sünniaastapäeva tähistamine, kuigi Beethovenit mängivad pianistid konkursikavades nagunii sagedamini kui Haydni või Mozarti teoseid. Võib vist õigustatult ja pisut naljaga pooleks öelda, et Bachi looming on pianistile Vana Testament ja Beethoveni sonaadid Uus Testament. Pianist ei kasva sisukaks muusikuks, kui ta ei tunne ega mõista nende kahe autori loomingut.

Kui vahel jääb erinevaid konkursse kuulates mulje, nagu oleks Beethovenil 32 sonaadi asemel ainult kolm, siis selle konkursi valik oli väga mitmekesine. Kahel korral mängiti Sonaati nr 23 alapealkirjaga „Appassionata” ja sonaate nr 31 ja 32. Ülejäänud 15 sonaati olid konkursi lõikes kõik erinevad. Kui algul oli mul kerge hirm, kas Beethoveni hiliste sonaatide tõlgitsusega ikka tullakse konkursilaval piisavalt hästi toime, oli see õnneks alusetu. Pigem olid hiliseid sonaate kavasse võtnud sisukad ja suurema kogemusega pianistid ja nad tegid seda õigustatult. Jiyoung Kim mängis väga hea arusaamisega Beethoveni Sonaati nr 30, E-duur. Filosoofilise elamuse pakkus David Munk-Nielsen Beethoveni Sonaadiga nr 32, c-moll ja suure sisendusjõuga oli ka Genki Takai sama teose ettekanne. Misori Ozaki Beethoveni Sonaadi nr 31, As-duur esitus oli ebamaiselt täiuslik ja tehniliselt veatu. Sama sonaati mängis lummavalt ka Shih-Yu Tang (Hiina). Beethoveni varasemate ja tehniliselt keerukate sonaatide eredaima ettekande tegi Théotime Gillot, mängides väga hea klassikalise stiili tunnetusega Sonaadi nr 11, B-duur. Sven-Sander Šestakov esitas meeldejäävalt Sonaadi nr 21, C-duur alapealkirjaga „Waldstein”, ent teises voorus sai talle saatuslikuks kavasse valitud Sonaat nr 29 ehk mastaapne „Hammerklavier”. Teos mõjus muusikule endale ilmselt põneva väljakutsena, kuid antud juhul end siiski ei õigustanud. Haydni sonaati mängis kõige stiilsemalt ja veenvamalt Mantas Šernius (Leedu). Mozarti ettekanded jäid selle konkursi kontekstis pisut õpilaslikuks, kui välja arvata Edwin Swajkowski, kelle mäng oli kunstiliselt küpsel tasemel ja nauditav igas mõttes.

 

Omanäolised soolovoorud

Teise vooru lubati 14 osalejat ja nende sekka jõudsid ka neli Eesti pianisti. Kava poolest on konkursside teine voor kõige magusam aeg, sest eelvalikust on edasi pääsenud põnevamad ja tugevamad mängijad ning igaüks on saanud valida endale südamelähedase kava, arvestades oma tugevaid külgi ja sisulisi eelistusi. Alati on kahju ka väljajääjatest, sest nii mõnigi Eesti pianist väärinuks edasipääsu teise vooru. Paraku jäädi ühes või teises mõttes siiski välismaalaste mängukvaliteedile pisut alla. Ei olnud veel nii huvitavat kõlapilti ega tehnilise ja kunstilise eesmärgi ühtesulamist. Tublid Eesti mängijad olid näiteks Viola Asoskova, Piret Mikalai, Arina Makarenko, Lea Valiulina ja Dmitri Kurs, keda oli huvitav kuulata ning kes eesti pianismis ja kõrgel tasemel klaveriõpetuse järelkasvus tulevikus kindlasti olulist rolli mängivad.

Teises voorus oli kaks mängijat, Shih-Yu Tang (Hiina) ja Edwin Szwajkowski (Leedu/Poola), kelle jõudmist kolmandasse vooru ma väga ootasin, ent sedasi siiski ei läinud. Mõlemad on suurepärased mängijad ja haaravad isiksused. Szwajkowski mäng oli nagu küps kontserdiõhtu, mis ongi ju teise vooru soolokava eesmärk. Tema mängitud Schubert ja Schumann olid kaaluka sõnumiga; põnevalt mõtestatud olid ka Arvo Pärdi „Aliinale” ja Pärt Uusbergi „Hingelinnutee I”. Shih-Yu Tang mängis eredalt Brahmsi „Neli pala” op. 119, väga omanäoliselt oli kujundatud ka Ester Mägi tsükkel „Kolm merepilti”. Jiyoung Kim (Lõuna-Korea) esitas haaravalt jõulise ja selge ülesehitusega Tüüri Sonaadi. Eesti muusika valik oli välismaiste pianistide puhul väga huvitav ja on hea, et see valik on vaba, et pole mindud kohustusliku eesti helilooja teose repertuaari võtmise teed. See viimane pakuks küll põnevat võrdlusmomenti, kuid võtaks osalejatelt ära kogu avastamisrõõmu. Sobiva teose väljavalimiseks tuleb ju tutvuda paljude lugudega, mis annab parema võimaluse eesti klaverimuusika levikule maailmas. Tõnu Kõrvitsa koori- ja orkestrimuusika levib maailmas ju väga hästi ning loodetavasti meelitavad Mizora Osaki (variatsioonid „Ma tänan sind”) ja Hyewon Chung („Kolm pala”) oma kaasmaalasi Kõrvitsa klaveriloominguga tutvuma. Eesti muusika parima mängija tiitli pälvis Shinyoung Lee (Korea), kes esitas Heino Elleri „Teema variatsioonidega b-moll”.

Põneva teise vooru kava pakkus David Munk-Nielsen (Taani). Seda alustas valimik Mart Saare prelüüde, mis suubusid Skrjabini teosesse „Vers la flamme”. Kava jätkus Chopini Ballaadiga nr 4, f-moll. Mart Saare prelüüdidest võibki ju lugeda välja midagi skrjabinlikku ja varases Skrja­binis omakorda Chopini. Hästi valitud muusikaline teekond tipnes Raveli teosega „Öine Gaspard”, millega noor pianist tuli vaimustavalt hästi toime. Tema tasakaalukas ja filosoofiline mängulaad oli samal ajal ere ja kaasahaarav. Théotime Gillot’ (Prantsusmaa) kava oli samuti kaunis  tervik, kõrvutades Chopini ja Debussy peene kõlamaailma Prokofjevi jõulise väljenduslaadiga Sonaadis nr 8, B-duur. Sel moel esitatud Prokofjevi teos tõotas põnevat kohtumist ka finaalvoorus, kus Gillot’l oli kavas sama autori Klaverikontsert nr 3, C-duur.

Konkursi noorim osaleja Tähe-Lee Liiv mängis teises voorus mitmekülgse kava: kõrvuti olid õpetaja ja õpilase teosed — Heino Elleri „Kodumaine viis” ja Arvo Pärdi Sonatiin nr 2 —, seejärel Skrjabini ja Raveli tundlik ja püsimatu kõlamaailm. Chopini „Andante spianato et grande polonaise brillante” oli sel korral ehk pisut vähem mõjuv, kuid kolmandasse vooru pääs oli tagatud. Suure ande, isikupära ja potentsiaaliga Tähe-Lee Liiv esines viimasel vabariiklikul konkursil (I preemia, 2019) siiski veenvamalt ja säravamalt kui seekord. Sama tahaks öelda Evita Lohu (vabariikliku konkursi III preemia, 2019) kohta, kes on väga võimekas mängija nii muusikalises kui tehnilises mõttes ning kes mõjus vabariiklikul konkursil väljendusrikkama ja sisukamana kui praegu. Tema Debussy-esituses oli palju peeneid nüansse ja Rahmaninovi Sonaat nr 2, b-moll on muidugi kaelamurdev ettevõtmine. Ent kava üldmulje (ka esimeses voorus) jäi kujundlikult veidi kahvatuks. Sedavõrd noorte ja alles arenevate mängijate puhul ongi konkurss tegelikult vaid üks hetk ajateljel. Kuue kuu pärast võivad asjad olla hoopis teisiti, sest andekad noored muutuvad kiiresti. Mihhail Kriiva etteaste nii esimeses kui teises voorus oli väärikas ja kindel, ent rahvusvahelises kontekstis jäi tal kolmandasse vooru saamisest siiski puudu.

Tähe-Lee Liiv.

 

Lõpusirgel finiši suunas

Kui jõutakse orkestrivooruni, lähevad asjad alati põnevaks, sest noorte mängijate kogemus orkestri ees soleerimisel on tihti väga erinev ja pigem on seda selles vanuses siiski vähe kui palju. Pole ebatavalised ka juhtumid, kus kolmanda vooru kontsert on puudulikult ära õpitud, kuigi esimese ja teise vooru põhjal otsustades on tegu tugeva mängijaga. Sellise mulje jättis finaalis jaapani osaleja Genki Takai, kes musitseeris kahes voorus eredalt, ent Rahmaninovi Klaverikontsert nr 3, d-moll käis talle seekord üle jõu nii tehniliselt kui ka sisuliselt. Rahmaninovi kontserdi olid finaaliks valinud neli osalejat ja nendest kolm esitasid Kontserti nr 2, c-moll, mis on paljude noorte pianistide lemmikteos. Valida oli võimalik 48 kontserdi hulgast (sh Artur Lemba ja Eduard Tubina kontsert) ja esindatud olid kõik enim mängitud klassikalise ja romantilise ajastu teosed. See nimekiri teeb au Eesti Riiklikule Sümfooniaorkestrile, kes on valmis mängima kogu pianistide standardrepertuaari. Niisugust laia valikut ei kohta kuigi sageli isegi rahvusvahelistel konkurssidel. Väga head koostööd kuue finalistiga tegi ka dirigent Arvo Volmer, kes oli muide dirigent ka sügisel toimunud rahvusvahelisel Busoni-nimelisel pianistide konkursil Itaalias.

Kolm Rahmaninovi Klaverikontserdi nr 2, c-moll ettekannet olid võrdlemisi erinevad. Esimesena astus finaalis selle teosega võistlustulle kaheksateistkümneaastane Tähe-Lee Liiv (TMKK, õpetajad Marrit Gerretz- Traksmann, prof Ivari Ilja). Teos sobis noorele muusikule väga hästi, esitus oli tugeva tasemega, pigem lüüriline kui kirglik. Liiv paistab silma väga loomuliku ja klaveriga ühte sulanduva pianismi poolest, tal on hea keskendumisvõime ja vabalt voolav muusikatunnetus. Misora Ozaki (Jaapan) esitas teose jaapanipäraselt veatult ja lugupidavalt, ent jäi väljendusjõult siiski liiga tagasihoidlikuks. Jiyoung Kim (Lõuna-Korea) mängis seda teost kõige eredamalt. Rahmaninovi kirglik ja intensiivne helikeel sobis talle kui valatult ning ta suutis esile tuua sügavalt reljeefsed kujundid ja liinid. Jiyoung Kimile oleks oodanud selle teose esitamise eest kohta esikolmikus, ent tulemuseks oli diplom.

Kaks väga põnevat ja erineva lähenemisega noormeest olid esimese preemia võitnud taanlane David Munk-Nielsen ja prantslane Théotime Gillot. Nende kavad olid esimesest voorust peale eredalt mängitud, nende etteasted on peensusteni meeles tänaseni. Gillot’ mäng oli särav ja värelev, tema klahvipuudutus ülikiire ja ergas, samas kristalselt selge. Ta tabas kujundeid nii Beethoveni kui Prokofjevi teostes sügavuti. Finaalis mängis ta Prokofjevi Klaverikontserti nr 3, C-duur suure energia ja vaimustusega. Publik reageeris tormilise aplausiga. David Munk-Nielsen on filosoofilist laadi mängija, kellel on seletamatu publikutõmme. Brahmsi Klaverikontsert nr 2, B-duur on nii noores eas mängimiseks muidugi paras pähkel, kuid noormees hammustas selle korralikult läbi. Tema mäng oli stabiilne, suure haardega ja mida osa edasi, seda vabam, ilmekam ja kujundlikum. Kolmveerand tundi kestev ulatuslik teos oli selge ja sisukas. Esikoha väärilised olnuksid nii Gillot kui Munk-Nielsen, kuid sel korral otsustas žürii sedapidi. Rõõmu ja elamusi pakkus tegelikult kõikide finalistide mäng. Palju tähendusrikkaid teoseid ja tervikkavasid oli konkursi teises voorus; igal esinejal, kes selle suure ülesande ette oli võtnud, oli kuulajale midagi pakkuda ja saada vastu väärt ning arendav kogemus. Tallinn on tõeline muusikalinn ja pandeemiasügisesse mahtunud kaks rahvusvahelist konkurssi (lisaks kõnealusele ka rahvusvaheline klaveri-kammermuusika konkurss) näitavad, et meil on olemas suurepärased tingimused ja võimekus konkursi korraldamiseks, mistõttu mängijatel üle maailma on huvi siia tulla ja end proovile panna.

Finalistid ja žüriiliikmed.
Vahur Lõhmuse fotod

 

Žürii: Eteri Andjaparidze (Gruusia/USA), Igor Cognolato (Itaalia), Juris Kalnciems (Läti), Antti Siirala (Soome), Ivari Ilja (Eesti).

 

Tulemused:

I koht: David Munk-Nielsen, II koht: Théotime Gillot, III koht: Misora Ozaki.
Finalistidiplomid: Tähe-Lee Liiv, Jiyoung Kim, Genki Takai.

Eriauhinnad: Eesti Klaveriõpetajate Ühingu preemia „Tulevikulootus” — Tähe-Lee Liiv; kontserdisarja „Lossimuusika” auhind: kontsert hooajal 2021/22 — Tähe-Lee Liiv; EMTA eripreemia: õppe- või kontsertreis EMTA tudengile 1000 EUR väärtuses — Evita Lohu; Eesti Interpreetide Liidu preemia: stipendium 1000 EUR — Mantas Šernius; Eesti Muusika Infokeskuse preemia parimale eesti muusika esitajale 1000 EUR koos eesti heliloojate nootide ja CD-plaatidega — Shinyoung Lee.

EMTA ja ERSO ühispreemia EMTA tudengile: esinemine solistina EMTA ja ERSO ühisprojektis — Hyewon Chung; Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri eripreemia: esinemine solistina ERSO ees — Misora Ozaki; Tallinna Filharmoonia preemia: kontsert hooajal 2022/23 Tallinna Filharmoonia Mustpeade majas — Théotime Gillot. Eesti Kontserdi preemia: soolokontsert Estonia kontserdisaalis hooajal 2022/23 — Jiyoung Kim.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist