LÕPUTU TEEKOND ÕNNENI
Märts, 2022„2 tundi õnneni”. Režissöör ja stsenarist: Moonika Siimets. Produtsent: Riina Sildos. Operaator: Rein Kotov (ESC). Monteerija: Andreas Lenk. Helirežissöör: Horret Kuus. Helilooja: Ann Reimann. Tegevprodutsendid: Marju Lepp, Kadri Pahla. Võtteperiood: suvi 2018 kuni sügis 2021. Dokumentaalfilm, värviline, kestus 77 min. ©Filmivabrik. Esilinastus 31. I 2022 Tallinna dokumentaalfilmide festivali „Docpoint” avafilmina.
Keegi ei tea, kui palju eestlasi täpselt Soomes elab. Mida üldse tähendab elamine? Kas selleks, et kusagil elada, piisab märkest rahvastikuregistris? Või peab reaalselt kohal viibima mingi arvestatava osa ajast? Mis siis, kui rahvastikuregister ja tegelikkus ei ühti? Aga kui kohalolek ei tähenda lisaks ihule ka hingega asja juures olekut?
Soome statistikaameti andmetel oli riigis 2021. aasta lõpu seisuga registreeritud umbes 50 000 inimest1, kes olid oma emakeeleks märkinud eesti keele. Nemad on kirjas ametlikes andmebaasides, n-ö mustvalgel või õigemini bittidena digiavarustes. Lisaks neile on hägune hulk eestlasi, kelle Soomes elamine on midagi samasugust nagu lumesadu nullkraadise temperatuuri juures. See justkui on, aga ei ole ka, annab vägagi tunda, kuid ei pretendeeri püsivusele. Nad käivad, on, töötavad ja teenivad. Elamiseks seda nimetada ei saa, mitteelamiseks justkui samuti mitte.
Moonika Siimetsa dokumentaalfilmi „2 tundi õnneni” tutvustus2 lähtub eeldusest, et umbkaudu miljonist eesti emakeelega inimesest on rohkem kui seitse protsenti sidunud oma elu Soomega. Kui põhjalikult või pikalt, on iseasi. 70 000 inimest on tegelikult väga palju. Eriti kui arvestada, et ükski inimene ei ela ilma selle peene seeneniidistikuta, mis seob meid paljude teiste inimestega. Ühel või teisel moel mõjutab nende kümnete tuhandete käekäik tunduvalt enamaid kui vaid nemad ise.
Iga mineku taga on siiski indiviid. Inimene, kelle mõtted, tunded, unistused ja vajadused on viinud selleni, et pakitakse asjad, suletakse selja taga senise kodu uks ning minnakse. Kuid kui minnakse, siis väga harva tagasi vaatamata.
„2 tundi õnneni”, 2022. Režissöör Moonika Siimets.
Õnn ei peitu rahas
Võib lõputult arutada, kas see on hea või halb, et nii suur osa eestlastest on otsustanud oma ajalooliselt kodumaalt lahkuda. Kindlasti räägib see nii mõndagi selle kodumaa hetkeseisu kohta. Kuid veel rohkem räägib see minejatest endist.
Moonika Siimetsa film ongi rõhutatult inimeste lugu. Mõnede inimeste, kui täpne olla. Nagu ka kodumaal, pole Soomes elavad eestlased tegelikult ju mingi homogeenne rühm. Nende valikute tagamaad, kodunemise aste ega õnnelikkus või selle puudumine pole ühesugused, nagu ka suhe mahajäänusse. Tähendagu see siis Eestit, vana talukohta Mulgimaal või sugulasi ja sõpru.
Minu jaoks isiklikult oli „2 tundi õnneni” keeruline vaatamine just seetõttu, et mul oli filmi tegelastega väga vähe ühist. Kuigi formaalselt justkui pidanuks olema. Läksin Soome 1990. aastal peaaegu kaheks aastakümneks hoopis teistsugustel põhjustel kui Siimetsa sõelale jäänud kümmekond inimest. Läksin, jäin… ja tulin Eestisse tagasi, südame kutsel. Ei jäänud mitte sellepärast, et arved vajanuks maksmist või et saanuks endale rohkem ja paremaid asju lubada. Olin muidugi ka noor ja lastetu. Sain endale võimaldada majanduslikult nappi, aga emotsionaalselt, professionaalselt ja loomeliselt rikast elu. Elu, mis tuksles iga päev sealsamas Kagu-Soome jõekäärudes ja kaljudel, väikelinnades ja lehetoimetuses, teatrilaval ning pidevas koosluses ümbritsevate inimestega. Olin kohal, kogu aeg ja täiega. Sugugi alati polnud kerge, aga ma nautisin iga sõõmu.
Sain endale lubada, et soome keel ja meel(sus), kultuur ning ajalugu, kombed ja elulaad said kiiresti osaks minu identiteedist. Seda ajal, mil identiteet oli midagi palju rohkem kivisse raiutut ning vähem paindlikku kui tänapäeval. Samas sain endale lubada ka eesti identiteedi säilitamist. Seda polnud küll vaja teha läbi sinimustvalge lehvitamise, pisarsilmil rahvalike laulude laulmise ega enda ümbritsemise rahvuskaaslastega. Identiteediga on üleüldse midagi kehvasti, kui see vajab pidevat turgutamist selliste võtete abil.
Kindlasti on selliseid eestlasi nagu toonane mina ka tänapäeval ning kindlasti on neid ka suhteliselt hiljuti Soome suundunute hulgas. Siimets on oma filmi valinud siiski teistmoodi lood ja kogemused. Eestlased filmis on peaaegu eranditult vahetanud Eesti Soome vastu raha pärast. Või siis on teinud seda nende vanemad — filmi üks kandvatest motiividest on nimelt lapsed. See teeb filmi üldmulje nukraks ja pisut lootusetuks. Sest õnnetu olemist võib ju raha abil leevendada, kuid õnne raha eest ei osta.
„2 tundi õnneni”.
Unenägu nimega Soome
Tegelikult ei peaks miski sellest olema oma olemuselt traagiline. Hargmaisus on uus normaalsus. Euroopa Liidu sisene vaba liikumise põhimõte ja vahe liikmesriikide elatustaseme vahel teevad rände paratamatuks.
Kõik ei olegi õnnetud. Uudishimust Lapimaale läinud mees on saanud osa(ks) sealsest kohalikust elulaadist ja argipäevast. Leidnud soomlannast naisegi (mis siis, et too lõpuks koju tagasi läheb) ning võtnud pidada kohaliku looduskeskuse. Kui söögisaal on külastajate suminat täis, ütleb mees: „Mul on hea olla.”
Ka puht majanduslikel kaalutlustel Soome kolinud ehitusspetsialist on rahul. Pole vaja kahte ja poolt tööd teha, et inimväärselt ära elada. Tööajad on kindlad, puhkepäevadel töötamine on vaba tahte ilming, mitte kohustus nagu Eestis.
Aga vaataja hinge jäävad kripeldama need teised lood. Naine, kes ohkab ja pihib sõbrannadele, et on pärast Soomele antud aastaid „nagu tühjaks pigistatud”. Teismeline poiss, kes igatseb Eestisse jäänud sõpru ja vanavanemaid. Eesti keele õpetaja, kelle süda on sünnimaal oleva maakoha mullas.
Toad on puhtad ja kenad, riided on head ja ilusad. Töö konti ei murra, vastupidi, tehakse rohkemgi, kui peaks. Varjamatu uhkusega ollakse tööloomad, pilgatakse soomlaste tahtmatust rügada.
Kõik on nagu olemas, aga elu…see on justkui kogu aeg kusagil mujal. Soome on tulijate jaoks olnud mingisugune unistus. Nüüd ollakse kohal, aga see ei tundu „päris”. Tundub nagu unenägu, millest üles ei ärgata, kuigi tihti tahaks. Selles unenäos kinnitatakse endale — ja oma lastele —, et valik oli õige ja siin on hästi. Mis siis, et tegelikkus on tihtipeale vaid kulgemine tööle ja töölt mõnekümne ruutmeetri peale, kiviseinte vahele. Ümbritsevatesse paneelidesse on raske juurduda, kui muud ei ole.
Võib-olla on ka muud, aga vähemalt Siimetsa filmis minekuotsuse teinute soome sõbrad, harrastused ja osalemine kohalikus elus loistavat poissaolollaan, nagu soome keeles öeldakse: need on silmatorkavalt puudu. Välja arvatud Lapimaa mehel, kes on kutsutud kohalikega põhjapõtru märgistama ning einelauda juttu puhuma.
Eduka kodunemise võti
„Eestlaste parvlemine seal Helsingis ei erine ju kuidagi sellest, kuidas Saksamaal on mingid türklaste linnaosad. (—) Me oleme täpselt samasugused sisserändajad, vahet ei ole,” põrutab sama mees filmi esimese kolmandiku lõpus. Oma otsekohese, jalad maas olekuga on ta filmi sümpaatsemaid tegelasi. Tal pole mingeid illusioone oma uue kodumaa ega inimloomuse suhtes. Ei mingit enesepettust. „Mingi kullaauk see siin ei ole (…), aga esimese materiaalse janu kustutamiseks on Soome palgatöö päris hea. Sul ei ole mõtet rääkida inimesele, kellel ei ole kunagi midagi olnud, et tegelikult sul ei olegi midagi vaja, et sa võidki selle vana kampsuniga kogu aeg ringi käia. (—) Inimene on loodud tahtma kõiki asju, mis teistelgi on.”
Väljarändaja sisemise rahu võti joonistubki välja just seal, Põhja-Soome avarustes: ausus enda vastu, uudishimu ümbritseva suhtes ning piisavalt nõtke kohanemisvõime. Kui mõni neist elementidest — või mis veel hullem, kõik kolm — puudu on, on väljavaated karmid. Soomlased teavad seda omast käest. 1960. ja 1970. aastatel lahkus Soomest Rootsi raha teenima mitusada tuhat inimest. Paljudel oli plaan võõrsil vaid mõni aasta veeta ning mõttes oli tagasisõidupilet kogu aeg ostetud. Seetõttu ei õpitud korralikult keelt ega püütudki kohaneda. Järgnesid mitu põlvkonda kestnud lõimumis- ja terviseprobleemid, alkoholism ja kuritegevus.
Usk sellesse, et väljaränne on ainult ajutine etapp, et „millalgi” pöördutakse tagasi sünnimaale, on levinud ka sel sajandil Soome lahkunud eestlaste hulgas.3 Iseenesest pole selles ju midagi halba, kuid kui usust saab enesepettuslik filter enda ja oma uue kodumaa vahel, ei võida keegi.
Kaaslastele tühjakspigistatust kurtnud naine on lõpuks tegelastest ainuke, kes reaalselt asjad pakib ja Eestisse tagasi kolib. Ainult selleks, et sealgi pettuda ja rahutuks muutuda. Viimane kaader temast on Islandilt, kus ta läbi hakkiva interneti emaga ühendust püüab pidada.
„2 tundi õnneni”.
Kaadrid filmist
Kõige õigem eestlane
Iga väljarände puhul tekib alati küsimus, kas ja kui palju oma päritolu ja senist olemust võõrsil säilitama peaks. Mida väiksem rahvas, seda enam kipub võimenduma just nimelt see „peaks”-sõna. Peaks, ja palju. Hea näide sellest on Siimetsa filmi kooliõpetaja, kes on eesti laste „päästmise” nimel enda sõnul marurahvuslaseks hakanud. „Ma näen oma töös nii palju seda, kuidas lapsed hülgavad kohe oma keele ja kultuuri ja kangesti püütakse kohe olla keegi muu,” räägib ta Viljandimaal maakohas seeni puhastades.
Aga mis siis, kui need lapsed ei vajagi päästmist? Kui eksisteerib täiesti arvestatav võimalus, et need teismelised tüdrukud, kes räägivad eesti keelt juba märgatava aktsendiga, ongi õnnelikud just sellisena, nagu nad just seal ja praegu on? Eestlus on nende olemuses nagu vahva vürts, kuid samas on nende identiteet juba muutunud palju mitmekihilisemaks kui nende vanematel või Soomes elavatel õpetajatel. Kas nad on ikka selle filmi traagilised tegelased? Või peitub traagika ainult kõrvaltvaatajatest täiskasvanute hinnangulises mõtlemises, mis ei suuda omaks võtta võimalust, et need noored ongi selle loo kõige edukamad lõimujad?
Loomulikult on õpetaja mingis vanuses õpilastele autoriteet ja „2 tundi õnneni” viib lapsed ka Eestisse ekskursioonile — need lapsed on vähemalt teatud standardite kohaselt eeskujulikud eestluse hoidjad. Ennast määratletakse tõeliste eestlastena, vastandutakse eesti keele tundides mitteosalejatele ja grillimisõhtul lauldakse-tantsitakse „Kauges külas” saatel.
Eesti-armastus võib olla soome-eestluse tore lisand, kuid see võib olla ka kiviregi, mida lõputult järel veetakse. Kõik sõltub sellest, millise loomulikkuse või kramplikkusega eestlust hoitakse ning kui jõuliselt oma versiooni sellest järgmistele põlvkondadele peale surutakse. On ju igaühel siiski vaba voli oma identiteet koos kõigi selle koostisosadega ise kujundada ja sisustada.
Hea sulane, halb peremees
Moonika Siimets ise on Vikerraadio hommikuprogrammile antud intervjuus4 tõstnud oma filmi põhiteemana esile igatsuse. Olen nõus — igatsust millegi järele kumab nii mõnegi tegelase kuvandist ning nagu igatsusele omane, on selle objekt kusagil mujal kui käeulatuses. Igatsusega on siiski nagu hirmuga: see on hea sulane, kuid halb peremees.
Minu kui hetkel hargmaise soome-eestlase jaoks on Siimetsa teose üks põnevamatest, otseselt tõstatamata teemadest küsimus loomulikkusest. Mis tingimustel õnnestub uuel kodumaal kanda kinnitada võimalikult loomulikult, rahulikult ja valutult, ühest küljest assimileerumata ning teisalt end oma (või oma vanemate) sünnimaa külge verilihani aheldamata? „2 tundi õnneni” sellele küsimusele päris ei vasta. Kuid laias laastus tundub, et ega see kõik erine palju elust üldiselt. Mida tasakaalukam mineku otsuse teinu on isiksusena, mida selgemalt ta on oma valiku läbi mõelnud ja mida avatuma mõtlemisega ta on, seda paremad on eeldused. Nii tema enda kui ka tema laste jaoks.
Kuigi Moonika Siimetsa film kestab 77 minutit, hoolitseb tegelaste rohkus selle eest, et suurema osaga jääb tutvus suhteliselt pinnapealseks. Põnev oleks näiteks viie aasta pärast näha, kuhu oma eluga ollakse jõudnud. Nii geograafilises kui ka vaimses mõttes.
Viited:
1 Tilastokeskus. Väestö ja yhteiskunta — https://www.tilastokeskus.fi/tup/suoluk /suoluk_vaesto.html
2 Amrion Productioni kodulehekülg. — http://www.amrion.ee/index2.php?id= 10407
3 Tiit Tammaru, Karin Kangur, Jussi Jauhiainen. Eestlased Soomes ja Eestisse tagasirände kavatsused. — https://www.tuglas.fi/eestlased-soomes-ja-eestisse-tagasirande-kavatsused
4 ERRi kultuuriportaal. Siimets filmist „Kaks tundi õnneni”: see on igatsuse ja õnne otsimise lugu. — https://kultuur.err.ee/1608464507/siimets-filmist-kaks-tundi-onneni-see-on-igatsuse-ja-onne-otsimise-lugu
RAIN KOOLI asus Soome elama 19-aastaselt ja veetis seal järjepanu aastad 1991–2007, töötades ajakirjanikuna Kagu-Soome piirkondlikes päevalehtedes ning Soome rahvusringhäälingus. Pärast Eestisse naasmist on ta olnud tegev ajakirjaniku, saatejuhi, kolumnisti, tõlkija ja kirjanikuna. Aastast 2016 töötab Rain Kooli mõlemal pool Soome lahte nii soome kui ka eesti keeles. Praegu on ta eelkõige Soome rahvusringhäälingu Yle Eesti korrespondent ja Vikerraadio kommentaator.
