ENN SÄDE FOTOALBUM 6. Illis Vets — päris algus

Märts, 2022

Režissöör-operaator Illis-Vahur Vets.

Illis Vets on üks neid Eesti filmimehi, kes ei ole tulnud suure kärina ja mürinaga siinsele filmimaastikule ennast teostama. Küll aga sätib ta sihi filmi poole üsna varakult — veel koolis käies kuulutab ta ennast kinooperaatoriks, päris täpselt teadmatagi, kellega säärase persooni puhul tegemist. Mõnikord valib elukutse ise inimese.

Tema ema Gerda (Herdy/Hertzy) Veske on filmist sisse võetud, käib uskumatult palju kinos ja märgib korralikult koolivihikutesse kõik nähtud filmid, osatäitjad, vaatamiskohad, piletihinnad… Ja nii aastate kaupa, 1927 kuni 1934 (hindamatu varandus filmiloolasele)! Ema on nähtavasti Film-Klubi liige, sest sealt valitakse statiste filmidesse. Pruunkollane filmiproov Gerda Veskega võiks pärineda 1929. aastast, mil käigus on „Dollarid”, „Vigased pruudid” ja „Jüri Rumm”. Ja „Dollareid” vaatab ta miskipärast kaks korda. Ning et kõik oleks lõpuni korralik — sellest näitlejaproovist oli Illisel kauges nooruses üks suurem rull, mida oli põnev jupphaaval põlema pista. Nitrofilm ju! Alles on jäänud meetripikkune lõik.

Üks nende sugulane on rännanud 1936. aastal USAsse ja saadab sealt emale Ameerika filmiajakirju, ka varasemate aastakäikude omi, sest need on nähtavasti odavamad: Screenland 1927, Motion Picture Classic 1929, New Movie Magazine 1930.

Märtsipommitamisel 1944 saab nende kodu Kodu tänaval, seal Veerenni kõrval, kus on Vaikne park ja Siselinna kalmistu, vene kildpommi tabamuse. Illis on emaga keldris, majaperenaine saab surma. Ja kui Illis seal maha langenud elektri- ja telefonitraatides sipleb, näeb ta lumisel tänaval laperdavaid Ameerika filmižurnaale… „Aga kahju on küll, kui nüüd mõelda selle peale. Sellest ajast jäid mõned siiski järele ja kooli ajal ma ikka vahtisin neid hirmsasti. Joonistasin sealt maha — joonistamisega polnud mul midagi viga! Käsi oli lahti.”

Ja nüüd ma imestan — kust see laps need laulud sai?

Pärast keskkooli tahaks vast Moskvasse filmindust õppima minna, suur fotohull, nagu ta siis juba on, aga… aega veel on ning ta läheb TEP-tehasesse soojusisolatsiooni tööliseks. Märgin seda siin üksnes seetõttu, et mõni aasta varem oli samas tehases töötanud Jüri Müür, kes läks sealt otse VGIKi. Juhus?

Ühel kenal päeval jõuab aga aeg ka temani; ta otsib jumal teab kuidas üles mingi kinoülemuse ja saabki varsti tööle tollasesse Tallinna Kinostuudiosse. Uskuge või mitte! Aasta on 1959, temast saab mittekoosseisuline operaatori assistent Igor Jeltsovi mängufilmile „Kutsumata külalised”. Lugu on põnev mitmes mõttes, sest säärased isehakanud filmarid alustavad reeglina valgustajatena. Illist ootab juba ees samasugune ja sama vana assistent Mati Kask. Peaoperaatoriks on Vladimir Parvel, kellele see film on teine mängufilm. Mõnikord näib Illis mulle introvertse, üksihoidja poisina, siin aga ahmib ta endasse lärmakat filmitegu, näeb suurte tegijate intriige, nt seda, kuidas Moskva filmiharidusega Igor Jeltsov püüab lömastada dekoratsioonikunstnik Enn Põldroosi vaidluses abstraktse maalikunsti üle. Sest tema teab vaid peredvižnikuid, Mir Iskusstva pole veel VGIKi jõudnud… Aga käsitööoskus hakkab Illisele külge — kaamerad pole ju mingid imeriistad, millest jagu ei saa —, ta võtab ise kõrvalt fotosid ja jääbki kauaks mängufilmide peale. Operaatorite mõnus kambavaim selles üksjagu ju sogases filmivabrikus aitab kasvamisele kaasa ja 1965. aastal on Illis Kuressaares/Kingissepas kõrvuti Andrei Dobrovolski ja Jüri Garšnekiga, võtmas üles sinimustvalget lippu ja laulmas „Jää vabaks, Eesti meri” . No kuulge — 1965. aastal!?

Tõeliselt iseseisva operaatoritööni läheb tal veel üle viie aasta.

E. S.