VASTAVAD ALEKSANDER TSAPOV JA MADIS KOLK
Aprill, 2022Ajakiri Teater. Muusika. Kino tähistab aprillis oma neljakümnendat sünnipäeva. Sel puhul vestlesid TMK peatoimetaja Madis Kolk ja Müürilehe peatoimetaja Aleksander Tsapov kultuuriajakirjandusest nii laiemalt kui ka oma väljaannete vaatevinklist.
Aleksander Tsapov ja Madis Kolk märtsis 2022.
Enesemääratlus vastanduse kaudu.
Madis Kolk (M. K.): Kunagi peeti KesKusi radikaalseks ajaleheks, mõneti loodi ju ka Müürileht justkui vastukaaluks n-ö konservatiivsemale kultuuriajakirjandusele. 2014. aastal andsid tollased peatoimetajad Ott Karulin ja Helen Tammemäe välja isegi Sirbi ja Müürilehe ühisnumbri, kus etendati vastandumist ja rõhutati põlvkondlikkust. Kui oluline on tänasel päeval selline põlv- või koolkondlik identifitseerimine? Kas see värskendab tervikpilti?
Aleksander Tsapov (A. T.): Väitega, et KesKus on kunagi radikaalne olnud, ma ei nõustu, kuigi Ahto Mulla arvustusi ja telesaadet „Tegelikkuse KesKus” nullindate alul nautisin küll. Mööndustega radikaalne oli oma küürukultuuri tutvustamisega pigem Nihilisti portaal. Müürilehe algusaastatel elasin ma ise välismaal ja jälgisin Eesti meediat pisteliselt. Ju siis oli Müürilehe-taoline väljaanne puudu — alustati rohujuure tasandilt ja jõuti kümne aastaga institutsionaliseeritud seisusesse. Vastandumine kui žest iseeneses pole oluline, vastandumine peab tulema ikka sisemisest vajadusest. Mina kui peatoimetaja ja ajakirjanik püüan ikka teha võimalikult head sisu ja sellega kaasamõtlejaid või koosresoneerimist leida. Võime küll teiste kultuurikajastajate suhtes kriitilised olla, aga see pole vastandumine efekti nimel. Mis see põlvkondlikkus üldse on selles algoritmistatud ajakärestikus, kus me elame? Kas meie kaasaja 20-ndates põlvkonda defineerib majanduslik väljavaade mitte kunagi oma kodu omada? Oskus läbi tehnoloogilise kirjaoskuse maksimaalselt enesepromo luua? Ärevushäiretega võideldes sõjameeme jagada? The shit is fucked up, julgeks öelda — ja selles sogases vees tuleb aerutada.
M. K.: Meie algoritmiks on endiselt teatri-, muusika- ja filmikunst; praeguses ajakärestikus ja sõjakontekstis tunnen loomulikult veel suuremat vastutust kunsti ja kunstnike ees. Sõda ja majanduslikud raskused ei saa seda tähtsusetuks muuta.
Umbes siis, kui Müürileht 2008. aastal ilmuma hakkas, kohtasin küll ka eksiarvamusi, justkui ei saavat Teater. Muusika. Kinos teatava radikaalsusastmega teksti avaldada. Ma võin mõista TMK sellist kuvandit ja ka ütleja vajadust sellise vastanduva enesemääratluse järele, aga tegelikult pole ma kunagi kohanud ühtki liiga radikaalset autorit, kellele oleks olnud põhjust öelda, et oi, oi, see läheb küll üle piiri. Samas, Nihilisti puhul oli tegemist sõpruskonnaga — miks nad oleksidki pidanud neid tekste mulle saatma? Ka praegu on noored autorid pigem liiga korralikud ja tagasihoidlikud. Loodan, et just nimelt praegune keeruline aeg kutsub kirjutajaid veel rohkem läbi mõtlema, mis on tähtis ja ilma milleta ei saa.
Aga muidugi on ka Teater. Muusika. Kino roll neljakümne aasta jooksul muutunud. Kindlasti muutub veel. Kui see ajakiri 1982. aastal Jaak Alliku eestvedamisel Kultuuri ja Elu juurde loodi, oli ta ikkagi loomeliitude häälekandja. Nõukogude ajal oli kunstil ja selle kaudu ehk ka kunstiinstitutsioonidel omamoodi sakraalne funktsioon. Ja nende sisse mahtus ära ka suurem osa tollast olulisemat ja otsingulisemat kunsti, vähemalt teatri, muusika ja kino vallas. Praegu on kvantiteet oluliselt kasvanud ning enam ei saa ka öelda, et kaalukamad kunstisündmused sünnivad loomeliitude või institutsioonide raames. Enam ei ole võimalust ega ka mitte põhjust kajastada kõike, mis seal toimub. Peame tegema selgemaid valikuid. Eks muidugi ole sellega seoses ka rahulolematust või pettumusi, näiteks etteheiteid, nagu oleksime eemaldunud teatrist kui sellisest.
Ise tahaksin lähtuda teksti esmasusest. Meie kultuuripildis on nii palju erinevaid meediume, aastaraamatutest päevalehtede ja blogideni. Kui ühed võivadki pühenduda üksikute kunstiteoste auditooriumile tutvustamisele, siis ise pean riiklikult doteeritud kultuuriajakirjanduses prioriteediks ikkagi teksti ja selle omadusi. Me saame luua ja avaldada tekste, mis võiksid jääda mõttelukku ka mingitel muudel põhjustel kui kajastatav lavastus, film või heliplaat. Me ei tegele kunstiteoste järel sörkimise ehk pelgalt „arvustamisega”, kuna selleks on kanaleid küll; meie tekstil peaks olema mingi lisapõhjendus, eeskätt konkreetse autori vaatepunkti tähtsus, möödapääsmatus. Kümme keskmiselt head lavastust võib jätta arvustamata eeldusel, et kusagil mujal neid ju ikka arvustatakse, aga ka mõne kurioosselt halva lavastuse näitel saab üldistada ja mõtestada kultuuris toimuvaid protsesse nii, et see tekst oleks lugemisväärne ja informatiivne ka saja aasta pärast.
Mis on siis teie ühiskondlik roll?
A. T.: Me ei peaks olema kultuurivälja sisuturunduse ripatsid ja ainult võimendama teatris, kinos või kontserdisaalis toimuvat. Tekst peaks olema ka iseseisev teos, nagu sa just ütlesid. Kirjutamine on omaette kunst, selle lihvimine on aeganõudev. Kirjutamine tuleb lihtsasti ainult rumalale inimesele, see on töö. Kultuurivälja ootuseks ja eelduseks on justkui see, et SA Kultuurileht väljaanded oleksid sündmuspõhise kultuurielu tagasipeegeldajad ja võimendajad. Me saame tohutult pressiteateid ja huvitavaid ettepanekuid, et mul on idee, palun tehke ära. Veel enam, PR-agentuuride vahendatud kultuuriväli on nõus ka tekstid ja arvustused ise ära tegema, meie peaksime andma lihtsalt ruumi. Aga meil on ju oma meeskond ja omad mõtted. Müürilehes on erinevad formaadid, ka toimuva kajastamiseks ja soovitusteks, aga meil on oma lugejaskond, kellele me loome sisu. Kliendisuhe kultuuriasutustega puudub. See oleks ju absurdne. Sama hästi võiksin ma ise saata kirja näiteks mõnda teatrisse või galeriisse ja öelda, et mul on hea idee, rääkige meist — või äkki teete lausa ära. Meediaväljaandelt ei saa eeldada, et ta töötaks sinu tellimuse peale. Tagasiside tegijatele on oluline, aga väljaandena peab iseolemise tara ka püsti hoidma. Ühiskondlik roll on osaleda avalikus diskussioonis ja seda liberaalsetele kaasavatele väärtustele tuginedes mõjutada.
M. K.: See on õige, aga kontakt ja dialoog tegijatega teises vormis, mitte turundusosakonna kaudu, on muidugi oluline — see, kus praktik ise räägib oma loomingust või miks mitte ka teisest praktikust. Eriti nüüd, mil propaganda on üks olulisemaid märksõnu, olen hakanud vaatama ka enda töös iga lauset läbi selle prisma. Mida üks või teine kultuuriasutus, lavastus või inimene propageerib, mida meie propageerime. Kas me hakkame kellegi sõnumit lihtsalt võimendama ja kui, siis milleks. Mida see endaga kaasa toob. Teater ei toimi väljaspool ühiskonda, aga meie ülesanne on näha pressiteadete taha ja ära tunda olukorrad, kus maailmavaate propageerimisega võib meie esimene väärtus — kunst ja kunstivabadus — ära kaduda.
Varem ütles „maksumaksja” kunstitegijale, et mingu too tööle või tehku head kunsti, kui elada tahab. Praegu tunnevad erinevate kunstide tegijad end veelgi jõuetumalt ja tähtsusetumalt ja ka endale kipub see tunne peale tulema. Minu meelest muutub kunsti olulisus üha arusaadavamaks. Antagu andeks võrdlus sõjalise kaitsega. Rahu ajal ei saa keegi aru, miks on vaja panustada kaks protsenti või veel rohkem kaitsevõimesse ja rahvusvahelistesse suhetesse või miks peab sõdur iga päev oma püssi laskmise oskust arendama. Sõja ajal paistab see silma. Samamoodi on ka kunstiga: me peame ka täna ja alati järjepidevalt ning pühendunult oma tööd tegema, isegi kui me hetkel ei taju, et ühel päeval või mõnele inimesele võib see osutuda elutähtsaks.
Aga ikkagi, kas Müürileht ei tee siis sellist noorte värki? Kas pole nii, et Vikerkaar jagab vanema intellektuaali vaadet elule ja kultuurile ning Müürileht siis noorte oma?
A. T.: Ma isiklikult ei tunne teiste väljaannete auditooriumi (sh Vikerkaare) demograafilist profiili ja arvan, et meil on uudishimulike humanitaaride seas kindlasti kattuvaid lugejaid. Me üritame käsitleda kultuuritrende, mis paistavad õhus vibreerivat, olgu selleks siis uus klubimuusika, alles juuri maasse ajav terminoloogia või plokiahela kunst. Aga kui puusalt tulistada, siis pakuks, et näiteks Otsa-kooli interpreedid loevad tõenäolisemalt Teater. Muusika. Kino, Muusikat või Sirpi kui Müürilehe DJ-ankeeti. Meie ei käsitle selles mõttes nüüdismuusikat üldse. Põlvkondlikku eristust siin teha ei saa. Mind huvitab pigem nähtuste kaasaegsuse küsimus, vanus pole esmane argument. Ka vanemad kunstnikud teevad kaasaegset kunsti. Me pakume ka platvormi magamistoamuusikutele, kes pirru valgel sämpleritega möllavad ja keda teised ei kajasta. Nad on omamoodi populaarsed, aga alakajastatud, kuna pole nii institutsionaliseeritud. Samavõrd oluline kui tekst on mulle ka lehe visuaalne pool ning suuremas osas on meie väljaandes originaalsed visuaalid — olgu siis 3D-renderite, illustratsioonide või fotode näol. Meie n-ö eraldi visuaalkanalina töötab Instagram.
M. K.: Niisiis, sa ei vastandu põlvkondlikult?
A. T.: Selle mustvalge põlvkondliku rindejoone võiks kohati ära unustada küll, mis ei tähenda, et seda ei eksisteeri.
M. K.: Aga Müürilehes on väga tugev sotsiaalne pool.
A. T.: Sa võid ju olla noor pensionär või 60-aastane terav pliiats, alaealine konservatiiv või nihilistlik vanur.
M. K.: Siiski saab üldistada, et mingid teemad…
A. T.: Võid käia Sinises Äratuses oma tõrvikut lehvitamas 18-aastasena…
M. K.: Mu küsimus on tegelikult, et kui palju sa üldse vaatad kogu kultuuriajakirjandust selle pilguga, et sa ei dubleeriks, ei teeks seda, mida keegi juba teeb, aga samas teeksid seda, mida teised ei tee, et tekiks tasakaal?
A. T: Miks sa küsid?
M. K.: Vahel võib jääda mulje, et on mingid olulised teemad või tendentsid, mille järgi justkui kõik peaksid joonduma. Aga pigem on kõik ju kihiline; see, mis ühele on sündmus, mida peab kajastama, on teisele pinnavirvendus või pika protsessi niigi teada lõpptulemus — protsessi, mida keegi polnud varem märganud. Postimehe prioriteet on näiteks suured lood ja suurte kunstnike suured teosed. Tuleb teha midagi suurt, et sellel oleks ühiskondlik väärtus. Või näiteks pärast kriitikat ERRi kultuurikontseptsiooni aadressil on nende uus kultuuritoimetus väljendanud soovi, et õhtuses saates käsitletud kultuuriteema oleks järgmise päeva ajalehtede pommuudis. Mõistan neid taotlusi, aga kui ma võrdlen enda missiooni nende hurraa-hüüetega, näen rõhutatult just vastupidist ülesannet: tegelda üha väiksemate asjadega, mis on minu meelest palju olulisemad. Teater. Muusika. Kino tegijana ei vaata ma kunstiteost vaid selle pilguga, et millest see aastal 2022 kõneleb — kuidas ta toetab näiteks rohepööret või soouuringuid —, vaid tahan näha teose ja kunstniku sisse, et mida see üldse praegusel kunstiväljal tähendab, mis muutus siin parasjagu toimub ja miks see just nüüd toimub. Kui kunstnikud ise ja ka meie sellega ei tegele, siis pole ju varsti enam millegagi ka laiatarbemeedias pommitada.
A. T: ERRi püüdlustest loen välja ikkagi elamussaadete vaibi. Mis asi on kunstis pommuudis? Kas see, et auto sõitis Jüri Arrakul Narva maanteel üle jala? ERR tõi kõva fanfaariga ETV2 ekraanile uued kultuurisaated. Nüüd saab jälle vaadata, kuidas konjakitoolides istuvad kultuuriinimesed — sest kultuurne inimene istub ju eranditult ainult disaintoolis — arutlevad selle üle, mis on klassikaline muusika. See progress on umbes samasugune nagu see, kui panna diislil sõitvale maasturile gaasiseade ja kleepida siis uksele silt „See auto sõidab rohelise energiaga”.
M. K.: Konjakitoolid on pealispind ja ilmselt harjumuspärane arusaam sellest, millises keskkonnas saab klassikalisest muusikast rääkida. Kui sellest mööda vaadata, siis näiteks Tõnis Kahu kommentaaris Vaiko Epliku muusika kohta leidsin progressi küll. Julgeti rääkida süvitsi muusikast, mis sest, et ainult kolm minutit, pelgamata, et vaataja paneb teleka kinni. Saate teemaks oligi puhtalt Epliku muusika, ei midagi enamat ega vähemat.
Viimasel ajal on hakatud kunstis kõnelema lähisuhtevägivallast. Teema on nii kaalukas, et selle taustal võib keskendumine kunstiteosele kunstiteosena mõjuda isegi kohatuna. Küsimus on, mida kunst saab maailmas teha, mitte kuidas sotsiaalne temaatika kunstiteose formaati pakendada. Aga kui laiatarbemeedia tõstab selliseid asju esile, siis tunnengi, et seda rohkem pean uurima, kuidas keegi otsib kusagil keldristuudios näiteks seniavastamata kitarrisaunde. Need tüübid saavad kuulsaks kümne aasta pärast, siis, kui osavamad turundajad on osanud nende ideed üles leida ja suurele lavale viia. Aga üksikud kunsti kallal nikerdajad ei huvita justkui kedagi, see pole ju ühiskondlikult oluline teema — veerand tooni kõrgemalt või madalamalt, mis vahet seal on. Aga minu meelest on just see kultuuri alus. Üha rohkem tunnen, et minu missioon ongi kajastada seda, mis ei ole pommuudis. Nn aeglasel ajakirjandusel ei ole kiiret, ta võib oma lugeja leida ka kümne aasta pärast. Selles mõttes ei ole TMK üldse kaasaegne.
A. T.: Mina isiklikult ei tunne sellepärast kellegi vastu veel automaatset sümpaatiat, et ta teeb midagi keldris sissepoole pööratult, omaette või teistmoodi. Teistmoodi tegemine võib olla veel tüütum ja klišeelikum kui peavoolustunud kultuur, mis mitte üksnes et ei häbene teesklust, vaid suisa elatub sellest. Arthouse-kinos või alternatiivses muusikas näiteks on ikka palju õhukeseks lihvitud šabloonidega mängimist — käsikaameraga filmitud emotsionaalne stiihia või ilusasti ära õpitud perfektne 96. aasta house-gruuv. Tahaks vahel öelda, et „kle, mine puhka jalga oma autentsusega”. Aga paratamatult on keldris alati kraad tundmatust ja vabadust riske võtta. Kui risk õnnestub, muundub see pikkade ja keeruliste protsesside tulemusel ka lõpuks millekski, milleni laiem auditoorium jõuab näiteks viie aasta pärast. Aga ma muidugi nõustun sinuga selles osas, et liiga tihti hüpatakse sellele rongile, et mingi sotsiaalse õigluse küsimus kasutab loomingut lihtsalt peremeesorganismina ja skoorib selle kaudu automaatselt punkte. Eks kultuuriväljal ole igal pool omajagu silmakirjalikkust, kasumiiha ja karjääri ehitamist. See kusjuures pole küüniline vaade — nii lihtsalt on; kokkukaabitud sümboolne kapital on tugev valuuta.
Kas selline struktuur oleks teile meelepärane, et teie kui spetsialistid tooksite järjest uusi ja huvitavaid tegelasi esile ning päevalehed ja ERR võtaksid siis nende arvates kõnekamad oma platvormile üle?
A. T.: Ma olen väga suur spetsialist, ega ma muidu ju siin ei räägiks! Aga eks ERR seda ju ka teeb, kui avaldab SA Kultuurileht lugusid. Seal ilmub päris mitmekesist materjali. Kaspar Viilup kajastab palju popkultuuri.
Hendrik Alla avaldas hiljuti teksti, kus uhkustas, et Postimehel on Eesti võimsaim kultuuritoimetus ja nad vaatavad kõige rohkem filme ja whatnot. See on redutseeritud viis kultuuriajakirjandusele läheneda — mõõtmise kaudu. Kultuur on laialivalguv ega põhine enam ühel raamatu- või filmiarvustusel. Palju huvitavam on ju vaadata mustreid ja trende ja seda, kuidas asjad kokku jooksevad. Mitte seda, et keegi teeb suurteose või on kuidagi vägev isiksus ja siis me räägime temast.
Need on erinevad viisid kultuuriajakirjandust teha. Kuna Müürileht ja TMK on seni veel teataval määral vabad klikisurvest, on ka võimalik otsida neid mustreid ja kirjutada tegelastest, kelle nimi ei ole veel iga päev inimeste huulil. Lisaks ka kultuurikroonika aspekt. (Kuigi, olgem ausad, mis klikisurve seal päevalehtedes ka on, kui nende top-100 lood lahti teha, siis ega kultuurilugusid sealt ei leia.)
M. K.: Teatri puhul peame suhtumist, et kirjasõnas tuleks kirjeldada iga kunstiteost, iganenuks, samas ERRile heidame ette, et ta tegeleb elustiiliga. Ühel hetkel tuli pähe selline reklaamlause: „Teater. Muusika. Kino — ajakiri, mida keegi ei loe”. Ja mitte selles mõttes, et päriselt keegi ei loe, vaid selles mõttes, et igal kuul ei oodata kätevärinaga, et mis pomm sealt nüüd tuleb, vaid et otsime tekste, mille juurde saab alati tagasi pöörduda. Loetakse ka hiljem, ka kümme aastat hiljem. Kultuuri olulisus ei sõltu päevakajalisusest, sellest, et räägitakse näiteks esietendusest. Mustreid ja hoovusi saab märgata laiemas ja pikemas perspektiivis.
Teine küsimus, mis mind kummitab, on see, kui palju me peame kätt ulatama. Kas ajakirjanik peab alati lolli mängima, justkui auditooriumile vastu tulles, et kallid tegijad, seletage mulle, ma ei saa mitte midagi aru ei süvamuusikast ega nüüdistantsust. Või võivad kultuuritekstid säilitada ka mõningase krüptilisuse, jätta igaühele võimaluse ise avastada, saada osa tundest, et kunst ongi suurem kui mina. Et seda ei pea palukesteks pudistama või rääkima sellest mingis staarisüsteemis.
A:. T.: Mina isiklikult ulatan käe intuitiivselt ja soovin siiski, et tekstid oleksid loetavad, mitte mingi arusaamatu kompott, nagu on paljud pressiteated, mis kultuuri reklaamivad. Kuukiri annab teistsugused võimalused kui päevaleht. Kuukirjas ei saa timmida päevakajalisust samamoodi kui päevalehes, meilt ei loeta kuumemaid uudiseid. Postimees ütleb oma nädalalõpulisa kohta, et see on aeglane ajakirjandus. Eero Epner alustas nn aeglase ajakirjandusega Eesti Ekspressis, aga liikus siis kohe ka Levilasse ja paistab, et nüüd osaliselt tagasi Ekspressi. See sõnaühend on nii populaarne, et seda on hea turunduses kasutada. Põhimõtteliselt tähendab see ju, et keset seda meeletut kiirust, mille keskel me elame, astutakse välja ja pakutakse analüüsi ja kotkasilma vaadet kultuurile. Teine megapopp ühend on nüüd „Suur lugu”. Põhimõtteliselt iga artikkel, mis on pikem kui uudis, on nüüd suur lugu. Ma kardan muidugi, et need nn suured lood kaovad sinna meie igapäevase infotulva musta auku koos kõigi väikeste ja ultrapisikeste lugudega. Hea näide on kas või käesolev sõda Ukrainas — info tootmise kiirus on palju suurem kui vastuvõtmise kiirus; on vaja supervõimeid, et end sellest info pommirahest läbi murda.
Ühesõnaga, käsi tuleb ulatada, asju tuleb lugejatele filtreerida, aga kui teiselt poolt kätt vastu ei sirutata, siis pole sellest erilist tolku.
Kas on võimalik olla kultuuris tegija, olemata samal ajal avaliku elu tegelane?
A. T.: Üldist kultuuriteadvust mõjutab loomulikult inimese enda väljapaistvus. See on paratamatu. Meil kõigil on teatud isikute või autorite vastu isiklik sümpaatia.
M. K.: Ei pea olema. Juhan Liiv ei olnud. Vahel olen tundnud just seda tunnet, et kui peavoolumeedia on omaks võtnud mõne persooni, keda kultuuriajakirjandus on aastaid jälginud ja tutvustanud, siis ongi kultuuriajakirjandusel see töö tehtud ja ta saab pöörduda mõne sellise nähtuse juurde, mis on hetkel veel tundmatu. Omamoodi ma mõistan arvamust, et TMK on pigem konservatiivne, kuid samas, praeguses killustunud ühiskonnas, kus justkui ei ole autoriteete, tunnen ma paradoksaalselt, et just kiire ajakirjandus vajab ja otsib autoriteete, kellele toetuda. Seda kõva sõna või vana tarka naist või meest, kelle tsitaatide järgi oma hoiakuid seada. Ja selles kontekstis saamegi ise hoopis teistele persoonidele ja nähtustele tähelepanu pöörata. Ei pea kõik koos jalgratast leiutama ja kooris vanarahvatarkusi tsiteerima.
A. T.: Kui me räägime kunstnike elukaarest või karjäärist, siis nad peavadki need eelnevad etapid läbi tegema, et peavoolu salongi jõuda.
M. K.: Minu meelest kunstnik ei peagi peavoolu salongi jõudma, aga tema kunst võiks küll sinna jõuda, isegi kui mitte kunstniku eluajal. Kultuuriajakirjanduses on minu jaoks määrav elusus. Teemad muutuvad. Nii lihtsalt ei saa asja võtta, et kas miski on uus või vana. Idee võib olla antiikajast peale elus või eile sündinud või hoopis täna surnult sündinud.
A. T.: Surnud asjad võivad ka morbiidset huvi tekitada. Tahaksin siinkohal rõhutada ka kirjutava autori olulisust. Hea autor toob igasugused kastanid tulest välja, olgu tema käsitletav elus, surnud, poolsurnud, poolelus jne.
Kas pikema perioodi tõttu, mida te võimaldate autoritele töö tegemiseks, maksate ka suuremaid honorare?
A. T.: Honorarifond on eelarves määratud ja sellega peab aasta läbi vedama. Ega ma autoril stopperiga kõrval seisa; võin ju kuu aega anda teksti kirjutamiseks, aga autor kirjutab tihtilugu ikka viimasel õhtul. Fakt on see, et honorarid autoritele peavad tõusma. See on elementaarne. Honorarid ei ole ole tõusnud aastaid. Kõik hinnad on tõusnud ümberringi, honorarid mitte. See ei ole normaalne. Kui me soovime, et meil oleks ka edaspidi inimesi, kes tahaksid ja vaevuksid kirjutama, peab töötasu olema elukalliduse tõusuga vastavuses. Kui ma tellin loo eksperdilt, kes viskab teksti paberile kolme tunniga, see on tema ala, siis see on üks asi. Aga kui ma tellin loo, mis nõuab uurimist mitu päeva või nädalat, siis on mul alati tunne, et ta on sügavalt alamakstud. Ma ei tahaks alluda tähemärgipõhisele arvestussüsteemile. Paraku oleme aga seisus, kus järgmistel aastatel läheb ilmselt kogu raha riigikaitsele, sots-min-i ja mujale. Nii et selles tunnelis ma küll valgust ei näe. See peab olema poliitiline otsus, mida aga ei paista.
M. K: Lisan veel, et kui ka teemaga kaua tegelnud ekspert kirjutab mingi teksti valmis kolme tunniga, ei vähenda see tema panust, pigem vastupidi. Tal ei pruugi olla isegi muud motivatsiooni kirjutada mitteakadeemilisse väljaandesse kui missioonitunne. Aga süvenemiseks on tal kulunud ikkagi terve elu. Autorite tasustamine on igavene teema. Kui on hea aeg, siis peab reformierakondlikult koguma raha halbadeks aegadeks, ja kui on halb aeg, siis on muud kulud tähtsamad. Kultuuri võitlus käib kogu aeg miinusest nulli jõudmise nimel.
A. T.: Kui praegune protsent riigieelarvest honorarifondi ongi lagi, siis ühel hetkel autorid enam ei kirjuta. Samas, ega ainult rahaga ka kedagi ei motiveeri, pigem teemapüstitusega. Meil on siiski vähe selliseid vabakutselisi, kelle ainukeseks tööks oleks kirjutamine. Kõik teevad seda mingi muu töö kõrvalt. Huvi kirjutajaks saada ei tekigi, kui teatakse, et sellest niikuinii ära ei ela.
M. K.: Samas, eks lugeda tasubki ainult neid autoreid, kes on oma isiksuse ja mõttepagasi oma kätega üles ehitanud. Ma ei taha anda vale signaali, loomulikult on väärikas honorar oluline. Aga kõrge missioonitundega oma maailma üles ehitanud autori sõna maksab rohkem kui n-ö „karjäärikirjutaja” oma, kellel on algusest peale teadmine, et sellega ongi võimalik ära elada. Aga seda enam tahaks sellistele autoritele õiglast töötasu maksta, muidu siirduvad nad teistele tegevusaladele ega osale enam kirjaliku mõtteloo loomises.
A. T.: Muidugi on eelduseks head mõtted, aga autor lihtsalt vaatab, kui palju aega on ta nõus ühte teksti panustama. Ja kui töötasu võimaldab vaid kolm tundi pühendada, siis täpselt selline see tekst tulebki.
Teatrid ja kontserdid ja kõik konkreetsed, kultuuriasutustes toimuvad sündmused on meie kultuuriteadvuses olemas, aga neist kirjutamine mitte nii väga. Kui etendus ära jääb, tekib selge auk, aga kui tekst ära jääb, ei märka seda justkui keegi. Meediat käsitletakse teisel viisil. Hendrik Alla oma keskaasialikus enesekiituses mainis, et SA Kultuurileht tiraažid on mikroskoopilised võrreldes Postimehega, mis teeb kultuuriajakirjandust rõhutatult ainult erakapitali toel. Minu meelest on see vastandus avaliku ja erakapitali vahel täiesti kohatu. Me kõik osaleme maksu- ja toetuste süsteemis. Rekafirma sõidab ju ka sellelsamal teel, mis on maksuraha eest üles ehitatud. Ostes Linnamäe apteegist eesnäärmerohtu või kalamaksaõli, maksab inimene ju alati osa ka Postimehe kultuuritoimetuse ülalpidamiseks. Meie kõigi raha liigub kogu aeg era- ja avaliku sektori vahel, nii nagu me isegi. Võiks minna muidugi ka mõne piimafarmi ukse taha räuskama, et krt, ma olen maksumaksja, nii vähe vahukoort teetegi või.
M. K.: Ometi võib vahel kuulda etteheidet, et kultuuriajakirjandus ei ole justkui piisavalt „pildil”.
A. T.: Intensiivset pildil olemist tuleks nõuda siis kõikidelt eluvaldkondadelt, kes saavad otse ja kaude riigilt tuge. Kõik põllumehed võiksid pildil olla, bussijuhid ja veterinaarid… Mida see tähendab? Kelle pildil peab olema? Ja kuidas me seda mõõdame?
M. K.: Õpetajad on ju õpilase pildil ja arst on haige pildil. Me peame olema oma valdkonnas pildil, eelkõige oma lugeja ja tegija pildil.
A. T.: Kuidas siis seda mõõta, mis on optimaalne lugejate arv, kelle pildil olla? Oluline pole vaid see, kui palju sind loetakse, vaid ka see, kes sind loeb ja mida ta loetuga peale hakkab. Mõõtma peab selle järgi, mida see tekst lugejaga tegi, mida üks kujund talle andis. ETV on näiteks selles kontekstis pildil — sadu tuhandeid vaatajaid jne. Aga ma ei tunne, et suurem osa ETV programmist mind kuidagi esindaks. Ülekohtune tunne jääb. Miks kajastatakse ainult ühte olemise ja elamise viisi? Palktare ees naeratamine, võilillepärg peas, ainult ühel teatud viisil rääkimine, hommikusaates nunnutamine-poputamine. Kas või „Eesti laul”, ma ei tunne ennast selles muusikas ära. Kus on artistid, kellega mina saaksin samastuda? Seega pean ma esindatust kusagilt mujalt otsima. Siis inimene lähebki sotsiaalmeediasse ja elab kuskil oma pilves.
M. K.: Mina vist nii täpselt ei tea. Kui mõtlen enda tegemiste peale, siis leian, et palktare ees, võilillepärg peas seisvas lauljas võib olla sama palju geniaalsust kui üksi pisikeses linnakorteris arvuti ees muusikat tegevas noormehes. Ma ei tahaks seda esitamise viisi ja laadi üle tähtsustada. Magamistoamuusikud versus Otsa-kooli tudeng on liiga lihtne vastandus. Me ei suuda kunsti alati ära tunda; ma ei tea, mis on õige ja mis vale, vahel üksikutel hetkedel tajun seda. TMK ei ole kaasaegne, pigem aegadeülene, millesse on meie kaasaeg kindlasti kaasatud. Kuna kultuurimaailm on nii laialivalguv ja hägune, siis enesekriitiliselt öeldes kipub seda olema ka TMK. Mul ei ole nii kindlat visiooni, millele saab näpu peale panna — on pigem missioon. Ma ei tea alati, mida peab tegema või kuhupoole järgmisel päeval amokki jooksma. Mulle tundub, et siin me leidsime üles vähemalt ühe erinevuse meie väljaannete vahel. See on nagu vibuga laskmisel: Müürilehe autorid ja lugejad näevad märklauda ja ideaalis lendab nool kümnesse, TMK autor ega ka lugeja ei näe märklauda, pole teada, kus täpselt see keskpunkt on, aga ideaalis lendab nool ikkagi kümnesse ja meie ülesanne on leida kunstnik, kes seda märklauda nägi ja kümnesse sihtis.
Formaadid ja rubriigid.
M. K.: Selle pildil olemise ja käe ulatamisega seoses mõtlen ka sellele, kuidas üldse peaks kunsti või kunstialast ajakirjandust pakkuma ja vastu võtma. Kunstiteos on ju tervik, kunstikogemus ise ka, saadagu see kas või näiteks haiku kaudu väljendatud päikesetõusust. Kui tähtis on aga kanda inimesele, meie lugejale või potentsiaalsele lugejale, eri kandikute peal ette esteetilise elamuse lahterdamise võimalused?
Vikerkaar teeb kõnekaid teemanumbreid, Müürilehes oli tantsu erinumber. Samas, TMK neid eriti ei tee. Oleme tundnud, et see võib näida esmapilgul toreda ideena, aga see oleks kunstlik ega avaks nähtuse sisu. Ja see toimuks ühe või teise eriala spetsiifika arvelt. Mida annaks juurde, kui me läbi ajakirja kõikide, nii teatri-, muusika- kui kinoosa räägiksime näiteks naiseks olemisest? Me oleme niigi rubriigistatud: teater, muusika, kino ja tants, lisaks pikad intervjuud. Kunagi oli esseerubriik „Mõttevaramu”, mille puhul tollane kinotoimetaja Jaan Ruus ironiseeris, et see on siis see ainuke tekst ajakirjas, kus on ka mõte sees. Aga ise olen seda meelt, et kui need teemad on olulised, siis peavad need kajastuma mis tahes rubriigi alla paigutatud tekstis. Nii nagu ka igas tekstis peab olema jõuline esseistlik mõte. Lugeja ei ole loll, et talle peaks punase vildikaga alla joonima, mis on selle või teise teksti põhiteema. Nii teose kontseptsioon kui ka näitleja rollisoorituse panus sellesse peaksid mõlemad heas essees kajastuma. Rubriigistamine aitab mingil hetkel varju jäänut esile tõsta, kuid järgmisel hetkel võib osutada ka karuteene. Kas tõesti on nii oluline üks kultuurinähtus kuidagi nii ära viilutada, et me mõtleme, et nüüd muutus see söödavaks? Aga miks eeldada, et ta juba tervikuna haaratav ei ole? Või jääb siis laialivalguv mulje? Kuidas toimis näiteks Müürilehe tantsu erinumber? Kas see tõstis tantsu rohkem esile või lahterdas ja marginaliseeris?
A. T.: Me ei rääkinud seal niivõrd tantsust kui kunstivormist; pigem püüdsime võtta tantsu kui inimkogemuse universaalset osa. Me kõik puutume tantsuga kokku ja tantsime, olgu see postitants, bachata või shakti. Tantsul on nii palju erinevaid avaldumisvorme; oleks tahtnud palju rohkemates kohtades käia, aga lihtsalt ei jõudnud. Inimene saab Müürilehe kaudu end teemasse sisse lugeda. Me tegime seda populaarteaduslikus võtmes. Märkasime ka seda, et inimesi, kes tahaksid tantsust kirjutada, ei ole väga palju, pole sõnu, keelelist materjali. Kui lugeja tahab profipõllul toimuva analüüsi, loeb ta TMKd. Ma saan aru küll, mida sa oma öelduga silmas pead, ja eks muidugi on teema- või märksõnapõhises lähenemises omad ohud, aga näiteks tantsunumber minu meelest küll ei marginaliseerinud tantsu. Vahel on hea rääkida justkui enesestmõistetavatest asjadest, sest tavaliselt muutuvad enesestmõistetavad asjad kohe keeruliseks, kui neile peatuma jääda. Teatri- või tantsuteadlasel on ka lihtne oma tööriistakastiga musta kasti sisse lennata ja oma asi ära teha. Õnneks meil ongi erinevaid väljaandeid — tahad teistsugust tõmmist, siis võid TMKd lugeda.
M. K.: Ma loodangi, et loevad just need inimesed, kes asjaga tegelevad ja tahavad veidi keerulisemat sõnavara mõista. Kultuurimaastiku mitmekesisuse tõttu ei saagi kogu kultuuriajakirjandusele ühe ja sama mõõdupuuga läheneda. Nullindate algupoolel oli üsna keeruline aeg, aga siis, buumi ajal, kui inimeste jõukus mõnda aega kasvas, tekkis selline kultuurihuviline keskklass, kellel oli juba trendikas näidata ennast kultuuriüritustel. Kultuur hakkaski n-ö pildile tõusma. Vähemalt kuni majanduskriisini. Ühtpidi oli see ju tore, kultuuri jõudis rohkem raha, olgu siis piletimüügi või lausa sponsorluse kaudu. Samal ajal muutus midagi ka keskmise „kultuuritarbija” mentaliteedis. See oli see aeg, kui Oliver Kruuda praalis, et ostab Sirbi ära ja mingid firmad pakkusid VIP-teenust, et inimene saaks näiteks Viinistu suvisele vabaõhulavastusele saabuda helikopteriga ja talle serveeriti etenduse ajal vahuveini. Üldise heaolu kasvuga hakkas ka kultuuripublik kihistuma ja eristuma, kultuur toimis justkui jõulisemalt, aga tõsisemat tegijat või vaatajat ajas paljugi selles toimuvast kas naerma või vihaseks. Sel ajal kadus kultuuriajakirjanduse huviorbiidilt ka nüüdistants ja ka tegijad ise tõmbusid kuidagi tagaplaanile või läksidki Eestist ära. Sel ajal oli ka mingi ühiskondlik hoiak, et kultuuriajakiri peaks olema A4 formaadis ja läikima, siis on ta justkui rohkem pildil ja hakkab supermarketi riiulil paremini silma. Aga see riiul ju koosneski läikivatest A4 ajakirjadest, nii et eristuda sai pigem sellega, kui säilitasid oma senise formaadi, nagu enamik SA Kultuurileht väljaannetest tegelikult tegigi.
A. T.: A4 oli midagi sellist, et kui külalised tulevad, paned selle kohvilaua peale ja sul on midagi neile näidata, või siis lehvitamiseks juuksurisalongides. Kultuur muutus omal moel inimese atribuudiks ja markeriks. Mõnda aega ilmus ka sinu kirjeldatud tunnustele vastav kultuuriajakiri Muusa, kus ma isegi sulge teritasin. Ma mäletan ka seda, kui Eestis hakkas ilmuma Playboy ja selle esimene peatoimetaja kutsus mind sinna kunstikülge toimetama — kultuur oli hip. Asja sellest muidugi ei saanud.
M. K.: Olid ajad. Kirjutasin ka ise Playboy pilootnumbrisse ühe teatriarvustuse. Seda kultuuriküllast numbrit otsustati aga mitte välja anda ja seesama esimene peatoimetaja Jaago-Mait Arusoo vahetati välja, kuid honorari sain muide kätte. Ka veebiajakirjanduse tulekuga tekkis alguses nagu lihtsalt üks atribuut juurde. See tähendas justkui mingeid vilkuvaid tulukesi ja laulvaid klipikesi — et muidu pole nagu jälle pildil —, aga praegu on kõik need eristumised ja arengud loonud tegelikult keskkonna, kus ei peaks hirmu tundma, et erinevad kultuurinähtused üksteist välja söövad.
A. T.: Jah, sisu võib ju kattuda, aga need ongi eri asjad. Paberajakirjas loon ma teematerviku, mis sõltub lugude järjestusest ja kujunduse lahendustest; see on nagu filmi monteerimine, kus sa ehitad teekonda ja loodad, et see dramaturgiliselt töötab. Veebis laguneb see kõik eraldiseisvateks tükkideks. Näiteks üks tantsuartikkel läheb sotsiaalia rubriiki, teine etenduskunsti rubriiki. Veebis tarbivad inimesed lugusid n-ö üksikühikutena ja meie puhul enamasti loetakse artikleid ka mobiilist. Mõni lugeja väärtustab tervikkogemust, teine tahab mobiilist ühte teda huvitavat lugu lugeda; nii on. Meil võib üldiselt märgata, et lehe formaadis ilmumine tekitab lugejas kohati kognitiivset dissonantsi — leht seostub kiirusega, aga meie oleme ikkagi kord kuus ilmuv asi, lihtsalt lehe formaadis.
M. K.: Nii nagu on au sisse tõusnud nn aeglane ajakirjandus, võimaldab väljaande veebiversioon tajuda paberkujul ajakirja kui eriliselt konservatiivset, peaaegu nagu raamatut. See on justkui eksklusiivsem. Nullindatel olid TMK noodinäited nagu mingi sõimusõna — et kes neid viitsib lugeda, miks nad ei ilmu mingis spetsiifilises erialaajakirjas. Aga kus siis veel saaksid olla need väga spetsiifilised asjad kui mitte TMKs? Mu süda on rahul, kui tean, et mitme peale katame valdkonna ära, kusjuures üks ei ole olulisem kui teine ja käsitluslaad ei pea olema selline „kõik ühes”.
Aleksander Tsapov ja Madis Kolk märtsis 2022.
Harri Rospu fotod
Arvustus.
M. K.: Kultuuriajakirjanduses räägime enamasti arvustusežanrist, aga nii nagu rubriigistamine ei tarvitse anda kunstiteose mõistmisele midagi olulist juurde, on ka retsensioon kui žanr kuidagi devalveerunud. Eriti näiteks festivaliarvustuste puhul, mis tihtipeale on pigem reportaažid. Eraldi teema on veel see, et paljud praktikud väidavad, et nad arvustusi ei lugevatki.
A. T.: Täiesti nõus, kusjuures mulle jääb tihtilugu mulje, et praktikutele meeldib jaurata, et miks sellest või tollest ei kirjutata, aga kui kirjutatakse, siis nad ise ei loe. See on ka statistiline fakt, et arvustusi loetakse võrreldes näiteks intervjuudega märksa vähem. Omaette teema on ju veel muusikaarvustuse devalveerumine voogedastuse ajastul. Festivaliarvustuste puhul on kalduvus hakata nämmutama festivali üksikuid teoseid ja lisada lõppu kaks üldistavat lauset, et see on ikka praegusel hetkel oluline teema. Oluline on ka kriitiku positsioon — muidugi võib kirjeldada teoseid, aga kõigele peab andma mingi elu, et ka lugeja, kes pole festivalil käinud, saaks sinna maailma tähenduslikult kaasa tulla. See hakkab silma eriti filmifestivalide puhul. Lugeja ei ole ühtegi filmi näinud ega suuda seega kirjeldatuga suhestuda. Kirjutajad peaksid arvestama, et lugejal puudub taustainfo. Minu absoluutsed lemmikud on Tristan Priimäe lühiarvustused Facebookis, mida ta filmifestivalide ajal teeb, isegi asja nägemata on huvitav.
M. K.: Samas öeldakse, et ka päevalehtede kultuurikriitikas pole kunagi olnud nii head seisu kui praegu.
A. T.: Öeldakse või? Huvitav! No aga kus kivi all need kriitikud siis ennast peidavad? Minu meelest ei ole kirjutajaid kuigi palju, ikka otsi tikutulega taga. Ja kui me räägime veel sellest, et kunstiarvustus või -essee peaks olema iseväärtuslik tekst, mitte lihtsalt teose turundusabi või tarbimissoovitus, siis on olukord Eestis veel eriti keeruline. Keegi ei taha kellelegi varba peale astuda, et vältida järgmisel kohtumisel seda salvavat „ime muna”-pilku. Hea näide kriitiku ja praktiku suhtest on Elina Masingu „Fairy Tale Arch” Kanuti Gildi SAALis. Kärt Kelder kirjutas Eesti Päevalehte arvustuse, mille peale Masing oli väga-väga solvunud ja tegi vastuseks Instagrami live’i, kus üritas siis kriitikut nokautida. Ütles, et kriitik on täiesti valesti aru saanud, kriitik nimetab asju valede nimedega jne. Minu jaoks oli see huvitav kaasus, ma polnud sellist asja varem kohanud. Kõigepealt teed lavastuse, siis kriitik kirjutab ja siis teeb kunstnik Insta-live’i, kus ta tõmbab kriitikul vaiba alt ära. Kas siis tänapäeval hakkavadki olema sellised omavahelised Instagrami-duellid, kus kriitik vastab omakorda, et tead, Masing, käi põrgu, sa oled mingi noor pihv, mis sa üldse räägid, tõmba uttu… Nalja hakkab saama.
M. K.: Aga miks mitte, kõlab täitsa huvitavalt. Masing luges ju arvustuse läbi, hea seegi. Minu meelest ongi probleem osalt selles, et me ei suuda asju mänguliselt võtta. Ka praktik ei aktsepteeri seda, et kriitik sai tema teosest impulsi, püüdis palli kinni ja nüüd põrgatab seda edasi, liigub selles maailmas ja loob maailmu juurde. Eeldatakse justkui, et kriitik peab peegeldama praktiku sõnastatud kontseptsiooni, millele saab siis vastata, et kas „Istu, 5!” või „Istu, 2!”. Ma pole kunagi armastanud võimuvõitlust, et kummal on õigus. Olles võrdsel positsioonil — kunstnikul on lava ja kirjutajal ajakiri — ja arvestades mõlema poole iseseisvat õigust maailma ja teoseid tõlgendada, on dialoogi pidada ikkagi väga oluline.
A. T.: Ma nägin seal noore lavastaja suutmatust kirjutatuga hakkama saada.
M. K.: Vahel olen näinud ka kriitiku suutmatust teose või selle autoriga hakkama saada. Avalik diskussioon on oluline. See on see liberaalsus, mida mina toetan.
A. T.: Kui kõik hakkavad sotsiaalmeedias sõna võtma, siis küll.
M. K.: Ehk ongi see arvustuse mõiste siin probleemiks. Kunstnik on teinud oma teose ja keegi jobu paneb ta siis retsensiooniga paika. Päevalehtede reaarvustustes pannaksegi omamoodi kümnepallisüsteemis hindeid. Seda enam ei pea kultuuriajakirjandus kõiki teoseid kajastama. Kunst pole enam nii püha, kui ta oli nõukogude ajal. Järelikult, see lavastus, mis paneb kirjutama, andis meile mingi olulise mõtte, mida tasub edasi mõelda. Kriitik annab niimoodi omakorda panuse teose loodud maailma ja mõttelukku.
A. T.: Pikemaajaliselt kujuneb siis välja mingi mõtteplokk. Kas sa arvad, et siis me hakkame mingit fenomeni tajuma?
M. K.: Ideaalis võiks ka näiteks mõni füüsik saada sealt mingi impulsi ja jõuda mõne avastuseni. Tegemist on ikkagi kollektiivse kunstiga. Minu kui toimetaja või ka kirjutaja valikud ei otsusta kõike. Lihtsalt pall visatakse platsile ja siis vaatame, mis saab. Ma tahaksin leida autoreid, kellel on isiklik soov seda mängu mängida.
A. T.: Võiks olla nagu tennises, et kütate palli üle võrgu!
Kultuuriajakirjanikku pommitatakse lõputult igasuguste pressiteadete ja ettepanekutega. Meie töö nähtav osa on üks kirjutis, aga päris palju kulub aega selle nähtamatu töö peale, et neid pressikaid, uudiseid, elavaid esitusi jms läbi töötada. Paberile jõuab ainult pisike jäämäe tipp.
M. K.: Kuidas teha nii, et kultuuriajakirjandus ei seguneks turundajate tegevusega? Legendaarne teatri- ja filmikriitik Valdeko Tobro olevat käinud teatris ainult piletiga ja eesuksest. See on väärikas, aga keeruline, eriti sotsiaalmeedia ajastul. Me ju tahame väljaande juurde luua uusi formaate, kus saab pidada tegijatega dialoogi, neid natuke lollitada. Ja nii tahavad ka nemad, et meie osaleksime nende asjades ja jääksime aeg-ajalt ka ise lolliks. Ühtpidi ei tohiks üksteist altkulmu põrnitseda, aga ei tohiks hakata ka üksteise selga pesema või tegema nägu, et miski on aus kriitika, kui ta seda tegelikult ei ole. Võib-olla natuke kontekstivälise näitena meenub kuue aasta tagune Kinoteatri uusaasta-show, kus koos armastatud koomikutega esinesid ka poliitikud. Esmatasandil võiks ju öelda, et näe, kus julged ja terava sotsiaalse närviga tüübid. Samas, minu meelest ei peaks ühiskonnakriitikat niimoodi simuleerima ning näitleja/kriitik ja poliitik/kritiseeritav ei peaks niimoodi käsikäes ringmängu mängima. Või noh, muidugi võib seda teha, aga siis võtkem seda juba kui lastesaadet, mitte kui teravat ühiskondlikku huumorit. Ka kunstikriitikas tuleks teha žanrilist vahet, ehkki piiride segunemise ajastul on see üha raskem; see segunemine ise on juba üks osa esteetikast, mis võiks parimal juhul loomingulist pinget tõsta.
A. T.: Eestis on ka liiga vähe kriitikuid, keda heas mõttes kardetakse. Välismaal oodatakse, hirmuhigi otsaees, millal näiteks New York Times trükist tuleb — et kas lavastust ootab pankrot või jääb ta ellu. Võib-olla on see liiga suur mõjuvõim, aga mõnes mõttes oleks hea, kui ka meil oleks selliseid kirjutajaid, keda kardetakse. Rõhutan, heas mõttes. Aga horisontaalsusest ja mittehierarhilisusest unistaval ajastul kõlab selline fantaasia muidugi anakronistlikult.
M. K: Ja selle New York Timesi arvustuse peale ei ütle lavastaja või näitleja ka seda kuldlauset, et miks kriitik lavastust kuus korda ei vaadanud — üksnes esietenduse põhjal võtab suu täis.
A. T.: Kriitiku positsiooni nõrgestab ka hüperinfoajastu tohutu killustumine ja spetsialiseerumine. Vaadates näitust, tunnen end sageli rumalana ja tõrgun kirjutamast. Kunstnik on võib-olla kuus aastat süvenenud ja läinud mingisse ülispetsiifilisse teemasse sisse, ühendanud porgandid mingi andmefarmiga või midagi sarnast. Näitusel on meeletult pikad saatetekstid tema läbi viidud uuringust, millegi ajaloolisest pärinevusest ja mida iganes veel. Mul pole elu sees võimalust isegi mitte elementaarsel tasandil end kurssi viia, millega see kunstnik üldse tegeleb. Kuidas ma siis veel kirjutan või võtan seisukoha? Suundi ja hargnemist on nii palju, igaüks ehitab oma spetsiifilist pesa. Kriitiku jaoks on rong sageli ammu läinud. Ajaressurss on piiratud; kui joppab, siis mul muidugi on tööriistad, millega asjale kallale minna. Muusikas on sama probleem. Iga produtsent läheb nii sügavale oma protsessi, toimub meeletu mikronišistumine. On žanrid, alamžanrid ja alamžanri alamžanrid. Kui kriitik korraks teemasse sisse püüab hüpata, siis tegijad või esimese laine fännid juba ütlevad, et halloo, kolm kuud on möödas, keegi ei kuula enam sellist muusikat, vanamees võtta puusärk selga. Pideva FOMO või üha uueneva mahajäämuse tunne on meie ajal levinud. Teisalt on õudselt palju ka retrosaasta, mida sulle maha üritatakse parseldada — tõesti ei viitsi Joy Divisioni kuuendat tulemist kuulata. Teatrikunsti ehk aitavad mingid baastööriistad, aga mitmes teises kunstiliigis jääb sellest väheks.
M. K.: Eks teatergi hargne, võib-olla mitte nii palju esteetiliselt kui just sotsiaalselt. Seda näitab ka teatriauhindade žürii tööpõllu muutumine. Kui veel kakskümmend aastat tagasi oli mõeldav, et kunstiväärtuslikumate lavastuste esiletõstmiseks tulebki kõik tükid ära vaadata, siis praegu pole see enam ei võimalik ega ka vajalik. Seda enam, et osa teatrist ju pakubki tarbekunsti, täiesti ausalt ja valetamata, ja selles pole midagi halba, see ei tee seda väärtusetuks, lihtsalt annab konteksti, kuidas seda vastu võtta. Kui töötasin kakskümmend aastat tagasi Sirbi teatritoimetajana, siis tollase paradigma valvur oli minu suurepärane õpetaja Reet Neimar. Suhtlesime palju ja see oli väga vajalik ja viljakas; olen tänini tänulik. Tema ikka helistas ja ütles näiteks: „Lugesin Sirpi ja jälle vihastasin. Mõtle nüüd ka, sul on Sirbi leheküljel kaks arvustust kõrvuti. Halvast lavastusest rääkiv arvustus on pikem (ja parem) kui hea lavastuse arvustus. Nii ei saa ju olla.” Aga saab küll. Tänapäeval üha rohkem. Esiteks ei kaardista teatri väärtusskaalat enam Sirbi lehekülje mõõtkava ega ka mitte žürii vaateväli ning kultuuriajakirjandusel on ka muid rolle ja žanreid kui hinnanguline arvustus.
Meil on mulje, et peame mingit toodet arvustama, aga tegelikult peaksime leidma üles maailmu, mis end teoses peidavad. Ei pea arvustama mitte ühte ühikut, vaid suutma märgata mingit üldisemat protsessi ja seda ka veidi ennustama.
A. T.: Eks ta ideaalis ju nii olegi, et kultuuriajakirjandus või tekstid kui sellised on üks vahend, kuidas maailma ja teiste inimestega suhet luua. Ideaalis suudab see ka sama palju või rohkem rõõmu valmistada kui aurav tatrakauss nina ees.
Vestlust suunanud ja üles kirjutanud
KAJA KANN
