KULTUURIVÄLJAANNE KASUTAB KULTUURKEELE REGISTRIT
Aprill, 2022Vestlus Teater. Muusika. Kino kauaaegse keeletoimetaja Kulla Sisaskiga
Kulla Sisask veebruaris 2022.
Sa oled olnud TMK keeletoimetaja ajakirja loomisest peale kuni aastani 2018, kuni mina sinult teatepulga üle võtsin. See tähendab, et oled teinud ajakirjaga kaasa pika teekonna, näinud riigikorra vahetumist, üheksat peatoimetajat ja erinevaid toimetuse koosseise. Mida sa sellele ajale tagasi vaadates ajakirja ja tema muutumiste kohta üldistatult öelda võiksid?
Mäluga on nii, et tagantjärele muutub kõik ühtlaseks hämuks, millest on raske eristada üksiksündmusi. On olnud paremaid ja halvemaid aegu. Nõukogude ajal oli kindlus suurem. Kui tuli Eesti vabariik, oli iga natukese aja tagant oht, et ajakiri pannakse kinni. Aga teistpidi oli ka küsimus, kas teha hoopis kolm eraldi ajakirja. Siiski ma arvan, et oma põhiolemuses on ajakiri läbi kõigi nende aastakümnete üsnagi samaks jäänud; see, mis on muutunud, on ühiskond. Nõukogude ajal oli väljaandeid ju vähe, seega oli TMK palju nähtavam, tiraaž oli suurem. Väga tunti huvi — loeti ju üldse palju rohkem kui praegu. Linna pealt võis ikka kuulda, et teil oli sellest või tollest hea artikkel — ja seda üldse mitte ainult erialainimestelt.
Läbi aegade on olnud ajakirjas küsimuseks, kuidas säilitada laiemat lugejaskonda, aga olla samas ikkagi kõrgprofessionaalne. Tundub, et kõige keerulisem on see küsimus olnud just muusikutele: süvamuusika inimesed tahavad rohkem süvaanalüüse, aga nn tavalugeja ei saa neist ju suurt midagi aru. Kino ja teatriga on selles mõttes ehk veidi lihtsam.
Kuigi eks ka neil ole oma teoreetiline või siis hoopis tehniline pool: valgustaja teatris ja filmioperaator tahaksid samuti lugeda spetsiifilisi tekste, millest asjasse pühendamatu aru ei pruugi saada.
Just nimelt. Ideaalset kombinatsiooni on siin keeruline leida. Aga õnneks ei pea sellega tegelema keeletoimetaja.
Praegu, Madis Kolga peatoimetajaks olemise ajal võib öelda, et see võib vabalt olla ka keeletoimetaja asi. Toimetus on väga demokraatlik; ära kuulatakse igasugused arvamused ja ettepanekud. Sest lõpuks on ju keeletoimetaja see, kes täiesti kindlasti loeb detailselt läbi kõik artiklid. Seega on tal hea pilt tervikust. Mis ei tähenda loomulikult, nagu poleks peatoimetajal oma visiooni. Teisest küljest on ühiskonnas kahjuks vägagi levinud hoiak, et keeletoimetaja oleks justkui abipersonal või siis kõige halvemas mõttes kitsarinnaline koolmeister — keegi, kes on kutsutud ja seatud tapma autorite loovat eneseväljendust. Kuidas sellega sinu ajal oli?
Alguses, kui ajakiri oli loomisel, mõeldi põhiliselt ikka sisule. Ja kõik arvasid ju nagunii, et nad oskavad kirjutada. Ja üldiselt oskasid ka, aga… Eks sellistel üleminekuaegadel ole ikka vahel sellist suhtumist tunda, et „ah, see keeletoimetaja võib ju olla, aga ega teda nüüd eriti vaja ka ei ole”. Mõne aja pärast saadi muidugi aru, et nii see ei ole. Sageli vaatasime koos korrektori Solveig Kriggulsoniga mõnda oma ümber tehtud artiklit ja mõtlesime, et me olemes selle artikliga ju imet teinud. Aga seda suhtumist oli nõukogude ajal ehk isegi vähem, sest väljaannete keelelisele küljele pöörati siis suuremat tähelepanu.
Reeglid olid ikka väga selged ja oli ka see nõudlikkus, et vigu ei tohtinud olla kohe mitte ühtegi. Praegu, olen kuulnud, on ajalehtedes keeletoimetajatega isegi sellised kokkulepped, kui palju vigu võib ühel leheküljel olla. See tähendab, et see on normaalne, et vead jäävad sisse. Aga ajalehe tegemine on muidugi ka natuke teistsugune kui ajakirja tegemine.
Raamatutega oli nõukogude ajal ikka suur pahandus, kui vead sisse jäid. Aga ajakirjas ei ajanud küll keegi näpuga järge. Vahel mõni valvas lugeja helistas või siis taheti mingi keeleküsimuse üle arutleda.
Raamat oli tollal ka lausa sakraalse väärtusega. Ilmus ju vähe, osteti ja tõepoolest loeti tähelepanuga, arutati teistega ja paigutati siis armastusega riiulisse seisma. Praegu juhtub, et mõnda raamatut ei saa küündimatu tõlke ja olematu toimetamise pärast üldse lugedagi. Aga jah, seda tunnet on ilmselt tundnud enamik keeletoimetajaid, et mingi tekstiga on omalt poolt tehtud imet. Vahel saab keeletoimetaja isegi tänusõnu. Aga võib ka juhtuda, et loo autor ei ole selle ime eest sugugi tänulik. Ja kes siis ikkagi otsustab?
Minu ajal oli osakonnatoimetaja see puhver keeletoimetaja ja autori vahel. Ma ei mäleta, et väga suuri probleeme oleks olnud. Sulev Teinemaa ütles oma autoritele ikka umbes nii, et „selle asja ma nüüd muudan sul kohe ära, sest keeletoimetaja ei lase seda nagunii läbi”. Sulev oli üldse väga õpihimuline. Aga eks autoriga tule ikka katsuda kompromiss leida.
Sest oleme ju kõik ühise asja eest väljas? Toimetaja ei taha ju artiklit halvemaks teha.
Jah, see on keeruline küsimus. Näiteks see, kust algab autori stiil. Ega siin mingit reeglit ei saagi kehtestada. Kui kirjutajaks oli nt Jaan Kaplinski, siis muidugi ei läinud ma tema teksti kallale, isegi siis, kui seal oli sellist, mis keelereeglitega otseselt vastuollu läks. Aga igasugune heietamine ei ole ju stiil. Oleneb muidugi rubriigist. Intervjuu või vestluse puhul on stiil vabam, kõnekeelsem, aga samas ei tohi ta liiga laiali valguda. Kõik need kordused, risusõnad, kaootiline lauseehitus — seda kõike tuleb ikkagi paberil kuidagi ohjata. Lauserõhk võib suulises vestluses olla üks, aga tekstis ei tule see välja teisiti kui lauseehituse abil, mida sel juhul tuleb korrigeerida.
Praegu tehakse ajakirja minimaalsete jõududega, vähemaga enam ei saa. Kunagi oli toimetus märksa suurem. Ja keeletoimetaja kõrval oli korrektor. Kas suures toimetuses oli huvitavam töötada kui hilisemas väiksemas?
Toimetus oli tõepoolest suur: praeguse ühe inimese asemel oli igas valdkonnas kaks erialatoimetajat, siis veel kunstnik, tehniline toimetaja, muidugi fotograaf. Lisaks, muide, kaks korrektorit! Masinakirjutajad. Kuigi, jah, tehniline personal oli meil ajakirjaga Kultuur ja Elu ühine. Arvuti tulek muutis palju, aga ka üldine kokkuhoiupoliitika. Eks mõlemal kollektiivil ole omad head ja vead. Rohkem inimesi, rohkem erimeelsusi. Jüri Aarma peatoimetajana püüdis väga kokkukuuluvustunnet tekitada. Tema aeg oligi ehk kõige rõõmsameelsem ja kõige kompromissialtim. Traditsiooniks oli igal aastal väljasõit kuhugi või ühispildistamine. Ka kunagised peod olid vägevad. Esimestel aastatel oli jõulupidudel ikka terve programm, muusikatoimetajad hankisid esinejaid.
Olin enne töötanud ajakirjas Eesti Kommunist korrektorina. Kui TMKsse läksin, siis oli see suur keskkonnavahetus. Eesti Kommunistis ei olnud kunagi erilisi ootamatusi, kõik teadsid, kuidas olla ja mida teha. TMK toimetuses aga olid kõik isiksused, noored tegijad, kõik oma ideedega. Mõtteid ja teemasid oli palju.
Keeletoimetamine ja korrektuur on ikka üsna erinevad tööd, keskenduvad eri asjadele. Kui otsid tekstist komavigu, ei pruugi haarata enam teksti mõtet tervikuna. Kas selline ületulek sisulises mõttes keeruline polnud?
Minule see polnud teema. Olen hariduselt eesti filoloog, seega üleminek korrektuurilt keeletoimetamisele ei olnud keeruline. Korrektorina töötamine andis väga palju: see tähendab, et sa õpid grammatika õpiku endale pähe ja see annab sulle kindla vundamendi. Kui oled olnud aastaid korrektor, oled sügavalt keele sees. Korrektor luges juba keeletoimetatud teksti, mis tähendas, et sa elasid hea keele sees. Sellest õppis tahtmatult. Ja ajakiri Keel ja Kirjandus, seda ma lugesin pidevalt ja jälgisin selle ajakirja keelt. Sirpi samuti, et kultuuriväljaannete keel oleks ikka enam-vähem ühesugune. Mul polnud vaja niivõrd nende abi kui pigem kinnitust, et ka teised teevad samamoodi nagu mina.
Jah, seda teen ka mina. Aga praegu on väljaandeid palju ja on ka palju erinevusi. Üldse, mul on selline unistus, et kõigi kultuuriväljaannete toimetajad tuleksid kokku ühise laua taha ja üritaksid jõuda mingites asjades kokkuleppele. Nii palju on igasugu pisiasju, nt kuidas kirjutada festivalide nimesid, kas läbiva suurtähega ja ilma jutumärkideta või ainult esimene sõna suure tähega ja jutumärkides. Või asutuste nimede kirjutamine: kas nt Vene teater „teater” suure või väikese algustähega. Sellised peensused, mis laia lugejaskonda ei huvita, aga poleks paha, kui siin valitseks siiski mingi konsensus. Aga millised olid sinu tööaja jooksul sagedamini ette tulevad keelelised probleemid?
Asutuste nimede kirjutamine oli täpselt teada, sest neid polnud nii palju kui praegu. Samuti oli vähem igasuguseid keelelisi eksperimente. Praegu tahavad paljud etendusasutused kirjutada oma nime millegipärast kas tervenisti või osaliselt suurtähtedes. Nt Kanuti Gildi SAAL. Aga selline visuaalse pildiga mängimine sobib logo, mitte teksti juurde. Tekstile ei anna see sisulisest küljest ju midagi juurde. Aga omal ajal… Eriala žargooni kippus palju sisse tulema, sellist tsunftikeelt. Muusika paistis eriti silma võõrkeelsete sõnadega, kõik need popmuusika terminid on praeguseks juba kohanenud. Praegu on päris palju muusikastiile juba kodustatud, ei pea enam „soul” ja „räpp” kursiivis kirjutama.
Häiris kangesti see, et kui tuli taasiseseisvumine ja kõik läänest tulev muutus äkki kättesaadavaks, siis hakati elama lääne terminoloogias. Seda just kerge muusika vallas. Elatigi ingliskeelses keskkonnas ja uued tulijad ei vaevunud üldse vaatama, et kõik eesti omad sõnad olid juba olemas. Alates kas või „džässist”. Hakati nõudma, et kirjutage nüüd „jazz”. Põhjenduseks toodi et „te olete vana kooli inimesed ja ei tea, et uus moodne keel on „jazz”. Aga areng oli ju juba toimunud „jazzist” „džässiks”, võõrsõnast oma sõnaks. Ja nüüd nad keerasid selle vastupidi. Sama asi on „bluusiga”, suulises kõnes praegu kasutatakse sageli „bljuus”.
Mina tunnen sedasama praegu kino vallas. Kõik need voice-over’id jne. Või „lokatsioon” — keegi ei taha enam öelda võtteplats või -koht. Kuidas me siis oma keelt saame hoida, kui me tunnistame seda normaalsusena: et nii nad ju omavahel räägivad. Aga keeles on praegu üldse segased ajad. Käib EKI sõnastikureform, millega tahetakse vähendada dubleerimist ja vastuolusid EKI sõnastike vahel, aga sellele on ka suur vastuseis ja toimetajaid, õpetajaid ja tõlkijaid ajab see kõik kõvasti segadusse.
Mina lähtusin oma töös ikkagi ÕSist, sest „Eesti keele seletav sõnaraamat” küll seletab keeles olemas olevaid sõnu, kuid need sõnad ei pruugi kuuluda normkeelde. Nn õige keele autoriteet oli ÕS. Ja kui millegagi jänni jäin, sai alati helistada EKI keelenõuandesse. Jah, minu ajal oli selles mõttes lihtsam. Nüüd, uuel ajal, võib iga kirjutaja öelda, et kõik on ju lubatud. Aga mida see keeletoimetaja sel juhul tegema peab? Ma ei tea.
Võõrterminite puhul oli põhimõte, et kui eesti keeles oli oma sõna olemas, siis kasutati seda. „Lokatsioon” on tsunftikeel. Seda vastuolu on raske lahendada: erialainimesed ütlevad, et keegi ei saa aru, kui me räägime eestikeelsete sõnadega. See on nagu arvutimaailmas. Aga vahel me ütlesime neile, et hakake kasutama, ja mõnikord nad hakkasidki. Niipidi võiksidki asjad ideaalis käia. Muide, Jaan Ruus oli see, kes soovitas võtta „action-filmi” asemel kasutusele „märulifilm”. Ja see läkski käibele.
Kulla ja Kaia Sisask veebruaris 2022.
Harri Rospu fotod
Isegi sõnastikureformi tegijad tunnistasid Tõlkijate Liidu suvepäevadel, et uude koondsõnastikku tuleb ilmselt ikkagi märge, millises registris ühte või teist sõna kasutatakse. See annab lootust, et saame tulevikuski viidata sellele, et kultuuriväljaanne kasutab kultuurkeele registrit. Sest neid kohti, kus kõiki muid registreid kasutada, on ju rohkem kui küll. Keegi peab ju olema, kes hoiab kultuurset keelt, kultuuriväljaanded nagunii, aga ka rahvusringhääling, juhtivad ajalehed. Hea keele — ja ma ei pea siinjuures silmas viimseni normeeritud keelt, vaid ilusat, rikast ja kantseliidivaba keelt — saab omandada ikkagi vaid siis, kui sa seda enda ümber kuuled ja seda loed. Ja väga oluline on ka kodune keel, kuidas me kodus oma lastega räägime. Selle eest olen ma sinule (oma emale) tänu võlgu. Terve elu olen sinult kuulnud kommentaare stiilis: „mitte „õieti”, vaid „õigesti”, mitte „viiel erineval moel”, vaid „viiel moel” jne. See on mind väga palju aidanud, alates juba kooli eesti keele tundidest — ma lihtsalt teadsin, kuidas on õige, hätta jäin vaid reeglite sõnastamisega. Ja hiljem tõlkides ja siis nüüd ka ise toimetades. Pealegi oled sa mulle kõige parem keelenõuanne. Mis sind ennast praeguses eesti keele kasutuses kõige rohkem häirib?
Grammatika on läinud vigasemaks, palju on rektsioonivigu, nt valede käänete kasutamist. Neid kohtab palju kommertskanalites. Suulises kõnes vale rõhutamine: nii sõna kui lauserõhud. Vabaks lastud osastava kasutamine: „lehmasid” kõlab minu kõrvale ikka väga võõralt. Valed metafoorid. See on omaette teema. Metafoor peab looma ju mingi pildi. Ei saa öelda näiteks, et „ideed lendavad jõesängis” või — nagu on see õpikunäide — „ajahammas kuivatas pisarad”. Veel häirivad piltlike väljendite otsetõlked, enamasti muidugi inglise keelest. Vahel need isegi rikastava keelt, aga neid on liiga palju. Ja sõna „kaasaegne”. Igal ajal on ju oma kaasaeg. Kui öelda „kaasaegse muusika festival”, siis tekib küsimus, kelle kaasajaga on tegemist. Vahepeal püüti juurutada selle asemel „nüüdisaegset”, aga praegu on igal pool see „kaasaegne” tagasi.
Seda ka näiteks õppekavades. „Kaasaegne tants”. Muidugi ei saa kirjutada õppekavasse „Meie kaasaegne tants”, aga miks mitte „nüüdistants”? Siin on kindlasti asju, mis vajaksid selgeks vaidlemist ka erialainimestega, sest sageli on mingi vahetegemine või nüanss täiesti põhjendatud. Jällegi üks mu unistus — et kokku tuleksid mingi kunstivaldkonna erialanimesed ja keeleinimesed. Et keeleinimesed ütleksid erialainimestele, miks eesti keeles ei saa ühte- või teistmoodi öelda, ja erialainimesed jälle ütleksid, et vaat meil on siin vaja sellist ja sellist eristust, sest need on meie jaoks eri asjad. Et see kõik toimuks konstruktiivses koostöövaimus ja et eri osapooled tahaksid teineteisest aru saada. Vahel võib see teema minna lausa filosoofiliseks. Tänapäeva etenduskunstides ei kiputa enam rääkima elamusest. Kõik on kogemus. Ma saan sellest erinevusest aru küll, aga väga sageli kasutatakse seda sõna ka siis, kui sisuliselt räägitakse ikkagi elamusest.
Aga lõpetuseks — mis sa arvad, milline on keeletoimetamise kui eriala tulevik? Kas arvutiprogrammid teevad kunagi meie eest selle töö ära, nagu neid arvatakse tegevat ära tõlkimistöö? Selle viimase võimalikkust ma muidugi ise ei usu.
Arvutite kohta ma ei tea öelda. Miks ei võiks arvuti tulevikus kontrollida ka muid asju peale õigekirja ja mingite lihtsamate asjade. Aga seda, et keeletoimetajatel tulevikus tööst puudu tuleks, seda ma küll ei usu, kui võtta arvesse, et eesti keele tundide arv koolides väheneb, et inimesed loevad vähe ja väga kahtlase keeletasemega tekste, et nii suuline kui kirjalik eneseväljendusoskus muutub üha halvemaks. Samas tahavad lugejad ju ikkagi tekstidest aru saada ja loodetavasti ei lõpe kunagi otsa ka nõudlikud, intelligentsed lugejad. Nii et ei, keeletoimetaja töö ei kao kuhugi, pigem läheb seda asjade sellise arengu juures vaja järjest rohkem. Kui just, jah, arvutid meile tulevikus appi ei tule.
Aitäh vestluse eest!
Vestelnud KAIA SISASK
