ERSO? AH JAA… I

Aprill, 2022

Eesti esindusorkestri elust vabariigi taasiseseisvumise aegu

PÄRTEL TOOMPERE

Vt ka Ivalo Randalu (TMK 2013, nr 8, 9 ja 12 ja 2014, nr 1 ja 2), Maia Lilje (TMK 2014, nr 3, 4, 5 ja 12), Maris Kirme (TMK 2016, nr 12 ja 2017, nr 2, nr 3, nr 4,
nr 6, nr 9 ja nr 11) ja Tiina Mattiseni artikleid (TMK 2018, nr 10 ja 12; 2019, nr 3 ja 6; 2020, nr 4, 5, 6 ja 11, ja 2021, nr 4 ja 5.)

 

Sissejuhatus

1993. aasta Eesti Raadio eelarvet koostades oli üks ametnik teinud kaugeleulatuvate tagajärgedega näpuvea, unustades ERSO, estraadiorkestri ja segakoori eelarvest välja. Olukorra valguses kirjutas Ivalo Randalu Rahva Hääles artikli „ERSO? Ah jaa…”¹. Laenasin selle ka oma töö pealkirjaks, sest niisugune eksimus illustreerib kõige paremini tol ajal Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri tööd saatnud probleeme. Oma artiklis keskendun ma eelkõige ERSO seni põhjalikult uurimata perioodile, aastatele 1990–1993, mis langeb suuremalt jaolt kokku Leo Krämeri peadirigendiks olemise aastatega. Sellega korvan ka tühimiku ERSO arhiivis, mis puudutab just tolle aja arvustusi ja tema probleeme avavaid artikleid. Nendegi hulk osutus üllatavalt suureks. Minule teada olevatele ERSO selle perioodi kontsertidele ja nende arvustustele toetudes annan ma ülevaate ja teen üldistused nii tollase orkestri repertuaarist, interpreetidest, välisreisidest kui probleemidest.

Uuritav periood langeb suurte ühiskondlike muutuste ja Eesti taasiseseisvumise aega. 1980. aastate lõpus toimusid esimesed olulised Eesti taasiseseisvumisele aluse pannud sündmused: fosforiidikampaania, Hirvepargi meeleavaldus, loomeliitude ühispleenum ja Rahvarinde loomine. Kuidas mõjutasid suured muutused ühiskonnas Eesti esindusorkestri tegevust? Esimene hüpotees: suured ühiskondlikud muutused mõjutasid oluliselt ka ERSO elu. Teine hüpotees: peadirigentide vahetumine häiris orkestri töörutiini ja mõjutas repertuaarivalikut.

 

Ajaloolisest taustast

1978. aastal sai Eestimaa Kommunistliku Partei esimeseks sekretäriks Venemaal sündinud Karl Vaino. Sama aasta detsembris võttis Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee vastu salajase otsuse vene keele levitamise täiustamiseks. Selle kohaselt tuli vene keelt hakata õpetama juba lasteaias, samuti tuli ülikoolis õppida osa aineid vene keeles. Samal ajal tugevnes veelgi tsensuur ja alustati võitlust ka näiteks Soome televisiooni vastu. Info venestamisest jõudis aga välisriikidesse ja sealsesse ajakirjandusse, mis tõstis muu maailma huvi Eesti vastu. Aktiveerus eesti dissidentide tegevus. 1979. aastal andsid neli dissidenti oma allkirja Balti apellile, kus nõuti Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollide avalikustamist ja tagajärgede likvideerimist.² Levitati ka protestikirju Afganistani sõja vastu. Vaatamata järgnenud repressioonidele takistas teisitimõtlejate tegevus oluliselt venestuspoliitikat. Rünnak eestikeelsele haridusele tõstis ka õpilaste rahulolematust, selle tulemusel toimus 1980. aasta septembris spontaanne õpilaste demonstratsioon Tallinnas, mis aeti laiali. Sama aasta oktoobris kirjutasid nelikümmend haritlast alla pöördumisele „Avalik kiri Eesti NSVst”, mis on tuntud ka kui „40 kiri”.³ Pöördumises, mis saadeti ka ajalehele Pravda, juhiti tähelepanu pingestunud rahvussuhetele ja eesti keele ahistamisele. Kõigi nende sündmuste tulemusel lõpetati venestamine ning ühiskonnale sai selgeks, et süsteem pole enam kõikvõimas.⁴ 1980. aastatel planeeriti rajada Virumaale mitu uut fosforiidikaevandust. Sealsed fosforiidivarud asusid aga sügaval ning nende kaevandamine oleks ohustanud kogu Virumaa loodust ja põhjavee puhtust eriti suures ulatuses. Seetõttu hakati 1987. aasta kevadel koguma kaevanduste vastu laialdaselt allkirju, asutustes peeti koosolekuid. Valitsus üritas seepeale rahustada elanikkonda, samal ajal lubas aga jätkata kaevanduste planeerimist ning viia läbi kohapealseid uuringuid. Selline käitumine avalikustati aga ajakirjanduses, andes löögi valitsuse autoriteedile. Peagi loobuti vastuseisu tõttu kaevanduste plaanist ning rahvas mõistis ühtekuuluvustundes peituvat jõudu.⁵

1978. augustil 1987 toimus Tallinnas Hirvepargis teisitimõtlejate organiseeritud meeleavaldus, kus nõuti Molotovi-Ribbentropi pakti avalikustamist ja selle tühistamist.⁶ Kogunemisest võttis osa rohkem kui 2000 inimest ning see oli esimene senist režiimi vastustanud massimeeleavaldus.⁷ 1987. aasta septembris avaldati ajalehes Edasi Siim Kallase, Edgar Savisaare, Tiit Made ja Mikk Titma üleskutse viia Eesti üle isemajandamisele (IME). 1987. aasta detsembris asutati Eesti Muinsuskaitse Selts, mille eesmärk oli luua selgus ajaloolises tões.⁸ 1988. aasta aprillis toimus Toompeal loomeliitude ühispleenum, kõnekoosolek, millest võttis osa eesti kultuurieliit. Kõnet pidasid teiste seas heliloojad Lepo Sumera, Jaan Rääts ja Eino Tamberg. Pleenum kutsus üles NLKP Keskkomiteed sügavalt analüüsima olukorda: toimub kontrollimatu migratsioon, rahvusgruppidevahelised suhted on kriitilised, majandus käib alla… NLKP Keskkomiteelt nõuti, et muudetaks NSV Liidu konstitutsioonis neid sätteid, mis andsid üleliidulistele ametkondadele piiramatu võimu liiduvabariikide majanduselu juhtimiseks. Loomeliitude ühispleenum nõudis föderaalseaduse väljatöötamist, mis kaitseks NSV Liidu rahvuskultuuride pluralismi ja seda, et kõik siinsed rahvad saaksid iseseisvalt otsustada oma rahvuskultuuri, hariduse, kirjastustegevuse ja teiste vaimuelu küsimuste üle. Muu hulgas nõuti ka, et antaks hinnang stalinlikele repressioonidele. Samasugune nõudmine esitati ka NSV Liidu peaprokurörile.⁹ 1988. aastal kutsuti Karl Vaino tagasi EKP peasekretäri kohalt. Küllo Arjakas kirjutab tabavalt: „Paradoksaalsel kombel tuleb tunnistada Karl Vaino suurt osa uuendusprotsessi süvenemises, sest osalt tänu tema täielikule taipamatusele ning võimetusele sai võimalikuks kogu Eestit haarava ühisrinde kujunemine.” Tekkinud uuendustelaine vastu olid aga immigrandid, kes pidasid Eestit Venemaa lahutamatuks osaks. Nende huvide kaitseks loodi 1988. aastal Internatsionaalne Liikumine.¹⁰ Samal aastal hakkas Rahvarinne koguma allkirju nn konstitutsiooniparanduste vastu, millega Moskva üritas piirata liiduvabariikide õigusi. Rahvarinne kogus 900 000 allkirja ja selle tulemusel võttis ENSV Ülemnõukogu 1988. aasta 16. novembril vastu suveräänsusdeklaratsiooni. Selle kohaselt lubati siin mitte kehtestada üleliidulisi seadusi, mis lähevad vastuollu Eesti suveräänsusega. 24. detsembril 1989 tähistati esimest korda Eesti NSVs Eesti Vabariigi aastapäeva (seda nimetati küll iseseisvuspäevaks) ja Pika Hermanni torni heisati sinimustvalge rahvuslipp.¹¹ Ka NSV Liidu säilimise pooldajad tegutsesid, korraldades liidulise alluvusega ettevõtetes streike ja nõudes taganemist suveräänsuse taastamisest.¹² Molotovi-Ribbentropi pakti 50. aastapäeval 23. augustil 1989 korraldasid Baltimaade rahvarinded massiaktsiooni, kus kaks miljonit inimest moodustasid enam kui 600-kilomeetrise inimketi, nõudes vabadust Balti riikidele. NLKP Keskkomitee andis seepeale mõista, et nad on valmis suruma vabaduspüüded jõuga maha. Laguneva impeeriumi probleemide rohkuse tõttu jäi see avaldus aga ainsaks sammuks. Samal ajal liikus Eesti jõudsalt kodanikuühiskonna poole: tsensuur nõrgenes oluliselt, ajakirjanduses laienes sõnavabadus, hakati looma uusi erakondi, taastati paljud 1940. aastal suletud seltsid ja organisatsioonid. 1989. aasta lõpus hakati massiliselt välja astuma EKPst.¹³ 24. veebruaril 1990 valis üle 600 000 eesti kodaniku ja kodakondsuse taotleja Eesti Kongressi.¹⁴ 18. märtsil valiti ENSV Ülemnõukogu, kes tunnistas NSV Liidu riigivõimu ebaseaduslikuks ja kuulutas välja üleminekuperioodi, mis lõppes Eesti Vabariigi põhiseaduslike riigivõimuorganite moodustamisega. Mais tunnistas Ülemnõukogu kehtetuks nimetuse Eesti NSV ja võttis riigi ametliku nimetusena kasutusele Eesti Vabariigi.¹⁵ 1990. aasta aprillis kohtus Eesti delegatsioon NSV Liidu presidendi Mihhail Gorbatšovi ja valitsusjuhi Nikolai Rõžkoviga, kohtumisel oli päevakorral ka iseseisvusküsimus. Eesti pool väitis, et nad pole kunagi Nõukogude Liitu astunud ega saa seepärast ka sealt välja astuda. Gorbatšov ähvardas seepeale kehtestada Eestis eriolukorra. Kohtumine lõppes aga tulemusteta. 1990. aasta sügisest kasvas inflatsioon, mistõttu püüdsid inimesed oma sääste ära kasutada.¹⁶ 12. jaanuaril 1991 kirjutati Moskvas alla Eesti ja Vene NFSV riikidevaheliste suhete aluste lepingule, millega mõlemad pooled tunnustasid teineteise õigust riiklikule iseseisvusele. 3. märtsil toimus referendum küsimuses „Kas teie tahate Eesti Vabariigi riikliku iseseisvuse ja sõltumatuse taastamist?” Jaatava vastuse andis 77,8% hääletanutest, Narvas näiteks aga vaid 25,5%. Sama aasta mais tegid Eesti ja Läti valitsusjuhid ja Leedu Ülemnõukogu esimees Washingtonis ühisavalduse, millega taotleti iseseisvusprotsessile rahvusvahelist tunnustust ja kaitset. Juuli lõpus kohtusid Moskvas Mihhail Gorbatšov ja USA president George Bush, kes avaldas toetust Balti riikide vabaduspüüetele ja avaldas lootust, et muutused toimuvad rahulikul teel.¹⁷ Vahepeal oli tõusnud NLKP, armee ja julgeolekuorganite ladviku rahulolematus Gorbatšovi vastu ja 17. augustil 1991 moodustati NSV Liidu Riikliku Erakorralise Seisukorra Komitee (RESK), et see võimu riigis üle võtaks. Venemaa demokraatlikud jõud astusid aga riigipöördekatse vastu välja, RESK kuulutati seadusevastaseks ja riigipöörajad kurjategijateks. Tekkinud võimuvaakumis sai Ülemnõukogu võtta 20. augustil 1991 vastu otsuse, millega taastati Eesti riiklik iseseisvus. Septembris tunnustas kolme Balti riigi iseseisvust NSV Liidu Riiginõukogu ja Eesti võeti Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmeks. Nõukogude Liit lagunes sama aasta detsembris.¹⁸ 1992. aasta juunis toimus Eestis rahareform, millega võeti esimese endise liiduvabariigina kasutusele rahvusvaluuta, Eesti kroon. Sama aasta 28. juunil kiideti rahvahääletusel heaks uus põhiseadus, mille eelnõu oli koostatud Põhiseaduslikus Assamblees. Sama aasta septembris toimusid presidendi- ja parlamendivalimised. 5. oktoobril valis Riigikogu Eesti Vabariigi presidendiks Lennart Mere. Parlamendivalimiste järel moodustasid koalitsiooni Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ja Mõõdukad, peaministriks sai Mart Laar. Taasiseseisvumisprotsessile pani punkti võõrvägede lahkumine 31. augustil 1994.¹⁹

Aastatel 1987–1993 kirjutati Eesti Muusika Infokeskuse andmetel Eestis sümfooniaorkestrile vaid 22 teost. Kõige äärmuslikum aasta oli 1991, mil kirjutati vaid üks sümfooniline teos, Ville-Markus Kella „Sümfoonia ’91”. Kõige rohkem sümfoonilisi teoseid kirjutasid Lepo Sumera (5) ja Erkki-Sven Tüür (3).²⁰ Helilooja Mati Kuulbergi hinnangul on loomingulise passiivsuse põhjus selge. Ta ütleb: „… meie ühiskondlik-poliitiline elu on muutunud nii aktiivseks, et ei ole enam kuidagi aega tegeleda kunstiga ja terve see situatsioon on piisavalt närviline ja ei ole neid õigeid tingimusi kunstiloominguks.”²¹

 

ERSO probleemidest hooaja 1990/91 eel

24. novembril 1989 kirjutas Eesti Ekspress: „Kuuldavasti seisab Eesti professionaalsetel kooridel ja orkestritel ees suur koondamine. Et tõsta muusikute palku, vähendatakse ERSO, RAMi ja Tele- ja Raadiokomitee segakoori koosseisu umbes 20% võrra. Seda võib pidada meie maal siiski küllalt üllatavaks lahenduseks. Mitme protsendi võrra peaks tõusma kitkutud kooride ja orkestrite kvaliteet, pole esialgu teatatud.”²² Orkestri toonase inspektori Rein Mälksoo sõnul räägiti orkestrantide koondamisest pidevalt. Väga sagedane teema oli ERSO ja Estonia teatri orkestri ühendamine ning koos sellega ka pillimängijate koondamine. Sageli toodi näiteks Viini Filharmoonikuid ja Viini Riigiooperi orkestrit, mis on praktiliselt üks ja sama. Ei arvestatud aga sellega, et Viinis on kahe kollektiivi peale orkestrante kordades rohkem kui Eestis. Ühendamiseni õnneks siiski ei jõutud, kuigi teema on olnud aktuaalne hiljemgi.²³ Teise mõtte kohaselt seati küsimuse alla, kas orkestril on ikka kõikidesse puhkpillirühmadesse vaja nelja mängijat. Näiteks neli oboemängijat on tõepoolest korraga laval harva. Samas sai ERSO vajadusel kasutada neljandat mängijat asendusliikmena mõnest teisest orkestrist, seega olid nad kõigele vaatamata vajalikud. Ähvardustele vaatamata ühtegi töökohta ERSOs ei likvideeritud, hoopis halvemini läks aga samale institutsioonile allunud Eesti Televisiooni ja Raadio segakooril. Neil aastatel vähendati selle koosseisu kaheksakümne liikmeni, siis seitsmekümne, viiekümne ja kolmekümne kahe liikmeni, kuni see aastal 1995 Eesti Raadio koori nime kandvana hoopis likvideeriti.²⁴

Hooaja 1990/91 eel oli pärast kümneaastast tööd ERSO peadirigendi kohalt lahkunud Peeter Lilje. Selle valguses kirjutas ERSO direktor Toomas Kahur taas ERSO probleemidest. Ta tõi paralleele Neeme Järvi lahkumisega üksteist aastat varem. Siis oli peadirigent sunnitud oma kohalt tagasi astuma, sest töötingimused olid ebanormaalsed, lahendamata oli teise dirigendi küsimus, peadirigendile teatamata oli orkestrante saadetud kolhoositööle, harjutus- ja lindistusruumid ei vastanud orkestri vajadustele ning puudusid kõrvalruumid ja puhketuba. Probleeme kokku võttes ütleb Kahur: „Peeter Lilje oleks võinud Neeme Järvi lahkumisavalduse peaaegu samal kujul ümber kirjutada. Muutunud ei ole midagi (v. a kolhoositööd). Oma ruume pole ikka ja pole ka ette näha. (—) ERSO probleemid [peaksid] olema suuresti riigi asi. Kahjuks on aga just Kultuuriministeeriumis (…) jõutud alati lõppjäreldusele, et ERSO saatus on ERSO enese mure.”²⁵ Olukorra parandamiseks otsustasid orkestri kunstinõukogu ja volikogu taotleda orkestrile juriidilist iseseisvust ning võimalust paigutada suur osa ERSO tööst Estonia kontserdisaali ja selle kõrvalruumidesse. Ühtlasi otsustati pakkuda orkestri peadirigendi kohta Leo Krämerile lootuses avardada sidemeid Saksamaaga.²⁶ Leo Krämeri valimine dirigendiks oli siiski mõnevõrra oota­matu ja juhuslik.²⁷ 1987. aastal oli ta kohtunud Tallinna orelifestivali korraldaja Andres Uiboga. Uibo rääkis talle Eestist ja siinsest kultuurielust ning kutsus Krämeri siia esinema. Krämer pakkus aga välja, et ta võiks Eestis ka dirigeerida. Kõigepealt võttis ta kaasa oma orkestri, Saarbrücken Kammerphilharmonie. Aastal 1989 juhatas ta juba Eesti Filharmoonia Kammerkoori ning sakslastest ja eestlastest moodustatud barokkorkestri ettekandel Bachi „Magnificati”. Jutt arenes edasi ja Krämer küsis Uibolt, kas tal oleks võimalik juhatada ka riiklikku sümfooniaorkestrit. 1. ja 2. veebruaril 1990 andiski Krämer ERSOga esimesed kontserdid ja kui vabanes peadirigendi koht, soovitas Uibo Krämeril kandideerida.²⁸

Välismaalt dirigendi toomine nõudis aga lisaraha, sest palk, mis sakslasele oli väike, oli Eesti Raadiole väga suur. Raha hankimiseks tulid ERSOle appi Eesti Kontsert ja Eesti Kultuuriministeerium, kuid sellele vaatamata pidi orkester lootma ka sponsoritele.²⁹ Peeter Lilje ametipalk oli 1990. aastal 450 rubla (tollase ametliku kursi järgi 273 USA dollarit), mis oleks olnud välismaalase puhul isegi poole väiksema töökoormuse juures naeruväärne. Võrdluseks, ERSO orkestrandi keskmine kuupalk oli siis 288 rubla.³⁰ Leo Krämer oli ERSOle tol hetkel ainus valik. Rahvusvahelise konkursi korraldamine oleks rahalisi võimalusi arvestades olnud mõeldamatu. Arvestades tollast poliitilist olukorda, ei tahetud juba põhimõtte pärast kutsuda ühtegi Venemaa dirigenti. Lätist ega Leedust polnud võtta kedagi — sai ju samal, 1990. aastal Läti Riikliku Sümfooniaorkestri peadirigendikski eestlane Paul Mägi. Alternatiivina pakuti välja ka Arvo Volmerit, kes oli hooaja 1990/91 alguses kõigest 27-aastane ja teda peeti liiga nooreks.³¹

Uue peadirigendi kinnitamisel tekkisid probleemid, Leo Krämeri peadirigendiks määramine venis. Kõigepealt ei saanud ERSO maksta rublades tema Aerofloti lennupileteid, sest Krämer oli välismaalane. Siis selgus, et tema töökoormus on juba planeeritud hooajal peadirigendi jaoks liiga väike. Lepingu kohaselt pidi ta juhatama hooaja jooksul kaheksat kava, tegelikult juhatas ta ainult nelja.³²  Seetõttu otsustati ta kinnitada peadirigendi kohale alates hooajast 1991/92 ja senikauaks sõlmiti Arvo Volmeriga peadirigendi kohusetäitja leping. Samuti loobuti juriidilise iseseisvuse taotlemisest, mis oleks märgatavalt tõstnud kontserdipiletite hinda, ja jätkati Eesti Raadio alluvuses.³³ Pool aastat hiljem avaldati Päevalehes aga hoopis uued põhjused, miks Leo Krämerist ikkagi peadirigenti ei saanud. Samuti on seal ära toodud ka ERSO plaanid tulevaks hooajaks. 10. aprilli lehes kirjutati: „Hooaja algul rõõmustas muusikasõpru teade, et ERSO peadirigendiks on kinnitatud Leo Krämer Saksamaalt. Korrapärasest koostööst ei saanud (maestro tervislikel, aga ka meie majanduslikel põhjustel) tänavu asja. Tulevast sügisest tahetakse aga hr Krämer kutsuda ERSO alaliseks külalisdirigendiks, seega ametisse, mis meie jaoks uudne, mujal maailmas aga laialt kasutusel.”³⁴

Kuigi Leo Krämerist ei saanud aastal 1990 veel peadirigenti, pidas ajakirjandus teda ikkagi selleks, või õigemini, teda tituleeriti segase määratlusega „ERSO uus dirigent”. Sellist väljendit kasutas Marika Oja ajalehes Kodumaa, samuti esines see ajalehe Reede allkirjastamata uudislõigus.³⁵ Hoopis huvitava avalduse tegi Kai-Riin Meri Torontos välja antud ajalehes Eesti Elu aastal 1992, kui Leo Krämer oli juba peadirigent. Ta kirjutas: „Praegu on orkestril kaks dirigenti: peadirigent Leo Krämer Saksa Liitvabariigist ja Arvo Volmer.”³⁶

Leo Krämer.
Raigo Pajula foto 

Arvo Volmer.
Kalju Suure foto

25. oktoobril 1990 algas ERSO kontsert kümneminutise pausiga, mida kultuuriminister Lepo Sumera nimetas „tähelepanu juhtimiseks”, mitte streigiks või protestiaktsiooniks. Kavalehe vahel oli Estonia teatri, ERSO ja Eesti Kontserdi ühine pöördumine, mille trükkisid täies pikkuses ära Päevaleht ja Reede ning osaliselt Rahva Hääl. Sellest selgub, et aktsiooni põhjused olid samad, millele oli aasta varem tähelepanu pööranud tollane direktor Rein Karin. Ühisavalduses on kirjas: „Kahetsusväärselt palju lauljaid, tantsijaid ja muusikuid on lahkunud erialaselt töölt, sest lootusetu on olukord elamispinna saamisel, ebaõiglaselt madalad on palgad, pillid on amortiseerunud, puudub oma ruumibaas. Pikaajaline ja vaevaline tee laulja, tantsija ning orkestrandi elukutse omandamisel on olnud aastakümneid äärmiselt vähe hinnatud ühiskonna poolt, mistõttu parimad meie rahva hulgast võrsuvad anded leiavad rakenduse enamväärtustatud eluvaldkondades.”³⁷ Mari Karlson kirjutas kaks päeva hiljem ilmunud Päevalehes: „Kui praegune olukord kestab kas või veel pool aastat, pole meil ei ERSOt ega Estonia orkestrit. (—) Sümfooniaorkestrist on lahkunud 14 orkestranti, lahkumas on veelgi. Estonia teatri orkestris pole oboe-, metsasarve-, aldimängijaid. Neile, kes on veel jäänud, pole kortereid. Ei ERSO, ei Estonia suuda maksta 16 000 [rubla] Tallinnasse sissekirjutuse eest. See tähendab, et pillimehi oleks võimalik võtta just nagu ainult Tallinnast. Kes aga avastas/leidis/leiutas, et andekad sünnivad ainult pealinnas?”³⁸ Võrdluseks 16 000 rublale: hooajal 1988/89 oli ERSO pillirühma kontsertmeistrite kuupalk 250 rubla, täiskoormusega kaheksanda puldi viiuldaja teenis aga 120 rubla. Peadirigent Peeter Lilje palk oli aga ainult 450 rubla.³⁹ Pärast kontserti toimus pressikonverents, kus korteriküsimusele pidi lahendusi pakkuma linnapea Hardo Aasmäe, kes ei ilmunud aga kohale. Sama aasta 16. augustil oli aga just Tallinna linnavolikogu võtnud vastu suure kriitika osaliseks saanud otsuse, et Tallinna võivad elamispinna saada vaid need, kes seal kümme aastat elanud.⁴⁰ Korteriprobleemist räägiti taas 23. novembri Reedes, kui ERSO direktorit intervjueeris Tiina Mattisen.⁴¹ Selgus, et ebanormaalsetes oludes peab elama 13 orkestranti, kellest kolmel ei ole üldse elukohta Tallinnas. Olukorra lahendamiseks loodeti orkestrisõprade fondile, mida pidid toitma rikkamad kultuurilembesed asutused. Orkestrantide põua leevenemise osas oli Toomas Kahur optimistlik, kuid lisas, et uued võimekad pillimehed on liiga noored ja peavad veel õppima. Olukorra parandamiseks pidas ta vajalikuks liitumist Põhjamaade Orkestrite Ühinguga, et siis sealsete orkestritega pillimehi vahetada. See idee aga ei realiseerunud. Nukram oli seis endiselt pillidega, mis Kahuri sõnul „lagunevad meestel lausa näpu vahel”. Keelpillimängijatest umbes pooled olid sunnitud mängima isikliku pilliga ja said selle eest kompensatsiooniks vaid kolm rubla kuus. Olukord oli halb ka palgaküsimuses: 1989. aastal loodud koolitus- ja konsultatsioonifirma EKE Ariko läbiviidud uuringust selgus, et orkestrandid soovinuks teenida keskmiselt 790 rubla kuus, kultuuritöötajate ametiühingu ettepanekus oli see 588 rubla, kuid tegelikult said orkestrandid siis keskmiselt 288 rubla kuus.⁴²

(Järgneb.)

Viited ja kommentaarid:

¹ Ivalo Randalu 1993. ERSO? Ah jaa!… — Rahva Hääl, 4. IX.

² Balti apell oli neljakümne viie Eesti, Läti ja Leedu kodaniku märgukiri ÜRO peasekretärile ning NSV Liidu, Saksamaa LV, Saksa DV ja Atlandi hartale alla kirjutanud riikide valitsustele nõudega avalikustada Molotovi-Ribbentropi pakt koos selle salaprotokollidega, kuulutada need allakirjutamise hetkest alates õigustühiseks ja taastada Balti riikide iseseisvus. Märgukiri oli ajastatud Molotovi-Ribbentropi pakti 40. aastapäevale ja see avalikustati 23. augustil 1979. Eesti poolt kirjutasid märgukirjale alla Mart Niklus, Endel Ratas, Enn Tarto ja Erik Udam. Moskvas ühines sellega veel viis vene vabadusvõitlejat, sealhulgas Nobeli rahuauhinna laureaat akadeemik Andrei Sahharov. Balti apellile alla kirjutanud Eesti kodanikest algas ka Eestis avalike dissidentide ajajärk. Balti apell ning sellele järgnenud Hirvepargi miiting ja Balti kett valmistasid oma nõudmiste õigusliku rõhuasetusega ette Eesti Vabariigi taastamise õigusliku järjepidevuse alusel 20. augustil 1991. aastal. — https://et.wikipedia.org/wiki/Balti_apell

³ „Avalik kiri Eesti NSV-st” on 28. oktoobriga 1980 dateeritud ja nädal hiljem teele pandud kiri, millega 40 allakirjutanud haritlast püüdsid kaitsta venestamise ajal eesti keelt ja mõni nädal varem massimeeleavaldustega välja astunud koolinoori Nõukogude okupatsioonivõimude omavoli eest. See oli katse astuda avalikku poliitilisse dialoogi ainuvalitseva Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei territoriaalse allüksuse Eestimaa Kommunistliku Parteiga. Kirja esimese versiooni koostas Jaan Kaplinski. Eesti üldsus hakkas pöördumist allakirjutanute arvu järgi nimetama 40 kirjaks. — https://et.wikipedia.org/wiki/40_kiri

⁴ Küllo Arjakas 1992. Eesti NSV 1950.–1980. aastatel — poliitilised olud. Rmt.: Eesti ajalugu ärkamisajast kuni tänapäevani. Koostanud Silvia Õispuu. Tallinn: Koolibri, lk 268–269.

⁵ Sealsamas, lk 270.

Eestis 1987. aasta talvel alguse saanud ja kevadel kulmineerinud protestilainet Virumaale Toolsesse ja Kabalasse fosforiidikaevanduste rajamise vastu hakati nimetama fosforiidisõjaks. Fosforiidikaevanduste rajamise vastu astus ajakirjandus, toimus protestikirjade kampaania, korraldati meeleavaldusi ja samuti asutati selle käigus mitmed keskkonna(kaitse) organisatsioonid, teiste seas Eesti Roheline Liikumine. Juba enne protestide puhkemist ja paralleelselt nendega tegutsesid avalikkuse eest varjatuna fosforiidikaevanduste rajamise vastu ka mitmed teadlased ja ühiskonnategelased. — https://et.wikipedia.org/wiki/Fosforiidisõda

⁶ Küllo Arjakas, op. cit., lk 271.

⁷ Tõnu Tannberg 2006. Eesti ajalugu II. 20. sajandist tänapäevani. Õpik gümnaasiumile. Tallinn: Avita, lk 140.

⁸ Küllo Arjakas, op. cit., lk 271.

⁹ Mall Jõgi (koostaja) 1988. Eesti NSV loominguliste liitude juhatuste ühispleenum 1.–2. aprillil 1988. Tallinn: Eesti Raamat,
lk 221–231.

¹⁰ Küllo Arjakas, op. cit., lk 272.

¹¹ Sealsamas, lk 274.

¹² Sealsamas, lk 277.

¹³ Sealsamas, lk 277–279.

¹⁴ Eesti Kongress oli rahvaalgatuse tulemusel 24. veebruaril 1990 toimunud üle-eestilistel valimistel valitud rahvaesindajatest moodustatud Eesti Vabariigi õigusjärgsete kodanike esinduskogu. Kongressi esimene istungjärk toimus 11.–12. III 1990 Estonia kontserdisaalis. Algkoosseisu kuulus 499 hääleõiguslikku liiget ja 43 Eesti Vabariigi kodakondsuse taotlejate seast valitud sõnaõiguslikku liiget. Eesti Kongressi liikmed valisid enda hulgast täidesaatva organi, Eesti Komitee. Selle esimeheks valiti Tunne Kelam. Eesti Kongressi peamine eesmärk oli Eesti Vabariigi taastamine selle seadusliku kodanikkonna poolt õigusliku järjepidevuse alusel. Eesti Kongressi osalusel täideti see eesmärk 1992. aastaks. — https://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_Kongress

¹⁵ Küllo Arjakas, op. cit., lk 279.

¹⁶ Tõnu Tannberg, op. cit., lk 149 ja 151.

¹⁷ Sealsamas, lk 153–154.

¹⁸ Sealsamas, lk 155–156.

¹⁹ Sealsamas, lk 158–159.

²⁰ Eesti Muusika Infokeskuse andmeil.

²¹ Mati Kuulberg 2001. Tsit.: Eva Potter ja Maia Lilje. Dokumentaalfilm „Kolmveerandsajand ERSOga” 4. osa. 1/4 (50 min). ETV 2. XII.

²² Kas jõuame kultuuri toetada? — Eesti Ekspress 24. XI 1989.

²³ Rein Mälksoo 2013. Intervjuu Pärtel Toomperele.

²⁴  Sealsamas.

²⁵ Toomas Kahur 1990. ERSO elust. — Reede, 7. IX 1990. 

²⁶ Sealsamas.

²⁷ Maarja Kasema, op. cit., lk 94.

²⁸ Andres Uibo 2013. Intervjuus Pärtel Toomperele.

²⁹  Toomas Kahur, op. cit.

³⁰ Sealsamas.

³¹ Rein Mälksoo, op. cit.

³² Toomas Kahur, op. cit.; Leo Krämer 1990. Tsit.: Marika Oja. Eesti sümfoonikutel uus dirigent. — Kodumaa, 26. IX.

³³ Toomas Kahur, op. cit.

³⁴ Koostöö jätkub siiski. — Päevaleht, 10. IV 1991.

³⁵ Leo Krämer, op. cit.; ERSO alustas välisreisiga. — Reede, 19. X 1990.

³⁶ Kai-Riin Meri 1992. ERSO ESTO-l. — Eesti Elu nr 30. VI.

³⁷ Mari Karlson 1990. Ja ERSO vaikis. — Päevaleht, 27. X.

³⁸ Sealsamas.

³⁹ ERSO koosseis. — ERSO arhiiv.

⁴⁰ Aili Sandre 1990. Muusikud vabaturule? — Õhtuleht, 27. X.

⁴¹ Toomas Kahur, op. cit.

⁴² Sealsamas.