PUTINI (DISKURSUSE) KÕNE. IMPEERIUM SUBJEKTITA

DONALD TOMBERG

Kui toimetuses TMK sünnipäevanumbrit planeerisime, oli meil veel lootus, et sõda (õigemini juba aastal 2014 alanud sõja uut etappi) ehk ei tulegi ja et Ukraina piirile koonduvad vene väed tegelevad vaid demonstratsioonesinemisega. Sõda tuli. Mu algne mõte oli kirjutada sünnipäevanumbrisse põgusalt TMK kinokülgedest läbi möödunud aastakümnete, nüüd, märtsi keskel kirjutan aga hoopis Putini kõnest, mille ta pidas 21. veebruaril. Võib ju küsida, et mis sest kõnest üldse rääkidagi, teame ju niigi, et see oli täis valet, ja selle kokkuvõttega võikski piirduda. Laias laastus olen nõus. Aga kui vaadata lähemalt mida ja kuidas ses kõnes öeldakse, siis paistab siit veel mõndagi, mida ehk maksab tähele panna. Minu lugu puudutab ühte tahku sellest, kuidas Kreml Venemaa imperiaalset mõtet konstrueerib ja esitab — kooskõlas postmodernse filosoofia klassikutega.

Kas minu arutlusest on mingit kasu? Ma ei tea. Kui vaatan kaadreid Ukrainas toimuvast, siis tundub, et Putinit lahkavad pikad arutlevad tekstid on nii või naa otsapidi mõttetud; need arutlused „ei tee midagi ära”, tegelikku abi saame anda Ukraina sõjapõgenikke vastu võttes ja aidates, annetusi tehes. Me teemegi seda ja hea on tunda ja teada, et soov Ukrainat aidata meid ühendab. Oluline on hoida seda toetust pidevana, teha oma annetused ka järgmisel, ülejärgmisel jne kuul. Kui räägime siinkohal demograafilistest probleemidest, siis arvan, ilma et oleksin seejuures isegi eriline optimist, et kui vähegi jaksame selleks võimaluse anda, on siia jäävate Ukraina sõjapõgenike integreerumine sujuv. Raskemad ajad tuleb koos lihtsalt üle elada ja loodame, et meil seda aega on.

Konservatiivina luban siinkohal endale ka irooniat: ilmselt jääb meil nüüd, kui arvestame Ukrainaga, vähemalt mõneks ajaks soiku jutt, et rahvusriigid on loomult fašistlikud ja oma aja ära elanud. Tahaks loota, et hiljemalt nüüdseks oleme märganud, et kui võrdsustame rahvusliku eneseteadvuse fašismiga, oleme roninud otsapidi ka Putini leivakotti. Sellest lähemalt allpool. Ütleme nii, et fašism on  nähtusena olemas, aga see ei tohiks saada poliitilis-retooriliste manipulatsioonide objektiks. Põhimõtteliselt taandub fašism ju mudelile, kus mis tahes alusel/tunnuse põhjal määratud grupil A on enese arvates õigus ultimatiivsel tasandil määrata, kas grupp B võib üldse eksisteerida (natsid põletavad juute). Kui aga ütleme näiteks, et seega peavad ka terroristid saama rahumeeli pomme panna — rahvuslik eneseteadvus on halb, sest takistab nõnda võrdset suhtumist teise rahvusesse;  rassiline ja sooline enesemääratlus on halb samal põhjusel, jne, jne —, siis lihtsalt manipuleerime fašismi mõistega. Üks, kes fašismi mõistega väga osavalt manipuleerib, on Putin.

Tuntud vene stand-up-koomik Stas Starovoitov on teinud kibedat nalja selle üle, et Venemaal on elu suuresti tuksis, aga vaat, „meil on see Suure Isamaasõja võit fašismi üle ja seda siis lõputult tähistame”. Et Venemaal ongi ainult üks asi — suur võit. Koomikule on (nüüd juba „oli”) ka Venemaal lubatud rohkem kui tavakodanikule ja see Starovoitovi hinnang on tabav — pärast Jeltsinit ja ebaõnnestunud pööret demokraatia poole taarus Venemaa suures segaduses, vaesuses ja ka häbis; selgus, et nad olid Suures Isamaasõjas olnud ka okupandid. Putin koondas Venemaa eneseteadvuse uuesti Suure  Isamaasõja võidu ümber ja 9. mai paraadid läksid aasta-aastalt üha uhkemaks, kuni sinnamaani, et need pidid taas sisendama välismaailmale hirmu ja andma arutlusainet, et mida Putin nüüd „selle” paraadiga signaliseeris. Ka Venemaa majanduslik olukord paranes Putini algusaegadel kõvasti ning siseriiklikult ja ka väljapoole deklareeriti, et „Venemaa on tõusnud põlvedelt”. Võit fašismi üle kannab venelaste eneseteadvust siiani, see toestab ka Putinit, kes selle võiduga oskuslikult on manipuleerinud. Kui Saksamaa on  oma sõjakuritegusid kahetsenud, siis Venemaa, kuna ta võitis sõja ja fašismi, oma sõjakuritegusid kahetsenud ei ole.

On palju korratud, et Putin näeb end suure ja võimsa ajaloolise figuurina, kes seisab kõrvuti teiste suurte valitsejatega (kellegagi alla Napoleoni ei maksa arvestada). Putin on ennast ka meelelahutuslikus võtmes pidevalt üliinimesena välja pakkunud: sukeldudes toob ta välja iidse amfora,  matil paiskab judospetsina pikali iga vastase, hokiväljakul lööb väravaid, kappab, ülakeha paljas, hobuse seljas päikesepaistelistel niitudel ja juhatab taevastes avarustes lennates kureparvele teed… Eelkõige on Putin aga endine KGB ohvitser, kes teab väga hästi, kuidas sõrmed sahtli vahele käivad, ja tunneb ka psühholoogilise mõjutamise kunsti. Ühelt poolt on see koomiline, teisalt on asi naljast kaugel, sest Putin pole enda ja seni ka Venemaa rahva enamuse jaoks mitte üksnes suur juht ja õpetaja, vaid ka Venemaa eneseteadvuse kandja ja taastaja. Nii on ka tema sõda ette valmistav, 21. veebruaril peetud kõne, kus ta tunnustas Donetski ja Luganski rahvavabariigi iseseisvust, kindlasti peetud eeldusega, et hiljem loevad kooliõpilased ajalooraamatust, kuidas Putin kord „kõik ausalt ära rääkis, nagu oli” ja et siis… läks ka sõnadelt tegudele.

Üliinimene Putin.
Meem internetist

Delfis on see kõne eesti keelde tõlgituna täismahus kättesaadav. See on vastik lugemine, muu hulgas annab aga teada ka Putini kaugematest plaanidest — sellest saab selgelt järeldada, et Venemaa tahab taastada oma territooriumi samas ulatuses, nagu see oli enne NSVLi lagunemist.  Kahtlemisruumi selles ei jäta ka Putini nõudmised, mille ta esitas läänele veelgi varem, sõja eel ja mis nägid ette NATO tagasitõmbumist idasuunal.

Oma loos tahan aga osutada lähemalt sellele, et Putini 21. veebruaril peetud kõne „masin”, see, kuidas ta kujutab ajalugu, Ukrainat, teisi kunagi NSVLi kuulunud rahvusi, pidevalt kestvat võitlust fašismi vastu, pannes kõlama Venemaa eneseteadvuse, kõlksub kokku praegusele Euroopale ja Ameerikale nii armsa postmodernse filosoofiaga.

Standardselt võttes on mu väide selline, mis… no kohe kuidagi ei kõlba, see tuleks kohe tagasi ajada, sest teame ju, et postmodernne filosoofia tuleb läänest ja et sellele ongi meie siinse ühiselu nüüdisaegsed, ka fundamentaalsed muutused rajatud. Aastaid meil kestnud jutt „euroopalikest väärtustest” ei baseeru isegi mitte niivõrd valgustusajal kuivõrd postmodernsel filosoofial. Venemaa on aga ju lääne vastu, järelikult peab ta olema ka postmodernse filosoofia vastu… Siiski ei maksa unustada, et Kremli ideoloogid hoiavad end maailmavaateid kujundavate filosoofiatega väga hästi kursis ja et Putin näeb end ka süvatasandil toimuvate filosoofiliste-ideoloogiliste protsesside mõtestajana. Ma ei soovi näidata seda, kuidas Putin saab, kuidas tal on/oleks võimalik postmodernset filosoofiat kasutada. Mulle paistab, et ta seda rahumeeli kasutabki.

Küsimus, isegi kui see meile ei meeldi, tuleks siinkohal püstitada nii: kas postmodernne filosoofia on nii läänelik (ja hea), et sobib ainult läänele, või on see selline, mis sobib vajadusel väga hästi ka Venemaale? Minu vastus on, et postmodernne filosoofia on ülimalt hea juhul, kui tahetakse luua (sootsiumit hõlmav) olukord, kus ideoloogia võtab üle tõe ja on tõe asemel. Ja just nõnda sobib see Venemaale tema praegustes ambitsioonides hindega viis pluss. Kui nõustume Foucault’ga, siis jagame eeldust, et „taevas on tühjaks jäänud” ja mingit tegelikku tõde pole, tõde on relatiivne. Kui selle eelduse omaks võtame, siis saab hakata tegema igasugu hulle tükke.

Aga mingem edasi järgemööda, alapeatükkide kaupa. 1. Postmodernse filosoofia genealoogiast ja selle järelmitest meie igapäevaelus. 2. Põgus tutvus Kremli poolt kõrgelt hinnatud mõtleja Aleksandr Duginiga, kes vajadusel praktiseerib ka postmodernset  filosoofiat. 3. Kokkulangevustest Putini kõne ja eelpool visandatuga.

Sissejuhatuse lõpuks neile, kes tervet siinset rehkendust lugeda ei jaksa — vähemasti alapeatükile 2 võiks siiski pilgu peale heita. Kui mu loost ka muud tolku pole, siis vähemasti seda suudan ehk näidata, et kui Kremli ideoloogi(de)le on postmodernne filosoofia kodune, siis… no võiks ju mõelda, et see pole ka Putinile otseselt võõras ja tundmata. 

 1.

Postmodernse filosoofia klassiku Foucault’ juurest jookseb tagasi genealoogiline mõteliin: Foucault — Nietz­sche — Protagoras. Protagoras õpetas, et kõik on tõde, mida tõeks peetakse. Nietzsche heitis metafüüsika radikaalselt kõrvale ja kinnitas, et tõe küsimus taandub sellele, mille kehtiv võim tõena välja käib. Foucault, kes oli Nietz­schest suuresti sisse võetud, kinnitas, et „taevas on tühjaks jäänud” ja et „tõde on võim” — mida tuleb mõista nii, et võim kehtestab tõe. Ütleme nii, et tõe relatiivsuse liin on siin järjepidev ja mõistagi on siis ka metafüüsika radikaalselt kõrvale jäetud; Nietzsche ja Foucault lisavad aga, kumbki omas ajas, siia määravana võimu aspekti. Võim saab määravaks tingimuseks, võim kehtestab, mida tõeks peetakse. Võiks öelda, et Nietzsche pakub siia omamoodi lahenduseks selle, mis on teispool head ja kurja — nõnda on hea ja kuri ühelt poolt võttes kaotanud oma tähenduse metafüüsiliste kategooriatena, teiselt poolt võttes ületatud. Foucault’st lähtub aga arusaam, et tõele apelleerimine on sisuldasa fašistlik, kuna tõele apelleerimine takistab võrdsust ja toob kaasa hierarhia(d). Ja taevas on (ju) tühjaks jäänud, tegelikku tõde pole.

Foucault’st lähtuv on läänes nüüdseks me kõigi argipäeva jõudnud; arusaam, et (metafüüsilisele) tõele apelleerimist tuleb pidada repressiivseks, pole enam üksnes teoreetiline seisukoht, vaid ka praktiline elukorraldus. Progressiivne vaade eeldab hoiakut, et igaühel on oma tõde ja mingit tegelikku tõde ei ole. See, et võimu kui sellise tühistamine käib nõnda paratamatult võimu kaudu ja et väidet „mingit tegelikku tõde pole” tuleb võtta nagu tegelikku tõde, seejuures kedagi eriti ei häiri.

Paberi peal on „tegeliku tõe ja sellele apelleeriva repressiivse võimuvertikaali tühistamine” ju uhke, reaalselt praktiseerides, ühiselu korraldades ilmub aga sedamaid üks fundamentaalne probleem: kui nii teeme, siis võimudiskursus ei kao kuhugi, tõe asemel on nüüd ideoloogia. Ja kui veidi järele mõtleme, siis näeme, et ainult nii see saabki olla. Aga kuidas see siis väljendub? Noh, reljeefselt näiteks nii, et ühiskonna liikmed määratletakse uuest kehtivast ideoloogiast lähtuvalt. Määratletakse tagurlased ja progressiivsed inimesed ning need, kes ütlevad, et tegelik tõde on olemas, on siis (ajapikku paratamatult) fašistid, sest suruvad teistele peale tõde, mida ju tegelikult sellisena pole, jne, jne. Kui rääkida võrdsusest, siis ei piisa sellest, et tunnistatakse erinevaid vaatepunkte — kõik, kes võrdsust jaatavad, peavad ka tunnistama, et tõde on relatiivne. Kes seda arvamust ei jaga, on võrdsuse vastu (võrdluseks kristlik arusaam, et kõik on tõepoolest võrdsed Jumala ees).

Maksiim „Tõde on võim” teostab end nõnda jätkuvalt. Hierarhiline jaotus ei kao kuhugi, tõde on küll kõrvale heidetud, aga seda, mis on „üleval” ja „all”, määratletakse nüüd ideoloogia kaudu. „Üleval” on progressiivne, nagu hea, „all” on konservatiivne, nagu halb. Kui (metafüüsilist) tõde pole, siis jääbki meile vaid (selle asemel olev õige) ideoloogia.

Mingit tugevamat alust, mis progressiivsust tsementeeriks ja mida ka objektiivselt võttes usaldada, oleks aga siiski veel vaja; selleks on teadus. Teadus on loomult progressiivne juba seetõttu, et metafüüsilisse sfääri kuuluv pole teaduse jaoks argument; teaduse jaoks on olemas see, mida saab mõõta. Näiteks hing pole teaduse seisukohalt argument. Poola filosoof Leszek Kołakowski on öelnud, et meie kaasaegne teadus suhtub küsimusse, kas Jumal on olemas, nagu nõukogude kosmonaut, kes käis kosmoses, tuli tagasi ja raporteeris: „Käisin kosmoses, aga Jumalat seal ei näinud.” Teadust on meile vaja, selge see. Kas aga ka teadus võib muutuda ideologiseerituks? Võib küll, ja just sellistes kohtades, kus juttu on olemuslikust, mida ei saa mõõta. Kui tahame näiteks öelda, et rahvust pole olemas, siis saame abiks võtta teaduse, sest teadusele toetudes rahvust sellisena määrata ei saa.

Häda on selles, et kui ideoloogia võtab üle (metafüüsilise) tõe, siis on uks lahti diktatuurile ja diktatuur ka peab selle raames tulema. See on lihtsalt säärane üldine asetus, peenemalt öeldes konfiguratsioon, millele peale vaadates saad samas aru, mis on sellistel tingimustel tagajärjed ajas — vaadates „neid” antud tingimusi, saab teha järeldusi selle kohta, mis tuleb. Fašismi vastu võideldes jõutakse uuel ringil fašistliku, totalitaarse mõttelaadini. Õige ideoloogia on tõde nii, et on tõe asemel. Just nii — et ideoloogia võtab tõe üle — möllasid aga ju Venemaal kommunism ja Saksamaal natsism.

Selles lõhes oleme tänapäeva läänemaailmas juba mõnda aega — tõe asemel on õige ideoloogia. Ja kui tõde pole ja selle asemel on (õige) ideoloogia, siis on kõik vaid ideoloogia ja ideoloogiline võitlus.

Meenutagem siinkohal ka kohalikku hüüdlauset „Kõik on poliitika!”. Ütleme nii, et selle loosungi võinuks kirjutada ka marksistlik mõtleja Louis Althusser. (Foucault’ jaoks olnuks see esteetilistel kaalutlustel(?) ehk liiga lihtne ja Lenini ning ka Nietzsche jaoks liiga leebe.) Aga mõelgem korraks, et kui me elamegi päriselt nii — ja mida aeg edasi, seda enam olemegi nõnda oma elukesi ju seadnud —, et kõik, seega ka sinu hingamine, on poliitika, st ideologiseeritud, ja selle „kõige” ideologiseerimise üle käib võitlus, siis pole ju inimesel enam mingit privaatset, autonoomset sfääri (sh rahvust, rassi, perekonda ega sugu). Kõik, mis tal on, on  ideoloogiseeritud, ja inimesele on alles jäänud vaid ideoloogiline võitlus. Hingeliselt ja vaimselt on selline elu ebainimlik. Näiteid selle kohta, kuidas ideoloogia on praegu meile armsas läänes tõe asemel esil, võiks tooma jäädagi, siin vaid mõned üksikud ja teravamad. Soomes peetakse kohut Päivi Räsaneni üle, sest ta tsiteeris Piiblit. Ühendkuningriigis Brigh­tonis keelasid neli kooli tundides sõnade „ema” ja „isa” kasutamise. North­amp­toni
Ülikool kuulutas Orwelli romaani „1984” ohtlikuks teoseks, sama soojaga nimetati seal kahtlaseks ka Becketti näidend „Lõppmäng”. Miks peaks demokraatlikus ühiskonnas, totalitaarse ühiskonna vastandis, kuulutama üks ülikool ohtlikuks Orwelli totalitarismivisiooni? Mille õied need näited on? Täna, Ukraina sõja ajal ei räägi me enam õnneks sellest, kuidas „rahvusriigid on oma aja ära elanud ja loomuldasa fašistlikud”. Aga me vemmeldasime selle malakaga ju kaua ja intensiivselt. Lühidalt öeldes ja ennast korrates: tõe tühistamine ja „õige” ideoloogia tõe staatusesse tõstmine, nagu seda teeb postmodernne filosoofia, sisaldab endas lõksu. Ja kui meie seda lõksu märgata ja tunnistada ei taha, siis Kremli-meelsed ideoloogid on selle ammu üles leidnud ja avalikult enda kasuks tööle pannud.

 2.

Siit edasi Kremli lemmikmõtlejast Aleksandr Duginist. Et saada veidi täpsemat pilti sellest, milline kaal Duginil Kremlis on, sobib ka meie oma Vikipeedia tutvustus: „Dugin (sünd 1962) on vene filosoof, ideoloog, politoloog ja poliitik. Dugin on kaasaegse traditsionalismi, eurasianismi ja natsionaalbolševismi üks peamisi ideolooge. Ta on olnud kolme neid suundi esindava poliitilise liikumise (Natsionaalbolševistlik Partei, Natsionaalbolševistlik Rinne ja Euraasia Partei) asutaja ja liider. Ta on geopoliitika  peamine edasiarendaja ja tutvustaja  Venemaal. Tema teosel „Geopoliitika alused” (1997) on olnud väga suur mõju Venemaa poliitilisele ja sõjalisele eliidile ning seda kasutatakse õpikuna Venemaa Föderatsiooni Relvajõudude Kindralstaabi Sõjaväeakadeemias.”

Niisiis, Duginit tudeerivad nii Vene poliitiline eliit kui ka relvajõud. Ta on radikaalne Venemaa impeeriumi taasloomise toetaja ja tema arvates arvestab Putin läänega isegi liiga palju. Intervjuus Jaanus Piirsalule ütleb ta: „Lääs on eraldi tsivilisatsioon, meie (Venemaa) eraldi tsivilisatsioon. Meie vahel peab seisma tugev firewall… (—) Ta (Putin) on liiga kõhklev, arvestab liiga palju lääne arvamusega. Ta võiks olla diktaator. Aga käitub nagu koolilaps. Ta peaks kõige peale sülitama.” (Postimees, 3. V 2021)

Dugin leiab, et postmodernism peaks jääma läände, aga näitab, et kui vaja, siis saab selle panna kergesti ka vene imperiaalse mõtte teenistuse. Näitena siin üks Youtube’ist hõlpsasti leitav video/intervjuulõik, mis on üles pandud juba 2016. aastal, Aleksandr Dugin: „We have our special Russian truth.

Putini pikk laud. Nüüd ka tellimiseks.
Meem internetist

 

Dugin (tõlgin vabalt): „…kõik on relatiivne. Aga kui nii, siis me (Venemaa) saame ja peame (minu sõrendus — D. T) kasutama postmodernismi, et seletada läänele, et kui iga tõde on relatiivne, siis meil (Venemaal) on oma, spetsiifiline vene tõde, mida sa (lääs) pead seega aktsepteerima just sellisena ja mis pole võib-olla Euroopa tõde…”

Intervjueerija: „Isegi kui see pole tõde?”

Dugin: „Isegi kui tõde on relatiivne, ei tähenda see, et tõde pole. See tähendab, et absoluutset tõde — ühte kõigi jaoks — ei eksisteeri.”

Niisiis, Dugin teatab, et kui lähtume postmodernsest filosoofiast, siis tuleb Euroopal aktsepteerida Venemaa spetsiifilist tõde ja küsimus, kas see spetsiifiline tõde sisaldab ehk valet, langeb/laguneb tõe relatiivsuse laial väljal sisuliselt ära samal põhjusel. Edasi tuleb Duginil muu hulgas jutuks, et erinevate tõdede kõrvutuses ja omavahelises võistlemises otsustab seega ainult sõda, kes on maailmas boss, kas Venemaa või lääs. (Meenutagem taas: tõde on võim.) Ja Dugin räägib, et meie (Venemaa) läheme võitlema lõpuni, et näidata, et USA pole enam maailma valitseja.

Kui juttu tuleb Vene meedia usutavusest, hindab Dugin Vene meedia tõeseks ja jõuab seejuures kerge sammuga selle juurde, mida õpetas Prota­goras (viimast küll eraldi mainimata) — kõik on tõde, mida tõeks peetakse. Dugin ütleb, et postmodernism õpetab meile seda, et „totaalne fakt” on see, mida usutakse, mida ühiskond usub, sest tõde sõltub uskumisest. Ütleb, et „postmodernism näitab meile, et tõde on tõde siis, kui seda (mida nõnda/vastavalt ette on antud — D. T.) usutakse”.  Ja seega, kui Venemaa rahvas usub Vene meediat, siis…

Siin võiks ju juba ammugi vahele karjuda, et oot, see on ju puhas natsivärk — kui kogu/enamus ühiskonnast usub, et juudid tuleb hävitada… Siin ongi ju fašismi legitimeerimine! (Ja et siit ju paistab ka see, kuidas Nietzsche sai tõusta mitte ainult Hitleri, vaid kogu natsirahva iidoliks. Me võime täna rääkida sellest, kuidas Nietzschet on valesti mõistetud, rääkida ambivalentsusest ja lisaksin isegi, et terve Nietzsche elukäik on nagu üks suur metafoor, mis ise kõige selgemalt tema filosoofiale vastu räägib. Paraku polnud aga Nietzsche Natsi-Saksamaal mingi Hitleri eralemmik. Nietzsche nimi pani kogu natsirahva hardas imetluses vabisema, ta oli hulkade kumiir.) Tolles intervjuulõigus Duginiga küsija seda ei hüüa ja antud ilmne paralleel Duginit ka ei häiri; teda rahuldab see, et läänel ja Venemaal on erinevad, vastandlikud tõed ja et lõpuks tehakse see tõe asi, see, kellel on õigus, selgeks sõjas.

Kui riigijuhtidele või nende vaateid õigustavatele/suunavatele ideoloogidele/mõtlejatele saab sobivaks Nietz­sche, hiljemalt siis on kuri (Hitler) kõige täiega karjas. Siis on ka hullus kohal. Dugin on teisal tõdenud ka, et „Venemaa on teispool head ja kurja”.

Kui Protagorase, Nietzsche ja Foucault’ kõrvale hiilib Kremli lemmik, ehk avastame siis lõpuks, oma senise vaimustuse kiuste, et kui me tõe tühistame, kui kaob tõe eeldus, ootus ja püüdlus selle poole ja küsimus tõest teiseneb ühiselus deklaratiivselt, kohustuslikult jagatud eeldusena võimuprintsiibiks, siis avab see kõik uksed „Alice’ile õudustemaal”. Metafüüsilise tõe kadumisega kaob alus, mis tõde tõena üldse võimaldab — ja nii võib mis tahes jälkuse tõena kehtima panna tingimusel, et see on võimu doktriin ja et seda usutakse ja et… midagi muud ei olegi. Lääne käik on see, et nüüd tuleb tunnistada paljusid erinevaid tõdesid ja et siis oleme võrdsed, aga samas kehtestatakse see vaade valitseva ideoloogiana hierarhilisel võimuprintsiibil nende üle, kes ütlevad, et tõde on olemuslikult olemas. Kremli ideoloog teeb lihtsamalt, ta ütleb, et kuna tegelikku tõde pole, siis ei saa keegi kobiseda, kui ütleme, et meie ideoloogia on tõde.

Võiksime märgata, et (metafüüsilise) tõe kõrvaleheitmine ja asendamine (võimu)ideoloogiaga sobib Kremlile ülihästi. Kui tõde alusena pole, siis kaotab ka vale oma tähenduse täiel määral ja ainus, mis loeb, on see, mida usutakse. Ja isegi kui sünnitusmaju pommitatakse, siis juhul, kui kõik usuvad, et ei pommitatud, siis on see, et ei pommitatud, tõde, nagu „totaalne fakt”. Me ehmatame, tahame siinkohal tõde tagasi… Aga Dugin ei ehmata, võtab valgustatud lääne kingituse Putinile vastu ja kasutab neid postmodernse filosoofia jaoks vastuvaidlematuid eeldusi: tõde on vaid relatiivne; selle, mida tõeks peetakse, määrab võim; tõde on vaid see, mida tõeks peetakse, mida usutakse… Selline tõe agoonia. Vale nagu madu, mis sööb oma saba. Seda kingitust pole Duginil (ja kogu Kremli aparaadil) raske kasutada; selle aluseid on tundma õpitud ja nende suhtes ei käituta kuidagi „teisiti või valesti”. Postmodernne filosoofia sobib vajadusel ka eneseõigustuse õpikuks, sealt omaks võetud eeldused  juhendiks, kuidas talitada. Ei ole siin kusagil Jumalat, armu ega halastust.

Kui see ka kõlab praegusel hetkel paradoksaalselt või vastuoluliselt, siis ometi arvan, et kui läänemaailm tahab tulevikus Putini ambitsioonidele, „vene maailmale” ja üldse kõikvõimalikele kriisidele vastu seista, tuleb meil kiiremas korras taas tõest hoolima hakata ja seejuures hoida humanismi.
Õigeusklik Ukraina sõdib Venemaa vastu selle eest, mis on päriselt, mitte selle eest, et tõde oleks relatiivne. Koos Ukrainas toimuvaga ongi tõde meile jälle intuitiivselt armsaks saanud. Kui räägime sellest sõjast, siis küsime: „Kus on tõde?” ja „Millal tõde venelasteni jõuab?”

3.

Nüüd lähemalt Putini kõnest. Ütlesin, et mulle paistab, et Putini kõne „masin” kõlksub kokku postmodernse filosoofiaga. Kuidas? Käigus on kolm platvormi: dekonstruktsioon olemuslikku tühistavana, ajaloo koost lahti võtmine ja uuesti kokku panemine nii, nagu vaja (mitte sellest rohmakalt üle sõites, nagu tegid kommunistid, vaid hoolega ja üksikasjalikult, ikka „ajaloolisele tegelikkusele toetudes”) ning „puhas” (imperiaalse) diskursuse kõne, mis on suurem kui seda väljendav subjekt ning mis vabastab subjekti nõnda vastutusest. Ma ei arva muidugi, et Putin koos abilistega oma kõnet just nii konstrueeris, et „olgu siin need kolm platvormi”. Need on seal lihtsalt sobivana olemas, nii et Putin ja tema abilised on postmodernsest filosoofiast õppinud. Derrida ja Foucault’ „aparaadid” sobivad Putinile väga hästi ka tema (näilises) fašismivastases võitluses  — see on Putini Venemaal juba nagu iidne ja lõputu võitlus 9. mai eest ning see on ka postmodernse filosoofia suur deklareeritud võitlus.

Laias laastus võiks selle kõne jaotada kahte ossa. Esimese osa võib kokku võtta nii: Putin näitab, et  Ukraina riigi ja rahvuse olemasolu ja toimimine on bolševike süül sündinud eksitus ja et Ukraina riiki ja rahvust pole tegelikult olemas. Käigult  tühistatakse seejuures ka teiste endiste NSVLi liiduvabariikide rahvus(küsimus). Kõne teine osa räägib pikalt ja laialt Venemaa kannatusest ja ohust, mida kujutab endast Venemaale NATO ja Ukraina iseseisvus sellisel/praegusel kujul. Vaenlane (lääs) ei maga ja on kõigi NSVLi lagunemise järel Ukrainas toimunud valede/kurjade protsesside kaasaaitaja. Lääs tahab Venemaa arengut takistada ja ohustada, praegust Ukrainat valitsevad natsid. Venemaale on aina liiga tehtud, ja siis veel liiga tehtud ja siis veel… Ja et oht Venemaale, muu hulgas ka tuumasõja oht (otseselt Ukrainast), on suur.
Ja et sellega ei saa leppida.

Paralleel postmodernismi klassikutega tuleb esile kohe: Ukraina riik ja rahvus on dekonstrueeritud (Derrida), käigult tühistatakse ka endise NSVLi liikmesriikide rahvuslik sisu. See tühistamine toimub ajaloo „lahti võtmise ja uuesti kokku panemise” vaimus ja pärast sellist tublit legotamist on andunud kuulaja jaoks Ukrainast alles vaid paljastatud kuritegelik, fašistlik võimumehhanism. Selgub, et Ukraina autor ja arhitekt on Lenin. Nõukogude Ukraina tekkis bolševistliku poliitika tagajärjel. Ukrainal pole kunagi olnud püsiva riikluse traditsiooni, ka pärast NSVLi lagunemist ei kujunenud seal välja püsivat riiklust; jne, ikka samas vaimus. Eesliide „de” on Putinile seejuures iseäranis armas. Dekonstruktsiooni ta muidugi eraldi ei nimeta, küll aga seletab, et on valmis Ukrainale näitama, mida tähendab tõeline dekommuniseerimine, ja kurdab, et seal toimub derussifitseerimine; hiljem saime teada, et Putin lasi Ukrainat rünnata selleks, et Ukraina denatsifitseerida ja demilitariseerida… (Kõrvalepõikena, seda, millised pinged valitsesid inimlikul tasandil Ukraina lääne- ja idaosa vahel pärast Maidani ja Krimmi annekteerimist venelaste poolt koos sõjaga Donetskis ja Luganskis, näitab hästi Vitali Manski dokk „Suguvõsa, 2016.)

Postmodernse vaate jaoks on ajalugu  — meie teadmine sellest — alati konstrueeritud ja väljaspool konstruktsiooni pole midagi. Ja ennäe, just seda teebki Putin, et vaatab Ukraina ajalugu ja rahvust kui pelka konstruktsiooni, midagi, mis „kukkus eksikombel impeeriumist välja”. Postmodernne hoiak ja vaade ajaloole lubab tõdemust, et varem halvasti konstrueeritu tuleks ümber konstrueerida nii, nagu peab. Ja Putin konstrueeribki. Venemaa ajalugu ja rahvus aga mõistagi (de)konstruktsiooni alla ei käi (Dugin: Venemaal on oma spetsiifiline tõde). Kui see kõik tundub silmamoondusena, siis jah, just seda see ongi. Aga see silmamoondus „töötab”. Ja muide, ka meie oleme (vähemalt viimasel kümnendil) aina ja usinalt praktiseerinud vaadet ajaloole kui pelgalt konstruktsioonile ja rääkinud sellest, et rahvusriigid on oma aja ära elanud.

Iseseisvat Ukrainat valitsevad natsid. Putin teatab muu hulgas, et 2014. aastal Maidanil kasutasid radikaalid ära rahva rahulolematust raskete oludega ja toimunud riigipööre, mis tõi Ukraina linnades kaasa vägivalla ja pogrommide laine, tõukas Ukraina kodusõja kuristikku. Ja nüüd…

 

„Ukrainas) jätkub kurss derussifitseerimisele ja sunniviisilisele assimileerimisele. Ülemraada laseb vahetpidamata välja uusi diskrimineerivaid akte, juba kehtib nõndanimetatud põlisrahvaste seadus.”

 

Ai-ai-ai, põlisrahvaste seadus… Oht on Ukrainast ja kogu läänest (NATOst) ja see oht on (hetkel eelkõige Ukrainast lähtuvalt) eksistentsiaalne — Putin teatab, et Ukraina valmistab lääne heakskiidul ette tuumarelva tegemist ja sellele ohule ei saa reageerimata jätta. Venemaale võib järgneda ootamatu löök…

Seda tuumarelva kohta ei maksa mõistagi tähelepanuta jätta. Putin on pidanud kõne, mis on tehtud ajalooraamatut silmas pidades. Pärast seda, kui USA Afganistanis põrus, on Putini arusaamist mööda küllap avanenud ajalooline võimalus (lääs on nõrk), mida ta on oodanud aastaid, ja minnes välja kõige peale, on ta mõttes arvestanud vast sellegagi, et kui muud üle ei jää, siis annab ka tuumalöögi. Ühes kohas pillab Putin oma kõnes ka (kergelt ettevalmistava?) repliigi, et lääs ei käitu ratsionaalselt…

See, mis Putini edasisi (sõja)plaane, ja lähemalt ka meid siin Baltikumis puudutab, on kõnes samuti selgelt ette antud. Selgub, et liiduvabariikide õigus NSVList lahkuda oli miin, mis ainult ootas oma tundi, ja kui see tund tuli, lasi see miin õhku riigi immuunsuse natsionalismiga nakatumise vastu.

 

„Aga võltsimised, mõistete omavahel äravahetamised, manipuleerimine ühiskondliku teadvusega ja pettus lähevad kalliks maksma. Natsionalistlike ambitsioonide batsill pole kuhugi kadunud ja alguses pandud miin, mis laseb õhku riigi immuunsuse natsionalismiga nakatumise vastu, ainult ootas oma tundi. See miin oli, kordan, õigus
Nõukogude Liidust välja astuda.”

 

„1980. aastate keskel kasvavate sotsiaal-majanduslike probleemide ja plaanimajanduse selge kriisi taustal muutus (NSVLis) rahvusküsimus, mille tuumaks ei olnud liidu rahvaste mingid ootused ja täitumata püüdlused, vaid ennekõike kohalike eliitide kasvav isu, üha teravamaks.

 

„Nüüd kirjutavad radikaalid ja natsionalistid, sealhulgas ennekõike Ukrainas, enda arvele iseseisvuse eest võitlemise teene. Nagu me näeme, ei ole see üldse nii. Meie ühtse riigi lagunemiseni viisid bolševike NLKP juhtkonna ajaloolised, strateegilised vead…

 

Putin esitab oma deklareeringud nii, nagu tegeleks paljastustega. Esimese tsitaadi esimene lause on täpselt see, mida Putin ise teeb. Ja siit edasi, tsitaate järgides, deklareerib Putin, et NSVList ei oleks tohtinud keegi seaduse alusel välja astuda. Natsionalism endistel NSVLi aladel on haigus (iseenesest  tekib siin paralleel covidiga). Ükski rahvas (rahvus) polegi tahtnud NSVList välja astuda, see on olnud vaid kuritegeliku eliidi projekt.

Putin on kuritegeliku eliidi vastu, natside vastu, natsionalistliku haiguse vastu. Oma kõnes teeb ta selgeks (siin ma tsitaate eraldi välja ei too, igaüks saab seda kõnet ise lugeda), et on ka populismi ja korruptsiooni vastu, rahvaste vahel vaenu külvamise vastu (mis tähendab, et venelasi represseeritakse, ja seda eelkõige Ukrainas). Ja ütleb käigult sedagi, et on totalitaristliku riigi ja diktaatorluse (Stalin) vastu…

No nii. Aga võtame nüüd need sõnad ja loosungid: ei natsismile; ei kuritegelikule eliidile ja korruptsioonile; ei populismile;  ei (rahvaste vahel) viha õhutamisele; ei totalitarismile; ei diktaatorlusele… Putini teistest sõnavõttudest teame sedagi, et ta ei suuda taluda fašistlikke tõrvikurongkäike…Palun väga, Putin demonstreerib, et on läbini progressiivne. 

 3. 1

Neile, kes arvavad, et Venemaa ja lääne vastasseis on määratud konservatiivsete ja liberaalsete väärtuste vastasseisuga, saab soovida üksnes soovmõtlemise jätkamist. Hüüdlauseks on see ju hea küll ja meile võib ka meeldida kõike sellele taandada, aga jäämäel on siiski nii veepealne kui ka veealune osa. Putinit huvitab impeerium, ta on impeeriumi mõtte kandja ja arvab, et on ka selle impeeriumi taastaja. Kõik muu on sekundaarne. Ja see sekundaarne peab lihtsalt (tulevikus võidetuna) sobima vene impeeriumi, teenima „vene maailma”. Ja kui teenib, siis teenib. Kui impeeriumi aitaks tõhusalt taastada vikerkaarelipp, kui selle alla keevitataks loosung „Toetame impeeriumi!”, küllap siis Putin ka sellele rakenduse leiaks.  

Kui see mõttekäik ei sobi, siis kujutleme korraks, et lääs on oma ühiselu laadilt läbini konservatiivne. Kas Putin jääks siis rahule, ütleks, et „küll teil läänes on hästi”, ja geopoliitilised pinged kaoksid? Poolat on ELis pidevalt materdatud konservatiivsuse pärast; miks muretseb siis Poola koos paljude teiste riikidega, et äkki on just nemad järgmised. Ja kas Ukraina ei ole siis meie mõistes konservatiivne? Mis vene ja lääne vastandlikest väärtustest me siin räägime, õigeusklik Venemaa ründab õigeusklikku vennasrahvast, sest impeeriumil on seda vaja.

Kas Putin otsib Hiinalt tuge ehk seetõttu, et arvab, et Hiina on ju „konservatiivne ja ammugi kristlik nagu Venemaa”? Muide, mõttelaadide sobivus Hiinaga on siiski olemas, sest ka Hiina mõtestab kõike impeeriumi perspektiivist ja leiab, et kui mõni ala oli aastasadu tagasi kas või põgusalt Hiina käes, siis on tegemist põlise Hiina alaga.

 3. 2

Samamoodi, nagu Putin maiustab dekonstruktsiooniga, maiustab ta Foucault’ga. Meenutame Foucault’ Collège de France’is peetud inauguratsiooniloengut 2. XII 1970. (Eesti keelde tõlgituna on see ilmunud kirjastuselt Varrak 2005. Michel Foucault. Diskursuse kord.) Foucault ütleb, et tahab rääkida nõnda, et läbi tema kõneleks diskursus ise. Teame, et Foucault’d segas ja painas subjektsuse probleem (arusaadav, subjektsus eeldab ja toob kaasa isikliku vastutuse). Subjektsusest vabastatud (puhas) diskursuse kõne, mida isik sellisena väljendab, ka tegudes, on Foucault’ lahendus. (Mulle tundub, et see on Foucault’l nagu omamoodi antitees prohveti kõnele.)

Foucault proovis väljendada diskursuse kõnet ilma „ise” (subjektina) vahelesegamiseta. Võiks öelda, et Putin laenab mõnuga selle motiivi (ja taotluse). Ja kui ka teadlikult ei laena, siis välja kukub see tal samamoodi. See, kes kõnet peab, on küll Putin, suur juht ja õpetaja, aga läbi Putini kõneleb Venemaa imperiaalne mõte, mis on sellisena justkui vaba subjekti isiklikust vastutusest — just nii, nagu Foucault õpetas/taotles. Venemaa messiaanlikkuse idee on sealses kultuurikoodis tugevalt sees ja küllap Putini kõne neid tundmusi rahvas ka tugevasti äratab.

Siin võib olla ka vastus küsimusele, kas Putin on hull. Kui ta on hull, siis ehk sama palju ja ka sarnaselt kalkuleeritult nagu Foucault, kes arvas, et läbi tema kõneleb diskursus ise ning et subjektina tal seetõttu vastutus puudub. Samal ajal rõhutab Putin aga nimelt oma ratsionaalsust, räägib enda sõnul „ausalt ja otse, ilma igasuguse politiseerimiseta” ajaloost, ajaloost ja veel kord ajaloost… Mingit metafüüsikat ei ole, õigeusku on kõnes nimetatud sobivas kontekstis vaid paaril korral: kõne alguses tõdeb Putin Ukrainat silmas pidades, et „Juba ammusest ajast on Vana-Venemaa edelamaade elanikud nimetanud end õigeusklikeks ja venelasteks. Nii oli enne 17. sajandit, kui osa nendest territooriumidest ühines Vene riigiga, ja ka pärast.”  Niisiis, õigeusk on see, mis Ukrainat ja Venemaad liidab. Aga selgub, et kurjad ukrainlased tahavad ka seda liitu purustada. Kõne teises pooles teatab Putin:

„Kiievis jätkatakse arvete õiendamise ettevalmistamist Moskva patriarhaadi Ukraina õigeusu kirikuga. Ja see ei ole emotsionaalne hinnang, sellest räägivad konkreetsed otsused ja dokumendid.

Kirikulõhe tragöödia muutsid Ukraina võimud küüniliselt riikliku poliitika instrumendiks. Riigi praegune juhtkond ei reageeri Ukraina kodanike palvetele tühistada seadused, mis kitsendavad usklike õigusi. Lisaks sellele on raadas registreeritud uued seaduseelnõud, mis on suunatud Moskva patriarhaadi Ukraina õigeusu kiriku vaimulikkonna ja miljonite koguduseliikmete vastu.”

Kristlikust seisukohast ei saaks mingit teise riigi vastu alanud vallutussõda üldse olla. Ja see, et õigeusklik Venemaa ründab õigeusklikku Ukrainat, on kristlikust seisukohast juba väljaspool kujutlusvõimet. Aga Putinil ei käigi jutt kristlusest. Kristlusest ja tõest, mida kristlus kannab, hoidutakse. Jutt käib üksnes sellest, et Putini vedamisel minnakse paljude teiste hulgas appi ka Moskva patriarhaadi alla kuuluvale Ukraina õigeusu kirikule ja sealsetele koguduseliikmetele. Ta lihtsalt tahab kõiki aidata, ajaloo vigu parandada.

Kogu see kägar pole lihtsalt hullu diktaatori jutt, Putin on õppinud, kuidas atra seada. Ta räägib tuleviku ajalooõpiku jaoks nii, et ühelt poolt sõdib iidse vaenlase, fašismiga ja päästab Venemaad, teiselt poolt laseb aga impeeriumidiskursusel kõlada progressiivselt ja see kõlksub kokku ka postmodernse filosoofia tehnikatega. Minule paistab asi nii. Ja sellest suurest silmamoondusest saame lahti vaid siis, kui küsime: kus on tõde? Kes soovib, saab selle küsimuse välja vilistada ja taas teatada, et tõele apelleerimine on repressiivne… Aga proovigu siis ka Duginiga vaielda.

Mis aitaks? See, kui impersonaalsest diskursuse kõne edastajast saaks uuesti subjekt, kes tajub oma isiklikku vastutust. Aitaks see, kui puhta diskursuse kõne edastaja Putin  seisaks silmitsi oma subjektsusega, ka isikliku vastutusega. Kuidas see saaks sündida? Ainult nii, et Venemaal saab rahvas teadlikuks sellest, mis Ukrainas tegelikult toimub. Kui tõde on tõde olemuslikult, ilma „totaalse faktita” ja sõltumata kehtivast võimust; kui see, mis toimub, ei tähenda üksnes seda, kuidas toimuvat esitatakse ja usutakse; kui „kõik pole vaid poliitika”. Kas selleks on võimalust ja aega?  Kremli aparaat suudab oma kodanikke infosulus hoida kaua. Ja isegi kui see sulg mingil hetkel avaneb — ja mingil hetkel, kui aega jagub, ta avaneb —, siis jääb ikkagi suur osa rahvast „õige ideoloogia” genereeritud teadmisse.

Pärast seda, kui Ukraina riik ja rahvus olid Putinil paberil/kõnes dekonstrueeritud, selgus parktikas, et Ukraina riik ja rahvus on olemas ja sõdib Venemaa vastu nii, et sõjas on ka memmed ja taadid. Ukraina rahvus on päriselt kujunenud, päriselt olemas, ta on olemas olemuslikus tähenduses.

Et kogemata segadust ei tekiks — kastil on kirjas, mis elukad seal kastis pesitsevad.

3. 3

Kokkuvõtteks ütlen, et globaalsel tasandil on tegu tõe kriisiga, metafüüsilise tõe kaotsiminekuga, mille järel läänemaailm näeb, postmodernismile toetudes, „õiget ideoloogiat” tõe kandjana globaliseerumise progressivaimus. Putin näeb ja kasutab aga „õiget ideoloogiat” tõe kandjana nii, et õiget ideoloogiat, tõde kannab Venemaa imperiaalne mõte. Ukraina ja NSVLi koosseisu kuulunud rahvused saavad ajalooga legotades dekonstrueeritud, Ukraina rahvusriigi fašistlik võimuaparaat paljastatud. Venemaa imperiaalne mõte on nagu puhas, subjekti vastutusest vaba diskursus ja Putin väljendab seda. Venemaa on teispool head ja kurja (Dugin) ning „vene maailma” spetsiifiline tõde (ideoloogia) on tõe relatiivsuse laial väljal tõde nii, et seda tuleb võrdsuse printsiibil tunnistada teistega võrdselt ja ka seetõttu, et seda Venemaal usutakse. Kui Putin ütleb, et Ukrainas ei toimu sõda, vaid käib sõjaline operatsioon, siis on see meie jaoks küüniline ja totter, aga see väide lähtub ja on kooskõlas Putini 21. veebruaril peetud kõnega, kus ta alustuseks Ukraina rahvuse ja riigi dekonstrueerib ja ajaloo ümber konstrueerib.

Kui küsime siin reaalsustaju kohta või siis teisipidi, et on see kõik ikka tõepoolest postmodernse mõttega kooskõlas, võiks meenutada kas või seda, et kui Foucault sai teada, et tal on AIDS, arvas ta, et AIDSi pole tegelikult olemas, ja suri siis AIDSi. Kui lagedale ilmus covid, keelas Türkmenistani president oma riigis sõna „covid” kasutamise. Huvitav, et meil keegi ei märganud, et ta käitus nõnda à la Foucault. Pakun, et Türkmenistani presidendi lugemislaualt Foucault’d ehk küll ei leia, aga oma supertulemuse tegi ta kogemata ikkagi täpselt samas võtmes ja lõi nagu vahva rätsep mitu kärbest ühe hoobiga — teostas tõe asemel võimu ja kaotas samas ka halva haiguse.             

3. 4

Mõned aastad tagasi tulin ühel kevadel toimetusest ja Voorimehe tänava nurgal, enne Raekoja platsi peatas mind üks vene mees. Küsis suitsule tuld, tahtis juttu teha. Olgu, räägime. Mees (nagu ma ta jutust aru sain, oli ta väiksema kaliibriga ärimees) kurtis siiralt ja südamest, et eile oli tal sünnipäev, oli vahva pidu ja et nüüd kõnnib ta tänavail ja vaatab, inimesed on nii mornid, kõik on omaette; NSVLi ajal nii ei olnud. Vahetasime mõned laused ja ma ütlesin talle, et ma arvan, et suures osas poliitilistel kaalutlustel (vene elektoraadi hääled) oleme venelased Ida-Virumaal teadlikult kiratsema jätnud, pole aidanud neil integreeruda nii, nagu saaks. Tundus, et see riivas teda. Mees ütles, ikka siiralt ja südamest, et no kuule, kas sa arvad, et kui teil on siin tornis Eesti lipp, siis on olemas ka Eesti? Mingit Eestit pole. See on iidne Venemaa ala ja saab taas Venemaa osaks. Millal see juhtub, on üksnes aja küsimus. Vastasin, et oot, nii see ei ole. Kas eesti keel on olemas? On. Ta nõustus. Kas eesti kultuur on olemas? On. Ta nõustus. Seega on olemas ka Eesti. Ta ei vaielnud. Läksime lahku ja mina mõtlesin, et see ongi see, mille vastu kunagi võib-olla tuleb sõtta minna. Aga juhin siin korraks veel tähelepanu sellele, et see kõik oli „siiralt ja südamest”. Asi polnud mitte vihas ja arvamises, et eestlased on fašistid, vaid sisimas enesestmõistetavuses: te kuulute Venemaa alla täiesti enesestmõistetavalt; see, mis on praegu, Eesti Vabariik, on lihtsalt ajutine arusaamatus. Samasugune arusaamine on ka Putinil. Imperiaalse mõtte järgi on Baltikumi (taas)liitmine Venemaaga lihtsalt elementaarse, vahepeal kaotsi läinud korra taastamine. Küsimus on ainult selles, kas seda saab teha.

Lõpetuseks ütlen aga, et kindlasti tuleb meil praegu siinmail hoiduda rahvuslikul tasandil genereeritud pingetest. Putini ambitsioone ei saa üldistada kõigile venelastele, veel vähem kõigile siinsetele venelastele. Paljud venelased tunnevad Ukraina sõja pärast häbi.

Sõda.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist