KÕRVALPILKE EESTI MUUSIKALE JA MUUSIKAELULE IV

Saale Kareda

Nüüdismuusikateatrist I

Transpersonaalse psühholoogia varamu sarjas ilmuvas Pjotr Uspenski1 raamatus „Imelise otsingul” jõuab eestikeelse lugejani sissevaade müstiku Georgi Gurdžijevi2 filosoofiasse. Üks Gurdžijevi olulisemaid seisukohti oli, et inimesed elavad justkui hüpnootilises unes, tegutsedes vaid automaatidena, kes alluvad välisele juhtimisele. Et suuta mõista tõelisust, peab inimene ärkama, õppima ennast tundma ja ennast mäletama.3

Praktiliselt miski ei ole see, millena see tundub. Elektromagnetiline kiirgus on teatavasti „süüdi” selles, et inimese silm suudab tavaolekus näha imeväikest osa kõigest olemasolevast — nelja protsendi ringis. Sellel imeväiksel osal tervikust rajaneb praeguse ühiskonna peavoolu teadus ja sellel põhinev maailmapilt masside jaoks. Füüsika 1998. aasta Nobeli preemia laureaat Robert B. Laughlin kirjutab: „Üheski maailma ülikoolis ei saa õppida füüsikat. Sest sellest, mida ülikoolide kateedrites õpetatakse, on pool ümber lükatud ja teine pool irrelevantne. Ainus relevantne füüsikateadus eksisteerib sõjaväe ja suurtööstuse suletud laboriuste taga ning teadlased, kes seal töötavad, rakendavad loodusteadusi, millest ülikooliprofessoritel pole aimugi.”4 Üldtunnustatud loodusteadusliku lähenemise kaudu maailmast adekvaatse arusaamise võimalus on niisiis üliväike. Täpsemalt on see vaid üks tilluke tahk inimmõistusele tervikuna hõlmamatust tegelikkusest. Filosoofial ja kunstiloomingul — vaimuerksate loojate puhul muidugi — on aga märksa enam potentsiaali tungida sügavamale olemasoleva mõtestamisel kui pelgalt elektromagnetilise valguse toel nähtava maailma analüüsi käigus saavutatav, liikudes hea intuitsiooni korral otse läbi tunnetuslike kihtide, teadvuse kihistuste iseenda tuumolemuseni, mis ainsa tõelise toetuspunktina kannab ja võimaldab adekvaatselt tajuda ja mõtestada kõike olemasolevat. Paradoksaalsel kombel troonivad aga mõjukuselt ja autoriteetsuselt praeguses ühiskonnas just piiratud võimalustega loodusteadused ning humanitaaria ja kunstialad on kupatatud jalust ära äärealadele. Nähtav illusoorne maailm tahab valitseda nähtamatu üle, püüdes järjest suurema kangekaelsuse ja robustsusega hoida käigus seda banaalset madalsageduslikku eluteatrimängu, mille kulissid pidevast ülevõõpamisest hoolimata murenevad, pragunevad ja pudenevad.

Selles kontekstis võiks nüüdismuusikateater oma sünteeskunsti võimalustega pakkuda meile intrigeerivaid ja inspireerivaid lähenemisi olemasoleva mõtestamisel, tabada olemuslikke tuumpunkte. Nii nagu näiteks on eredana mällu sööbinud 2001. aasta festivalil „Wien Modern” kuuldud-nähtud Georges Aperghise „Machinations” häältele, live-elektroonikale ja videoprojektoritele (1999/2000).

Ühest küljest lasub sellel läbi aegade prestiižsel ja laia kuulajaskonna poolt armastatud žanril väärikate traditsioonide raskus ja taak, teisalt ärgitab mõtestama seda žanrite žanri meie tänase maailma muutunud esteetilises ja väljendusvahendite kontekstis ümber nii, et ta kõnetaks kuulajat-vaatajat just praegu, st keset keerukaid individuaalseid ja ühiskondlikke transformatsiooniprotsesse, ent säilitaks siiski midagi ka tollele žanrile ainuomasest. Järgnev mõtisklus tõukus läinud suvel-sügisel Eestis ette kantud lavalistest nüüdismuusikateostest.

Kui püüan defineerida, mis teeb köitvaks ühe nüüdismuusika lavateose, siis selekteerub minu jaoks välja kaks põhilist kriteeriumi. Esiteks haarav idee või kontseptsioon, mis sünergias muusikaga kannab teost ja võimaldab luua iseseisva tervikliku mõtestatud aegruumi. Teiseks teose kulgemise intensiivsus ja väljenduslikkus ning dramaturgiline selgroog, viimane võib aga väljenduda senituntust ka hoopis erinevalt — nagu näiteks Tõnu Kõrvitsa ooperis „Liblikas” (vt TMK 2013, nr 11, lk 90—92). Heas nüüdismuusika lavateoses põimuvad kõik komponendid ja tasandid komplementaarse kooskõlalisuse printsiibil ning lavateose õnnestumise tagab ooperilooja(te)ga samal lainel töötav lavastusmeeskond ning esitajate fokuseeritud vaimne kohalolu ja muusikalise lavateose tervikutaju tunnetus igas hetkes.

Libreto (või selle aseaine) on kahtlemata muusikalise lavateose vundament, mille nõrgad kohad võivad ohustada teose õnnestumist tervikuna, ent hullem veel kui üksikud nõrgad kohad libretos on kandva idee puudumine, nn pseudokontseptsioon, mis lähemal vaatlusel osutub banaalseks sisutühjaks virvarriks. Kui Tõnu Kõrvitsa „Liblikas” kandis ooperi idee energeetilisel ja muusikalisel tasandil välja veenvalt vaatamata I vaatuse libretost tingitud nõrgematele kohtadele, siis Tauno Aintsi „Rehepapi” libreto (Urmas Lennukilt) kandva idee või kontseptsiooni puudumine tekitas minus küsimuse, kellele või mis otstarbel sellist palagani tehakse. Kummastaval kombel läks aga nende teoste retseptsioon nihkesse — Kõrvitsa esteetiliselt uusi radu otsiv „Liblikas” leidis tunduvalt vähem ja tagasihoidlikumat vastukaja kui Vanemuise „Rehepapp”, mis ei kvalifitseerunud minu arvates tõsiseltvõetava kunstiteosena, vaid pigem mingi raskesti määratletava meelelahutusnähtusena (sealjuures ka tegelikult meelt lahutamata).

Selles kontekstis ei saa ma jätta tsiteerimata üht lõiku Veiko Õunpuu Müürilehe intervjuust5: „Mul on kunsti suhtes seisukoht, mis põhineb uusplatonistide käsitlusel. Maailm, mis eksisteerib, on millegi koopia, mis on trans­tsendentne, ja kunst peaks pigem tegelema sellega, mille koopia on maailm, mitte maailma kopeerimisega. Loome puhul on oluline võimalus aru saada, et see ei ole jupp maailmast. Teosel on alati oma taotlus juures, mis on minu jaoks palju huvitavam kui üks banaalne argipäev.”

Kui ooperi libreto loomisel nopitakse aluseks võetud kirjandusteosest tervikut ja selle erinevaid kihistusi tajumata välja ainult banaalset „tegevustikku” loovat inimsuhete pundarproblemaatikat (mis Vanemuise „Rehepapis” ka sellisena jättis otsitud ja kohmaka, psühholoogiliselt läbitöötamata ja põhjendamatu, ühesõnaga juhusliku mulje), siis pole imestada, kui tulemuseks saadakse jämekoomiline jant, mis ühelgi hetkel naerma ei aja ning kohati tõsist piinlikkust tekitab. Kivirähi „Rehepapi” äraspidisest huumorist, inimloomuse pahupoole vaimukast karikeerimisest ja eesti mütoloogia iroonilisest deheroiseerimisest polnud Aintsi lavateoses „Rehepapp” kahjuks jälgegi. Seal lajatatakse vaatajale peamiselt lameda farsiga — üksühese lihtsameelsuse, nürimeelsuse, lolluse, roppuse, rõveduse jms eksponeerimisega. Kivirähi „Rehepapi” Hansu ja Liina maailmataju muutumine, teadvuse nihkesse minek loob romaani mitmekihilises faktuuris pingestatud kontrapunkteeriva liini, mis omandab välispidise naeruväärsuse maski all klassikalise tragöödia väljendusjõu, ent ka sellest ei jõua Vanemuise lavastusse kübetki. Jääb täiesti arusaamatuks, miks esialgu intelligentse ja sümpaatsena mõjunud Liina (kaunis vokaalne ja lavaline rollilahendus Karmen Puisilt, teoseterviku küsitavusest hoolimata) järsku seda kupjatolgust ihaldab. Romaanis vaimset võtmerolli omav Rehepapp jääb lavateoses kahvatuks, lahjaks, hambutult moraliseerivaks ja uimerdavaks, Tõnis Mägi karismat Rehepapi tegelaskuju teenistusse rakendada ei õnnestunud. Kriitikanooled kiivakiskuva lavateose eest tabavad eeskätt libretisti ja lavastajat (Marko Matvere), ehkki ka muusikalises mõttes hakkas oopuse edenedes järjest enam häirima eklektiline kirevus6.

Siinkohal tahan „Rehepapi” kriitika tasakaalustamiseks esile tõsta Tauno Aintsi septembris esiettekandele tulnud pooletunnist suurvormi, Kontserti elektrikitarrile ja segakoorile eesti loitsudele Marzi Nymani ja Eesti Filharmoonia Kammerkoori vaimustavas esituses, mis oli parimas mõttes raputav oma ürgsuse, eheduse ja vitaalsusega ning mõjus tervistavalt ja värskendavalt eesti muusika valdavalt introvertsusse kalduval maastikul. Aintsi kitarrikontserdi puhul on tegemist hästi läbi komponeeritud, suurepärase vormitunnetusega teosega, milles on head elutervet huumorit ja ka peent irooniat. Kahjuks ei saa sama öelda tema „Rehepapi” kohta, milles leidub küll karakteerset ja meeldejäävat muusikat, eeskätt naistegelastele kirjutatud partiid — olgu siin Karmen Puisi kõrval esile tõstetud vokaalselt ja lavaliselt väga head esitused ka Pirjo Püvilt ja Kädy Plaasilt. Dramaturgiline tervikteostus(etus) nurjab aga head ideed, mis võisid olla selle teose loomise algimpulsiks, ent ei pääsenud valminud lavastuses paraku üldse mõjule. Kahjuks hakkas mind „Rehepapi” esietenduse edenedes ebameeldivalt häirima hoopis üks teine, isevärki „metatasand”, ja olgu see siinkohal hoiatava retseptsiooni näitena ära toodud. Kui haakida Kivirähi romaan Vanemuise produktsioonist igal tasandil täiesti lahti, siis muusikaline lavateos „Rehepapp” maalis eesti rahvast üksühese pildi kui karjast idiootidest, kes ei ole millekski võimelised, kes lähtuvad ainult madalatest instinktidest, ning lavateose lõppedes jäi õhku üldistus, et kuna see niikuinii on üks mõttetu jobude kari, siis nad ju ei väärigi muud, kui punti siduda ja allavoolu lasta, nii nagu juhtub ooperi lõpus kahe naistegelasega. Siinkohal torkas pähe, et baltisaksa mõisnikud nimetasid eestlasi Undeutsche (mittesakslane) või Unmenschen (mitte-inimesed, kusjuures näiteks rannarootslasi niimoodi mitte kunagi ei nimetatud). Suurt hulka enesega paksult rahulolevaid valitsuse esindajaid „Rehepapi” esietendusel nähes mõjus see lavastus peaaegu et (tänaste „mõisnike”) tellimustööna — à la tulevase plaanitsetud kiibistamise kiituseks. Eriti õõvastavalt mõjus jabur karglemine pärast lavatüki depressiivset lõppu, mis justkui vaikimisi öelnuks: „te olete idioodid, kusjuures te ise arugi ei saa, et te idioodid olete, me tapame teid järk-järgult maha ning te olete veel sellised tolad, et karglete ja rõõmustate selle kõige juures.” Lavateose kulgedes pani mind muu hulgas võpatama kummaline fraas „Inimene tahab olla hing…” (mida Kivirähi romaani tekstist ei leia), mis kinnitab kontseptsiooni käsiteldavast rahvast kui hingetust ja seega väärtusetust biomassist. Isegi pärisorjuse ajal käsitleti talupoegi siiski hingedena (näiteks dokumendid hingede loenduse kohta), ehkki neid ju „päris” inimesteks ei peetud (Unmen­schen), seega loojuva rahaorjandusliku korra tingimustes tundub tolle süsteemi pärisorja staatus olevat veelgi madalam… Selle tõenduseks, et reaalsusloome töötab kollektiivse alateadvuse abil üsna jõudsalt sinna (ükskõik kas teadvustatult või teadvustamata) istutatud destruktiivsete impulsside kaudu, oli novembris järgnenud Sirbi kaaperdamise katse — järgmine faas (kellegi programmeeritud?) reality show’st, mille pealkiri võinuks olla „Uhkest kratlusest terra idioticani”.

Rahva kollektiivse alateadvuse labase ja ängis vireleva segmendi presenteerimine ilma mingi puhastava ja transformeeriva taotluseta teenib ainult nende jõudude huve, kes sellest rahvast ja tema kultuurist lahti tahavad saada (meenutuseks siinkohal Andrei Hvostovi tabav tähelepanek: eesti rahvast on veel liiga palju, et nad uude rajatavasse ERMi ära mahuksid — eksponaatidena7). Märkimisväärne, et selle etenduse kulissideks olid euro­alused — justkui toimuks see enesehävitustöö ka veel euronormatiivide alusel (nii nagu nõukogude ajal oli eestlaste kohta kombeks öelda, et nood täidavad vene korra poolt ette kirjutatud idiootsusi saksa täpsusega). Kogu konteksti arvestades muidugi kõnekas kujund! Olgu siinkohal ka meenutatud üht Kivirähi romaanist „Rehepapp” kõlama jäävat sõnumit: ei kratlus ega muu metafüüsiline maailm ole niisama õrritamiseks amatööridele, sel võivad õrritajaile olla kurvad tagajärjed. Kel ikka valdkonnast aimu pole, neil ei maksaks minna teemat näppima, veel vähem üritama selle arvelt — romaanis varanduslikku, kõnealuses lavateoses meelelahutuslikku — koort riisuda. Tahaks loota, et Vanemuise lavateose küüniline „metatasand” ei olnud sinna lavastusmeeskonna poolt teadlikult sisse monteeritud, vaid lihtsalt „kukkus nii välja”, samas võrdlemisi adekvaatselt ühiskonnas olemasolevaid süngeid allhoovusi peegeldades.

Välisele kirevusele toetumine, välisest maailmast pideme otsimine on kahjuks sümptomaatiline ajale, mil tarbijalikkus ning meelelahutuskultus kipuvad ähmastama ka kunstiloome maailma. Suurtest egregoridest8 risustamata vaimsete väärtuste otsingud — sissepoole liikudes — on seetõttu raskendatud, sest kogu nihkesse tõmmatud energeetilisest keerisest ühiskonnas on ikka väga raske läbi murda. Tahan siinkohal rõhutada, et see habras ja kergesti haavatav tasand, mis Tõnu Kõrvitsa „Liblika” II vaatuses tugevalt kandma hakkas, on seetõttu eriti väärtuslik. Kõrvitsa muusika võime liikuda siit, sellest konkreetsest (suhteliselt madalasageduslikust) reaalsusest välja ja luua kontakt ühe teise reaalsusega — hingetasandi reaalsusega —, mis on puhtam, energeetiliselt vähem tihe-raske ja annab kehas viibimisele mõtte, omandab just praegustes transformatiivsetes protsessides erakordselt olulise tähenduse ja jõu.

„Ühelt poolt on Eesti tilluke sakilise servaga maatükk, mis on pressitud kusagile Prangli ja Ventspilsi vahele, teiselt poolt on see müütiline Kaleva, teadvuse staap, kus nägemusliku ja müütilise toel otsustatakse praegu ühe kohutavalt suure asja saatus. Just seepärast ehitagem endale sõiduk, müütiline päikesevene, mis aitaks meie hinged ajajõele rändama,” kirjutab Valdur Mikita oma „Lingvistilises metsas”. Nii Kõrvitsa ooperil „Liblikas” kui ka mõtiskluste sarja järgmises osas vaadeldavatel Eestis 2013. aastal esiettekandele jõudnud teostel — Kristjan Kõrveri Helikunsti Sihtkapitali aastaauhinna pälvinud kammerooperil „Raud-Ants” (esitajaiks ansambel Resonabilis ja Andrus Kallastu), Karlheinz Stockhauseni muusikalisel lavateosel „Sügismuusika” (fantastiline Eesti esiettekanne Yxus Ensemble’ilt Anne Türnpu lavastuses) ning Dominy Clementsi muusikalisel draamal „Valgustatud pimedusejünger” (Nargen-festivali produktsioon, muusikajuht Tõnu Kaljuste) ühe muusika-aasta tähtsündmusena — on kõigil võime puudutada sügavalt ja vahetult kuulaja hinge ning tõsta ta välja argiteadvusest, kohtuma ühe teistsuguse, paralleelse reaalsusega, mille aegruum on avardunum ja puhtam.

 

(Järgneb)

 

Kommentaarid:

1 Rahvusvaheliselt tuntud nimekujuga Ouspensky.

2 Rahvusvaheliselt tuntud nimekujuga Gurdjieff.

3 http://www.transpersonaalne.ee/pjotr-uspenski-bdquoimelise-otsingul.html

4 Robert B. Laughlin, 2008. The Crime of Reason: And the Closing of the Scientific Mind. Tsiteeritud saksakeelse tõlke „Das Verbrechen der Vernunft: Betrug an der Wissensgesellschaft järgi.”

5 29. august 2013, http://www.muurileht.ee/intervjuu-veiko-ounpuu/

6 Tauno Aintsi „Rehepapi“ muusikast on ajakirjanduses lähemalt juba piisavalt kirjutatud, viimati Alo Põldmäe TMKs 2014,

nr 1. Sestap keskendun siinses kirjatükis lavateose kontseptsioonile.

7 Andrei Hvostov, 2013. Laps on koer. http://epl.delfi.ee/news/arvamus/andrei -hvostov-laps-on-koer.d?id=66798133

8 Egregori mõiste kohta vt Anatoli Nekrassov (2006). Egregorid. Tõlge eesti keelde kirjastuselt Pegasus 2008.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon