LEHMAD, KAOS JA NÜÜDISTANTS

Külli Roosna

Rühm tantsijaid Indiast, Jaapanist, Norrast ja Eestist avab ja sulgeb varvastega kujuteldavaid uksi. Aknast sisse piiluvale ahvipärdikule jääb tegevuse mõte tõenäoliselt arusaamatuks, aga ometi mõistab ta, et need inimesed on omavahel mingil viisil ühenduses. Me asume Põhja-Indias, on novembri lõpp. Bhubaneswari linnas toimub esmakordselt rahvusvaheline tantsufestival „Odisha Biennale ”. Festival toob ühe katuse alla nii hõimu- ja rahvakultuuri kui ka klassikalise ja nüüdiskunsti vormide esindajaid üle kogu maailma. Peale etenduste toimuvad ka vestlused kunstnikega, erinevad töötoad, näitused, filminäitamised ja mitmesugused ringkäigud kohalike juhtimisel.

Festivali loomingulisel juhil, jaapanlanna Masako Onol on nüüdseks tähtis positsioon India tantsumaastikul. Üsna noorena jättis Ono oma kodumaa ja läks Lõuna-Indiasse Bangalore’i klassikalist india tantsu õppima. Praegu elab ta koos indialasest abikaasaga Bhubaneswaris ja juhib tantsuteatrit Mopa. Nende maja teisele korrusele on ehitatud stuudio, kus toimuvad regulaarselt nüüdisaegse ja india klassikalise tantsu tunnid. Mitmesugused tantsuprojektid on Onot viinud ka Euroopasse ja Ameerikasse, kus ta on tutvustanud klassikalist Odissi tantsu ja töötanud koos sealsete koreograafidega.

Esimese päeva avaetendus oligi tantsuteatrilt Mopa. Masako Ono sidus oma etenduses tervikuks klassikalise india tantsu baasil tehtud soolo, kaasaegsel liikumisel põhinevad stseenid, moekunsti väljendused, interaktiivsed videolahendused ning tervet ruumi haarava projektsiooni. Projektsioon täitis kogu lava, kuid ulatus lae ja seinte kaudu ka üle publiku peade. See efekt saavutati kahe videoprojektori abil. Pealtvaatajate selja taga oli kõrgendatud platvormile üles seatud väike labor, kus jaapanlasest meediakunstnik Akito Sengoku segas päris­ajas kokku erineva koostisega aineid ja saavutas sellega uskumatuid kujundeid ning värvilahendusi. See värvimäng oli ütlemata efektne ja tekitas tantsijate liikumisele psühhedeelse keskkonna. Mopa lavastus oli julge ja huvitav katse ühendada erinevaid meediume, esteetikaid ja traditsioone.

Lavastusest tekkinud mõtete vool ja küsimused sulasid ühte esimeste päevade muljetega Indiast: rahulikud ja ükskõiksed lehmad seismas otse keset sõiduteed, koerte vaikne ja kurvavõitu eksistents tänavatel, kulla ja karraga üles löödud autorikšade ennastsalgav sõidumaneer, kõrvulukustavad pidevad signaalid, mis keskmist euroop­last pigem kurdistavad kui orienteeruda aitavad. Liiklus arvatavasti oligi minu jaoks see suurim kultuurišokk Indias. Lisaks sellele tekitasid alguses võõristust olukorrad, kus ülimalt abi- ja teenistusvalmis kohalikud lausa rebivad sul lennujaamas reisikoti käest, et seda siis väikese tasu eest kümme meetrit kanda. Samuti avati lennujaamas meile tualeti uksi, keerati kraan lahti ja aktiveeriti kärmelt iseaktiveeruv kätekuivatamise puhur.

Meie rahvusvahelist meeskonda, mis koosnes Eesti-Norra-Rootsi-Jaapani tantsijatest, kutsuti festivalile kahe lavastusega. Esimesena etendasime tantsulavastust „The Wolf Project”, viimasele päevale jätsime teise töö „The Chinese Room”.

      Tantsulavastus „The Wolf Project“ on kahe tantsija, Külli Roosna ja Kenneth Flaki duett ja võtab vaatluse alla totalitaarse võimu problemaatika ja küüditamise teema. Konkreetsemalt käsitleme 1949. aasta sündmusi minu vanaema jutustatud mälestuste põhjal. Uurime seda teemat tantsulise liikumise, aga ka sõnaliste tekstide abil. Meie üheks eesmärgiks oli leida publikust peegeldust ja vastukaja sotsiaalsete probleemide kohta India ühiskonnas. Etendus toimus pühak Sai Baba järgi nime saanud rahvusvahelises Sai koolis. Pealtvaatajateks oli ligi 300 festivalikülastajat ja kooliõpilast. Kuna tegemist oli India ühe progressiivsema kooliga, siis järgnes etendusele ka elav arutelu. Esiteks, enamik vaatajaid ei olnud sellises stiilis tantsukunsti varem näinud. Kujutan ette, et Bollywoodi ja india klassikalise tantsustiiliga meid võrrelda tõesti ei anna. Teiseks tõsiasjaks oli see, et ei teatud midagi Nõukogude Liidu toime pandud küüditamistest, ei neid, mis puudutasid Venemaa enda inimesi, ega ka tolle poolt okupeeritud naaberrahvaid. Teati küll Hitleri Saksamaa holokausti sündmusi, aga Nõukogude Venemaa kohta see ajalooline info puudus. Isegi meid intervjueerinud ajakirjanik ütles, et Venemaast räägitakse avalikkuses ainult positiivseid asju, aga oluline on teada ka selliseid ajaloolisi sündmusi.

Vestluse arenedes hakati tooma paralleele oma maa ajalooga. Inimeste kodumaalt välja juurimise teema leidis seal kandis aset samuti 1940-ndate lõpul, mil maa jagati vastavalt usulisele kuuluvusele moslemi Pakistaniks ja hinduistlikuks Indiaks. Ühe pealtvaataja sõnul olid tema hinduistidest vanavanemad pagendatud väevõimuga Pakistani aladelt, seetõttu leidis ta meie lavastusest vägagi isiklikke kokkupuutepunkte.

Totalitaarsed režiimid on etnilist ja religioosset kuuluvust kasutanud selleks, et inimeste ja inimgruppide vahelisi erinevusi rõhutada. Oled üks või oled teine. Oled meiega või meie vastu. Pilt peab olema mustvalge. Tantsukunst annab võimaluse, vähemalt indiviidi tasandil, luua see sild, mille abil saame suhelda universaalses inimeseks olemise keeles. Liikumine on meile sama loomuomane nagu sisse-välja hingamine. Selleks, et organiseerida liigutusi mingil viisil, ei ole vaja kindlat etnilist, rahvuslikku, religioosset, poliitilist kuuluvust või seksuaalset orientatsiooni. Loomulikult on meie liigutustesse kodeeritud ajalugu, kultuur ja kombed, aga lisaks sellele võiks see olla ka meie enese valik ja vabadus ning seda kaudu võimalik sild teise inimeseni.

Meie teine lavastus „The Chinese Room“ tegeleb nii Eesti kui ka India jaoks olulise teemaga — internetikultuur ning sellega seonduvad võimalused ja ohud. Tänasel päeval, kui oleme ühest küljest uhked oma e-keskkonna üle, peame leidma ka viise, kuidas toime tulla „suure venna“ järelvalvega, andmete kogumise ja võimaliku kuritarvitamisega. Need on teemad, mida jagavad kõik „internetiriiki” kuulujad. Meie laval on üles seatud võimas valguspark, efektne videoprojektsioon, ülikondades tehnikud juhivad šõud ise laval olles. Videomaterjal viitab eneseeksponeerimisele interneti teel ja sisaldab vihjeid muu hulgas Edward Snowdenile ja Britney Spearsile. Projektsioonina kasutame ka pärisajas veebikaameraid, mis toovad publikuni hetki üle kogu maailma. Lisaks sellele on lavastuses palju füüsiliselt nõudlikku tantsulist liikumist ja dialooge, mis tegelevad keha ja vaimu tehnoloogiatega. Ligi viiesaja pealtvaataja hulgas oli jällegi nii vanemaid kui nooremaid inimesi. Etendus võeti koolinoorte poolt vastu ülientusiastlikult, arvatavasti sellepärast, et see puudutab külgepidi nende otsest reaalsust ja tänase päeva tehnikaküllast tegelikkust.

Festivali sõnumeid ei edastanud ainuüksi lavastused, suhtlemine toimus mitmel viisil. Üles oli seatud erinevaid installatsioone ja näitusi. Tantsutöötubades jagas oma kogemusi jaapanlasest butó-meister Yukio Suzuki ning sama tegin ka mina koos Kenneth Flakiga oma nüüdisaegse tantsutehnika meistriklassis. Kuna Odisha osariik oli just see koht, kuhu kuu aega varem oli võimas tsüklon oma laastava jälje jätnud, siis puudutas mind tugevalt kunstnik Sukant Panigrahy valgusinstallatsioon, mitme meetri kõrgune luukere, mis oli ehitatud vanadest tehnikajuppidest ja prügist. Kunstnik selgitas ise: „Hiljuti pidime toime tulema tsükloniga. Sinna ei olnud midagi parata. Oma teosega soovisin juhtida tähelepanu asjadele, mida on meie võimuses muuta.”

Miks korraldada kunstibiennaal Indias, kus üks kolmandik inimestest elab äärmises vaesuses? Miks mitte anda neile inimestele lihtsalt süüa? Või ehitada maju ja parandada teid? Lihtne vastus oleks, et mitmed uuringud näitavad kultuuri ja majanduse arengu tihedat seotust. Kuid ainuüksi selle argumendiga jätaksime tähelepanuta minu meelest kunsti ühe olulisema funktsiooni — sildade loomise võimalikkuse inimeste vahel. Peab olema võimalus suhelda rohkem kui ainult rahvuse, usu või poliitiliste ideoloogiate tasandil. Nii on küll kerge jagada inimesi omadeks ja võõrasteks, aga selline lihtsustatud kategoriseerimine on piiratud. Kunst annab võimaluse piire ületada. Mõttemaailma laiendada. Peale musta ja valge saab rääkida ka tunnetuslikult keerulistel ja mitmetahulistel teemadel, kus puudub üksainus tõde. Mulle on kunsti puhul huvitavad need asjad, millega ma saan samastuda. Põnev on leida neid sarnasusi ja kokkupuutepunkte kultuuridest, mis esmapilgul tunduvad meie omast täiesti erinevad.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon