VASTAB KONSTANTIN LOPUŠANSKI

Sulev Teinemaa

      Vene režissööri Konstantin Lopušanski viimane film „Roll” (2013) oli eelmise aasta 17. Tallinna Pimedate Ööde filmifestivali üks eredamaid hetki.

      Lühidalt sisust. Viiburi, 1923. aasta. Emigratsioonis elav kuulus vene näitleja Nikolai Jevlahhov otsustab salaja üle piiri punasesse Peterburi minna, et mängida seal oma viimane roll — küll mitte laval, vaid elus. Kehastada punast komandöri Ignat Plotnikovi, kes oleks ta 1919. aastal peaaegu maha lasknud, kuid hukkus ise mõni tund hiljem. Näitleja ja punane komandör näevad välja nagu kaks tilka vett. Peaosa kehastav Maksim Suhhanov saab teiseks inimeseks filmi vaatajate silme all ning asub ohtlikule teekonnale…

      Konstantin Lopušanski on varem teinud filmid „Surnud mehe kirjad” (1986), „Muuseumi külastaja” (1989), „Vene sümfoonia” (1994), „Sajandi lõpp” (2001) ja „Inetud luiged” (2006). Oma loomingulise eesmärgi sõnastas ta järgmiselt: „Filmikunsti põhimissioon on sisendada vaatajale hingelist alget, aidata tal areneda isiksusena, kes suudaks ühiskonda, milles ta elab, adekvaatselt tunnetada ja ebakõlasid välja tuua.”

 

      Konstantin Sergejevitš, me kohtusime esmakordselt 1980-ndate teisel poolel, kui tõite Tallinna oma esimese täispika mängufilmi „Surnud mehe kirjad”. Lähtealus „Rollis” on sarnane — Kodusõjas hukkunud punase komandöri Ignat Plotnikovi päevik…

Jah, muidugi. Toimib tegelase maailm, mis leiab väljenduse kirjanduslikul kujul, kuid me ei näe seda ekraanil, vaid tunnetame kaadri taga.

 

      Kusjuures päevikust ilmneb, et Plotnikov ei ole üldse lihtne inimene. Tema stiil meenutab vägagi Andrei Platonovi proosat.

Mulle teeb meelehead, et märkasite seda. Kaasstsenaristi Pavel Finniga kujutasime teda ette just inimesena, kes võiks Andrei Platonovi suurusjärgu kirjanikuks saada. Pärines ju Platonov samuti lihtrahvast. Ta oli haruldaselt andekas, kuid lugedes tema artikleid, mõistame — tema maailmavaade oli radikaalkommunistlik. Ütleksin isegi — traagiliselt kommunistlik. Igatahes oli ta uue ajastu ilming, temasse ei tule suhtuda kui hävingu, Kodusõjaga kaasnenud meeletu terrori õigustajasse. Temas oli neid värve, mis kasvasid vene kultuuri hõbedase ajastu lademetel, mil sündis peenendunud modernistlik kunst ja ühtlasi rahvakultuur. Ja seda tunnetab peategelane Nikolai Jevlahhov, kes on tõeline hõbedase ajastu inimene. Nii et lähtekoht on just selles.

Veelgi enam. Kui Jevlahhov ilmub teatrisse kasukas, millel piibrinahkne krae, tuleb meile silme ette tuntud portree Fjodor Šaljapinist. Andsime sellest mõista nii kunstnikele kui Maksim Suhhanovile, et vaataja hoomaks meie sisendatud assotsiatsioone. Suhhanov on fantastiline näitleja, olen õnnelik, et saatus meid kokku viis.

 

      Võib öelda, et Suhhanov teeb tegelikult kolm rolli: Jevlahhov, hukkunud Plotnikov ja Plotnikovi kehastamine.

Just see õnnestus meil Suhhanoviga! Mind huvitab väga hõbedane ajastu, see on lähedane minu ellusuhtumisele. Mulle tundub too ajajärk kultuuri peenendunud värvigammana, mis sai nähtavaks kummalise dekadentsi väljas — ja korraga avanes põhjatu sügavik, Kodusõja verine põrguhaud. Ja see põlvkond rippus kuristiku kohal, neil polnud millestki kinni haarata. Paljud naasid pagulusest Venemaale.

Hiljuti helistas mulle Daniil Granin, ta on klassik, juba väga eakas inimene. Ma ei tea, kust tuli talle mõte vaadata „Rolli”, kuid ta vaatas filmi ära, leidis minu telefoninumbri ja lausus hämmastava tõdemuse, millele ma ei olnud tulnud: „Vahest ei ole täielikult arusaadav, miks naaseb teie filmi peategelane Venemaale, kuid see on väga hea. Nagu lind, kes ise seda ei taju, kuid keda juhib geneetiline mälu oma pessa tagasi lendama, isegi kui see põleb.” Mulle läks kirjaniku mõtteavaldus vägagi hinge. Sest mida rohkem mõtteid avaneb kujundi kaudu, seda täiuslikum on kunstiteos.

 

      Mind pani süvitsi juurdlema stseen, kus Jevlahhov ütleb ära teda üle piiri toonud salakaubavedaja ettepanekust tulla tagasi turvalisse Viiburisse. See sarnaneb Kristuse eneseohverdusega, oma saatusekarikas tuleb tühjaks juua.

Selline assotsiatsioon tõepoolest tekib. Jevlahhov on loomulikult õigeusklik. Kuid tulles tagasi punasesse Peterburi, võtab ta ära särgi all kaelas rippuva risti ja paneb selle laekasse, kus ta hoiab väärtasju. Ta mõistab, et praegustes oludes ei saa ta usklik olla. Kuigi hiljem ilmneb, et Plotnikov oli vaimuliku poeg. Ja siit tõuseb esile uus teema. Keda ikkagi Maksim Suhhanov kehastab? Nikolai Jevlahhov on ju hiilgav näitleja, ta peaks teadma kõike oma tegelasest. Ta analüüsib teda — kirjas oma naisele viitab, et tema kehastatav tegelane peab kas ise hukkuma või ta lastakse maha. Ta on hukkumisele määratud. Mõistsime Maksim Suhhanoviga, et tegemist on Raskolnikoviga nelikümmend aastat hiljem. Ta saab aru, keda ta on tapnud — Venemaa. Selle Venemaa, kuhu enam ei ole tagasiteed.

 

      Filmi lõpp, kus Jevlahhov läheb eikuhugi ja külmub oma teel, tundub mõneti kunstlik. Miks just selline lahendus?

Oli mitu lõpuversiooni, kuid mina valisin välja just sellise. Ees ei ole enam teed. Ei edasi ega tagasi, ja tegelane valib säärase metafoorilise lõpu. Ja siis eesriie ning võrratu muusika. Hõbedane ajastu — ning neist aastatest tema ja teiste suurepäraste näitlejate fotod. Epitaaf andekale näitlejale, kes andis elu oma loometee parima rolli eest.

 

      Kuidas läheb „Rollil” filmilevis?

Esilinastus toimus septembri keskel. Peterburis linastub film senini ühes kinos, algul näidati koguni kümnes. Moskvas samuti kümnes kinos. Näitasin „Rolli” Volgogradis, imestasin, kui palju läks film korda noortele inimestele. Arvasin, et selle vaataja on keskealine. Ajakirjanduses ilmus rohkesti arvustusi. „Roll” linastus ka Moskva rahvusvahelisel filmifestivalil, sealgi reageeris press soojalt. Kõigepealt ilmusid lood pärast filmi esitlust, kui see aga mingit auhinda ei saanud, kirjutati taas. Imestati, miks „Roll” žüriide poolehoidu ei leidnud. Produtsent Andrei Sigle lausus, et see ongi väga hea. Juhul, kui oleks mingi kuldne või hõbedane Georgi antud, unustataks kõik nädala pärast. Ent nüüd, kui palju arvamusavaldusi ja vaidlusi filmiga seoses…

 

      Kuid te pälvisite mitmeid auhindu teistel festivalidel.

Smolenskist tuli kaks auhinda, seejärel Minski festivalilt „Listopad”, kus demonstreeritakse põhiliselt autorifilme, kaks eriauhinda. Ees on veel üksjagu festivale.

 

      Paljud arvustajad rõhutavad teie filmidest kirjutades Andrei Tarkovski mõju. Kuid te ju töötasite Tarkovski juures.

Kellele kõigile ei ole ette heidetud Tarkovski jäljendamist — kui vaid filmides on pikad plaanid! Aleksandr Sokurov on suhtunud sellesse ükskõikselt ega ole vastu vaielnud. Isegi Andrei Arsenjevitš Tarkovskit süüdistati Ingmar Bergmani matkimises. Ja kui tuletada meelde, et kogu meie uuemale kujutavale kunstile heitsid seltsimehed kompartei ideoloogiaosakonnast ette Salvador Dalí otsest mõju. Kuigi noorte töödes ei olnud midagi ühist Dalíga. Ent just niimoodi sünnib kirkalt omalaadne autorifilm; kui näidata tegelase hingeseisundit, siis kaader pikeneb. Vahel võib kaader ülemäära pikaks kujuneda, kuid see kuulub siis

autori stiili juurde.

Arvustajad ei süvene tänapäeval eriti, nad on üles kasvanud kommertsfilmide ja seriaalidega ning kõik, mis jääb väljapoole nende arusaamu — see on juba Tarkovski!

Tõsised kriitikud suhtusid „Rolli” väga hästi. Ma olen aja jooksul jõudnud arusaamisele, et meile on väga oluline kaaskonna, vaatajate arvamus. Minu elus on juba umbes viiskümmend festivali olnud. Nojah, kas saad ühe suveniiri rohkem või vähem, mida see muudab? Ent kuidas suhtutakse filmi, kas sinu teost mõistetakse — see on tõsine asi!

 

      Kuid „Stalkeri” võtetel te siiski töötasite koos Tarkovskiga. Mingisugust mõju ta teile ikkagi avaldas?

Koos töötamine on liialdus, olin tema juures lihtsalt praktikant. Õppisin tollal režissööride kõrgematel kursustel, esimese õppeaasta lõpul võttis ta minu ja veel ühe tudengi enda juurde praktikale. Mul avanes võimalus elada Tallinnas Lastekodu tänaval ühe sõbra juures. Kindlasti andis suhtlemine Andrei Arsenjevitšiga vägagi palju. Aeg-ajalt pidin mõningate episoodide kallal juurdlema, sõltuvalt kaamera liikumisest; ma ei arva, et ta vajas minu suuniseid selles, kuidas peaks võtteid tegema, need olid näpuharjutused elukutse omandamisel. Hiljem käisin tema juures kodus, näitasin oma töid ja arutlesime nende üle. Näitasin talle oma teist lühifilmi „Soolo”, see meeldis talle, ta lausus kiidusõnu, kuid mind hämmastas, et ta märkas midagi niisugust, mis kellelegi teisele silma ei jäänud. Ta ütles: „Sul on siin suur plaan Nikolai Grinkost, see on välja lõigatud ühest teisest episoodist.” Tema asjatundlikkus hämmastas mind.

 

      Teie filmi „Surnud mehe kirjad” ta ei näinud?

Ei, siis ta elas juba piiri taga ja oli raskesti haige. 1987. aastal, juba pärast tema surma, viibisin koos Thengiz Abuladzega Cannes’i festivalil, pärast võimaldati meil sõita mööda Prantsusmaa linnu, Pariisis käisime Andrei Arsenjevitši haual.

 

      Abuladze oli Cannes’is „Patukahetsusega”?

Jah, meie filmid olid festivali ametlikus kavas: „Surnud mehe kirjad” kriitikute programmis, „Patukahetsus” pälvis konkurssprogrammis parima režii auhinna. Grand prix läks Maurice Pialat’ filmile „Saatana päikese all”. Ringreisi ajal Prantsusmaal „Surnud mehe kirjadega” ühes linnas, kas Montpellier’s või Perpignanis, nägin lõpuks Pialat’ filmi. Saalis viibis kaks inimest, mina ja tõlk. Mulle ei mahtunud pähe, et just Cannes’is võidutsenud filmi ei vaata mitte keegi. Tol hetkel kahtlustasin, et sama tulevik ootab ees kõiki autorifilmide loojaid.

 

      Kas mõtlete nii ka praegu?

Praegu — kuidas kunagi! Tänu jumalale leidub veel publikut, kes käib selliseid filme vaatamas. Kuid kohtab linnu, kus vaatajaid huvitavad eranditult vaid kommertsfilmid.

 

      Vaatajate üldine tase langeb?

Loomulikult. Vaatajat toidetakse kindla toodanguga ja ta harjub sellega. Nüüdne kinokülastaja on valdavalt vanuses 14—23 aastat. Nad tulevad kinno kindla psühholoogilise orientatsiooniga — et saaks meelt lahutada, ei peaks ajusid liigutama.

 

      Meil siin linastuvad Vene filmid on põhiliselt kõige madalama tasemega komöödiad. Kas Sarik Abdreasjani lavastused või osatäitjana Mihhail Galustjan.

See on ju loomulik, levitajad teenivad nende pealt.

 

      Arvan, et mitte eriti. Saalid on pooltühjad.

No siis on kõik täiesti arusaamatu.

 

      Vene filmidest tegi meil kõige rohkem kassat Pjotr Buslovi „Võssotski”. Ent palju poleemikat esile kutsunud Nikolai Lebedevi filmi „Legend nr 17” hokitäht Valeri Harlamovist ei näidatud meil üldse. Ilmselt kartsid levitajad toonast kultuuriministrit Rein Langi, kellele on vastukarva vene isamaaline kunst. Ja ilmselt samal põhjusel ei jõua meile ka Fjodor Bondartšuki „Stalin­grad”. Kas te olete filmi vaadanud?

Ei ole veel. Seda filmi peab kindlasti vaatama väga heas kinosaalis, kus on 3D aparatuur. Filmi sündmustikust ilmus palju kirjutisi, mind ei huvita aga niivõrd sisu, vaid kuidas lugu vaatajatele korda läheb. Paneb imestama vaid, milline rahahulk reklaami pandi. Kuid selline on riiklik poliitika.

      Kui teatrit silmas pidada, siis lavateos, mida riik toetab, häälestab kriitikud juba enne esietendust selle vastu.

Kahjuks on meil praegu kõik liiga ülepolitiseeritud.

 

      Teil õnneks ei tule seda kaasa teha?

Ei tule. Kuigi ma ei ole ülemuste silmis eriti armastatud režissöör, on mul oma publik ja kriitika, nii et neil on oma kaaskond, minul aga teistsugune.

 

      Mulle tundub, et teie filmides on tõepoolest midagi prohvetlikku.

Kahtlemata on. Ma pean kinni traditsioonilisest religioossest maailmavaatest, oma varasemates filmides kuulutasin seda avalikult. Viimastes töödes olen sellest loobunud, see kõik on sedavõrd intiimne, osa hingest. Deklareerimine on mõneti võõras tegevus kunsti puhul, tuleb lähtuda kunstniku nägemusest maailma asjadest, aga mitte juurde lisada sõnalisi seletusi.

Filmides „Sajandi lõpp” ja „Inetud luiged” ma seda enam ei teinud. Kuid sellegipoolest ei õnnestunud mul „Sajandi lõppu” televisioonis läbi suruda, ehkki telekanali Rossija peatoimetaja kiitis igati filmi. Suure tegemisega sain läbi tema kiiduavalduste küsida: „Millal te kavatsete filmi näidata?” „Mis näitamine,” kuulsin temalt, „te ju isegi mõistate.” Selge, midagi ei ole muutunud, kõik on endisesse paika tagasi nihkunud.

 

      Miks te teete filme nii harva?

Mitte oma süü tõttu. Et film töösse lasta, peab raha otsima, riik finantseerib osaliselt, meie produtsent Andrei Siglega püüame sponsoreid leida, selleks kulub aga aastaid. Mida aeg edasi, seda keerulisem. „Rolli” eelarveks jäi kaks ja pool miljonit dollarit, sellise raske lavastuse puhul on see summa imeväike. Osa massistseene, need, mis Kodusõda puudutavad, võtsime üles Valgevenes, seal on kõik palju odavam.

 

      Aga Viiburi stseenid filmisite ikka kohapeal?

Seda muidugi, Soome näitlejad tundsid end nagu kodus. Jevlahhovi soomlannast naist kehastab Maria Järvenhelmi, kes on teatavasti üks Aki Kaursimäki lemmiknäitlejaid. Ta tuli proovi, ma panin ette esitada stseen vene keeles, ta tegi selle ära suurepäraselt. Arvasin, et ta oskab vene keelt, aga kui pöördusin tema poole vene keeles, sain aru, et ta ei mõista midagi. Kuid ta mängis oivaliselt, mis annab tunnistust kõrgprofessionaalsusest.

 

      Teid ristis isa Aleksandr Men, ja juba täisealisena.

See oli 1981. aastal, kui sain kolmekümne neljaseks. Kuid valmistusin ristimiseks kolmekümne kolmesena, see oli märk, et rohkem ei saa oodata. Isa Aleksandr määras ristimise päevaks 12. juuni. Ütlesin, et see on minu sünnipäev. „Ongi hea,” lausus ta, „see tähendab teistkordset sündi.”

Aastaid hiljem olin Ivanovos Andrei Tarkovski mälestusele pühendatud filmifestivali žürii esimees ja seal tutvusin isa Aleksandri poja Mihhail Meniga, kes on seal kuberner. Me vestlesime paljust, ta on väga armas inimene, hästi haritud ja intelligentne. Olgugi et riigiametnik. Ent see on ju imetore, kui riigiametnik on korralik inimene.

 

      Kas teil uue filmi idee on juba olemas?

On, aga ma ei räägi sellest režissööridele omase ebausu tõttu. Tegemist on ajaloolise materjaliga, stsenaariumi kirjutasin kaks aastat tagasi. Võimalik, et pühendan filmi isa Aleksandr Meni mälestusele. Käsitlen religioosset temaatikat, evangeeliumide aega, kuid väga eripärasest vaatenurgast. Andsin käsikirja vaimulikele lugeda, vastuvõtt oli suurepärane, kuid jällegi on probleem rahas… Võibolla pean selle loo kõrvale heitma ja piirduma odavama filmiga.

 

      Stsenaariumid kirjutate te ise?

Ikka ise, aga kui tunnen, et vajan kirjanduslikku abi, siis kutsun juurde dramaturgi, keda usaldan.

 

      Vjatšeslav Rõbakoviga te enam koos ei tööta?

Slava kutsun siis abiks, kui tegemist on fantastikasse puutuvaga. Teised teemad on talle võõrad. Ulme puhul, nagu „Surnud mehe kirjad” ja „Inetud luiged”, oli tema abi vajalik, et ma ei hakkaks jalgratast leiutama. Fantastika on eriline žanr oma kindlate reeglitega. Vjatšeslav Rõbakov on ju vendade Arkadi ja Boriss Strugatski õpilane, kelle romaani järgi valmis „Inetud luiged”. „Rolli” tegin koos Pavel Finniga, ta on suurepärane stilist.

 

      Te olete ka õppejõud.

Õpetan Peterburi ülikoolis filmikunsti ja teletööd. Ja Brüsselis on mul meistriklass. Kui mind näiteks kutsutaks Balti Filmi- ja Meediakooli õpetama, sõidaksin siia suurima heameelega.

 

      Kas Lenfilmi üldtuntud koolkond, kuhu teiegi kuulute, on veel alles?

Aastatega on see lagunenud, kuid üht iseloomulikku joont võib endiselt täheldada, see väljendub peenendunud ja sügavuti minevas psühholoogilises realismis, mida ennekõike seondame Aleksei Jurjevitš Germani isikuga. Seda põhjalikkust, kuidas ta faktuuri ja looga töötas, kuidas ta süüvis materjali, on vähestele antud. Tema poeg Aleksei German jr näib olevat isa täiuslik järgija, kuid ta kasutab erinevat dramaturgilist materjali. Aleksei German ütles, et meid kõiki viis teisele kaldale Andrei Tarkovski filmiga „Andrei Rubljov”. Sellest lähtus German ja paljud teised.

 

      Kas te filmi „Raske on olla jumal” olete näinud?

Jah. Aleksei Jurjevitš näitas ülesvõetud materjali sõpradele; pärast tema surma demonstreeriti filmi Moskva ja Peterburi kinomajas.

 

      On see lõpetatud film või ikkagi töövariant?

Mul jäi pärast filmi vaatamist tunne, et tegemist on geniaalse materjaliga tulevase filmi tarbeks, kuid selle laeka võtme viis Aleksei German endaga kaasa.

 

      Vestelnud BORIS TUCH

      Tõlkinud SULEV TEINEMAA

 

KONSTANTIN LOPUŠANSKI on sündinud 12. juunil 1947 Dnepropetrovskis Ukrainas. 1970 lõpetas ta Kaasani konservatooriumi viiuli erialal, seejärel täiendas end Leningradi konservatooriumis muusikakriitikuna. Töötanud mõne aasta õppejõuna, läks ta 1970-ndate lõpul Moskvasse kõrgematele kursustele stsenaristikat ja režissuuri õppima. 1979 lõpetas ta need ja töötas praktikandina Andrei Tarkovski „Stalkeri” (1979) võtetel. Lopušanski diplomitöö „Soolo” (1980) tegevus leiab aset Leningradi blokaadi ajal. Esimene täispikk mängufilm „Surnud mehe kirjad” (1986) käsitleb elu pärast tuumasõda. Tema järgmised filmid „Muuseumi külastaja” (1989) ja „Vene sümfoonia” (1994) on samuti düstoopiad, nendega lõpetab ta tuumakatastroofijärgset maailma kujutava triloogia. „Sajandi lõpu” (2001) käsikiri valmis tal kuus aastat varem; selle müstikasse kalduva thriller’i sündmustik toob vaataja kaasaega, tegemist on tõsielust lähtunud ema ja tütre suhtedraamaga N Liidu lagunemise järgsel Venemaal. Vendade Arkadi ja Boriss Strugatski romaani järgi valminud „Inetud luiged” (2006) viib taas ulmeilma. Lopušanski on toimetanud Andrei Tarkovski raamatu „Filmirežii loengud” (1989). Filmid: 1978 „Pisarad tuulise ilmaga” (Sljozõ v vetrenuju pogodu, lühifilm); 1980 „Soolo” (Solo, lühifilm); 1986 „Surnud mehe kirjad” (Pisma mjortvogo tšeloveka); 1989 „Muuseumi külastaja” (Posetitel muzeja); 1994 „Vene sümfoonia” (Russkaja simfonia); 2001 „Sajandi lõpp” (Konets veka); 2006 „Inetud luiged” (Gadkije lebedi); 2013 „Roll” (Rol).

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon