VASTAB GERT RAUDSEP

ERNI KASK

      Toomas Trapido rääkis kunagi, et enne, kui mingil teemal kõnelema hakata, tuleks kaardistada ümbritsev aegruum ja kontekst. Täna on 25. jaanuar 2014 aastal, me asume Tallinnas. Uudised räägivad kiratsevast Aafrikast: Egiptus, Nigeeria, Liibüa, Kesk-Aafrika Vabariik. Viimasesse saadab Eesti oma väeüksuse. Kiievi tänavatel tapab miilits protestivaid inimesi. Eestis räägitakse erakonnaseaduse muutmisest, mis põlistab suuri erakondi.

      Muudeti juba.

 

      Läheb see kõik sulle korda? Oled sa asjadega kursis?

      Üritan olla. Aga mitte väga süstemaatiliselt. Ma üritan hankida ka alternatiivset infot sinna kõrvale, et hoida pilti laiemana. Laiemana, kui püüab esitleda peavoolu meedia.

 

      Aafrikat puudutasime. Vähetuntud fakt on see, et Gert Raudsep veetis osa oma lapsepõlvest Alžeerias? Kus nimelt ja miks?

      Mu isa oli geoloog. Eestis tegeldi fosforiidiuuringutega ja tema oli fosforiidi uurijate grupis. Alžeerias avastati tollal tohutu suured fosforiidivarud. Alžeeria oli selline riik, mille nimetus oli küll „rahvademokraatlik vabariik”, aga nad semmisid kõigiga. Nii lääne kui idaga. Üle maailma otsiti spetsialiste — seal töötasid läänesakslased ja ameeriklased ja inimesed Nõukogude Liidust. Üle NSV Liidu koguti kokku vajalikke spetsialiste. Ja isal õnnestus siis sinna gruppi saada.

 

      Mis sa sellest ajast mäletad?

      Ma võin sulle pilti näidata sellest majast, kus ma elasin. (Näitab telefonist.)

 

      See on kõik, mis sa mäletad?

      Ei, ma mäletan päris palju ikka. Ma ei tea, kui detailseks me läheme… Võin üksikuid detaile välja tuua… Ma leidsin Facebookis kommuuni, mis seob neid tüüpe, kes selle linna selles linnaosas on elanud.

 

      Sinu generatsioon?

      Nad on natuke nooremad. See on üks linnaosa väikeses Alžiiri-lähedases linnakeses, kus võõrtööjõu eest hoolitsev Alžeeria firma oli rentinud korterid nendele inimestele. Esimesed kaks nädalat, kui me kohale jõudsime, elasime koos ühe aserbaidžaani perekonnaga. Meil oli üks tuba, neil oli teine, suur tuba oli ühine. Ja siis ma mäletan oma ema viha sellepärast, et see aseri naine käis kogu aeg oma pikki musti juukseid meie toas kammimas. Pärast ema korjas neid mööda põrandat kokku ja oli ilgelt vihane. Ja siis veel… Mäletad seda laulu „taka-taka-taka-taka-taka-taaa…”? [Joe Dassin, „Taka, takata” — E. K.] Aseri naine ei osanud seda laulu, tahtis, et mina laulaksin talle seda, sest tal ei tulnud see nii kiiresti välja kui mul. Talle meeldis, kuidas ma seda tegin. Ma olin siis vist viieseks saanud.

 

      Aga üldiselt möödus su lapsepõlv Tallinnas?

      Keilas ka. Need esimesed aastad kuni Alžeeriani.

 

      Aga pärast Alžeeriat oli Tallinn?

      Siis me saime suurema korteri Õismäele. Kolmetoalise, „kõigi mugavustega”.

 

      Ühe „Tähelaeva” küsimuse ma küsin ikka ära: millal tajusid endas soovi laval üles astuda? Kas oli mingi konkreetne hetk?

      Ma mäletan seda hetke väga hästi. See on täiesti fikseeritav. Kui ma klassikaaslaste käest järele küsiksin, siis saaksin teada ka täpse aastaarvu. Nõukogude ajal pidid kõik tegema näärinäidendeid. Iga klass pidi tegema. Me tegime ka. Ma mäletan seda konkreetset hetke, kui kooli nääripeol 1. keskkooli, praeguse Gustav Adolfi gümnaasiumi võimlas toimus ettekandmine. Ma mäletan, kuidas ma pidasin pausi ja justkui lahe tunne oli mängida. See laheda-tunde-hetk on väga meeles. Seejärel tekkis küsimus: mis see nüüd oli siis? Mõnus tunne oli. Et töötab kohe täitsa huvitavalt sinu peal. Ja siis ma lihtsalt hakkasin huvi tundma. Ma ei käinud eriti palju teatris. Kooli kaudu sai ikka käidud, aga enne seda mul otseselt mingit teatrihuvi polnud. Siis hakkasin uurima, kuhu saaks näiteringi minna.

 

      Kas oli pärast keskkooli lõppu ka mingeid muid ideid edasisteks õpinguteks?

      Siis enam ei olnud.

 

      Kes sind siis niimoodi „ära tegi”? Kelle juures sa ringis käisid?

      Lembit Petersoni ja Katrin Saukase juures (Tõnu Peterson juhendas ka vahepeal). Seal olid veel Elina Reinold, Kärt Johanson, Henrik Normann. Õed Talid, Kristiina Davidjants, Marius Peterson… Selline punt oli. Kui ma nüüd kellegi ära unustan siis…

 

      …annavad andeks. Teatrikool. Kui palju sinu meelest püüdis Koma XV lennuga rakendada sama meetodit mis ülieduka XIII lennuga — lavastused ruttu valmis, ruttu teatrisse, ruttu osakeseks suurest Ugala masinavärgist?

      Jaa, ma arvan küll, et püüdis. Ma ei mäleta, millal XIII lend oma esimese tüki tegi. Meil vist oli see isegi varem. Teise kursa teise semestri alguses tuli juba välja „Suveöö unenägu”. See oli minu meelest vist veebruaris. Nii et põhimõtteliselt ikkagi kohe.

 

      Oli see sinu meelest õige otsus?

      Ma arvan, et seal ei olnud õigeid ega valesid otsuseid. See lihtsalt oli selline otsus. Ühtepidi oleks võinud olla kauem koolis, teisest küljest, miks siis mitte kohe lavale. Küsimus on lihtsalt selles, kuidas sa seda ära kasutad. Kuidas panna tudengid seda ära kasutama. Et nad nina püsti ei ajaks.

      Seda ma silmas pidasingi.

      Mulle tundub, et meie saime kasu. Võibolla me saime suure lava kogemust natuke palju. Sellist fa-fa-faad.

 

      Et pisitööd oli vähem?

      Jah, seda kindlasti. Aga õnneks oli meil ju kursusel kolm inimest, kes lavastasid. Meil ei olnud ametlikult ühtegi lavastajat. Katri [Aaslav-Tepandi], Jaanus [Rohumaa] ja Rednar [Annus] olid need, kes tegid oma töid.

 

      Enamik teie diplomitöid oli Ugalas. Ja pärast seda sa jäidki Ugalasse, sa olid seal kokku kolmteist aastat. See on päris pikk aeg. Seda peaks saama kuidagi kokku võtta… Nüüd on ka juba piisav distants.

      „Kõik mu noorus läks sinna…” (Väga suur naer.) Kolmteist aastat istusin teatris. Elasin väga teatrile. Sai ikka tükist tükki „ratsutatud”. Aastas viis esikat.

 

      Ugalast veel. Kui sa peaksid Ugala kohta midagi halvasti ütlema, siis mis see oleks?

      (Paus.)

      Suletus.

      Kas see on midagi sellist, mis iseloomustas kogu sinu seal oldud aega? Kas kõik see kolmteist aastat oligi nii?

      Ei. Ei, ei olnud.

 

      Või on see hinnang sellele, kuhu Ugala praegu on jõudnud?

      Ei, ma ei tea, kuhu ta jõudnud on. Mul puudub sellele adekvaatne hinnang. Et aru saada, kuhu nad on jõudnud, peaks asetsema natuke lähemal. Nad on ju viimastel aastatel jõudnud erinevatesse kohtadesse. See ei ole mingi stabiilselt üks seisund.

 

      Aga kuidas sa seda suletuse probleemi laiendaksid?

      Mulle tundub, et Ugala õnnelikumad aastad on olnud siis, kui ei soovitud jääda ainult oma majja. Mitte olla Viljandi teater, vaid olla Eesti teater. See soov, see mõte teebki kõik. Seal ei ole vaja mingeid administratiivseid vahendeid. See mall, et „meil on isekeskis nii hea, et me ei vajagi midagi muud, ei huvitu millestki muust, võõras on võõras”, on olnud kahjuks samuti levinud.

 

      Mulle tundub, et Ugala parimad ajad ehk ongi olnud siis, kui on mingi juurdevool tekkinud.

      Nii ongi, sest töökohana on Ugala hea. Noor inimene, kes läheb sinna, ja need vanad, kes seal on… See on ju lihtsalt suurepärane. Tipp-topp teater. Kaks lava. Suur lava… Täida see ainult ära. Kui aksid on üles tõstetud ja sa seisad seal, on ikka võimas tunne. Et on ikka lava!

 

      Siit tulebki mu järgmine küsimus — midagi head Ugala kohta?

      Ma vist juba jõudsin natuke sinna. Et reeglina väga-väga toredad inimesed. Ugalas pole kunagi olnud, või vähemalt polnud seda minu ajal, sellist märgatavat staaritsemist. Või ei teinud mina sellest välja. Kui Ugala kohta on positiivselt öeldud, et on tugev ansamblimäng, siis see on olnud sellepärast, et inimesed on parimatel hetkedel mänginudki koos.

 

      Kas sul lavastaja ambitsiooni pole olnud?

      Ei.

 

      Mitte kunagi?

      Ei ole, jah, olnud.

 

      Miks?

      Koma sundis koolis kõiki lavastama. Kõik pidid mingi asja tegema. Ja ma mäletan, kuidas ma võtsin Pinteri „Sünnipäevapeo”. Ma võtsin ühe stseeni, kus on see paberite rebimine. Ma mäletan, kuidas ma ei suutnud sellest teha mitte midagi. Mis sa ikka esimesel kursusel teed. Kuidas sa lähened sellele, kui sul endal mingit soovi ega ambitsiooni ei ole? Mitte midagi ei osanud teha. Ja siis pärast, natuke aega hiljem tegi Mati Unt meie vanema kursaga, XIV lennuga, diplomilavastuse. Siis ma vaatasin seda ja mõtlesin: no täpselt see! Väga hästi!

      Et täpselt minu mõte!

      Just seda ma mõtlesin! Eks minul ka ikka mingi visioon oli, aga… Nali naljaks, aga on tulnud ette ka kordi, kus ma olen käinud mingites workshop’ides ning seal on ka sunnitud lavastama. Ma ei saa, ma ei oska ju võtta neid inimesi nii, nagu lavastaja peaks.

 

      Aga kus siis viga on? Kas sa lähened neile justkui näitleja perspektiivist?

      Jah, ma tahan, et nad mängiksid nii, nagu mina mängiksin. Ma ei lähtu neist. Või nii, nagu minu pilt on välja mõeldud.

 

      On ju lavastajaid, kes just niimoodi asja paika panevadki.

      Jah, aga minus on kärsitus, sellepärast, et lavastamine lihtsalt ei huvita mind. Kuid ma pidin need asjad ära tegema. Ja siis ma leidsin kõige lihtsama tee. Ma ju ei hakanud seal workshop’is näitlejatele ette näitama, aga ma tahtsin, et nad teeksid niimoodi, nagu mul vaja. Ent see on ju surm. Nii ei saa teha. Ma arvan, et iga näitleja saab mingi tükiga hakkama, et see ei ole üldse küsimus. Aga miks ma peaksin selle peale raiskama teiste aega? Ma võin selle tüki ju parem mõttemänguna valmis teha.

      Sind iseloomustab mingi ülim ratsionaalsus. Nii palju kui mina sinuga koostööd mäletan, küsisid sa proovides kogu aeg väga lihtsaid, aga olulisi küsimusi.

      Ma olen ise jännis. Mul oleks vaja nagu selgust, et me kõik saame asjadest ühtmoodi aru. Loomulikult me saame kõik erinevalt aru, aga et sellel ühisel pinnasel, kus me tegelikult oleme, saaksime asjadest ühtmoodi aru. Vähemalt põhilises või mingilgi määral. Ma ei suuda üksi töötada. Ma ei taha nüüd öelda, et ma ei tea, mis ma enne mõtlen, kui olen öelnud. Mitte niipidi, aga mõtted selle asja kohta, mida me teeme, selginevad dialoogis. Olen viimastel aastatel mingite asjade puhul meelega loobunud. Lihtsalt võimalusi kaalunud, mitte otsustanud, et nüüd ma teen nii.

 

      Millest siis loobunud?

      Loobunud asjade väljamõtlemisest. Et mul on kindlasti selline oma variant.

 

      Et teed seda, mida palutakse?

      Vaatan, mis sobib. Ma ei tea, see on praegu ka võibolla liiga kindlalt väidetud, aga mõte on sinnapoole liikunud. Ma olen proovinud nii, et ma ei mõtle midagi ratsionaalset välja. Eks see ole teataval määral seotud ka selle teatriga, mis me siin teeme, kuhu me liikunud oleme. Ma ei oleks vanasti osanud ettegi kujutada, et mulle antakse päev enne esikat tekst kätte. Või üldse ei antagi teksti kätte. Ma mõtlen selle ise suvaliselt proovis või enne etendust välja, mis ma räägin. Ma lihtsalt hakkan minema ja vaatan, kuhu välja viib.

 

      Jõudsimegi otsapidi NOni. Sa oled siin peaaegu kümme aastat olnud. Kõige rohkem oled sa Ojasoo lavastustes mänginud. Me näeme teie kodulehel fotosid dressides higistavatest näitlejatest… Räägi palun ristiinimesele ära, kuidas Ojasoo proovid käivad. Ma saan aru, et materjali on erinevat ja lähenemisi on erinevaid. Aga on need proovid aastatega muutunud? On seal mingi läbiv joon?

      Mina olen oma loomult laisk inimene. Ojasoo ei ole laisk inimene. Tal on suurepärane omadus alustada proovi täis matsuga. Mis mind alguses võibolla väheke häiris. Siiamaani vahel häirib. Mul on vaja aega. Loomulikult ma peaksin ise ennast nii kaugele viima. Et me oleksime kõik kell 11 valmis alustama.

 

      Nii-öelda „soojad”?

      Soojad, jah. Mina isiklikult võin üksi ennast soojaks teha. Minul on inimesena vaja sinna vahele mingit vahekohta. Et me oleksime kõik koos ja koos hakkaksime peale. Et jõuame koos siis sinna kohta, kust me alustame. Aga kuidas prooviaega, nelja tundi hommikul ja kolme tundi õhtul, normaalselt raisata, seda aega üksteise elust, seda ta oskab, enamasti. Ta on distsipliiniga lavastaja. Ja kui sa räägid dressidest… Kui peab mingeid asju füüsiliselt tegema, siis on tänavariietega lihtsalt ebamugav. Me oleme tavaliste riietega ka proovis. Et kogu aeg ei ole higipull otsaees. Kogu aeg keegi ei võimle ega karju. Kurjemad keeled väidavad, et siin oleks nagu mingi spordikool…

 

      See ei vasta tõele?

      Ma võiks siis mõnda teist kohta „õllesaaliks” nimetada. Sellel ei ole mõtet. See tuleb lihtsalt teadmatusest. Kui sa ise midagi näinud ei ole, siis pole mõtet ka sildistada. Ojasoo üritab proovis nii füüsilist kui vaimset temperatuuri hoida väga kõrgel.

 

      See on midagi, mis on läbiv?

      See on läbiv, jah.

 

      Aga… Võibolla sa ei ole parim inimene, kelle käest seda küsida, aga mõnes mõttes oled ka… Oskad sa mulle natuke rääkida NO-teatri kuvandist, kas need ülivõrdelised epiteedid „XX sajandi olulisem materjal”, „vene tantsuteatri üks olulisemaid lavastajaid”, „Euroopa üks olulisemaid kunstnikke” jne, kas need on teie jaoks päriselt ka olulised asjad või kannavad nad lihtsalt labast turunduslikku eesmärki?

      Ma tõesti ei ole õige inimene nendele küsimustele vastama. Aga algusaegadel, kui see teater muutis ennast, siis üritati iga hinna eest ka ennast tõestada. Oli vaja läbi murda barjäärist, mis selle majaga seotud oli. Nendest müütidest à la „Eino Baskin löödi välja”. Kuigi ta oli siit juba varem ise lahkunud. Et sellele sildistamisele vastu seista, üritati iga nipiga ennast kehtestada. See enesekuvandi reaalne analüüs polnud ehk kõige täpsem. Minu arvates oleks võinud sellest võibolla natuke varem loobuda. Aga need epiteedid… Ma ei tea, võibolla nad ongi tähtsad.

 

      Et kas on teadlik valik võttagi näiteks Euroopa parim lavastaja tööle?

      Muidugi on. Poliitika on selline, et ikka saaks parimaid. Linnateater võtab ka ju Šapiro.

 

      Teine pool sellest asjast on turunduslik. Et lõpptulemus on käes, see ei ole parim, aga müümine käib ikka: „Euroopa parim”, „maailma kõige olulisem”. Kas sulle tundub, et sellist tendentsi on ka?

      Jaa, ikka. Aga mida siis ütlema peaks? Kõik sõltub nii kohutavalt müügist. Teater on teatriväliselt muudetud selliseks, et peab ennast müüma. Ma ennustasin ühes väikeses repliigi korras esitatud sõnavõtus viimasel teatriliidu üldkoosolekul, et selline teater, nagu me praegu Eestis teame, on kümne aasta pärast kadunud. Kümne aasta pärast on Eestis alles keskmisele maitsele orienteeritud meelelahutuslik kodanlik teater ning rõõmustada võime vaid selle üle, et teatriorganisatsioonide majandamine on korras ja „teatrietendus on turumajandusliku suhtega”, kui tsiteerida ametist lahkunud kultuuriministrit.

 

      Ma küsin nüüd ära selle küsimuse, mille küsimata jätmise pärast eesti kontseptuaalse kriitika esikirjutaja vana Sirpi sarjas: miks sinu arvates on NO trupp viimase paari hooajaga laiali jooksnud?

      (Pikk paus.)

      Teater on täpselt need inimesed, kes seal sel hetkel parasjagu on. Keegi ei ole selle kohaga laulatatud. See muutub kogu aeg. Kõik muutuvad ise. Keegi ei saa jääda muutumatuks. Ma ei hakka siin lahkama, miks inimesed ära läksid. See on teine teema. Ma ei pea seda ajakirja veergudel lahti seletama. See ei ole teistele tähtis. See on tähtis meile, kes jäime, ja neile, kes läksid.

 

      Kas selline laiali jooksmine on sinu arvates normaalne?

      Muidugi. See, et inimesed lähevad mujale, on normaalne.

 

      Selle saab siis turvaliselt ja väikekodanlikult kokku võtta nii, et ajad lihtsalt saavad otsa ja…?

      Põhjused on hoopis teine kategooria, mida hinnata. Aga üldiselt on see ju täiesti normaalne. Eriti sellises linnas, kus on palju teatreid. Kui see toimuks Viljandis, Pärnus, Rakveres, siis oleks see teravamat tähelepanu väärt.

 

      Ma tahtsin küsida NO aktsioonide kohta. Kuidas need sulle on meeldinud?

      Nad on väga erinevad olnud. Ja erinevalt mõjunud. Väga lahe on neid teha olnud, neid võiks isegi rohkem olla. Me oleme läinud natuke seda teed, et meie aktsioon peab õnnestuma. On tekkinud justkui selline pinge. Tegelikult aktsioon ei pea õnnestuma. Mõte ongi selles.

 

      See on proovimise koht?

      Kontseptsioon peab muidugi kandma, peab olema võimalus, et sul õnnestub. Meil on siin igasuguseid hulle ideid olnud.

 

      Et pagas on veel suur?

      Jah, eks seal midagi ole, aga osast ideedest on aeg üle käinud. Ma ei tea, kas neid on vaja enam teha.

      Nalju sai ka välja mõeldud: à la kutsud inimesed kohale, saal on voodeid täis…Sa paned nad niimoodi maheda muusika saatel magama. Ja siis nad magavad. Tunnevad ennast imehästi ning on välja puhanud. Ja kui ärkavad, siis esimene asi, mida ekraanilt näevad, on see, et näitlejad teevad garderoobis nende taskuid tühjaks…

 

      Aga mis olnust oma hullusega meelde on jäänud?

      Ma ei mäleta, kas see oli esimene või teine… „Ulgumerelainetel”, kus me päev otsa viina jõime. Ja pärast mängisime täis peaga. See oli ikka päris hull asi. Meil oli olemas täiesti adekvaatne lavastus, aga me jõime ennast täiesti purju ja hakkasime seda siis purjus peaga mängima. Publikul ehk tekkis seal mingi muu kontseptuaalne asi ka. Tiit algatas mingisuguse jutuajamise… Aga aktsioon toimub tegelikult ju sinu endaga. See toimis. Täiesti reaalselt. Ma mäletan seda aja kulgu. Kuidas aeg venis ja kuidas vahepealt lõigati mingid niidid ära. See ei pruukinudki nii palju välja paista… Ja veel ka see, et küll selline käsu peale joomine oli raske! Hirmus raske! Et hakka nüüd! Kell on neli, kell seitse algab etendus. Mehed, peab võtma! Kolm tundi on aega, nüüd on vaja ennast ruttu purju juua. Oh, kuidas viin ei maitsenud, küll oli halb! Meil oli läbi mõeldud pressikonverents. Juba seal läks kõik untsu.

 

      Aga oli sellel kõigel mingi moraal ka? Sest kolleegid Rakvere Teatrist on rääkinud nõukogude ajal purjus paega mängimisest uskumatuid lugusid…

      Ei olnud. Võibolla kunagi sai idee sellest alguse, aga see ei olnud meie aktsiooni eesmärk.

 

      Mina olin kunagi veendunud, et ma ei suuda teatris või teatriruumis teha mitte ühtegi muud tööd peale näitleja oma. Praegu arvan ma täiesti vastupidi. Kuidas sinuga on?

      Mina suudaksin küll. Mulle meeldib näiteks valgus. Ma võin lava ehitada. Mul ei ole sellega mingit probleemi. Ma võin praeguseks kujutada ennast ka üldse mitte teatrisse ette. See ei ole enam nii ilmvõimatu kui varem.

      Ma olen viimasel ajal sellises seisus, et ei oska enam mängida. Paar viimast aastat. Et ei tea, kuidas mängida. Ja see ei ole kriitikameel. Ma suudan ennast laval taluda küll. Aga üks ring on täis saanud. Kust peaks alustama uut ringi? Mis on see, mis oleks õige? Praegusel hetkel. Minu jaoks. Kuidas peaks mängima? Need asjad, mis on, need ei rahulda. See, mida ümberringi näeb, see ka ei rahulda. Ei leia kuskilt sellist tunnet…

 

      Kuidas sai sinust Eesti Näitlejate Liidu esimees?

      Kui ma Ugalasse tööle läksin, siis minu esimene leping oli enam-vähem kaheksa lehekülge pikk. Meie olime esimene lend, kellel ei olnud suunamist; kellele tehti tähtajaga lepingud, kus oli ikka väga imelikke punkte sees. Minus on alati trotsi tekitanud igasugune ebaõiglus. Kui sa teatrikoolist tuled ja hakkad kokku puutuma sellega, et kellegi tegemata töö, laiskus, pahatahtlikkus või hoolimatus toob teistele inimestele lisatööd, siis tekitab see tunde, et nii ei saa. Miks see nii on? Seda oli tol ajal väga palju. Sel teemal tekkisid vaidlused. Tallinnast kuuldus hääli, et midagi hakatakse tegema. Siin ajasid asja Viiding ja Lutsepp ja Rätsep ja Oja… Mina oma kursusevenna Tarvo Kralliga, kes oli ka meie kursavanem, kuulume ka näitlejate liidu taasasutajaliikmete hulka. See oli vist aastal 1993. Kuigi me olime alles esimest või teist aastat teatris. Alguses oli Ugala näitlejate usaldus­isik Allan Noormets, siis ta ei jaksanud enam, seejärel sain usaldusisikuks mina. Usaldusisiku ülesanne on teha kõik endast olenev, et suhted näitleja ja juhtkonna vahel ei jõuaks konfliktini. Ma olin ka seetõttu liidu juhatuses, me tegime kollektiivlepingut ja nii see läks. Rein [Oja] läks siis teatriliitu ja mina olin selle aja peale juba tulnud Tallinna. Mulle tundus, et seda tööd peaks jätkama, seda ei tohtinud lasta raisku minna.

 

      Milline on sinu meelest näitleja ühiskondlik-poliitiline positsioon XXI sa­­­­­jandi teise kümnendi Eestis?

      Väga kahetine.

 

      Ma ei arva, et sa peaksid seda ilmtingimata näitlejate liidu esimehe positsioonilt hindama. Mida arvad lihtsalt sina?

      Väga kahetine ikkagi. Ühtepidi on ühiskonna respekt olemas, teisest küljest on näitlejad oma odava töö tegemisega ennast lihtsalt kuhugi kolikambri nurka mänginud. See tähendab, et odavateks meelelahutajateks. Mõlemad äärmused on olemas. Ma rääkisin Steven Scharfiga [Münchner Kammerspiele näitleja — E. K.], et nii kummaline kui see ka pole, me võime rääkida siin kõigest — loomeinimesed ja loomeliidud ja et nende sõna maksab ja inimesed armastavad teatrit —, aga enamikus valitseb ikka selline XIX sajandi suhtumine, et „teete oma näiteringi, aga kus te tegelikult töötate?”. Ta ütles, et midagi pole parata, neil Saksamaal on samamoodi.

 

      Et see polegi pelgalt Eesti probleem, vaid hoopis laiem?

      Ma arvan küll niimoodi. Ma ei ole enam nii palju selle peale mõelnud ega püüdnud seda kuidagi enda jaoks paika panna, sest see ei ole nii tähtis. Sellest positsioonist ei muutu mitte midagi. Õhtune etendus sellest paremaks ei lähe. Teatud mõttes on muidugi tegemist näitlejate ametiuhkusega — et kuhu sa oma töö ametite reas paigutad; et kas sa julged enda eest seista, kas sa julged streiki välja kuulutada: kurat, me ei tööta enam nii näruse palga eest! Või siis on endiselt suhtumine „ah, mis nüüd meie”.

 

      Riiklik lepitaja Henn Pärn ütles selsamal nädalal, et streik on iganenud nähtus.

      Jah, et see jääb manufaktuuride aega. Selliseid sildistamisi saabki teha ainult inimeste kohta, kes ennast ei hinda. Kui sa küsid, et milline on näitlejate positsioon, siis see sõltubki enesehinnangust. Kui enesehinnang on madal, on ka positsioon madal. Kui oled väärikas ja seisad enda eest, siis on võimalik ka näitleja positsiooni ühiskonnas tõsta. Teisest küljest, näitleja positsiooni kõrgusel ei ole mingit tähtsust, küsimus on respekteerimises. Mis mõttes ta mõnest teisest ametist parem on? Ei ole ju. Mitte mingil moel. Ametid on kõik täiesti võrdsed.

 

      Mis sina arvad, kas see igaõhtune töö teatris ongi näitleja manifestatsioon? Kas etendus ongi viis, kuidas näitleja ühiskonnas kaasa räägib?

      Osaliselt muidugi. Ta ju loob mingisugust vaimset ruumi ehk siis kultuuri. See kõik kannab, see mõjutabki ühiskonda. Aga see ei tähenda, et näitleja ei võiks ilma laval käimata ühiskonda mõjutada.

 

      Kuhu ma välja jõuda tahan on see, et Mari-Liis Lill küll pidas laia kõlapinda tekitanud kõne, aga selliseid lugupeetud loomeinimeste väljaütlemisi on vähe.

      Jah. Ma ütlengi, et ma ei tea, kas loomeinimesed on oma positsiooni ise maha mänginud või on nad lihtsalt nurka mängitud. Mul puudub sellele õiglane hinnang. Aeg on teine. Nii nagu minister Lang väljendas, siis see kuulub kommunismiaega. Nüüd on teised ajad ja teised seadused. Nii kerge on ühiskondlikku arvamust mõjutada, kedagi naeruvääristada, kellegi mõtteid naeruvääristada, kellegi tõsiselt võetavat väljaütlemist sildistada ja asetada see täiesti teise konteksti. Ja kõik muutubki naeruväärseks. Selleks on väga lihtsad tehnoloogiad. Need on nüüd kõik selgeks õpitud. Lüüa võib vaid massiga. Koguneda fooliummütsikestega Vabaduse väljakule. See on keel vastuseks sellisele keelele. Mulle tundub, et loomeinimesed, sealhulgas näitlejad, on liiga alalhoidlikud. Säilitatakse suhtumist, et „kuidas me ikka streigime; kuidas me ikka niimoodi etenduse ära jätame, publik tuleb ju saali! Miks me neile niimoodi teeme?”

 

      Unustades ära, et see ongi ju asja mõte.

      Tegelikult teed ju endale ja oma tööle karuteene. Ma ei taha öelda, et ainus võimalus on tänavatele minna. Ma tahan öelda, et on olemas keeled, mida ei ole õpitud veel rääkima.

 

      Aga mida arvata kunstnikust, kes ütlebki, et tema ülesastumine õhtul laval ongi kogu panus? See sõnum ei pruugigi välja jõuda.

      Kelleltki ei saa seda nõuda. Aga kui keegi nurgas räägib, siis ka see mõjub. Kui vähemalt üks inimene etendust vaatab, siis on dialoog juba olemas. Kõik ei pea kogu aeg kõigis keeltes rääkima. See on ka mõttetu, tekib lihtsalt mingi kisakoor. Aga väitele, et nelja seina vahel etendust anda on ainuke keel, väidan ma vastu.

 

      Nüüd ma küsin sinult, kui Eesti Näitlejate Liidu esimehelt: kui solidaarsed eesti näitlejad praegu üksteisega on?

      Võiks olla palju solidaarsemad. Ja ma ausalt öeldes ei tea, kuidas neid solidaarsemaks muuta. Kunagi ma arvasin, et tuleb uus põlvkond ja me oleme solidaarsemad, aga ma ei ole selles väga kindel. See tuleneb meie rahvuslikust loomusest. Siin ei ole nii väga küsimus ametis. Või kehvas liidu esimehes.

      Aga iseenesest — võib ju mõelda, et me tirime kõik tekki enda poole ja näitlejad ei ole solidaarsed ega suuda ühes tegutseda, aga taasiseseisvunud Eestis sõlmisid esimesena kollektiivlepingu teatri juhtidega näitlejate liit ja lavastajate liit. Võiks arvata, et need tüübid ei suuda eluski koostööd teha, nende mõtted on kuskil mujal. Ometi tegutseti ratsionaalselt ja kõikide näitlejate ühise panuse tulemusena eksisteerib Eesti Näitlejate Liit siiamaani. Küsimus on lihtsalt selles, et solidaarsus võiks olla suurem.

 

      Mõnest kokkuleppest möödaminek tõmbab kogu tegevusele vee peale?

      Rein Oja sõnastas kunagi liidu moto: „Me oleme täpselt nii tugev liit, kui tugev on meie kõige nõrgem liige.”

 

      Sa ka ise mainisid, et see mõningatest punktidest möödaminek ongi laiem moraalne ja filosoofiline probleem. Kõik püüavad natuke petta. Näitleja püüab petta riiki, tehes „mustalt” reklaami, riik püüab petta teatreid, öeldes, et toetus on suurenenud, arvestamata, et suurenenud on ka kulutused ja osa toetusest sööb ära inflatsioon. Sama on mujal eluvaldkondades…

      Muidugi, kui me räägime liidu tasandil, siis meil on kehtestatud oma töö jaoks miinimumtasud. Me arvame, et me peaksime töötama nende järgi. Alla selle ärme tee. Koolist tulnud värske näitleja tase. Kui sa sellest allapool tööd teed, siis esimesena petad ennast. Sa ei küsi tasu, mis oleks väärikas. Teiseks, sa ei peta mitte üks kord, vaid teine kord ka, sest järgmine kord pakutakse juba alla selle. Ja seejärel veel rohkem alla. Sa petad iseennast. Ja kolleege. Kui me räägime reklaamist, siis tuleb julgeda mõelda, kellena sind ära kasutatakse. Ma ei tohi niimoodi ehk öeldagi, aga see töö, mis sa reklaamis teed, on võrreldes sellega, mis sa teatris või filmis teed, tegelikult väga vähe väärt.

 

      „Tootlikkus” seejuures on väga suur.

      „Tootlikkus” on väga suur. Sa müüd ju tegelikult oma isikut, müüd pilti endast ja kõike, mis sellega kaasneb. Küsimus ongi aus: kui suur on mahamüümise hind? Ja kas kõike saab maha müüa või ei saa? Vana asi — kas maksavad häbi kinni või ei maksa?

 

      Üks teema on vaja veel lahti rääkida. Mõnes mõttes peetakse seda elementaarseks, ometi olen ma oma teatris kolleegidegi suust justkui vihjamisi kuulnud, et tegelikult on näitlejate enesetäiendusreisid puhtad lõbureisid. Avalikust arvamusest rääkimata. Kuidas sinu meelest ikkagi mõni kulka või näitlejate liidu toetatud reis näitleja enesetäiendusega on seotud?

      Kulka kohta ma ei oska sõna võtta. Kui näitleja vaatab teatrit, mida mujal maailmas tehakse, siis on see puhas enesetäiendus. Ma ei oska seda kuidagi muud moodi võtta. Vahepeal pidime üldkoosolekutel näitlejatele lausa meelde tuletama, et palun taotlege raha ja minge. Kui see on üldist pilti avardav; kui sa näed, kuidas mängitakse, kuidas on erinevad lavastused tehtud; kus ollakse selles riigis praegusel hetkel teatriga; kus mõte liigub — siis mida see muud on kui enesetäiendamine. Näitleja vaatab teatrit ju professionaalselt: ta analüüsib, kuidas nähtud lavastus tehtud on, kuidas mängitakse jne. Kui keegi võtab seda lõbureisina, siis ma ei tea, mida selle peale öelda. Et päeval saad linna peal käia ja…

 

      Päike hakkab peale.

      Kaheksatteist etendust päevas ju ei vaata. Päike paistab ja peab kohvikus istuma, sööma jäätist ja võtma ühe aperitiivi — see kõik on tõesti lõbu. Aga õhtul lähed sa teatrisse. Selline on kohustus, sest muidu sa toetust ei saa. Käiakse ju põhiliselt teatrilinnades: Londonis, Berliinis, Pariisis, Sankt-Peterburgis, Moskvas. Kuidas see ilma toetuseta toimuda saakski. Selle palga eest, mida riik teatritele annab, seda teha ei ole ju võimalik. Näitlejad istuksid Eestis ja käiksid coca-cola kinos videoülekandeid vaatamas.

 

      Miks on Eesti kultuurile hea praegune riiklike ja osaliselt munitsipaal-repertuaariteatrite süsteem?

      Eesti teater on ennekõike ikkagi ansambli- ja grupiteater, kus inimesed töötavad kaua ühes koosluses. Projektipõhise teatriga killustub see teater ära. Tekib n-ö lühidate perspektiivide teater, kus ei ole liikumist, vaid toimub hetkeline tulemuse paiskamine. Ma muidugi absolutiseerin ja liialdan, aga… Repertuaariteatris on võimalik eksida. Näitlejal tuleb proovi tehes need valed asjad ära teha, et lõpuks selle õige ja lihtsa ja heal juhul geniaalse juurde jõuda. Mulle tundub, et repertuaariteater tagab sellise eksimise võimaluse paremini.

 

      Kas sinu meelest repertuaariteatrite praegune arv, nii palju kui neid on, peaks jääma? Kas see on see konstant, mida ei tohiks puutuda?

      Isiklikult ma arvan nii küll, jah. Kui selle üle tekib kultuuripoliitiline vaidlus ja keegi põhjendab mulle vastupidise ära, siis ma võin oma arvamust muuta. Aga keegi peab selle minu jaoks väga ära põhjendama, miks. Miks on kasulikum, kui neid vähem oleks? Mida see kasu toob peale n-ö raha kokkuhoiu?

 

      Aga kas sa sellega nõus ei ole, et praeguse teatrite arvu juures ongi raha vaat et kõige tähtsam? Hästi, kunst ise on sellest üle, aga tegelikult on teatrite jaoks juba ammu raha kõige olulisem.

      Jaa, muidugi. Kahjuks on. Selle „turumajandusliku suhtega etendustega” ongi sinna jõutud, et tasakaal on paigast ära. Eestis on viimastel aastatel täiesti selgelt liigutud produtsendikeskse teatrijuhtimise poole. Tegelikult peaks kunstilise juhi ja majandusjuhi vahel valitsema habras tasakaal.

      Minu arvates on kõige hullem, mis kunstilise teatriga saab juhtuda see, et teater peab mõtlema, kuidas ennast müüa. Aga selleks, et müüa, peab meeldima publikule. Kuid see ei tohi olla teatri eesmärk. Jah, teater võib publikule meeldida, aga ta ei pea. Teater võib olla meelelahutus, aga ta ei pea seda olema. Kuid sunnitud meeldimise kohustuses kaob võimalus riskida, aga ilma võimaluseta riskida jääb võimalus millelegi olulisele pihta saada väga väikeseks. Kui teatris haarab võimu müümine, on kunstiline teater surnud. Jäänud on kõigest „turumajandusliku suhtega etendus”.

 

      Loogika ütleks ju, et teeme vähem, aga teeme paremini.

      Jaa, aga praeguses olukorras pole see lihtsalt võimalik. Repertuaariteatris on kümne näitleja jaoks vaja vähemalt ühte grimeerijat, ühte helitehnikut, ühte valgustajat jne. Keegi peab seda tööd tegema. Kui tahetakse lasta üks lõik lahti, siis ei pea lahti laskma mitte ühe, vaid veel kümme inimest. Koosseisu saab vähendada mingite gruppide kaupa. Kulusid ei ole enam võimalik rohkem kokku hoida. Vaest teatrit on ka võimalik teha, aga see ei ole alternatiiv. Ega vaene teater ei taga head teatrit.

 

      Ott Karulin on avaldanud arvamust, et endise kultuurisüsteemi üleval hoidmine ongi reaalsust arvestades raske.

      See on tema arvamus. Rahastamine võiks olla kasvõi nii suur, nagu ta oli kümne aasta eest. Et teatritel poleks vaja nii palju publiku peale mõelda, et nad saaksid vähendada etenduste arvu, uuslavastuste arvu. Et teatrid ei peaks nii palju teenima, et oleks võimalik etendusi normaalse tundega anda ka siis, kui saali täituvus on 75 protsenti. Mulle meeldib, kui on kolmveerand saali publikut, sest nii on võimalik ka ise teatrisse sattuda. Teha eksprompt otsus minna õhtul teatrisse, praegu ei ole see võimalik.

 

      Samal ajal tegelevad teatrite turundusosakonnad sellega, et saalid jumala eest sajaprotsendiliselt täis saada.

      Muidu ei jää ju ellu. Aga kui keegi tõesti ütleb, et repertuaariteatrite ülalpidamise asemel on sellele rahale sada korda parem kasutus, siis palun, see on ju vaidluse koht. Kuid lihtsalt arvata, et midagi on liiga palju, on sama, mis öelda, et koole on liiga palju, koolitunde on liiga palju, ravitakse liiga palju; et ühiskonnale oleks kasulikum, kui vanad inimesed üldse ära sureksid, siis ei peaks neid hooldama. Kuskilt jookseb kokkuleppeline piir. Mis on nõukogudeaegne pärand ja mis ei ole nõukogude ajast. „Nõukogudeaegne” on ka kokkuleppeline.

 

      Alati saab asju ümber rääkida.

      Muidugi.

 

      Ma olen sellele ise palju mõelnud… Kui ma lõpetaksin näiteks sel kevadel teatrikooli, ma pole kindel, et ma valiksin suure riigiteatri, nagu tegin aastal 2001. Kuidas sinuga on? Oled sa selle peale mõelnud?

      Miks sa ei valiks?

 

      Mulle tundub, et julgust midagi ise alustada oleks mul palju rohkem. Ka nendel noortel, kes praegu lõpetavad, on julgust rohkem.

      Jaa, kindlasti. Sina oled muidugi repertuaariteatris töötanud, aga tihti on selline tunne, et repertuaariteatrit halvustavad need, kes pole seal kunagi töötanudki või on töötanud lühikest aega. Repertuaariteater pole mingi vangla, kus ei saa oma vabadust realiseerida. Enda probleemide puhul struktuuri süüdistamine on mulle alati kummaline tundunud. Mind on häirinud ka vastandamine. Kui oli taasiseseisvuse algusaeg, siis mõnitasid riigiteatrite süsteemi inimesed vabatruppe. Nüüd mõnitavad vabatrupid riigiteatreid. No kurat, ei saa see maailm inimestel nii väike olla! Kuidas ei saada aru asjade paljususe huvitavusest! Üks toetab ju ühte ja teine teist. Lõppkokkuvõttes peavad ka kunstilised programmid üksteisele vastanduma, tekitama vaidlusi, aga mida sa üksi vaidled. Ma olen täiesti veendunud, et igaüks võib olla kunstnik. Aga see vajab eeldusi ja teatud oskusi. Oskused lihtsalt aitavad sellele kaasa, et eeldused saaksid paremini välja tulla. Kui sul on oskused, on suurem võimalus kunsti tekkeks.

      Ja muidugi pead sa keele selgeks õppima. Mulle tundub, et repertuaariteatris on noorel näitlejal võimalusi aru saada, milline on tema keel. Sea ainult endale ülesandeid, kuidas mängida. „Mängi selle pealt või mängi selle pealt.” Tambet Tuisul on hea lause: „Ma ei oska seda tükki mängida, sest ma ei saa aru, mille pealt ma seda mängima peaksin.” Tuleb ära õppida see, mille pealt mängima hakata, sest valikuvõimalusi on ju nii palju.

 

      Eesti teatrikülastuste arv aastas on fenomenaalne. Ometi, kui seda arvu nõudlikuma maitse pilguga üle vaadata, pole pilt kaugeltki nii roosiline.

      Ei ole ega saa ka kunagi olema. Kuidas ma ütlen… Ma oleksin justkui väljendanud, et ma olen kohutav meelelahutuse vastane. Tegelikult ma ei ole. Peab olema ka meelt lahutavat teatrit. Teater peab olema selline, nagu inimesed parasjagu tahavad teha. Kui nad tahavad komöödiat ja muusikali teha, kui neile meeldib see, siis las nad teevad. (Ma ei räägi siin sellest, et riigi toetuse eest tehtaks kommertsteatrit, mis elatab ennast tegelikult ise ära.) Praeguses seisus lihtsalt ollakse sunnitud seda tegema. Siis tekib see, millest sina rääkisid. Me peame tegelikult kaks asja eraldama. On olemas ka vähem nõudlikke maitseid. Aga ka kõige paremad näitlejad ja lavastajad ei saa ka kõige nõudlikumale maitsele garanteerida elamust. Ma tulen ringiga tagasi eksimise juurde. Kuidas võimaldada loomevabadust struktuursel tasandil. Ma ei räägi sellest, et „ma ei saa mängida, sest mul ei ole loomevabadust…”.

 

      Kusjuures Euroopa Liidus on riik, kus teatriinimeste loomevabadust piiratakse…

      Noh?

 

      Ungari.

      Kõige drastilisemad näited reeglitest on Austrias. Saksamaa on isegi suhteliselt liberaalne. Soomes tekkisid reeglid pärast koolitulistamisi. Laval ei tohi relvaga paugutada. Jaagul [Prints] on „Kolmes kuningriigis” stseen, kus ta noaga hakib peos ära õuna, paneb taskurätikusse ja pigistab sellest välja värsket mahla. Austrias käis enne etendust laval komisjon, nuga nüristati, terav ots murti ära, tehti ümaraks ja pehmeks nagu kingalusikas, sellega võis lavale minna. Põhjus oli selles, et keegi näitleja oli varem lihtsalt haaranud vale noa ja tõmmanud endal laval veenid läbi. Vabadust oli piiratud sellega, et sa ei tohi endale isegi teoreetiliselt viga teha. Sest siis saab teater trahvi, mitte näitleja.

 

      Mulle on tundunud, et näitlejaks olemine on sõltuvus. Nagu suitsetamine. Algul on hea, kuigi süda läheb natuke pahaks ja pea käib ringi. Aga kaifi saab ka. Ja lõpuks, kui sa isegi tahaksid loobuda, ei saa sellega enam hakkama…

      Jaa. Näitlejaga on veel see asi, et ta ei ole kunagi rahul. Kui teatrit on vähe, pole ta rahul; kui on palju, pole ka rahul. Sellist normaalset tunnet ei olegi. Ka proovis ei ole ju normaalset olekut. Vene näitlejate lause Repetiitsija, ljubov moja. Tegelikult on ju ilge jant ja vaev kogu aeg. Nagu sa ütlesid — suitsetamine. Endise suitsetajana võin öelda, et enamik suitse olid sitad. Kõik toimus ju selle ühe suitsu pärast. Et mingil hetkel mingis lahedas kohas tuleb ninna mingi hea tubaka aroom — selle pärast tasus tõmmata. Näitlemisega on sama asi — kogu selle jama peale, kogu selle punnitamise, kõigi nende valestiminekute, lootusetuse, pideva teadmatuse, ärritumise, teiste inimestega koos olemise peale ainult need mõned hetked.

 

      Parimal juhul üks etendus, halvimal juhul üks stseen või moment.

      Jah. Õnnelikul hetkel isegi üks sekund sellist kaaluta olekut laval… See on ju tegelikult ratsionaalne, läbimõeldud asi. Need on ju skeemid. Sa ju tead. Pea on skeeme täis — tekstiskeeme, liikumisskeeme, visuaalseid skeeme, mõtteskeeme ja alateadvuse skeeme. Sa ju valdad seda kõike, muidu sa oleksid afekti-näitleja.

 

      Austria näitleja…

      Ma olen seda alati defineerinud endale nii, et nende skeemidega ehitad endale justkui suusahüppemägesid. Et korraks lendu saada ja siis uuesti mäest üles ronida. Ja siis jälle lendu tõusta. Nende õhus olemise hetkede nimel sa töötadki. Samas, kui sa sinna õhku jääd, siis on tegemist hullumeelsega. Ja kui murdmaad paned, siis oled ka loll.

      Ma jõuan tagasi selle 1. keskkooli võimlas kogetud totaalse vabadustunde juurde. Usun, et see ongi see, mille pärast publik teatrisse tuleb. Ja eesmärk on võimalikult palju neid hüppemägesid ehitada.

 

      Sa oled mänginud ja mängid ka praegu filmis. Kuidas sulle see töö meeldib?

      Ma ei ole palju mänginud. Väga meeldib. Järjest rohkem. Mulle meeldib teles teha ja mulle meeldib filmis teha. Ma tegingi oma esimese täispika filmi [„Kirsitubakas” — E. K.] just nüüd. Sellise, kus oled võtetel algusest lõpuni.

 

      Mis meeldib?

      Ma rääkisin enne, et ma olen hakanud järjest vähem mingisuguseid lahendusi välja mõtlema. Selle filmiga ma tegingi nii, et ei mõelnud ühegi stseeni lahendust välja. Lihtsalt valmistasin ennast ette. Casting’ule minnes leppisin kokku ka režissööridega [Katrin ja Andres Maimik — E. K.], et kui neile nii sobib, siis on okei. Kui ei sobi, siis ei ole mul põhjust seal raha või lihtsalt kaasategemise pärast olla. Neile sobis, nad olidki täpselt niimoodi mõelnud. Ma kujutasin ainult ette, milliseks ma tahan seda meest mängida, millest ta lähtub. Ja nii oligi, võtetel oli jumala vaba olla. Selline mitteväljamõtlemine on teatris õhtust õhtusse mängides palju raskem. Filmis on sellise variandi pealt palju mõnusam mängida. „Käes!” ja ma ei pea oma pead rohkem vaevama. Ma olen varem mõelnud teistmoodi, kuidas peaks mängima, teise asja pealt. Kunagi võib veel proovida kolmandat moodi teha. Aga mulle meeldib võtteplatsi õhkkond ja see, et mingi asi käib. Selle filmi puhul oli eriti tore koht, kus me filmi tegime, ja väike ning tore grupp.

 

      Aga tulemust kardad?

      Jaa, ikka. Kohutavalt.

 

      Mida sa kardad?

      Et mängisin kehvasti. Et on piinlik. Teatris on ju samamoodi.

 

      Kõige hullem on see, kui ise seda tajud?

      See on kõige hullem, jah. Või näed pärast, salvestust üle vaadates. Mulle meeldib ka võtteplatsil, kui vähegi võimalik, kaader üle vaadata. Mind see ei sega, ma ei lähe sellest krampi.

 

      Seda sa siis ei karda?

      Ei. Kui sealt ei tule välja, mis ma mõtlesin, või keegi teine tahab, et teeme uuesti, siis teemegi uuesti. Ma tean, mida parandada. See on korrigeerimise vahend. Ise oled endale alati piinlik, nii või teisiti. Sealt ei tasugi loota, et paistab mingi pilt vastu, mis sulle rõõmu valmistab. Sellega tuleb lihtsalt leppida. Enda salvestatud hääl on ju alati kõige ebameeldivam. Kui meeldima hakkab, siis on midagi valesti. Siis oled hüpekaga üles saanud ja lendama jäänudki.

 

      Mida sa veel teha oskad peale selle, et oled ametiühingu esimees ja mängid hästi?

      Autot oskan parandada.

 

      Miks sa kogu aeg siis oma autoga Viljandis selle töömehe juures käid?

      Tööriistu pole, kanalit pole… (Naer.) Mis ma ikka oskan… Ma oskan natuke põldu harida. Ma võin ehitada natuke. Krohvida oskan. Arvuteid oskan parandada. Aga ma ei tea, kas ma saaksin hakkama. Ehkki hetkiti on tunne, et võiks üldse mitte teatrit teha. Ega sellest siis ju midagi ei juhtu. Ma ei armasta ennast teatris nii palju, et ma loobuda ei suudaks. Aga mulle meeldib teater.

 

      Kuni see sulle endale veel pinget pakub, palun ära hakka midagi muud tegema. Tänan.

 

                Küsinud ERNI KASK

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon