Igatsus tumeda vaikuse järele

LEENU NIGU

Karl Saksa ja Hendrik Kaljujärve performatiivne aktsioon „Santa Muerte and the Sun”.

Sõltumatu Tantsu Ühendus ja Kanuti Gildi Saal.

Esietendus 25. jaanuaril 2014 Kanuti gildi saalis.

 

      Sinakas suletud ruumis ühtlase madalsagedusliku heli taustal liiguvad kaks noort meest, näod tumesiniseks värvitud, vaevaliselt nagu ätid, ja vahetavad seosetuid, õhku rippuma jäävaid repliike, mis kõik kokku jätab mulje dementse mõisateenija ähmasest mälestusest. Sellele järgneb video „Cuntervilla lossi kummitused” — mustvalge pildirida, kus on eelkõige palju valgust ja pimedust, mille vahele vilksatavad ähmastuvas fookuses mullane maapind, palktare pime nurk, tumedaks värvitud näod, oksaraag pimestava päikese käes, sibulkupliga tipnev torn. Video lõppedes jääb üks noortest ättidest istuma, teine liigub diagonaalis lava etteotsa ja hakkab paigal seistes liikuma. See on kummaline vaikselt tõmblev tants, kus kehal puudub kese, see väändub ümber oma telje. Kõik on liigestest lahti, keha liigub tasakaalu piiril, mis kaob ajuti sootuks. Veel üks video — „Bütsants”. Selle selgroo moodustavad liikumatud kaadrid sügiseselt kõledast inimtühjast magalarajoonist kusagil Ida-Euroopas. Aeg on seisma jäänud, liigub vaid tuul ja kohati ka kaamera pilk. Video ajaks lavalt kadunud etendajad tulevad tagasi. Näod on puhtad, käes on pikkade erinevat värvi juhtmetega mikrofonid. Üsna suvaliselt kõnnivad kaks osalist mööda lava ringi, juhtmed lähevad sassi ja moodustavad mustreid, kuni üks meestest võtab mõlemad mikrofonid enda kätte. Ta häälitseb neisse, ent see, mis kuuldavale tuleb, pole inimhääl, vaid masinaga manipuleeritud kummaline heli, mida lõpuks tekitatakse mikrofone vastu põrandat tagudes. Lavastus lõpeb veel ühe videoga, sedakorda värvilisega, milles on üles filmitud kulunult mõjuva lossi interjööri, võltsluksust ja härmatanud aiakujusid õhtuvalguses. Ja ongi kõik.

      See on üks võimalik katse kirjeldada põgusalt Karl Saksa ja Hendrik Kaljujärve lavastust „Santa Muerte and the Sun” („Püha Surm ja päike”).

 

      * * *

      Santa Muerte (hisp k püha surm) pole katoliku kiriku silmis mingi õige pühak, kuid sellegipoolest on viimasel ajal eriti just vaesemate ja kriminaalsemate mehhiklaste hulgas tema austajaskond plahvatuslikult kasvanud. See moraalselt ambivalentne pühak kaitsevat neid, keda keegi teine kaitsta ei suuda, — transseksuaale, prostituute, narkodiilereid, taksojuhte, mariachi-orkestrite muusikuid, baariomanikke jne.1

      Bütsants ehk Ida-Rooma keisririik tekkis Rooma impeeriumi jagunemisel, hõlmates viimase idapoolse osa. Riik eksisteeris IV sajandist aastani 1453, ligikaudu tuhat aastat kauem kui Lääne-Rooma keisririik. Enamiku sellest ajast kuulus Bütsants oma majanduse, kultuuri ja sõjaväelise tugevuse poolest Euroopa mõjukamate riikide hulka.2

      Cantervilla loss ehk Pikajärve mõis asub Lõuna-Eestis Põlvamaal. See XX sajandi algul ehitatud hoone kuulus algselt von Muelleri aadlisuguvõsale ja on hetkel kasutuses puhkekompleksina, kus pakutakse nii „romantika-, spaa- kui ka eksklusiivseid perepakette”.3

      Mis neid kolme nähtust ühendab? Absoluutselt mitte midagi. Ehkki kõik kolm leiavad mainimist Karl Saksa ja Hendrik Kaljujärve performatiivses aktsioonis „Püha Surm ja päike”. Kõik eespool loetletud teadmised on kõnealuse lavatuse puhul täiesti üleliigsed. Isegi kui mõni erudeeritud teatrivaataja automaatselt sellist teadmiste pagasit eviks, oleks tal kõige targem kogu see entsüklopeediline ballast heaga üle parda visata ja üldse mitte üritadagi neid kilde omavahel mõistuspäraselt kokku panna.

 

Tõlgendamise tühisus

      Saks ja Kaljujärv on täiesti ükskõiksed tähistajate sisu suhtes, mida nad oma lavastuses elementidena kasutavad. „Bütsants”, „Santa Muerte” ja nii mõnigi teine kujund või viide on tühjendatud oma harjumuspärasest kultuurikonteksti ette kirjutatud sisust. „Püha Surm ja päike” on intuitiivne kollaaž, mitte läbimõeldud viidete rägastik. Ometi on see lavastus täpselt tunnetatud ja veenev tervik. Seda ei iseloomusta tähenduse puudumine, vaid harjumuspärasest erinevad tähendusloome mehhanismid. Sõnad, pildid, kujundid ei pruugi omada otsest referentsi, ent mängivad esteetilise terviku seisukohalt oma ainuvõimalikku ja mõjuvat mängu.

      Lavastuse autorid ise määratlevad oma teost performatiivse aktsioonina ja annavad juba ainuüksi selle määratlusega publikule võtme nähtu mõistmiseks ja tunnetamiseks. Performatiivse aktsiooni puhul oleks tõlgendamise vaev vaid tühi töö ja vaimu närimine.4 Õigupoolest oleks selline žanrimääratlus olnud kohane ka autorite eelmise koostöö puhul, mis koos Tanel Randeriga Von Krahli teatris eelmise aasta sügisel lavale toodi. Ka lavastus „Oh My God” tekitas oma tõlgendustele allumise või allumatusega noortes teatrikriitikutes vastakaid arusaamu.5

      Püüdes Saksa ja Kaljujärve seekordsest aktsioonist süvenenumalt mõelda, tuleb vägisi meelde viiskümmend aastat tagasi esmakordselt ilmunud Susan Sontagi essee „Tõlgenduse vastu”6.Ehkki Sontagi tekst kuulub nüüdseks juba moodsasse klassikasse ja ega „Püha Surm ja päike” pole oma performatiivsuselt isegi Eesti kontekstis teab mis seninägematu asi, näib siiski asjakohane pöörduda uuesti Sontagi poole, et Saksa ja Kaljujärve oevre’i üle veidi lähemalt mõtiskleda.

      Sontagi arvates viitab juba tõlgendamise akt ise teatavale rahulolematusele teosega, soovile asendada see millegi muuga, lausungiga. Just selletaoline rahulolematus sunnib publikut otsima teose varjatud tähendusi ja mõistatama, mida selle kõigega öelda taheti. Minul pole õrna aimugi, mida Saks ja Kaljujärv oma aktsiooniga öelda tahtsid. Ja väga võimalik, et seda ei oskaks öelda nad isegi. Ei ole mõtet spekuleerida, miks Peterburis filmitud magalakaadritele on pandud pealkirjaks „Bütsants”, mõistatada, kas taheti näidata urbanistlikku üksildust või mõlkus autoritel meeles vene kultuuriloos läbiv troop Peterburist kui Kolmandast Roomast. See oleks Sontagi sõnutsi „tagurlik ja lämmatav tundlikkuse mürgitamine”, „intellekti kättemaks kunstile ja maailmale, maailma vaesestamine ja kurnamine” (lk 16). Sontagile pole oluline mitte see, mida kunstiteos ütleb, vaid see, mida ta teeb, teose puhas, tõlkimatu, vahetu, meeleline mõju. Kunstiteose toimemehhanism on tema meelest sarnane mitteprogrammilise muusikaga, see peaks mõjuma ilma intellektuaal-verbaalse vahefiltrita.

      Pole juhuslik, et ka Saksa ja Kaljujärve aktsioon on välja kasvanud helist. Lavastuse algimpulsiks oli soov luua koos „helimuusikat”, nagu nad ise nimetavad. See taotlus on mõnes mõttes kogu lavastuse dominant, heli on see, mis lavastuse pealtnäha haakumatud jupid oma sugestiivsusega tervikuks seob. Ka autorite eelmise lavastuse „Oh My God” puhul oli tugevaim element just helipilt. Praeguses lavastuses koosneb Saksa ja Kaljujärve helimuusika pidevast, väheste rütmimuutustega madalsagedusel võnkuvast foonist, kuhu kohati viskab sisse üksildaselt habrast ja igatsevat, pikkamisi kulgevat meloodiat. Selline helimaastik võib kohati olla kõrvulukustav, ent lõppmulje jääb sellest helimuusikast siiski pigem kui omalaadsest vaikusest. Lõppude lõpuks seisneb info ju erinevuses, muutustes, dünaamikas, rütmistatuses. Kuid need poisid teevad hoopis vaikset müramuusikat. Või kui soovite, siis muusikalist „müravaikust”.

      Nagu öeldud, on lavastuse „Püha Surm ja päike” puhul oluline vormi sisuline meelelisus. See, kuidas käituvad üksteise suhtes heli, pilt ja lavaline tegevus. Erinevad elemendid on lihtsalt kunstnikel lavastuses kõrvuti asetatud ja see tekitab huvitava ja kandva pinge. Sel pingel tuleks lasta lihtsalt mõjuda. Kõige arukam, mida vaataja teha saab, on lihtsalt viibida autorite loodud aegruumilises keskkonnas ja seda võimalikult avatud meelega tunnetada. Mida lähemalt etendust kogetakse, seda enam on sel võimalust publikule otseselt füüsiliselt mõjuda. Nii nagu pole mõtet lavastust intellektuaalselt distantsilt analüüsida ja tõlgendada, pole mõtet seda ka kaugelt tagareast vaadata. „Püha Surm ja päike” nõuab, et vaataja oleks autorite loodud keskkonda kõigi meeltega kaasa haaratud. See on abstraktne meelte liigutamine, mitte meelte lahutamine, meelelahutusest rääkimata.

      Nii nagu arvatavasti paljud ei peaks nende noorte meeste loodud heli tõeliseks muusikaks, virilduks ilmselt nii mõnigi nägu, kui nimetada „Püha Surma ja päikest” tantsulavastuseks, seda hoolimata Karl Saksa tugevast tantsija- ja koreograafitaustast. Kui lavastuse kuuldava poole puhul on muusika asemel heli, siis tantsu asemel on siin liikumine. Seega võiks sarnaselt sellega, et autorid ise nimetavad oma muusikat helimuusikaks, nende lähenemist liikumisele nimetada liikumistantsuks. See on paljas, puhastatud, napp, mis kohati tipneb teadlikult pingestatud liikumatusega. See liikumatus pole mitte mäss senise tantsutraditsiooni vastu, vaid eneseküllane esteetiline valik. See ei pea enam ammu end tõestama või vastanduma mingisugusele harjumuspärasele ontoloogiale tantsulikkusest, vaid loob koos heli ja pildiga keskenduvalt viibivat, veidi müstilist ja igatsevat lavailmaruumi.

      Seejuures on oluline silmas pidada, et tõlgendusele mittealluvus ei vabasta kunstnikku vastutusest. Saksa ja Kaljujärve lavastuses ei ole tegemist intellektuaalse laiskusega, mida mõni aeg tagasi kontseptuaalse tantsu sildi taha varjudes halvematel juhtudel harrastati. Suvalisust nende lavastuses pole, hoolimata sellest, et seda ei ole võimalik lõpuni sõnastada või ära seletada. Elemendid on väga täpselt paika pandud,7 pisimalgi Karl Saksa pealiigutusel on terviku seisukohalt tähtsus, nagu ka igal helil, mis tekib siis, kui Hendrik Kaljujärv mikrofone vastu lavalaudu peksab.

      Susan Sontag lõpetab oma kuulsa essee tõdemusega, et me vajame hermeneutika asemel kunsti erootikat.8 Kuid nagu erootika puhul üldse, on see väga tihti tunnetuse küsimus. Seda ei arutle ka parima tahtmise juures elusaks, see kas on või ei ole, tekib või ei teki. Nii lihtne ja nii keeruline see ongi. Alati iga intuitiiv-abstraktse pretensiooniga kunstiteos seda vahetult tuntavat mõju saavutada ei suuda. Näiteks Saksa-Kaljujärve-Randeri „Oh My God” jäi minu meelest selles poolele teele pidama. Selle põhjusena võib aimata tõsiasja, et lavastajate enda asemel olid tol korral laval näitlejad, kes ei suutnud autorite taotlusi täielikult realiseerida. Saksa ja Kaljujärve seekordses performatiivses aktsioonis on tugev eeldus niisuguseks erootikaks kindlasti olemas.

 

Tumeda aegluse võõrandunud aja­likkus

      Autorid loovad oma performatiivse aktsiooniga keskkonna, milles aeg liigub teistmoodi, võibolla isegi kaob ära. See on aja peatamise kunst, kus aeglus on asjade toimumise loomuomane tempo ja tegevuste hõredus muutub intensiivseks mittetegemiseks. Lavastuse aeg on laiali venitatud ja liikumatusest saab tegu.

      Teatriteadlane André Lepecki kirjeldab antropoloog Nadia Seremetakise ideedele toetudes, kuidas tänapäeva etenduskunstides võib täheldada võtet, mida Seremetakis nimetab ingliskeelse terminiga still-act (paigaltegu?).9 Selle all on mõeldud kehalist katkestust, keeldumist aja harjumuspärase vooluga kaasa minemast, millega seatakse küsimuse alla üldkehtiv ajaökonoomia ja otsitakse alternatiivseid olemise viise, mis poleks juba ette paika pandud kõikehõlmava kapitali-, töö- ja liikumisrežiimide poolt. Nüüdisaegsetel etenduskunstidel on potentsiaali teha meie aja rütmidesse ja voogamisse kandev paus. Just selle potentsiaali on Saks ja Kaljujärv märganud ära kasutada.

      Teistmoodi ajalisus hakkab mängima peale lavastuse rütmistatuse ja etenduse kulgemise tasandi ka representatsioonis. Just nimelt kõige alguses mainitud ajalooliste reaalide kuhjamise kaudu, millel ei ole sisulist seost. See on erinevatest tükkidest kokku pandud anakronismi pillerkaar, tähenduseta ajalootolm, milles puudub kord või selge lugu.

      Teatavat hämarat tungi mineviku poole, teadlikku astumist kaasajast välja on olnud tunda ka Karl Saksa varasemate soololavastuste puhul („Tšuud”, „The Drone of Monk Nestor”). Ja näib, et Saks ei ole selles sugugi üksi. Viimasel ajal etendunud lavastustest tuleb meelde René Köstri soolo „Tzion”, või kui etenduskunstidest kaugemale minna, siis haakub sellega mõneti ilukirjandusest Robert Kurvitza romaan „Püha ja õudne lõhn”, kus harjumuspärane aeg on üleüldse paigast ära loksunud ja ajalugu ähvardab terve maailma halli uttu mähkida. Kõigis neis võib aduda mingisugust tumedat tungi sümbolistliku, kergelt obskuurse, pühaliku ja kaugelt kadunu järele. Olgu selle avalduseks siis mustvalged sibulkuplid, küünlakumas kabala või „haihtumismemorabiilia”. Mis ajendab neid enam-vähem üheealisi mehi sellises tumeduses kaevama? Kuidas sobitub see ajast välja astumine tänapäevasesse „ideedeökoloogiasse”10 või on need loovorganismid oma kaasaja keskkonnast päriselt võõrandunud?

      Mis puutub kõnealusesse lavastusse, siis teatav võõrandumine siin kindlasti on ja sellest ei olegi pääsu. See on seisund, kus sõit maale loodusesse ei too enesega kaasa ruraalselt punapõskset rõõmsameelsust ega Valdur Mikita stiilis reibast omamütoloogiat. Sõnapaar „suur reheahi” on kaotanud tähenduse ja muutunud samaväärseks suvalise sirgeldusega paberil. Organism ei oska keskkonnas olla ja on iseenesest irdunud nii maal kui linnas, nii mõisaaias kui paneelmajade vahel. Vanamehed ilmutavad end noorte meeste kehades nagu tondid anakronistlikus lossis, rudimendid keskkonnast, mis pole enam ammu elujõuline. Ent ometi on „Püha Surm ja päike” sentimentaalsest nostalgiast või eksistentsiaalsest mustmasendusest valgusaastate kaugusel. Minevikuhõngulised sümbolid miksitakse tehnikaga, palktare mähitakse mikrofonijuhtmetesse. See pole ei tuleviku minevik ega mineviku tulevik, sest lineaarne ajatunnetus on sama sassis nagu juhtmed laval ja sellest pole hullu midagi.

      Kuid mis on siis meie tänases ajas see, mis just selliseid esteetilisi otsinguid ajendab? Kui veel korraks Susan Sontagi poole pöörduda, siis tema tõdeb, et selleks võiks olla „liiasusprintsiip, mis on tänapäevase elu peamine õnnetus”. Sontag jätkab: „Meie kultuur põhineb liialdusel, ületoodangul; tulemuseks on jätkuv teravuse kadu meie meeleelamustes. Kõik moodsa elu tingimused — selle materiaalne küllus, selle määratu rahvastatus — koonduvad meie meeleelundeid nüristama.”11 Teisal on Sontag väitnud, et kõrvulukustaval ülekülluse ajastul on just kunst see, mis võiks pakkuda mooduse tähelepanu harjutamiseks, kunst suudab tervendada meie meeli ja õpetada meid rohkem nägema, kuulma ja tundma.12

      Kunstiteos, sh ka lavastus, on mõnes mõttes kui sümptom. Mati Sirkel on öelnud, et meie ajastu ikoonid asuvad ainult arvutiekraanil. Positiivsust pritsivatest turundussõnumitest ja neoontulede mürast küllastunud argipäev karjub aeglasema, tumedama, pimestavama vaikuse järele teatrisaalis. Kavalehelt võib lugeda: „Kõik kohad on valgust täis, see õgib tervet ümbrust. Seejärel pääsmatu pilkane pimedus. Kummalgi puhul ei ole midagi näha.”

      Kõike ei peagi näha olema. Kõik ei peagi olema lihtne ja kättesaadav, mugavalt seeditav ja tarbitav. Kõrvuti asetatud killud moodustavad mõistatuse, mis jääbki lahendamata, lõpuni mõistmata. Kõige targem on õppida elama saladusega, ebamäärasusega, teadmatusega. Vaid nii jääb inimesele piisavalt ruumi olla oma mõtete, aistingute, tunnete ja aimustega, et päriselt toime tulla.

 

 

Viited ja kommentaarid:

1 Santa Muerte. Mexico’s cult of Holy Death. — Time. http://content.time.com/time/photogallery/0,29307,1676932,00.html

2 Bütsants. Wikipedia. https://et.wikipedia. org/wiki/B%C3%BCtsants

3 Cantervilla lossi koduleht: cantervilla.ee

4 Loomulikult ei keela keegi ka kõnealusest teosest vaatajal oma tõlgendust loomast, see on igaühe enda vastutus ja rõõm.

5 Liisi Aibel. Kuidas seletada surnud pilte iseendale. Tartu ülikooli teatriteaduse üliõpilaste looži blogis: http://tylblog.wordpress.com/2013/11/15/kuidas-seletada-

surnud-pilte-iseendale/ja Piret Karro vastus sellele Müürilehe veebis: http://www.muurileht.ee/kuidas-pilte-mitte-seletada/.

6 Susan Sontag. Tõlgendamise vastu. Kogumikus: Vaikuse esteetika. Tlk Berk Vaher. Tallinn: Kunst, 2002. Lk 11—24.

7 Või mõjuvad sellisena, mis praegusel juhul ju teebki ühe ja sama välja.

8 See, mida Sontag mõtleb kunstiteose erootika all, on tuntavalt sarnane sellega, mida mõjukas teatriuurija Erika Fischer-Lichte on nimetanud performatiivsuse esteetikaks.

9 André Lepecki. Exhausting Dance: Performance and the Politics of Movement. Taylor & Francis, 2005. Lk 15.

10 Sellest, kuidas tuleks organisme alati vaadelda oma keskkonna kontekstis ja et inimesed oma ideedega on osa sellest keskkonnast, on kirjutanud võluvalt ja veenvalt uskumatult laia haardega briti teadlane Gregory Bateson. Vt Gregory Bateson. Form, Substance and Difference. Kogumikus: Steps to an Ecology of Mind. Collected essays in anthropology, psyhiatry, evolution and epistemology. Chicago University Press, 1999. Lk 467.

11 Susan Sontag. Tõlgendamise vastu. Kogumikus: Vaikuse esteetika, lk 23—24.

12 Sealsamas, lk 73—107.

Kommenteeri

Your email address will not be published. Required fields are marked *

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist