POLITISEERITUD KEHA TANTSUVÄLJAL

IIRIS VIIRPALU

Viimastel aastatel üha enam esile kerkinud feministlikest ja kultuuriteoreetilistest tantsuteooriatest lähtudes saab vaadelda, kuidas võimu kohaldatakse ka tantsule; vaadelda ideaalse treenitud keha kontseptsiooni ning hierarhilisi suhteid ja soolisi stereotüüpe, mis peegelduvad tantsuvaldkonnas. Ka vähemusi kaasavate või diskrimineerivate paradigmade uurimiseks tantsus on kaasatud uuemaid distsipliine: soouuringud ja postkolonialismi uuringud kuuluvad kaasaegse tantsu teoreetilisse diskursusse. On märgatav, kuidas tantsu saab käsitleda laias mõttes poliitilisena, kuna see peegeldab eksisteerivat sotsiaalset korda. Avangardseimad lavastused võivad seada harjumuspärased arusaamad ja sotsiaalsed reeglid kahtluse alla satiiri või traditsiooniliste struktuuride performatiivse lammutamise näol.

Tantsu-uurija Bojana Kunst on kirjutanud „tantsivast poliitikast” otseselt poliitiliste lavastuste kontekstis, mis tõmbavad vaataja tähelepanu sotsiaalsetele probleemidele juba sisu tasandil. Kunst illustreerib seda näitega koreograaf Dana Yahalomist, kes lõi kollektiivi nimega Public Movement, et illustreerida kehade politiseeritust koreograafia kaudu, mis sisaldub indiviidide kehalises teadmises. Või nagu Yahalomi ise väljendab: „Poliitika eksisteerib ka meie kehades, sageli uinunud teadmisena”1. Tundub, et poliitika ja ühiskond on üks tantsu peamisi allhoovusi: viimane võib sellega vaielda, seda lammutada või olemasolevaid põhimõtteid ja korda kriitiliselt üle vaadata. Sellise poliitilise tantsu üks säravamaid näiteid on kollektiiv DV8. DV8 Physical Theatre on juba aastakümneid produtseerinud arvukalt ekspressiivseid ja mõjusaid töid, mis tegelevad etnilise segmenteerimise, soostereotüüpide ja kultuuriliste konfliktidega.

 

Tants ja sotsiaalne kord, institutsionaalsus

Üldine kriitiline lähenemine näeb tantsu kui kehalisuses juurdunud võimusuhete välja. Laval liikuvate kehade suhetes ja üldmuljes võib näha hegemoonilise ühiskonna peegeldust, väljendugu see siis teatud gruppide allasurumises või patriarhaalsuses. Kehast võib saada eri huvigruppide sümboolne lahingutanner. Kui klassikalist balletti nähakse eelkõige traditsioonilise ja institutsionaalsena, siis kaasaegne tants on alati olnud pigem kehade vabastamise esirinnas, emantsipeerides argiliigutusi ja koheldes kõiki liikumisviise vastuvõetavana. Suundudes klassikalistest kaasaegsemate tantsustiilideni, võib näha, et normatiivsus ja kehapoliitika on asendunud kehapilti ja liikumisviise puudutavate vaatenurkade ja hoiakute paljususega.

Iga lavastuse taustal olev institutsionaalne ja sotsiaalne süsteem lisab sellele ka poliitilise nüansi, isegi kui lavastus poliitilisi või sotsiaalseid teemasid ei käsitle. Sama on osundanud ka Sveta Grigorjeva, kelle väitel on tants ja igasugune etendustegevus juba oma olemuselt poliitiline, kuna kogu kultuur ja ühiskond on poliitilise mõõtmega.2

Teoses „Dance, politics & co-immunity” arutlevad Gerald Siegmund ja Stefan Hölsche tantsu ja sotsiaalse korra, poliitika ja kogukondade üle tänapäeva maailmas ja vaatlevad tantsuga seotud kogukondi neoliberaalse paindlikkuse mudelitena. Tantsuvälja suur vabakutseliste arv loob samas pingeid institutsionaalsete struktuuride (produktsioonikeskused, ministeeriumid, kultuuripoliitika), rahastussüsteemide ja loominguliste töötajate vahel. Loomingulise tantsukunsti taustal asub seega terve sotsiaalmajanduslik süsteem, kus treenimist, proovitegemist ja produktsiooni määrab rida poliitilisi otsuseid.3

Termin „tantsupoliitika” viitab auto­ritel sellele, kuidas koreograafiast ja tantsivatest kehadest on saanud kehade ja ühiskondliku sümbolilise korra vaheliste suhete väli. Termin võib viidata konkreetsetele sotsiaalse või poliitilise sisuga lavastustele, kuid tähistada ka institutsionaalset võrgustikku (tantsijad, publik, produtsent, otsustajad) ning seostuda kriitikaga4. Süsteemikriitika iseloomustab just nüüdistantsu, kus väärtusena nähakse autonoomset kunstnikku ja tema individuaalseid kunstilisi otsuseid. Sedalaadi lähenemine ja hoiak valgustavad läbi toimivad mehhanismid, hierarhilised suhted ja poliitilised otsused kunstilise töö taga.

 

Võimule ja normidele allutatud keha

Colette Conroy, kogumiku „Theatre and the body” toimetaja, manifesteerib teose sissejuhatuses, et „keha on võimu valdkond ja valdkond, kus võimu uurida ja kahtluse alla seada”5. Siit järeldub, et kehadele rakendub kultuuris võimu raamistik. Läbi ajaloo on kehad ja kehatehnikad hõlmanud ka regulatsioone, vahel rangeid norme, kuidas käituda, liikuda, istuda, kõndida sotsiaalselt aktsepteeritud, tsiviliseeritud moel. Tants kui olemuselt kehaline kunst pakub võimalusi selliste piirangute üle mõtiskleda, aidates tuvastada viise, kuidas võimusuhteid ellu rakendatakse.

Vahel võib lavastus koguni otseselt demonstreerida võimumehhanisme, totalitaarsust, osundades näiteks inimeste kontrollimise füüsilistele mehhanismidele. Üks sellise otsese portreteerimise eredamaid näiteid kohalikul tantsumaastikul on Külli Roosna ja Kenneth Flaki eelmisel kümnendil esietendunud lavastus „The Wolf Project“. See töö tegeles totalitaarsete režiimide ja võimu kuritarvitamisega, jutustades ka eestlaste küüditamisest. Tegu oli liikumispõhise uurimusega võimu- ja allutusmehhanismidest, mis väljendusrikka ja jõulise koreograafia kaudu manas esile pildi indiviidide kontrollimisest ja manipuleerimisest totalitaarses režiimis. Lavastus näitas sedagi, kuidas kollektiivset ühiskondlikku traumat ja poliitvägivalda nüüdistantsu väljendusvahendeid kasutades näitlikustada.

Politiseeritud keha (body politic) asemel võiksime ehk aimata teatavat kehapoliitikat (body politics): üldist diskursiivset ja hegemoonilist raamistikku, mis asub erinevate kehaliste praktikate, k.a tantsu taga. Sedasorti „poliitika” hõlmaks ka reegleid, mis on seotud inimkehade kui instrumentidega. Erinevatel ajalooperioodidel on eri tantsustiilides tuntud ja rakendatud erinevaid liikumise ja liigutuste sooritamise viise eesmärgiga kujundada võimekat, tundlikku, tõhusat keha. Neid uurides võib välja jõuda vaikivate normideni, näiteks millised keha- ja liikumistehnikad on naiselikud, millised mehelikud, milliseid liikumisviise nähakse „õigena” jne. Selliseid regulatsioone võib näha kehaliste piirangutena, mis korrastavad indiviidide keha ja liikumist ja kehalist autonoomsust laiemal tasandil.

„The Wolf Project”.
Imre Kővágó Nagy foto

Treening ja ideaalne keha

Tantsus kui kunstivormis, mille meediumiks on keha, on peamised normatiivsed ideaalid ja kategooriad tuletatud inimkehast endast. Juba ajalooliselt on keha vaadeldud ka instrumendina, toetudes futuristlikule või tööstusrevolutsiooniaegsele arusaamale kehast kui täiustatavast masinast. Tantsivatele kehadele on samuti omistatud erinevaid jooni, peamiseks küsimuseks kehaideaal, sobivus lavale ja treenitus. Nüüdistantsu esilekerkimisest peale on kehadele seatud piiranguid lammutama hakatud, kuna nüüdistantsu paradigma keskseks küsimuseks oli ka keha vabastamine normide ja reeglite kammitsaist. Igasugune keha oli lubatud, igat tüüpi keha hakati aktsepteerima kui võimalikku etendavat, tantsivat keha. Ometi on klassikalises balletis ja varasemas moderntantsus selged jäljed ideaalse, treenitud, „õigete” proportsioonidega keha otsingust ja selle omandamise püüdlustest. Siit võib tõmmata paralleeli kehapildi kontrolliga, mille taustaks on ideaalset keha iseloomustavad normid.

Treenituse ja virtuoossuse saavutamine on teine peamine aspekt tantsiva keha allutamisel normidele. Bojana Kunst on kirjeldanud tantsutehnika omandamist ja treenimist protsessina, mille käigus tantsija internaliseerib mingi konkreetse liigutuse omal subjektiivsel, aga täpsel moel. Treeningu eesmärk on, et liigutus muutuks iseseisvaks sisseharjutatud muutuseks sammudes ja suundades, liikumiseks ruumis ja ajas.6 Üldiseks eesmärgiks on olnud kutseliste standardite, normatiivse liikumissõnavara ja meisterliku, tõhusa keha saavutamine. Selline treenitud keha suudab suurema pingutuseta sooritada liikumisi, mille aluseks olevad tehnikad ja koodid on juba omandatud. Treeningu normatiivne raamistik tuleneb Bojana Kunsti väitel otseselt tantsu institutsioonidest, traditsioonidest ja eri treeningutehnikatest ja -stiilidest, mida tantsuhariduses kombineeritakse. Jelica Šumic-Riha on väitnud, et tantsukunst püüab alati ületada või hajutada selle institutsiooni varju, mis on keha meisterlikuks treeninud.7

Tuntud tantsu-uurija Sally Gardner on märkinud, et foucault’likus tähenduses treenimine on modernse ühiskonna üks aluspõhimõtteid, ning toob paralleeli balletiga, mille treeningumehhanismid on lähedased üldiste treeningurežiimidega (sport, sõjavägi jm).8 Teatud tantsuliikide, eelkõige balleti üks olulisemaid ja kesksemaid printsiipe on range treening ja keha kohandamine etteantud mallidega. Ideaalset keha nähakse ülima eesmärgina, millele vastanduvad teised, tavalised, treenimata kehad. Mida jäigemad on regulatsioonid ja normid, seda rohkem kontrollitud on kehapilt, nagu võib näha klassikalise balleti maailmas, kus noored balletitantsijad võitlevad sageli söömishäirete ja vaimsete probleemidega, mis tulenevad just madalast enesehinnangust ja ideaalkeha saavutamise painest. Kehapilt ja -ideaalid on enamasti just väljastpoolt — meedia, ühiskonna, kultuuri, institutsioonide kaudu — peale surutud ning inimese minapilt ei saa areneda loomulikult ja iseseisvalt. Nüüdistantsus ja 20. sajandi teisel poolel kujunenud seisukohtade järgi on ideaalse keha kontseptsioon aga asendunud vaatega, et kõik kehad sobivad tantsimiseks ja etendamiseks.

 

Soolisus ja alastus

Üks laiemaid võimusuhete ja hierarhiliste suhete kujundamisega seotud teemasid tantsus on naisekeha laval. Feminismi ja lääne sookoodide kontekstis on naiste representatsiooni koreograafias ja lavastustes uurinud Sally Banes, kes kirjutab sellest oma teoses „Dancing Women. Female Bodies on Stage”. Banes pöörab tähelepanu ka küsimusele, kuidas loovad tantsus nähtavad representatsioonid kultuurilisi sooidentiteete. Autor rõhutab, et käibiv kaanon on ajas edasi antav ning seotud mälu ja kultuurilise kapitaliga.9 Ta arutleb naiste agentsuse üle lavalises representatsioonis, et osundada tantsuvälja hegemooniatele, hierarhilisusele ja institutsionaliseeritusele. Feministlik lähenemine uurib tantsu kui valdkonda, kus patriarhaalne lähenemine ilmneb naiskarakterite stereotüüpses kujutamises tantsu kaudu. Naisi nähakse nõrgema soona, mida väljendab ka liikumisseade.

Colette Conroy järgi esitab termin „performatiivne sugu” idee kehadest, mis ilmnevad regulatiivses raamistikus, moodustades seeläbi osa politiseeritud diskursiivsest struktuurist.10 Nõnda võime vaadelda lavalist keha kui minevikudiskursuste pärandit, kus mingeid liikumisviise on nähtud naiselike või mehelikena. Naiste kujutamine traditsioonilistes tantsuliikides, nagu balletis, on suuresti mõjutatud vanadest stereotüüpidest, mis näitavad naisi kui hapraid ja ülitundlikke inimesi, kes vajavad tugeva ja võimsa meestegelase toetust.

Soolisust kehtestatakse keha stiliseerimise ning liigutuste ja žestide teatud viisil sooritamise kaudu, et luua ja kinnitada soolist „mina”, väidab Judith Butler.11 Nii, nagu soostereotüüpe on kujundatud ühiskonnas laiemalt, peegeldatakse neid ka tantsulavastustes. Tänapäevane tantsumaastik on palju rõhutanud naisekeha stereotüpiseeritust, samuti male gaze’i ehk mehelikku vaatepunkti, alastuse ja traditsiooniliste soorollide peegeldumist liikumismustrites ja -stiilis, kritiseerides mainitud hoiakuid erinevate esteetiliste ja lavastuslike võtete kaudu. Nõnda on püütud pakkuda naisekehale uut tüüpi subjektsust ja autonoomiat ka koreograafia kaudu, mida väljendab ka soouuringute kaasamine tänasesse tantsuteooria diskursusse.

Hea näide, mis illustreerib sotsiaalseid konstrukte seksualiseeritud keha kaudu, on Doris Uhlichi lavastus „Alastusest enam”, mida etendati eelmisel kümnendil ka Eestis. Siin vastandati seksualiseeritud kehale keha kui neutraalne materjal. Etendajate kehad tühjendati erootilistest tähendustest. Siin polnud keha enam millegi muu tähistaja, vaid sellest sai tähistatu, asi iseeneses. Kehast selle kogu füüsilises totaalsuses sai eesmärk, mitte pelk tähenduste anum. Seksuaalsuse taandamise kaudu anti kehadele sotsiokultuuriline neutraalsus ja eemaldati lisakihid. Alastus on nüüdistantsus ja etenduskunstis juba levinud võte, millega deseksualiseerida või vabastada inimkeha. Seda kasutatakse sageli ka traditsiooniliste, konservatiivsete soorollide kritiseerimiseks. Eesti tantsukunstnikest on alastust mõjuvalt ja ironiseerivalt lavastusliku võttena rakendanud näiteks Joanna Kalm lavastuses „Débutante”.

Viimastel aastakümnetel on tantsuvaldkonnas tegeldud rangete normide ja kehaliste piirangute ja ettekirjutuste lammutamisega. Nüüdisaegne tantsiv keha haarab elemente ja mõjutusi igast võimalikust tantsutehnikast, luues sobiva koreograafia etendaja või koreograafi individuaalse keha omapärasid järgides. Institutsiooniline taust aitab pakkuda rahastust ja etendamisvõimalusi, püüdmata sealjuures liigselt kitsendada tantsijate väljenduslikke võimeid vastavaks objektiivsetele ideaalidele ja valitsevatele arusaamadele. Ka igapäevaliigutusi on esitletud ja rakendatud kui tantsu jaoks sobivaid. Lavadel näeme kehi nende kõikvõimalikel kujudel; leidub ka üha enam lavastusi, mis on mõeldud erivajadusega kehadele. Tantsus on nüüdseks uuritud palju ka soostereotüüpide, allasurumise ja diskrimineerimise temaatikat, mis kõik on selles valdkonnas aktuaalsed. Kõik mainitu näitab kehadiskursuse ja tantsukunsti puhul tendentsi kasvava liberaliseerumise ja valikuvabaduse suunas. Tantsuteoorias annab tooni käsitlus, mille järgi on individuaalne keha alati mõjutatud kollektiivsest ideest keha ja tantsu kohta, niisamuti kui taustale jäävatest normidest ja võimusuhetest. Nüüdistantsus saame näha, kuidas need taustal olevad mehhanismid paljastatakse ning kuidas kehadele rakenduvate regulatsioonide kaudu luuakse kultuuri ja ühiskonda. Selliste sotsiaalselt konstrueeritud ideede kahtluse alla seadmine ja individuaalsete kehade vabastamine on üks nüüdistantsu positiivsemaid külgi. Eelkirjeldatu on vaid põgus kokkuvõte, kuid on selge, et normatiivsuse, võimusuhete ja kehapoliitika erinevaid aspekte ja väljendusi tantsumaastikul uuritakse aktiivselt ka tantsuteooriates.

„Alastusest enam”.
Siim Vahuri foto

 

Viited:

1 Bojana Kunst 2013. Working Out Contemporaneity. Dance and Post-Fordism. — Dance, politics & co-immunity (toim. Gerald Siegmund, Stefan Hölscher). Dia­phanes, lk 53.

2 Sveta Grigorjeva 2021. Kuidas läbi tantsu laiendada inimeseksolemise piire. — Tantsuinfo Kuukiri, nr 111. — https://kuukiri.tantsuliit.ee/artikkel/kuidas-labi-tantsu-laiendada-inimeseksolemise-piire/

3 Samas, lk 8.

4 Samas, lk 11.

5 Colette Conroy 2010. Theatre and the body. Palgrave MacMillan, lk 5.

6 Bojana Kunst 2013. Working Out Contemporaneity. Dance and Post-Fordism, lk 60–61.

7 Samas, viidatud Šumic-Riha 1997, lk 61.

8 Sally Gardner 2014. Gendering discourses in modern dance. http://ausdance.org.au/articles/details/gendering-discourses-in-modern-dance-research

9 Sally Banes 1998. Dancing Women. Female Bodies on Stage. Routledge, lk 11.

10 Colette Conroy 2010. Theatre and the body, lk 61.

11 Judith Butler 1988. „Performative Acts and Gender Constitution: An Essay in Phenomenology and Feminist Theory — Theatre Journal, vol. 40, nr. 4, lk 519.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist