FILM KUI WUNDERWAFFE I: SAKSA FILMITÖÖSTUS AASTAL 1945

MART SANDER

Filmikunst tõestab oma tõelist elujõulisust surmaheitluses ja kunagi ajaloos pole filmikunst pidanud omandama selliseid relvafunktsioone nagu Saksamaal Teise maailmasõja lõpukuudel. Filmitööstus oli viimane Saksamaa tööstusharu, mis pidas vastu „tunnini null”, ühe riigi kõige grandioossema hävinguni, mida ajalugu on tunnistanud.

Ka pole ükski süsteem end nii jäägitult filmitööstusega sidunud, kui seda tegi Tuhandeaastane Riik oma kaheteistkümne kestvusaasta jooksul, mil ekraanile jõudis umbes 1 300 mängufilmi (seega keskmiselt 108 uut linateost aastas)1. Natsi-Saksa filmikunsti on uuritud eelkõige läbi propagandistliku prisma, võttes eelduseks, et kõik selle ajastu linateosed kannavad endas vähem või rohkem propagandasõnumit. Võrreldes eelnevate aastakümnetega on suhtumine nüüd veidi objektiivsemaks muutunud: kui läbi 20. sajandi kõlas seisukoht, et saksa filmikunst ei suutnud luua tõsiseltvõetavaid kunstiteoseid (erandina on vahel esile toodud Helmut Käutneri 1943. aastal valminud „Romanssi minooris”), siis 21. sajandi juhatab sisse hoiak, mille võib kokku võtta filmiajaloolase William Moritzi sõnadega: „Ehkki vaid umbes kümnel protsendil natsionaalsotsialistlikul Saksamaal valminud 1 300 mängufilmist on sügavamaid propagandaelemente, võib ainult kümmet protsenti — ja mitte sedasama kümmet protsenti — pidada filmikunsti meistritöödeks.”2

Sõnal „propaganda” on saksa filmikunsti kontekstis mingi tabamatu nüanss, mida ei tuleks näha ja uurida mitte jõupositsioonilt, vaid eetilis-moraalse hämarala erinevatest rakurssidest. On võimatu ette kujutada sõjaaegseid nõukogude filme ilma punalippudeta ja oodideta Stalinile, kes ka ise ühe või teise näitleja kehastuses tihti, nagu Messias, ekraanile ilmub, andes filmile poolreligioosse aura. On raske mõelda Hollywoodi sama ajastu toodangule, ilma et kangastuks finaalis kõlav „Stars and Stripes”. Saksa filmikunstis on seevastu vähe teoseid, kus võib näha lehvivat haakristilippu või natsitervituseks tõstetud kätt. Käputäis propagandafilme selle sõna kõige lamedamas mõttes ei moodusta ilmselt rohkem kui kolm protsenti kogu selle ajastu toodangust, kui võtta arvesse, et umbes nelikümmend filmi3 on siiani keelatud filmide ehk Vorbehaltsfilm’ide (filmid, mida Saksamaal ei tohi avalikult esitada ilma õiguste haldaja, Murnau sihtasutuse4 eriloa ja sissejuhatava loenguta) nimekirjas. Ülejäänud filmide propaganda on pigem miski, mille olemasolu me antud kontekstis eeldame, kui miski, mis on neisse tegelikult sisse kodeeritud.

Pildil: UFA stuudios valmib film „FHD.-Neiu” (1943). FHD oli Naiste Abiteenistus. 1945. aasta kevadel omistati filmile tiitel „Riigipoliitiliselt väärtuslik”.

Nagu teisteski totalitaarsetes riikides, nii sai filmikunstist ka Saksamaal NSDAPi vägev relv. Eeskujuks oli loomulikult Nõukogudemaa juba välja töötatud süsteem — seal käidi õppimas nii koonduslaagrite rajamist kui filmikunsti allutamist partei sõnumile. Lenini tsitaat „Kõigist kunstidest on filmikunst meile kõige olulisem” oleks vabalt võinud rippuda ka Hitleri propagandaministri ja filmitööstuse ainujuhi dr Goebbelsi kabinetis. Samas õpiti ilmselt just vigadest, sest nõukogude kineastide lärmav-ekstaatiline juhiülistus saksa filmides ei juurdunud. Isegi riiklikult tähtsatest linateostest filtreeriti välja kõik liigselt poliitiline ja pealesunnitu. Saksa filmi propaganda on inimese tasandil ja kiirgab seestpoolt väljapoole, olles määratud mõjuma kui ema pai lapsele raskel hetkel, mitte kui despootliku isa ribisid purustav embus, mis võib ühtaegu nii tunnustada kui tappa. Sellisena ei ole need filmid kaotanud oma propagandaväärtust ka tänapäeval ja pidev poleemika nende lubamise-ärakeelamise ümber on mõistetav, ehkki nende kahjutegur on kardetavast oluliselt väiksem. Kuigi peavoolu filmiajalugu jahvatab „kurjuse ülistamisest”, on saksa propagandafilm reeglina sentimentaalne ja moralistlik ning määratud eelkõige samastama vaatajat kangelase väärikuse ja ohvrimeelsusega. „Fašistlik kunst väärtustab alistumist, ülistab ebaratsionaalsust ja kultustab surma,” ütleb Susan Sontag5 (täpsem oleks öelda „kangelassurma”).

Saksa filmitööstuse viimaseid päevi Teise maailmasõja lõpul on uuritud üllatavalt vähe. Käsitlemist on leidnud eelkõige 30. jaanuaril 1945, Adolf Hitleri võimule tõusu 12. aastapäeval esilinastunud gigantne „Kolberg”, mida tihti ekslikult nimetatakse viimaseks sõjaaegseks filmiprojektiks; ülejäänud toodang taandatakse sõjast kurnatud inimestele mõeldud kergekaaluliseks meelelahutuseks.

Ja ometigi jõudis sõja lõpul (vahemikus 1. jaanuar 1945 kuni Saksamaa tingimusteta kapituleerumiseni 8. mail 1945) Berliini kinodesse 12 uut filmi. Veel 23 filmi jõudis küll valmida (neist kuus läbis tsensuuri ja sai esitusloa), kuid ei jõudnud enam kinolevisse. 26 mängufilmi oli järeltöötluses ja lõpetati alles pärast sõda. 25 linateost jäi erinevatel põhjustel lõpetamata (kahe filmi materjalid monteeriti kokku ja avalikustati üle viiekümne aasta hiljem).

 

Täna õhtul kinoteatris

1945. aasta 1. jaanuari seisuga oli Saksamaal kõige vaadatum film režissöör Veit Harlani jõulude eel esilinastunud „Ohverdus”, hõõguvates Agfacolori värvides eepiline, feministliku seksuaalsusega vürtsitatud armudraama. Ajalehed aga pasundasid juba peatselt kinodesse jõudvast sama režissööri veelgi suuremast ajaloofilmist „Kolberg”, mis ületas oma eelarvelt kõik, mida saksa kino oli eales ette võtnud. Veit Harlan kui Kolmanda riigi „ametlik” propagandist tootis oma filme piiramatu eelarvega. „Kolbergi” kogumaksumuseks on erinevates allikates nimetatud vahemikku 7,6 kuni 8,5 miljonit riigimarka (mis oli üle kümne korra kallim tavalisest mustvalgest filmiprojektist ja kaks korda kallim senistest suurtest värvifilmidest). Raha, materjale ega inimjõudu ei loetud. Et filmida suvel 1944 talvestseene, toodi kohale sada vagunitäit soola ja laotati Pommeri väljadele. Filmi massistseenides osalevat 187 000 inimest; väidetavalt suunati terveid divisjone idarindelt võtteplatsile. Tegelikkuses arvatakse sõjastseenides osalenuvat umbes 5000 sõdurit, lisaks palju Kolbergi elanikke (välivõtted toimusid autentsetes tegevuspaikades). Paraku ei saanud film kunagi tunda oodatud publikumenu: kuna värvifilmi toormaterjal oli kallis, valmistati filmist ainult väike hulk koopiaid, mis jõudsid linastuda Berliinis (kahes kinos) ja La Rochelle’i laevastikubaasis Prantsusmaal (La Rochelle oli viimane Prantsuse linn, mida sakslased sõja lõpuni enda käes hoidsid). Saatuse irooniana ei pidanud vastu ka sõnum kangelaslikkusest oma linna kaitsmisel — päris-Kolberg tehti märtsi alguses maatasa ja sinna ei jäänud mitte ühtegi sakslast. Tänapäeval asub see linn Poola territooriumil. Filmi aga keelas liitlasvägede komisjon otsekohe ära ja see kadus kahekümneks aastaks lukkude taha, ilma et enamus sakslasi oleks seda näinud. See püsib tänaseni keelatud filmide nimistus.

„Kolbergi” peaosas olid riigi ametlikult kõige tunnustatumad näitlejad — Heinrich George ja Kristina Söderbaum, kellega peaosas valmis terve komplekt filme, mida võib lugeda avalikuks propagandaks. Režissöör Veit Harlaniga sidus mõlemat viljakas koostöö. „Kolberg” jäi Heinrich George viimaseks filmirolliks (ehkki vaataja nägi 1944. aastal filmitud filmi „Tütarlaps Juanita” — algse pealkirjaga „Naine üle parda” — alles aastal 1952). Suur näitleja vangistati Nõukogude okupatsioonivõimu poolt ja suri interneeritute laagris nälga.

„Kolbergis” astuvad üles samad näitlejannad kes „Ohverduseski”: Harlani abikaasa rootslanna Kristina Söderbaum ja tallinlanna Irene von Meyendorff. Esimest on hiljem nimetatud „saksa Marilyn Monroeks” (kuigi neid ühendab vaid juuksevärv ja teatud forsseeritud naiivsus), teist aga Wehrmachti kõige populaarsemaks pin-up girl’iks (tema staarifotode järele oli kõige suurem nõudlus). Tänu oma parteitruule abikaasale ja oma skandinaavialikult puhtale kuvandile sai Kristina Söderbaum (kes vahetas välja teise rootslanna, UFA staaride edetabeli tipus olnud Zarah Leanderi, kes oli 1943. aastal keeldunud vastu võtmast Saksa kodakondsust ning sõitnud tagasi Rootsi) propagandafilmide plakatitüdrukuks ja osales sõja jooksul suuremas osas värvifilmides (neljas). Värvifilmid olid sõjaoludes luksuskaup, neid jõuti valmistada 14 (neist neli linastus pärast sõda, veel kolm aga jäi sõja lõpul pooleli). Järgnesid filmitähed Ilse Werner ja Hans Albers (kummalgi kolm värvifilmi, neist kaks ühised) ning revüüstaar Marika Rökk (kaks värvifilmi). Omal ajal hinnati Söderbaumi üheks maailma parimaks näitlejannaks, eluterve huumoriga saksa kinopublik aga andis talle hüüdnime Reichswasserleiche ehk „riiklik uppunu”, kuna paaris oma esimeses filmis suri tema karakter kangelassurma veevoogudes. Loomulikult katkes Harlanite karjäär pärast sõda mõneks ajaks, kuid süüdi neid ei mõistetud ja 1950-ndatel tegid mõlemad ka suhteliselt eduka come-back’i. Kui tema abikaasa suri, ütles Söderbaum: „Ta lõi mind — ja ta hävitas mu”, pidades silmas eelkõige keelatud filmide edetabeli juhtfilmi „Juut Süss” (1940), mille vari saatis teda surmani.

1945. aastal esilinastusid järgmised filmid:

  • „Solist Anna Alt” („Solistin Anna Alt”, režissöör Werner Klingler), 22. jaanuar
  • „Kolberg” (režissöör Veit Harlan), 30. jaanuar
  • „Aastad lähevad” („Die Jahre vergehen”, režissöör Günther Rittau), 6. veebruar
  • „Minu härrad pojad” („Meine Herren Söhne”, režissöör Robert A. Stemmle), 20. veebruar
  • „Ühel päeval” („Eines Tages”, režissöör Fritz Kirchhoff), 26. veebruar
  • „Braavo, väike Toomas” („Bravo, kleiner Thomas”, režissöör Jan Fethke), 28. veebruar
  • „Tumm külaline” („Der stumme Gast”, režissöör Harald Braun), 1. märts
  • „Valepruut” („Die falsche Braut”, režissöör Joe Stöckel), 3. märts
  • „Mees nagu Maximilian” („Ein Mann wie Maximilian”, režissöör Hans Deppe), 10. märts
  • „Vana laul” („Das alte Lied”, režissöör Fritz Peter Buch), 30. märts
  • „Pärimusmetsnik” („Der Erbförster”, režissöör Hjalmar Fries), 5. aprill
  • „Vennad Nolteniused” („Die Brüder Noltenius”, režissöör Gerhard Lamprecht), 7. aprill

Willy Birgel filmi „Vennad Nolteniused” peaosas.

Nimekirja viimane film on tõenäoliselt viimane Berliinis enne sõja lõppu esilinastunud film, mis jõudis vaatajate ette Tauentzienpalasti kinopalees (nüüdseks hävinud)6. 7. aprill aga oli hea kinopäev — samal õhtul esilinastus Austria Tiroolis Mayrhofenis osaliselt seal filmitud UFA film „Via Mala”. See jõuline draama oli küll läbinud 9. märtsil tsensuuri, kuid kümme päeva hiljem otsust muudeti ja „liialt depressiivseks” nimetatud film sai esitusloa ainult „väljaspool Saksamaa piire”. Üksnes võttegrupile toimunud kinnise esilinastuse järel pidi film poolteist aastat riiulil ootama, jõudes Šveitsi vaatajateni novembris 1946 ning Saksamaa vaatajateni 1948.

„Vennad Nolteniused” on raskemeelne ja sumbunud, ent hästi teostatud filmidraama, mis vastavas kontekstis nähtuna muutub tõepoolest ühe süsteemi testamendiks. See on niisama saksalik kui Bachi fuuga. Tumedates toonides, low-key-valgustusega, valdavalt siseruumides üles võetud dialoogikeskne suhtedraama räägib arhitektist, kes saabub oma perekonna majja, vanamoodsasse patriarhaalsesse pärusmõisa, kus tema vend on aastaid tagasi abiellunud tema kunagise armastatuga. Kõik on jäik ja viisakas, keegi ei tõsta häält ega näita välja ühtegi kirge, mis jaheda pealispinna all vaikselt hõõguma löövad. Nolteniuste maja esindab seda kookonit, mille turvalisuses on äraootavalt peatunud kogu saksa kultuur. Tahveldatud puidust seinad, sepistatud lühtrid, jahitrofeed, tühjad valveseisakus raudrüüd, orelimuusika — kõik vastandub lärmakalt moodsale, pinnapealsele kaasajale, pealetungivale ameerikalikkusele. Just samasuguses ajakapsliks muutunud villas toimub ka määratult huvitavama filmi „Ohverdus” tegevus, kus peategelane Albrecht (Carl Raddatz), kes on õnnelikult ja harmooniliselt kihlatud patriitsitütre Octaviaga (Irene von Meyendorff), satub moodsast elupõletajast Aelsi (Kristina Söderbaum) võrku. Mõlemad filmid annavad mõista, et tõeline väärtus, tõeline elurahu ja -rahuldus peitub saksa kodus, kus hoitakse keevalise argielu eest varjus igavesti muutumatuid voorusi: usku, truudust, armastust. Kuna „Ohverdus” on ohtrate välisvõtetega värvifilm (ikooniliseks on muutunud stseen valgel hobusel ilma sadulata poolalasti lainetes ratsutavast Kristina Söderbaumist, käes pingule tõmmatud vibu), annab see kahe maailma kontrasti visuaalselt eriti hästi edasi. „Vennad Nolteniused” aga suudab luua kammerliku, klaustrofoobse atmosfääri — film kasutab oskuslikult ära sõjalõpu kasinad tingimused, tuues narratiivi kontrasti lähtuvalt inimese sisepingetest (mitte väljastpoolt) ja andes õnnestunult edasi kuvandi tuha all hõõguvatest sädemetest. Filmi vast kõige nõrgem komponent on noorema Nolteniuse (Willy Birgel) huviobjekt, tema vennanaine Leonore (Hilde Weissner), seda nii dramaturgiliselt kui soorituslikult. Ta jääb algusest lõpuni ühe emotsiooni kandjaks, allaheitlikuks ja kuulekalt kannatavaks tegelaseks; ebahuvitavale karakterile lisandub võrdväärselt ebahuvitav näitlejasooritus. Ei julgeks siin süüdistada režissöör Gerhard Lamprechti — see pika staažiga kineast oli tuntud kui naissaagade ekraniseerija, kelle käe all on valminud näiteks edukas „Madame Bovary” (1937). Leonore roll on küllalt sarnane Octavia rolliga, kuid Irene von Meyendorff on nii näitleja kui naisena tohutult pilkupüüdvam ja pakub Veit Harlanile — kelle käe all töötavast kahest jõulisest naisstaarist on üks tema abikaasa — plastilist toormaterjali.

Lainetes ratsutav Kristina Söderbaum filmi „Ohverdus” (1944) ikooniliseks saanud stseenis.

Vastandlikud naisetüübid „Ohverduses”: ehkki mõlemad kehastavad aaria naise iluideaali, on pastelselt heledates toonides ja pehmelt valgustatud Octavia (Irene von Meyendorff) ustav ja allaheitlik, väärides seega heakskiitu, jõulistes värvides ja teravalt valgustatud Aels (Kristina Söderbaum) aga eirab ühiskonna reegleid ja pälvib hukkamõistu. Filmi moraal, täpsemini hinnang, on üheselt mõistetav. Kuid kumma tegelasega võiks samastuda (nais-)vaataja?

Sõda ilma sõjata

Ükski neist filmidest ei näita käimas olevat sõda. Pooled linateostest viivad vaataja möödunud aegade illusoorsesse turvalisusse. Kõige populaarsem ajastu on Gründerzeit ehk „vana hea keisriaeg”, 19. sajandi teine pool: sel ajal toimub niihästi draama „Aastad lähevad”, krimipõneviku „Tumm külaline”, rahvaliku jandi „Valepruut”, Theodor Fontane’i ekraniseeringu „Vana laul” kui Heimatfilm’i „Pärimusmetsnik” tegevus (termin Heimatfilm tähistab vabas õhus, sageli Alpides või Schwarzwaldi metsades filmitud saksa külaelu kajastavat filmi). „Kolberg” räägib Napoleoni sõdade ajastust. Kaasaegse tegevustikuga filme on kuus, kuid need eiravad tegelikkust meisterlikult: „Solist Anna Alt” on draama noorte muusikute siseheitlustest, „Minu härrad pojad” komöödia teismelisi jõnglasi kasvatavast üksikisast, „Braavo, väike Toomas” lõbus lastefilm, „Ühel päeval” sentimentaalne armastusmelodraama, „Mees nagu Maximilian” komöödia abielusekeldustest (filmi naispeaosaline Lizzy Waldmüller hukkus pommirünnakus mõni nädal pärast esilinastust), lisaks juba mainitud „Vennad Nolteniused”. Ehkki moed ja soengud on aastast 1945 ja igas filmis on ka mõni lööklaul, mis raadio kaudu juba ammu enne esilinastust filmi reklaamima hakkas, paikneb see 1945. aasta mingis teises dimensioonis: seal ei tea keegi midagi sõjast, näljast, hirmust. Elatakse tunnetele, kunstile, kirele.

Selline filmide hulk näitab, et mängufilmide tootmine totaalse sõja ja peatselt saabuva hävingu tingimustes oluliselt ei aeglustunud, pigem võib pärast 1942. aasta madalseisu märgata tendentsi kiirenemisele. Kui filmide tootmine poleks Nõukogude vägede sissetungi tõttu seiskunud, oleks ülaltoodud „keskmiselt 108” mängufilmi piir aasta lõpuks ületatud. Kinole oli eelmisel aastal pandud moraalne topeltkoorem: kuna 31. augustil 1944 avanes Saksamaa teatrites, ooperimajades ja varieteedes eesriie „totaalse mobilisatsiooni” tõttu viimast korda, sai kinodest ainus ja ülim unelmate tempel. Samas vähenes nii vaatajate kui kinode arv. Berliini rahvaarv oli sõja lõpuks langenud 4,339 miljonilt (1939) 2,807 miljonile. Linna umbes neljasajast (1939) kinost olid veel püsti ja töötasid kuni linna langemiseni vaid kakskümmend.

Berliini hiiglaslikud luksuskinod Titania Palast (foto aastast 1934), Wintergarten (foto aastast 1942) ja UFA Palast am Zoo (foto aastast 1939). Tähelepanu väärib, et varietee-kino Wintergarten seinal on nii inglis- kui prantsuskeelsed reklaamid.

Berliinis ilmuva ajalehe Berliner Illustrierte Nachtausgabe lisast saame teada, milliseid filme näitasid Berliini veel püsti seisvad kakskümmend kinoteatrit 16. aprillil, päeval, mil Punaarmee Berliini piirile jõudis. Lisaks uutele filmidele jooksevad sel soojal kevadnädalal kinodes veel 1944. aastal valminud komöödiad „Lõbus majapidamine” ja „See kõik algas nii süütult”, 1943. aastal valminud „Kolleeg tuleb kohe”, 1941. aastal linastunud „Kamraadid” ja „Hallgarteni skaudid”, kuid lisaks ka paar juba üsna vana filmi — 1937. aasta menuk „Näidisabielumees” ja 1934. aasta „Must jääger Johanna”. Viimased ilmunud filmiajakirjad reklaamivad uusi filme ja toovad ära laulusõnu filmimeloodiatele, mis raadios juba populaarseks on saanud, kuid ekraanil nähakse neid alles aastate pärast, kui riigis lauldakse juba hoopis teisi laule.

 

(Järgneb.)

 

Viited ja märkused:

1 See arv on traditsiooniliselt esitatud kui 1933.–1945. aastal valminud filmide koguarv. Ometigi ei ole see päris täpne. Erich Rentschler toob oma raamatu „Ministry of Illusion: Nazi cinema and its afterlife” (Harvard University Press, 1996) lisas ära linastunud saksa filmide täieliku nimistu ja hulga aastate kaupa: 1933 — 109 filmi; 1934 — 130; 1935 — 93; 1936 — 109; 1937 — 89; 1938 — 99; 1939 — 108; 1940 — 86; 1941 — 71; 1942 — 52; 1943 — 74; 1944— 62; 1945 — 12. See annab filmide koguarvuks 1094. Lisades siia 49 filmi, mis 1945. aastal küll valmisid, kuid enne sõja lõppu enam kinodesse ei jõudnud, ja ehk ka 25 lõpetamata jäänud filmi, saame kokku 1168 filmi; seega oleks filmide keskmine valmimissagedus (arvestades aastat 1945 pooliku aastana) umbes 101 filmi aastas.

2 William Moritz 1991. Film Censorship during the Nazi Era. — Degenerate Art: The Fate of the Avant-Garde in Nazi Germany. Toim. Stephanie Barron, Los Angeles: Los Angeles County Museum of Art, lk 188.

3 Erinevates allikates jääb see number 30 ja 40 vahele. Wikipedia loetleb 42 filmi, neist kaks dokumentaalfilmi.

4 Friedrich-Wilhelm-Murnau-Stiftung on Saksa suurim filmifond, mille varadesse kuulub umbes 6000 filmi. Fond on saanud nime saksa filmirežissööri F. W. Murnau (1888–1931) järgi. Samas ei oma fond õigusi vähemalt kolmele keelatud filmile.

5 Light Motives: German Popular Film in Perspective. Wayne State University Press, lk 109.

6 Filmi tegelik esilinastus toimus 23. veebruaril Hamburgis.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist