ENN SÄDE FOTOALBUM 14. Tundmatu professionaalse mekiga amatöörfilm Olav Neulandilt

Juuni, 2022

Suve südames 1970 liigub kamp hullukesi Männiku liivakarjääridesse mängufilmi tegema, omamata selleks ei raha, autosid ega muid „filmispetsiifilisi” vahendeid. Välja arvatud kaamera ja toorfilm! Olav Neuland on tudengist amatöör, ta liigub Mustamäel filmiamatööride klubis, on seal valmis saanud suurt lärmi löönud mängufilmi, „amatöörliku” muidugi, otse ärritava pealkirjaga „Maakirpude mängud”, korjanud sellega hulga preemiaid ning nüüd saanud klubi pealikelt suurema portsu 16-mm filmi kinnitusega ka selle töötlemiseks laboris. Kui „Maakirpude…” puhul oli Olav ise operaatoriks ja režissööriks, nagu asjaarmastajate filmide puhul tavaks, siis sedakorda on siin ju täitsa tõsiseltvõetav filmitöö ette nähtud. Tuleb operaator, tuleb helimees, on näitlejad ja toredad abilised.

Ma pean nüüd väheke seletama.

Olin olnud Olavile abiks „Maakirpude…” lõpetamisel nii helimehe kui toimetajana, saanud aru selle pooliku näitlejaharidusega poisi otse tulisest kihust filmi teha. Aga 1970. aastal on käigus „Lindpriid”, mille peal ma helimeheks olen, ning saan Olavi mõneks ajaks sinna assistendiks sokutada. Mõni ime siis, et siia liivakarjääri koguneb „Lindpriide” tagavarabrigaad Neulandi mängufilmi üles võtma. Operaatoriks saab Rein Orn, kes on suure filmi peal peaoperaator Rein Marani assistent ja kellele siinne filming ülepea esimene iseseisev töö peaks olema. Üht peaosalist mängib Illis Vets, „Lindpriide” teine operaator; väikese kaskadööri rolli teeb Villem Indrikson, kes samuti assistendi (ja näitlejana) „Lindpriides” leiba teenib. Teeneline filmiamatöör Tõnu Aru mängib siingi ja on „Lindpriides” mingis hämaras rollis kaitsepolitsei nuhina. Mina olen helimees, nagu ka „Lindpriides”. Piir amatöörluse ja professionaalsuse vahel käib siin lihtsalt — selle filmi eest ei maksta kopikatki palka. Küll oleme muidugi paremas olukorras kui tavategijad, sest head suhted Eesti Televisiooni tehnikapealikega (koolivennad ju) lubavad meil kasutada korralikku kaamerat Pentaflex AK16  ja maailmaklassi makki Nagra.

Olavi Nõmme koolivennad (Vello Neemoja, Tõnis Lüllmaa jt) on hasartselt abiks — nad olid abiks ka „Maakirpude…” peal. Šarmantsest klassiõest Kirstist on saanud Neuland.

Saint-Exupéry „Väike prints” annab Olavile algtõuke ühe, küllap ambitsioonika loo jutustamiseks siin llivamägedes. Kas algaja lavastaja tiivad kannavad, on iseasi.

Võttepäevi koguneb üsna palju, sest peame kõik laveerima „Lindpriide“ põhitöö ja vabade päevade vahel. Filmikola vedamine liivakarjääri on tülikas, mõnikord saab Vello Neemoja laenata oma isa autot, mõnikord jääb Olav ööseks Männiku männikusse telki ööbima, et mitte iga päev asju vedada. Ühel ööl ehmatab teda tankimürin, Tondilt Matrossovi polgust käivad tankid siin õppesõitu tegemas. „Hirm oli, et ajavad otsa!” Suvi möödub kiiresti, ja nagu pärisfilmides kombeks, jääme ajahätta, mis piltide pealt ehk nähagi on. Teeme mingeid hädaabi-juurdevõtteid (suured plaanid) Mustamäel Mängude Majas, kus ka amatöörid pesitsevad, veidi tuleb ETV foonikas tekstegi sisse lugeda.

Paneme loole laest võetud pealkirja „Muinasjutt kellukestest allikas”, otsekui ette vältides võimalikke ekstsesse. (Tuhkagi — kas kelluke allikas heliseb?) Saan alles paar päeva tagasi kuulata selle 24 minuti pikkuse loo digiteeritud helilinti, mis ju algselt 16-mm magnetlint on (aitäh Rein Kasakule!); üllatas põlve otsas tehtud keeruline helitöö.

Filmikoopia saatus on praeguseni segane. See peaks olema ETV keldris filmilaos, aga arvele võtmata, seega raske leida…

Lähemalt saab heatahtlik lugeja meenutada seda lokkava ja rabeleva fantaasiaga poissi Olav Neulandit minu pikemas loos siinsamas TMKs, nr 8/9 (2005) ja raamatus „Säde filmist”.

E. S.