ÜKS MEES, KEDA KUTSUTI RAIVOKS
August, 2022
Raivo Trass.
Endla teatri arhiivifoto
Kuidas kujutada maailma, milles elame, ja mis selles maailmas toimub? Püüda mõistatada ja etendada eluhoiakuid, tõekspidamisi, lahknevusi, erimeelsusi. Mitte unustada armastust, soojust, lapsi, kodu, mälu. Et on elanud sellesinatse päikese all meiega sarnaselt mõtlevaid inimesi ja et kurdab kuu poole naabergi, kui me temast ka tihtipeale midagi teada ei taha. (Raivo Trass Pärnu Endla teatri peanäitejuhina uutest loomingulistest suundadest. TMK 2000, nr 4)
Oli üks mees, kes vaatas kaugusse mõlemas suunas. Mitte üksnes üle silmapiiri, vaid ka ajatelje. Mõnikord mõtlesin — too mees vaatab minevikku, et mõista, kes me täna oleme ja kuhu homme kuulume. Tegelikult oli tema jaoks tähtsam, et just meie, tema teekaaslased, seda teha suudaksime. Tema oli silmapiiri taha juba vaadanud.
Praegu saan aru, et too mees oli vaadanud üle silmapiiri serva juba aegu varem, kui temaga üldse kohtusime. Seepärast teadis ta hästi, mis seal, silmapiiri taga, end peidab. Aga ta ei kippunud seda meile ümber jutustama, vaid tahtis alati, et me ise samamoodi üle silmapiiri kiikaksime. Seda meest kutsuti Raivoks.
Raivo kohta võib öelda, et ta oli jutustaja, õpetaja, teatrijuht, trikster, näitleja, lavastaja ja sõnumitooja. Võib öelda veel palju sõnu, mis tähendavad eraldi võttes kõike, aga koos mitte midagi. Raivo oli alati sõnadest natuke suurem.
Mõnes mõttes oli Raivo nagu Eesti Odysseus, kes püüdis oma laeva läbi takistuste kodusadamasse tüürida. Aga mitte selleks, et ise koju jõuda — tema jaoks olid teekaaslased ja meeskond alati olulisemad. Näitleja, vaataja, mööduja, iga hing, keda ta oma teel kohtas, iga hing vajas kodusadamat ja Raivo oli teda lahkelt juhatamas.
Igaühe jaoks meist on olemas nii erinev Raivo, et võimegi selle üle vaidlema jääda, milline ta siis tegelikult oli. Aga kas me lõppude lõpuks just selleks ei elagi, et mõtestada inimesi ja maailma enda ümber? Oma Rakvere teatri aastatel tegi ta kokkuvõtteid ühiselt läbitud hooaegadest. Tänu heale kolleegile on need meil praegu alles. 1978. aastal, pärast esimest peanäitejuhi-hooaega, ütleb Raivo:
Mett ja maasikaid ei oota ma ka järgmiselt hooajalt. Kuidas me hakkama saame, kui korter on kehv, raha vähe ja igavus-hallus haigutab vahel hinges, nüristades aju, nii et ei taha midagi teha, mõelda, liigutada? See on kõige õudsem — see ongi loomingu surm, helehall udu arus ja lihastes, millest aga saab ja peab võitu saama. Treeninguga, drilliga — tahtega. Võita tuleb enesele kogu maailm ja selles elavad inimesed.
Drilli ja trenni Raivo armastas. Tema jaoks oli tähtis, et inimene iga päev enda ja rolliga tegeleks. Isegi autorile armastas ta aeg-ajalt helistada just sellepärast, et autor ei eksiks omaenda mugavusse. Töö oli talle kõige alus. Alati võis proovida, eksida, valesti teha, aga tööd ei tohtinud kunagi tegemata jätta!
Teine hea kolleeg meenutas kunagi Raivot, kellega võeti poole ööni koos viina. Järgmisel päeval oli proov. Viinavõtjad tulid proovi kohale, plönn kuklas, ja lootsid, et ehk Raivo halastab. Aga Raivo ei halastanud, oli kohal — viigitud, triigitud, nii valge särk seljas, et silmadel valus vaadata, ning hakkas jõuliselt prooviga pihta. Raskemat proovi too hea kolleeg oma elust ei mäletanud. Aga õhtul oli õnnelik olla. Õnnelikum kui kunagi varem.
Raivo armastas oma inimeste pärast muretseda. Kindlasti ei olnud ta Samaaria mees, kes külmetajale mõtlematult oma pintsaku seljast annab. Raivo ei pooldanud kunagi varade ümberjagamist. Kõigil pidi olema kõike, mida neil igapäevaseks eluks ja tööks vaja läks. 1979. aastal ütleb ta trupile:
Te kuulate mind tähelepanelikult, võtate kriitika, mis puutub kutsemeisterlikkusse, omaks, kuid kõige all hõõgub ometi Rakvere teatri peamine küsimus — elu- ja töötingimused? Kuuel inimesel puudub elamispind!? Teatril pole oma proovisaali?? Siin olen ma abitu ja võimetu! Olen juhtinud Rakvere teatrit kaks aastat. Lõppenud hooaja kokkuvõtteks võib öelda, et kunstiliselt on teater uuel teesirgel, on pimedast kurvist väljunud. Aga kui kaua peavad vastu inimesed? Kullakesed! Te olete väga, väga väsinud! Väsinud pikast ja põhjatust hooajast.
Aga haletsus polnud edasiviiv jõud. Enda mugavusse uppumist Raivo ei kannatanud. Tema jaoks oli alati olemas mingi suurem ja kaugem perspektiiv, kuhu püüelda. Seda võtab kokku 1981. aastal öeldu:
Meie püüdlused peavad olema kõrgemad, kaugemad, universaalsemad kui kolkaprovintsiaali mugav äraelamine, kauka ja kopka, auto ning abimajandi kõrval ka teatris rolli äramängimine.
Mõnikord seisime Raivoga koos sadamas ja ootasime praami, et Saaremaale sõita. Ta vaatas merele, osutas mõne neemetipu poole ja kõneles, mis seal juhtunud oli või kes seal kunagi elasid. Kuigi Saaremaa ja Kuressaare olid viimasel kümmekonnal aastal Raivo suur armastus, oli tal iga paigaga Eestimaal oma sügav suhe. Ükskõik kuhu võsa vahele me ka ei sattunud, alati oli tal selle kohta mõni lugu pajatada. Enamasti rääkisid need lood Eestist, eestlastest ja meie ühisest ajaloost.
Ühel sombusel sügispäeval sõitsime Saaremaale ja ta vaatas enne praamile sõitu üle mere, silmapiiri poole. Olime rääkinud uuest, kaasaegsest teatrist ja Raivo ütles kokkuvõtvalt midagi sellist:
Kui meie teater kasvab välja sellest, et teeme lihtsalt kõike teistmoodi, ütleme tere asemel head aega ja sööme supi asemel kruusa, siis puudub sellel põhjus. Alles põhjus muudab ka kruusasöömise tõeks.
Mulle meenus siis korraga, kuidas istusime ühe noorema lavastajaga Sadamateatri ees autos ja ta vaatas samamoodi kuskile kaugusse ning teatas, et talle meeldib, kui teater puudutab tema südant, mitte ei haara kubemest. Mõnes mõttes on need kaks lavastajat Eestis väga sarnased. Eriti just Raivo usaldas ennekõike südame puudutust.
Ühte oma viimase lavastuse („Ai velled…”) lugemisproovidest tuli Raivo mõttega, et täitevkomitee ohvitser ei paku ülekuulatavale külamehele mitte sigaretti, vaid kahvlit. Ütleb küll, et palun, võta sigaretti, aga pakub kahvlit. Ja seletas seda ise: Ta peab olema nii üleolev ja mõnitav, et see on absurdne, sest ta kardab. Kui inimene kardab, siis muutub ta julmaks. Kuigi ta seda lavastusse ei jätnud, sest kahvel tundus kohmakas vahend, oli selles mõttes midagi Raivole ürgomast. Ta armastas kujundit, mis võimendas situatsiooni absurdsuseni ja tegi haiget nii näitlejale kui vaatajale.
Mäletan, et kirjutasin kunagi Jüri Tuuliku „Varese” dramatiseeringus, et ühel tegelasel, kes unistas, on väike kingakarp, mida ta kaasas kannab, ja seal sees on saladus. Raivo luges ja ütles: Väga hea! Aga tead, mis tal seal kingakarbis on? Tol ajal veel noore inimesena ma ei teadnud ja Raivo ütles mulle ette: Tal on seal orkester. Terve sümfooniaorkester. Keelpillid, timpanid, esimene viiul, pasunad… Saad aru — tema unistus on midagi nii suurt, mis kuidagi kingakarpi ei tohiks mahtuda, aga ometi mahub. Raivol mahtus alati väiksesse kingakarpi üks suur sümfooniaorkester.
Raivo armastas üldse panna oma lavastustes rõhke esmapilgul väheolulistele asjadele. Ta võis ilmuda nädal enne esietendust välja mingi tekstiga, mille kohta ta ütles: See! See peab seal alguses olema! Teeme! Proovime!
Kui tekst oli ette loetud ja keegi väga särama ei läinud, siis lajatas Raivo käega lauale ja teatas ise rõõmsalt ja võidukalt: Just! Nii see peab olema! Väga õige! Selle peale tõusis ta püsti ja hakkas rääkima. Jõuliselt, vaimustusega, tema sinisilmne pilk otsis ja kohtas korraga kõigi ruumis viibivate inimeste silmi ja kui ta lõpetas, olime kõik veendunud, et just see tekst ongi veel puudu. Ja enamasti oli ka. Raivo ei leppinud kunagi enne, kui suutis kõik inimesed sellesse uskuma panna, mida me tegime. Usk oma tegemisse oli talle väga tähtis.
Teinekord peatas ta proovis lugemise ja ütles: Siin kuulen ma laulu. Vaikset laulu… Siis ümises ta natuke midagi, proovisaali tekkis selline kummaline habras vaikus ja tunda oli, et kõik mõtlesid millelegi just selle kohaga seotule. Mõnikord sinna kohta lavastuses laulu tegelikult ei tulnudki. Aga midagi olulist sellised abstraktsed provokatsioonid Raivo lavastustes muutsid. Selle kohta olen temalt ükskord küsinud, et miks, Raivo? Ja Raivo seletas, et kuuleb mõnikord, kui näitlejad teksti loevad, ainult sõnade rütmi ja siis ta tunneb ära, et näitlejad sõidavad tekstiga kaasa nagu rongis, aga seal ju tegelikult juhtub midagi. Tegelikult pole üks ajaloosündmus kunagi lihtsalt rongirütm. Ma tahan, et nad selle koha enda sees üles leiaksid!
Ja jälle jõuame tagasi Raivo selle tahtmise juurde, et kõik osalised, nii lava peal, lava taga kui vaatajatena saalis, hakkaksid sellesse uskuma, milleks ta oma rännaku ette võttis.
Kindlasti on igal lavastajal erinevad meetodid, kuidas stseenile allteksti luua, aga Raivo oma meeldib mulle siiani. Olen ka mõnikord proovinud seda võtet kasutada, aga see ei hakka tööle. Selleks peab olema siiski just Raivo ise, et oma võluva ja salapärase näitlejakergusega öelda: Siin kuulen ma laulu… Vaikset laulu… Ja juhtida trupp teksti seest välja sündmuse juurde. Nagu Odysseus, kes isegi murdunud aeruga rahus kodusadama poole tüüris, et oma teekaaslased koju tagasi juhatada.
Raivo oli mulle alati nagu natuke isa. Aga kindlasti mitte patroneerivas mõttes. Ta ei öelnud kunagi lihtsalt: tee see ümber! Ta rääkis pikalt ja laialt, miks. Tekstikirjutajale ei saa olla paremat lavastajat kui see, kes ütleb välja põhjused. Just sellepärast armastasin ma neid hetki, kui telefon helises ja kui kuulsin Raivo häält, mis teatas: On üks selline mõte, mis sa arvad?
Ma teadsin alati, et see kõne tähendab taas üht pikka rännakut. Rääkisin temaga oma tegemistest ja kaeblesin, kui kiire mul on, aga samal ajal juba otsisin kapist matkavarustust. Sest kui õpetaja, isa ja sõber sulle ühe korraga helistavad, siis on see kutse koju. Raivo ei jätnud mind kunagi merele, vaid viis alati sadamasse. Sellepärast ma teda armastan ja mul on väga kurb. Minu õpetaja ja sõber on surnud. Ta ei helista mulle enam kunagi, et kutsuda mind kaasa retkele. Aga tean nüüd suunda ja sihtkohta. Meil oli hea teejuht — mees, keda kutsuti Raivoks.
Kindlasti laseks Raivo ise seda teksti lugedes mul nii mõnegi koha veel ümber teha — Ah, ei olnud nii! —,
aga seekord jääb kõik just nii.
Raivo teekaaslane, üks paljudest
