VISANDEID IDENTITEEDIVUSSERDUSTE TEEMAL

VALLE-STEN MAISTE

Lavastused neile, kes ei olegi veel kogenud Austraalia päikest, ilulõikust, soovahetusoperatsiooni, biseksuaalsust, vahekordi mustaga

 3Kolemees_net 4Kolemees_net

Marius von Mayenburg, „Kolemees”. Tõlkija: Olev Mengel. Lavastaja ja muusikaline kujundaja: Taago Tubin. Kunstnik: Liisa Soolepp. Videolahendused: Terina Tikka. Valguskujundaja: Teet Orupõld. Osades: Aarne Soro, Carita Vaikjärv, Tanel Ingi ja Janek Vadi. Esietendus 23. II 2013 Ugalas.

 1Aralennuvali_net 2Aralennuvali_net

Mart Aas, „Äralennuväli”. Lavastaja: Ivar Põllu. Kunstnik: Kristiina Põllu. Valguskunstnik: Rene Liivamägi. Muusikaline kujundaja: Ardo Ran Varres. Videokunstnik: Henry Griin. Osades: Ardo Ran Varres, Helgur Rosenthal, Kristel Leesmend, Katrin Pärn ja Evald Aavik. Esietendus 29. XI 2013 Tartu Uues Teatris.

 

      Meie subjektsust, mis uusaja algul Descartes’iga justkui paljulubava põhistuse sai, on viimase pooleteise sajandi jooksul üha rebestatud ning lausa olematustada püütud. Cogito traditsiooni ehk mina lihtsa läbipaistvuse ning enese vahetu mõistmise võimalikkust vastustav Paul Ricœur alustab mina põrmustamist stereotüüpselt

Nietzschega1: Mis on niisiis tõde? Metafooride, metonüümiate, antropomorfismide liikuv armee, lühidalt, summa inimlikest suhestustest, mis on poeetiliselt ja retooriliselt esile tõstetud, üle kantud ja kaunistatud ning mis pärast pikka kasutamist ühele rahvale kindlad, kanoonilised ja siduvad tunduvad: tõed on illusioonid, mille kohta ei mäletata, et nad säherdused on.2

      Samas tekstis lisab Nietzsche konkreetselt enesetunnetuse kohta: Mida inimene õieti endast teab! Jah, suudaks ta vaid end kord täielikult tajuda, selgesti ja ilmutatult nagu valgustatud klaaskastis! Kas ei vaiki mitte loodus suuremat jagu tema eest maha, isegi tema keha, et pagendada ja sulgeda ta uhkesse, lummuslikku teadvusesse, eemale soolikate keerdudest, veresoonte kiirest voolust ja kudede peentest värinatest. XX sajandil kasvab kõige püsiva, sh püsiva mina kukutamisele pühendatud tekstide hulk okeaaniliseks. Meenutagem kõigest sellest vaid Foucault’ üleskutset, mis oma subjektsuse mõistmise asemel nõuab hoopis keeldumist sellest, kes ollakse. Uuel aastatuhandel püütakse õhtumaal tihendada dialoogi ida filosoofiaga, ajendiks just budismi ja hinduismi pikaldane kogemus nn minatusepüüdluse, -mõtestuse ja -kogemuse osas.3

      Osundatud mõtteteede mõju ei ole olnud ühene. Mina ja identiteedi olemust ja toimimist paremini mõista püüdjate kõrval on leidunud hordidena neid, kelles lõtv lähenemine identiteedi ja minaga seonduvatele küsimustele on tekitanud soovi nautida minatusetargutuste foonil loodud ettekujutustega kaasnevaid vabadusi piiramatumalt, kui näib mõistlik ja ehk võimalikki. Kommerts- ja popkultuur ning kapitalistlikud ärimudelid on identiteedipööritustuhinatele kenasti vastu tulnud, leides taas ühe laheda tuluallika. Raske öelda, kuivõrd on just Nietzschel või Foucault’l süüd kellegi tõukamisel trans-, bi-, metro- või kurat teab mis seksuaalsuse teele või nina- või soovahetusoperatsioonile. Pole vahetult selge, kas ja kuivõrd just nimetatud filosoofid on kaudselt tekitanud paine katsetada pidevalt uute lõhnade, särgikeste ja kleitidega.

      Kuid seda laadi seosed pole olematud ega tühised. Lacanlike arutluste veidi äraspidine mõju populaarsele kirjandusele, näiteks Milan Kunderale, näib ilmne. Samalaadsed targutused ja nende mõjul aset leidnud kultuuri vedeldumine on küllap mõjutanud Hanif Kureishit, John Irvingit ja arvukaid teisi. Oleks naiivne arvata, et mainitud kirjanike fantasmid on jätnud lugejad eluliselt puutumata. Kundera puhul läheb identiteetide lõtvuse ja kõige suvalisuse rõhutamine eriti kaugele. Suhted oma laste, vanemate ja kodumaaga ei tähendavat midagi, mis siis veel rääkida suhetest teiste, juhuslikumalt kohatud inimestega. Inimesed ja suhted sünnivad muudkui metafoorist, kõhukorinaist ja käeviipeist. Identiteete seatakse nii nagu vaja ja kõike võib puruks rebida ning konstrueerida ja ringi konstrueerida.

      Kogu oma veetluse taustal on Kundera üksjagu vastik kirjanik, kel on olnud kardetavasti omajagu mõju postmodernses maailmas valitseva lahtisuse ja pidetuse kujundamisel. Kundera tüüpi kirjanikud nopivad teooriaist endale erutavaid teri üsna detaile ja tervikut arvesse võtmata. Küsimus ei ole selles, nagu oleks mingid kired ja suhted siin maailmas vähem päris ja lubatavad kui mõned teised. Ent Kundera suunab lugejaid siiski üsna mao moodi patuteele, jättes oma lõbude arved ja tagajärjed teistele maksta ning läbi mõelda. Foucault’gi õpetas hellenistide toel tagajärgedele mõtlema, aga popkultuur imeb kõike süüdimatult. Ei ole põhjust arvata, et Lacani konservatiivsemad tahud või siis Ricœuri tasakaalukam ja dialoogilisem järelemõtlikkus või analüütilise filosoofia tervemõistuslikum lähenemine minatusele on suutnud populaarse kultuuri mõjul vohama löönud identiteedivusserdusi talitseda ja kainestada.

      Seda enam, et ka otseselt postmodernsele kõhulahtisusele mitte pühendunud humanitaarid kobavad identiteedi- ja subjektsuse küsimustes pigem vastuoluderikkas padrikus, kui pakuvad selgust ning tuge. Ehkki leidub üksjagu humanitaare4, kes näevad vaimuteaduste ülesannet identiteediküsimustele vastamises ning inimolu terviklikus mõtestamises, jagub ka neid, kes püüavad humanitaaria niisugusest enesemõtestusest vaiksemalt või häälekamalt distantseeruda5. Võib ju ühelt poolt nõustuda, et ajaloolase süvenemine endisaegsesse ainesesse ei pea tingimata algama tema kaasaegsest küsimusest ega päädima tänaseid asju puudutava mõistmishorisondi avardumisega, nagu õpetab Hans-Georg Gadamer. Ent kui erialainimesed jätavad oleviku- ja identiteediküsimused täiesti konkreetset minevikuainest vaid kaudselt, st mitte kõige paremini tundvate esseistide, literaatide jm targutajate hoolde, kahandatakse nii vaimuteaduste eneste olulisust ja tähendust kui ka süvendatakse meie oleviku pidetust.

      Võimalik, et ühel hetkel tundub enesestmõistetav, et ajaloolased arutavad mineviku temaatikat konkreetselt oleviku ja identiteediprobleemidele ning subjekti ja inimolu tervikliku mõtestamise vajadusele tähelepanu pööramata, ent praegu ei paista selline hetk veel probleemitult käes olevat. Paljude inimeste harjumus ja püüd mõtestada oma identiteeti ja olemist terviklikuna näib endiselt tugev ning selle püüde taustal ei puudu kindlasti soov ja vajadus evida mõtestatud ajaloonägemust. Osa vaimuteadlaste pürgimus läheneda oma ainesele idealismi- ja hinnangutevabalt, pidades inimolu siduvaid eksistentsiaalseid küsimusi sekundaarseks või ülearuseks, ei ole praegu lõpuni arusaadav.

      Minatuse aruteludes kõlavad tõdemused, et tajumine ei viita automaatselt mingile tajuvale minale ja et subjektiivsus ei tähenda kindlapiirilise subjekti olemasolu, võivad olla ju tabavad. Ometi ei anna see vastust küsimusele, miks inimesed on püüdnud ja püüavad jätkuvalt näha end pidevusahelates ja seostes, ikka identiteeti konstrueerides. Isegi kui arvatakse, et identiteet on kuidagi ülearune või koguni kannatusi valmistav ja meil oleks parem olla ilma identiteedita, nagu püüab näidata budistlik lähenemine, siis meie kontekstis tuleb tunnistada, et niisugused argumendid on veel liiga vähe läbi mõeldud ja tunnetatud, rääkimata sellest, et neid võiks enesestmõistetavaks pidada.

      Viiteid, et inimene vajab narratiivset minataju ja ühtsust, hetkelise kogemuse kvalitatiivset seotust varasemate kogemustega mälu kaudu jne, võib vaimsetest arutlustest leida palju. Wilhem Dilthey rõhutas autobiograafia ja biograafia tähtsust inimelu tervikuks liitmisel ning sellega ka inimelu mõtestamise ja mõistmise juures. Hilisemal ajal on sellesarnaseid seisukohti väljendanud näiteks Marya Schechtman ja Rom Harré.6 Vajadusele maailma terviklikuna näha osundatakse humanitaarias ikka ja jälle, sageli lausa kuidagi aprioorsena, selle väite üle koguni sisuliselt polemiseerimata.7

      Harré, kelle eripärane „etnogeeniline” psühholoogia püüab statistilistele ja empiirilistele andmetele tuginemise asemel interpreteerida, kuidas inimesed argielus oma olemisele ja tegemistele tähendusi annavad, nõustub, et meie minasus on fiktsionaalne. Sellele vaatamata rõhutab ta meie iseduse, personaalse eripärasuse, pidevuse ja ühtsuse ning autonoomsuse olulisust kuni selleni välja, et tõdeb Michael J. Apterit tsiteerides, et tähendusliku ja eristuva mina puudumine viib psühootilise kriisini.8 Harré peab seejuures ka identiteediotsinguid kui kollektiivset samastumisvõimalust subjekti jaoks ebapiisavaks ning rõhutab just oma personaalse erisuse tajumise vältimatut vajalikkust.

      Liigse lahtisuse ja pidetusega subjektiivsuse küsimustes ei ole päri ka Slavoj Žižek ja tema koolkond Sloveenia Lacani järgijate seas. Žižek distantseerub postmodernismist ja väljendab „Ideoloogia ülevas objektis” poststrukturalismi kohta: „Kontrastina sellele nietzschelikule taustale, mis ilmneb poststrukturalismis, ei viita Lacan Nietz­schele peaaegu kunagi. Lacan rõhutab alati, et psühhoanalüüs on tõekogemus: tema tees, et tõde on struktureeritud nagu fiktsioon, pole kuidagi seotud poststrukturalismi taotlusega taandada tõemõõde tekstuaalseks „tõeefektiks”.”9

      Žižek kirjeldab, kuidas isaautoriteedi taandumine ja identiteedilõtvus tekitavad uutmoodi ängi nautimise kohustuse näol — kas sa ei olegi veel keppinud Austraalia rannal kolmekesi, grupiga, neegriga, ajal kui kõik, kõik on seda juba teinud? Renata Salecl kirjutab, et sisemise tühjuse traumaatilise kogemusega ei pruugi olla sugugi kerge toime tulla, viidates, et tätoveeringute ja keha vigastamise kultuuri esilekerkimine tänapäeva maailmas kõneleb sellest, et inimesed otsivad midagi püsivat olukorras, kus meediumid ja moetööstus püüavad subjekti pidevatele kosmeetilistele teisendustele ahvatledes pidetuks muuta.10

      Nii Taago Tubina Ugalas lavastatud „Kolemees” kui ka Mart Aasa ja Ivar Põllu „Äralennuväli” Tartu Uues Teatris kõnelevad sellest, et oma näota, minevikuta, sisemise sidususeta ning identiteedita, lihtsalt sisuta siledat pinda ihaledes, selle järele joostes ja end vormida lastes, ei olda ühel heal päeval enam keegi või ollakse kordi vaesemad, olukorras, kus tuleb end varasemast veelgi halvemas stardipositsioonis tühja koha pealt üles putitama hakata. Need on lood vabatahtlikult oma näo kaotanud inimestest. „Kolemees” räägib tüüpidest, kes edu nimel tahavad olla väliselt teiste moodi. Kuigi jant käib ilulõikuste ümber, võib lavastust võtta metafoorina. Pascalist Žižekini on ju rõhutatud, et sisu kaotamiseks polegi sageli enamat tarvis, kui vaid vorm üle võtta. „Äralennuväli” peegeldab kodumaast lahtiütlemise fenomeni.

      Mõlemad lavastused on identiteediga mängimise suhtes kriitilised ja kahtlevad. Kummagi lavastuse tegelased ei anna enesele aru, mis on identiteet, kuidas ta üles ehitub, milles seisneb tema olulisus iga inimese jaoks. Ammugi ei aduta, milleni võib ülemäära fleksibiilne või vedel ümberkäimine identiteediga viia. Selles mõttes mängitakse teadmatusega, patu viljaga, nagu Taago Tubina lavastus ka kujundlikult mõista annab, antakse oma sõrm ahvatluseuimas kuradile. Kui on soov teistest positiivselt ja tugevamalt eristuda, ei saa olla hukatuslikumat teed kui omanäolisuse sädelevate laiatarbekaupade vastu vahetamine. Ja kui ka kõik identiteedivahetused kohe lameduseni ei vii, siis nende läbimõtlemata teostamine tekitab vaid totrat segadust eneses ja lähedastes, nagu hiilgavalt illustreerib „Äralennuvälja” soovahetussketš.

      „Kolemees” on ülesehituselt üsna traditsioonilises laadis kaasaegne draama, pingestatult arenev loojutustus. „Äralennuväli” sisaldab õrnalt post­dramaatilise ja võimalik, et ka auto­riteatri elemente Ivar Põllu välja pakutud mõttes. Kuid otsustav on nende lavastuste juures sisu ja aines, erinevused vormis ja ülesehitusprintsiipides osutuvad lõpptulemuse seisukohalt teisejärguliseks. Traditsioonilisem „Kolemees” on dramaturgiliselt tugevam — selge stiiliga, metafüüsiliseks üldistuseks kujunev lugu on ühtlasem ning väiksemate ärakukkumistega, kui kõikuva tasemega olupoliitilisi sketše koondav „Äralennuväli”. Aga asi pole meetodis, vaid viimase teksti kohatises nõrkuses.

      Väljarände probleemi sotsioloogilise käsitlemise mõttes on „Äralennuväli” triviaalne, erilise tunnetusliku väärtuseta, meediat küllastavate aruteluteemade karikatuurne ümberjutustus. On valusaid osundusi (naistest tühjaks jooksnud kolkad, kus kultuurijuht, nui neljaks, kultuurikaugeid mehi dresseerib jms), kuid need käänduvad jämekoomikaks enne, kui vähegi tundlikult lahti kirjutatud ja mängitud saavad. Kuidagi raske on Evald Aaviku esitatud valusatelt kultuuriloolistelt vaatlustelt kunagise Vanalinnastuudio stiilis olmesketšide lainele hüpata. Selline vormivaheldus resoneerub mingis mõttes identiteedivahetustega, mis on ju lavastuse teemaks, kuid paraku erilist lisaväärtust ei paku.

      „Äralennuvälja” teostus jääb kohati igavaks, muutudes Savisaare singli ettemängimise ja taidluskonkursi laadi lähenemisega banaalsekski. Pigem nägin ma lõviosa lavastusest Põim Kama (Postimees 6. XII 2013) kui Meelis Oidsalu (Eesti Ekspress 14. I 2014) silmadega. Mart Aasa alustekstis torkab tugevuste kõrval silma ka nõrkusi. „Edu” ja eriti „IDentiteet” olid küll nii lavastuste kui ka tekstidena vähemate ärakukkumistega ja paremad. Ometi lummasid Evald Aaviku monoloogid ja iseäranis sariümberlõikamisstseen lõpuks sedavõrd, et lavastus vedas välja. Mainitud elementides on argisotsioloogiast üle kerkivat filosoofilist üldistusjõudu, mis muudab lavastuse võimsaks.

      „Kolemehe” lavaline dünaamika on pigem vastupidine. Lavastus on kandvalt stiilne ja väljapeetud, pinevust, groteski ja sisupainet kruviv, kõigis kujunduselementides Taago Tubina hea stilistilise tajuga pikitud. Äralangemine tuli lõpus, happy end’iga, mis oleks võinud lavastamata jääda. Omal moel suubusid mõlemad lavastused propagandistlikku sängi, viibutati lausa näpuga, et oma minast ja juurtest lahtirebimise püüd toob kaasa traumaatilise silmitsi seismise tühjusega ja traagilise nostalgiatunde kindlapiirilisema identiteedi ja selgelt eristuva algupärase mina järele. Ent kui „Äralennuvälja” lõpul kõlanud Evald Aaviku esitatud kodumaatuse valususest kõnelevad monoloogid ja paguluse kõledusest aimu andvad kultuuriloolised loendid on Põllu lavastuse stiilseim ja tugevaim osa, siis „Kolemehe” moraliseeriv lõpp ei lisa juba niigi võimsalt öeldule sisuliselt midagi, mõjudes nämmutusena.

      Kummagi lavastuse näitlejatöödele on raske midagi ette heita, kuid ükski näitleja ei avane ka kuidagi eriliselt. „Kolemehe” trupp mängib valdavalt oma teada-tuntud ampluaas, Janek Vadi, Tanel Ingi ja Aarne Soro teevad oma küllaga rafineeritud pikantsusi pakkuvad rollid mõnuga ära, kasvamata siiski väga võimsaks. Carita Vaikjärve koloriit on mõnes sketšis ehk koguni liiga üle keeratud. „Äralennuvälja” raamib lummavalt Evald Aavik, ka kõigil teistel on paksude värvide kõrval õnnestunud hetki, millest esituse mõttes samuti ükski unustamatuks ei kujune. Traditsiooniliselt pean kiitma Taago Tubina stiilitaju muusikalisel kujundamisel ja muus. Mõlemad lavastused on niisugused, mida võib ju üksikutest aspektidest kritiseerida, kuid mille juba mõtlemisväärne aines iseenesest oluliseks teeb. Kuid ka teostuse poolest on tervikuna tegu kahtlemata õnnestumistega.

      Lõpetuseks. Eespool öeldu mõte ei ole kodumaatuse ja bi-, trans- jm seksuaalsuse ning identiteedi ja selle mõistmise muutmise püüde a priori lolluseks ja väärakuseks kuulutamine. On täiesti võimalik, et saabub aeg, kus igasugused muutused, sh kiired muutused meie mina ja identiteediga saavad tavaliseks, nõnda, et nad on kultuuris ja meie argiarusaamades hästi läbi kogetud ja mõeldud. Praegu ent nõnda veel ei ole. Pigem on nii, et kui keegi hakkab oma nina lõikuma või seksuaalsusega eksperimenteerima ja kodumaad vahetama lihtsalt seetõttu, et niisugustest vahetustest tänases maailmas palju räägitakse ja hetkiti on tunne, et oma nina ja pruudiga oma kodumaal alati nii kõrgelt ei lenda, kui tahaks, siis on võimalik, et ta lõpetab suurema traumaga, kui eksperimenteerimist alustas. Tore, et teatrites jagub tervet mõistust seda stiilselt ja selgelt välja öelda.

 

Kommentaarid:

1 Paul Ricœur. Oneself as Another. Translated by Kathleen Blarney. The University of Chicago Press 1992, lk 1—16.

2 Friedrich Nietzsche. Tõest ja valest moraalivälises mõttes. Tõlkinud Märt Põder. Akadeemia 2007, nr 11, lk 2443—2459.

3 Mark Siderits, Evan Thompson, Dan Zahavi. Self, No Self? Perspectives from Analytical, Phenomenological, & Indian Traditions. OUP 2011.

4 Näit. Anne Lill ja Mart Kalm konverentsil „EHI 25”. Vt Rebekka Lotman. Eesti humanitaarne tulevik. Sirp 19. XII 2013. Vt ka toimetajate Lloyd Krameri ja Sarah Maza eessõna raamatule „A Companion to Western Historical Thought”. Blackwell Publishers, 2002.

5 Vt näit. Marek Tamm. Monumentaalne ajalugu. SA Kultuurileht, 2012, aga ka siinkirjutaja vestlusi ajaloolastega (Sirp 22. XII 2011, 10. I 2013, 19. IX 2013).

6 H. A. Hodges. The Philosophy of Wilhem Dilthey. Routledge, 1952, lk 125; Marya Schechtman. The Constitution of Selves. Cornell University Press, 1996; Rom Harré. The singular self: an introduction to the psychology of personhood. Sage Publications, 1998.

7 Näit. Rein Raud kirjutab värskes raamatus „Mis on kultuur” Slavoj Žižeki alajaotuses lk 112: „…ideoloogia suudab postmodernse fragmenteerituse tingimustes hoida maailmapilti koos.”

8 Rom Harré. The singular self, lk 6.

9 Slavoj Žižek. Ideoloogia ülev objekt. Tõlkinud Hasso Krull. Vagabund, 2003, lk 238.

10 Renata Salecl. Perversions of Love and Hate. Verso, 2000, lk 141—168.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon