ENN SÄDE FOTOALBUM 15. Tõnu Kargiga nässu läinud „Ameerika mägedes”

August, 2022

Olin valinud oma pildid siia fotonurka ja alles seejärel, üle 28 aasta, sain seda filmi taas vaadata… Koopia on kohutav, film on hullem, kui mäletasin. Ega siinsed read sissejuhatuseks küll kenad pole, mööngem.

See peaks olema Peeter Simmi esimene rahvusvaheline koostööfilm eriti keerulisel 1993. aastal. Tallinnfilm on lagunemas, oleme kõik äkki vabakutselised. Ela, kuidas oskad!

Mõeldud on see lugu ju lahtise käega tehtava muinasjutulise farsina Eesti kauboikapitalismi sünni algusest. Filmirühm saadakse kergesti kokku: ripakile jäänud tegijaid ju jätkub, kõik võtavad Tõnu Kargi seiklusi teatava lustiga. Raskel ajal „leiba ja tsirkust”! Tehakse uudne erafirma Lege Artis Film, välja ilmuvad ungari-juudi-prantsuse poisid, kes tulevad oma rahanutsuga… Meite mehed on selles osas kõik algajad, isegi fenomenaalne filmiprodutsent Raimund Felt. Paljukest nad teavad turumajandusest ja rahvusvahelistest lepingutest, produtsendigi mõistega peame alles harjuma. Minimaalse summa filmi käivitamiseks saame Eesti Kultuuri- ja Haridusministeeriumilt. Varsti on palgarahad otsas. Alles hiljem kuuleme mingist Prantsuse filmifondist Ida-Euroopa vabanevate/taasiseseisvuvate riikide filminduse abistamiseks. Sealt saadavatest summadest Prantsuse osapool meie meestele üldiselt ette ei kanna. Ungari osalus jääb ülepea segaseks, mingid hämarad lood on Kodaki filminegatiivi ilmutamisega Slovakkias Bratislavas, kuigi Soome labor on siinsamas? Peaoperaator Ago Ruus näeb seetõttu võetud materjali kuu möödudes… Meid surutakse jõuvõtetega (hoolimata lärmakast protestist) lendama lõplikuks kokkusalvestuseks Budapesti Pannoonia filmivabrikusse, kus tehniline tase jääb pisut isegi Tallinnfilmile alla. Aga aeg on ju veel filmi lindi aeg, oleme sunnitud tassima 73 rasket magnetheli karpi ja 10 pildikarpi. Minu osaks jääb seal üksnes premix.

Esialgu veel filmime, sügis kipub peale. Sirje Haagel, Simmi n-ö ihumonteerija, paneb esimese montaažiringi kokku ja siis maandub prantslasest montažöör Claude Reznik. Esimesel päeval riputab ta montaažitoa seinale foto oma isast, kes olla olnud prantsuse filmiklassiku René Clairi assistent või midagi niisugust. Sellega on märk maha pandud. Ta on kahtlemata professionaal, aga ta ei tea midagi Petka (Peeter Simmi) mõttemaailmast ega taju meie hetkeolusid. Sirje nutab, sest meie silme all laguneb film ära. Totakad kurbnaljakad episoodid lendavad välja. Tasapisi muutub farss raskepäraseks psühholoogiliseks draamaks. Me polnud enne näinud nii murust madalamat Simmi: „Siin müüd oma lihase ema ka maha…”

Tõnu Kark jääb pärast võtteid raskesti kollatõppe, tuleb siis mõne aja pärast stuudiosse ning näeb mingit prantsuse vahevarianti. Seisab montaaži koridoris, näost ära, juuksed läinud: „Äkki saaks seda kusagil Ameerikas monteerida?” Film võinuks olla Tõnu läbilöök Euroopa ekraanidele, parimas eas näitleja…

Budapestis on helistuudios lärmakas dispuut ühe ennasttäis prantslasest produtsendiga: „Euroopas nii ei tehta! ” Arvo Iho „Vaatleja” oli saanud äsja, 1990. aastal Prantsusmaal Rouenis grand prix, mina olin helimees. Ivo Felt, minu teine helimees, ütleb pärast: „Ma ei teadnudki, et sa nii palju inglise keelt oskad.” Krt, vihaga panin…

Kes seda kogu tõde nüüd enam teab, aga kuidagi kergem hakkas.