SOUND ART JA MUUSIKA

Mai, 2014

INES REINGOLD-TALI

Mürast, elitaarkunstist ja…

      Kas sound art (helikunst) on vaid melomaanidest kunstifriikide pärusmaa, mida viljeldakse underground-galeriides ja viluvõitu hämarais keldristuudiotes, kus üksteist müratrikkidega üle trumbata püütakse, või on tegemist nüüdiskunsti valdkonnaga, mis puudutab praeguseks üha laiemat publikut? Veidrad konstruktsioonid torukestest, kus tilkuv vesi loob minimalistliku helimaailma, kummalised muusikainstrumendid, mis esmapilgul ei jäta üldse pillide muljet, vinged sound’id, mis panevad hämmastuma, immersiivsed elamused.

   

Kas sound art on samal ajal ka muusika?

      Helikunsti teema on viimase kümnendi jooksul hakanud üha jõulisemalt vallutama kultuurivälja ja tekitanud poleemikat nii kunsti- ja muusikateadusealaste prestiižsete rahvusvaheliste väljaannete veergudel kui ka metropolide kunstisaalides.

      Tegelikult ei kõla eestikeelne sõna „helikunst” minu kõrvus sugugi veenvaimana käsitlemaks nähtust sound art. Segadust tekitab selle termini kasutamine tihtilugu kogu muusika sünonüümina selle tavapärasemas tähenduses. Soomekeelses sõnavaras leidub näiteks äänitaide — vastena ingliskeelsele terminile sound art ja säveltaide tähistamaks muusikat. Selguse huvides eelistan ingliskeelset väljendit sound art.

      Ehkki sound art’il ja muusikal on palju ühiseid valdkondi, pole terminid siiski otseselt kattuvad. Uudishimulik ja mänglev navigeerimine neil ühismaastikel avab uusi loomingulisi võimalusi nii seiklusjanustele kunstnikele enestele kui ka klišeedest vabadele kunstinäituste kuraatoritele ja publikule.

      Termini sound art kasutamise traditsioon ulatub väidetavalt 1970. aastate lõpu Ameerikasse, mil loodi William Hellermanni Sound Art Foundation, 1983. aastal New Yorgi Skulptuurikeskuses toimunud Sound/Art näitust korraldanud ühing.¹

      Helikunsti diskursusse mahub kirju kogum nüüdiskunsti vorme, kus helifenomenil per se on kandvam roll. Ehkki nii muusika kui ka helikunsti puhul on tegemist helidest loodud kunstiga, on sound art’i puhul fookus rõhutatult helidel — nii meediumina kui kunstiteose algse inspiratsiooni lättena ja teemana. Sound art’i võib vaadelda pigem kunstivooluna (art movement), mis ei ole seotud konkreetse ajajärgu ega ka kunstnike rühmituse või geograafilise paiknemisega. Olemuselt eklektiline sound art skene eksisteerib kuskil muusika ja visuaalkunstide vahemaastikul, nüüdismuusikat ja visuaalkunsti lõimivate audiovisuaalsete projektidena. Leidub ka helikunstiteoseid, mille puhul võime rääkida kui ajas muutuval meediumil põhinevast nüüdiskunsti vormist, millele omane l’art pour l’art-laadne autonoomsus ja eneseküllasus. Galeriikunsti ja muusikadiskursuse piirid on vaid hägusad. Rahustuseks tõdegem, et kõik liigitused ju ongi tinglikud. Helikunsti alla, mida iseloomustab süüvimine heli kvalitatiivsetesse omadustesse, kuuluvad nii heliinstallatsioonid, eksperimentaalne raadio (radiofoonia, radio art), kineetilised heliskulptuurid, heliluule, helimaastike kompositsioonid, keskkonnahelide salvestused (field recording), eksperimentaalsed omavalmistatud pillid kui ka helimaastike visuaalseima väljenduse esindaja — visuaalmuusika (visual music). Kontseptuaalsema suuna sound art’i teostes ei pruugigi tegemist olla otseselt helidega, st tajutava auditiivse komponendiga. Nii mõnegi, eriti just performatiivsema suuna helikunstiteose puhul pole otseselt tegemist ei heli ega ka otseselt kunstiga. Piisab aimatavatest, ebamäärastest vihjetest viitega helidele.

      Helikunst on olnud modernismi lõpuaegadel ja postmodernistlikul kunstiväljal teerajaja ja eesvõitleja rollis, eksperimentaalse muusika ja nüüdiskunsti avangardistlikuma osana, ammutades aja vältel ideid nii industriaalsust ülistavast futurismist ja lapsiku naiivsusega kaost ja irratsionalismi sülelevast Dadast, Bauhausist, mängulisest Fluxusest kui ka postmodernismist ja Nicolas Bourriaud’ esile toodud relatsioonilisest esteetikast.

      Veel XX sajandil nautis see valdkond peamiselt marginaalset staatust eksperimentalistide, kunstifriikide ja visionääride mängumaana. Ala­tes mil­­len­niumivahetusest on kultuuri­ava­lik­kuse tähelepanu sound art scene’l kas­va­nud hüppeliselt. Selle põneva inter­distsiplinaarse sünesteetilise kunsti­valdkonna aktuaalsust rõhutavad ka mitmed märkimisväärsed sündmused rahvusvahelisel kunstiareenil. New Orleansis toimunud suur sümpoosion SIGGRAPH 2009 oli pühendatud visuaalmuusikale. Mõni aasta tagasi toimusid temaatilised retrospektiivnäitused „Visual Music” Hirshhorni muuseumis ja Los Angelese nüüdiskunsti muuseumis, kus eksponeeriti visuaalmuusika kullafondi filme ja videoid, maalikunsti teoseid ja värviorelite näidiseid. Möödunud sügisel toimus New Yorgi moodsa kunsti muuseumis MoMa näitus „Soundings: A Contemporary score“, kus olid esindatud nii kuuldavad kui ka kujuteldavad helid, nahkhiirte ja kalade tekitatud ultrahelidest New Yorgi kellade helideni, graafilistest partituuridest heliskulptuurideni. Eesti kultuuriavalikkuse huvi pälvis äsja Kumu tähelepanuavaldus helikunstile — „Sünkroonist väljas. Helikunstist vaatega minevikku”. Soomes on avatud mitu uut helikunstile pühendatud galeriid. Akustilise Ökoloogia Seltsi eestvõttel tegeldakse põhjanaabrite juures usinalt ka akustilise ökoloogia sfääri jäävate helimaastike jäädvustamise, arhiveerimise ja heliseva pärandi kultuuriloolise uurimisega. Jaapanis, Ameerikas ja Kanadas on palju ettevõtmisi, mis kutsuvad elanikke üles salvestama ja kaitsma oma kultuurilooliselt tähtsaid helimaastikke.

      Kunstiinstitutsioonides on helikunstil seni veel selgelt määratlemata staatus. Näituste kuraatorid on visuaalse rõhuasetusega kunstidiskursuses silmanähtavalt ummikusse aetud. Paljud muuseuminäitused on jätnud sound art’i definitsiooni üsna avatuks, võimaldades mänguruumi nii traditsioonilisemale „muusikalisemale” suunale kui ka meeletutele eksperimentidele. Näib, et visuaalsusekeskses kultuuritraditsioonis on kuraatoritele osutunud suureks proovikiviks nihutada fookust kuulamiskesksemaks. Nii püüavadki muuseumid pidevalt nuputada uusi võimalusi eksponeerimaks helisid ja leidmaks neile sobivaid „raame”.

      Kuid ka sound art’i ja eksperimentaalse muusika vaheline piir on ähmane. Kas muusikast saab sound art siis, kui seda esitatakse muuseumis, ja helitaiesest muusika, kui teos on komponeeritud kontserdil esitamiseks?

 

Mürast kunst

      Protest rutiinsete dogmade vastu ja palavikuline entusiasm loovad alati viljaka pinnase uudsete paradigmade väljakujunemisele. XX sajandi avangardimanifestid seadsid toona kahtluse alla senise väljakujunenud muusikakontseptsiooni. Muusikana hakati käsitlema ka helikooslusi ja kunstikogemust, mis esmapilgul ei mahtunudki tavapärase klassikalise muusikaesteetika raamesse.

      Avalikkuse ette ilmus itaalia futurist Luigi Russolo, kes postuleeris 1913. aastal oma manifestis „L’arte dei rumori” („Mürakunst”)², et uus muusika peaks peegeldama kiirelt industrialiseeruva ühiskonna urbanistlikku elustiili. Ta soovis muusikas kuulda nii masinate müra kui ka uute muusikainstrumentide helisid, kuna müra oli tema meelest inspireerivalt üllatusterohke. Teine futurist, Filippo Tommaso Marinetti läks oma müraülistusega veelgi kaugemale, väites, et automootori müra on kaunim kui mistahes Michelangelo teos. Kuigi Russolo ja ta mürakunstnikud materdati The Timesis ilmunud arvustuses tol ajal maha, hakkas seeme idanema ja avangardistide loomingusse ilmusid uued helipaletid. Niisiis, kontserdisaalide uksed avanesid — mürale. Sellele kõigele

aitas kaasa ka helisalvestustehnoloogia areng, mis avas kunstnikele võimaluse helidega manipuleerida, neid tundmatuseni vormida — nagu skulptor savi. Salvestatud helide taasesitamine väikeste segmentide kaupa korrates (loop) avas omakorda võimaluse uurida helisid justkui pilti suurendusklaasi all.

      Tee muusika kompositsioonireegleid eiravasse, uudselt helisevasse maailma avatakse eeskätt eksperimentaalse kogemuse kaudu. Eksperimentaalsus on seejuures mõistetav protsessina, otsingulise konarliku teega — täis kaljusid ja kuristikke, eksimisi ja õnnest joovastunud heureka-elamusi. Kunstiteaduses tähistab eksperimentaalsus reeglite ja tavapäraste suhtumismallide eiramist uute ideede loomisel. Sound art, milles on alati teatud annus eksperimentaalsust, on avar ja avatud art scene. Juhuslikkus ja ettearvamatus on sound art scene omaette väärtuseks. Selle esindajad on avalikult protestinud kultuuriliste konventsioonide vastu, ülistades marinettilikult masinate industriaalset müra, kutsudes cage’ilikult kuulama muusika asemel hoopis keskkonda ja vaikust ning ahvatledes R. Murray Schaferi eeskujul kuulama helisevat universumit. John Cage on väitnud, et kõikjal on alati midagi kuulda ja näha .³ Samuti toonitas ta, et kus iganes me ka ei viibiks, kuuleme peamiselt müra. Kui me seda ignoreerime, häirib see meid. Kui me seda kuulame, avastame, et see on kütkestav.⁴

      Helimaastikke on kõikjal meis ja meie ümber. Need „puudutused kauge maa tagant”⁵, nagu poeetiliselt helisid on kutsunud Kanada muusik ja keskkonnauurija R. Murray Schafer, on inspireerinud helikunstnikke looma kunstiteoseid ja installatsioone. Ent uurijad ammendavad helifoonist hindamatut teavet kultuurist ja keskkonnast. Helikunsti huviorbiiti jäävadki eelkõige helid, millele me ehk teadlikult tähelepanu ei pööra, helid, mis meid igapäevaelus üleküllastatud ambient’sete helimaastikena ümbritsevad — leidhelid. Tuule kohin puude ladvus, linnukeste siristamine., sammude kõmin tänavasillutisel, vihmaveetilkade monotoonne sümfoonia aknaklaasil, lainete kohin mererannal, nutiseadmete kummalised piuksatused-suminad, printeri ärevad klõpsatuste ja krabinate sarjad, Sellist keskkonnast salvestatud materjali esitab kunstnik duchamp’iliku ready-

made-teosena või siis töötleb leidhelisid, destruktureerides ja manipuleerides tundmatuseni oma subjektiivse nägemuse kohaselt. Abstraktses soundscape-teoses luuakse hoopis kujuteldavaid immersiivseid sünteetilisi helimaastikke (soundscape composition) digitaaltehnoloogia avaraid võimalusi kasutades.

      Helitaiese funktsiooniks jääbki äratada tuimestatud kuulmismeeli ja luua kunstielamust. Olgu see siis kasvõi ärritav.

 

Helide visuaalsusest

      Helides on tegelikult peidetud visuaalsus. Igas helis. Kõlaruumilise elamusega kaasneb alati teatav annus nähtavat, olgu see siis vaimusilmas või ilmsi. Samas ei maksa eirata ka meeleliste ja visuaalsete kujundite mõju loominguprotsessile, seesmist nägemist, intuitsiooni. Viitan siin termini ladinakeelsele etümoloogilisele taustale, kus intueri tähistab ka „seesmise nägemise võimet“. Nii mõnigi helilooja on oma loomingus juhindunud visuaalsest intuitsioonist. Auditoorse elamuse, komponeerimise ja kunstiloome intuitiivseid protsesse on tänini uuritud üsna põgusalt. Tuntud psühholoog Rudolf Arnheim on tõdenud, et nägemistajul põhineva visuaalse ja kujundliku mõtlemise abil on võimalik sooritada samasuguseid ülesandeid nagu verbaalse analüütilise kognitsiooniga.⁶

      Isegi abstraktseima helitaiese kuulamine võib esile kutsuda meelelisi visuaalseid assotsiatsioone, kujundlike struktuuride metamorfoose, mis muudavad värve ja vormi, — liikuvaid pilte kujutletaval kinolinal. Helimaastikukompositsioonis kätkevad reaalmaailmast „leitud” helid seevastu viiteid konkreetsetele nähtustele ja objektidele. Soundscape-kompositsiooni, mis koosneb helide kollektsioonist, on helilooja R. Murray Schafer tabavalt võrrelnud visuaalsetest atraktsioonidest koosneva maaliga. Kui kuulad tähelepanelikult, avastad selle imetabasuse. Helilise elamusega kaasneva kontemplatsiooni tulemusena ammutatakse inspiratsiooni imaginaarsest fantaasiamaailmast, psühhedeelsetest struktuuridest, meditatiivsest transi- ja unemaailmast. Heliskulptuurides (pean siinkohal silmas helisid tekitavaid füüsilisi konstruktsioone) luuakse visuaalne ilme nii valguse, kujunduse kui ka konstruktsioonis kasutatud materiaalsete elementidega.

      Põnevaks helikunsti valdkonnaks osutub akusmaatika (acousmatica) oma peidetud visuaalsusega. Siia kuuluvad näiteks eksperimentaalne radio art ja radiofoonilised teosed. Akusmaatiline helikunst on arenenud välja musique concrète’i traditsioonidest (Pierre Schaeffer jt), kus igas helis nähakse potentsiaalset muusikateose kompositsioonilist algmaterjali. Akusmaatilises lähenemises tähtsustatakse eriti selgelt akustilist fenomeni ja muusika kuulmis- ning tajumisprotsessiga seotud aspekte. Seetõttu algab akusmaatilise teose komponeerimine, sarnaselt color music’i traditsioonidega, helidest ja tämbritest. Acousmatica-heliteos eksisteerib salvestatud formaadis. Selliseid teoseid edastatakse mitmekanaliliste taasesitussüsteemide abil, elimineerides visuaalse stimulatsiooni tegurid, mis tavapäraselt assotsieeruvad helide tekitamisega. Spatsialisatsioonimeetodite abil püritakse saavutada võimalikult immersiivset kogemust. Tihtipeale peidetakse heliallikad vaataja pilgu eest. Sellist lähenemist on kasutanud näiteks Yasunao Tone oma heliinstallatsioonis Tokio galeriis 1962. aastal, kus magnetofon, mis esitas nonstopina teost, oli publiku silme eest peidetud valge kangaga. Akusmaatilist teost on võrreldud filmiga, millel puudub pilt. Selle helimaailm ei piirdu tavaliste traditsiooniliste muusikainstrumentide tekitatud naturaalsete tämbritega ega ka mitte kindla helikõrgusega muusikaliste helidega, pigem leiavad kasutust helisünteesi abil loodud abstraktsed ja sünteetilised tekstuurid, kuhu põimitakse tihtipeale realistlikke, naturaalseid, n-ö konkreetseid helisid: industriaalhelisid, linnamüra, linnulaulu, looduslikke helisid. Kasutatakse ka varem teiste tootjate poolt plaatidele salvestatud helisid ja inimeste kõnet, millel on siin vaid abstraktsem foneetiline tähendus. Ka ei struktureerita acousmatica’s helimaterjali traditsioonilisele muusikale omase rütmika ja ajalise pulsi abil meetriliselt, vaid baseerutakse organiseeritud helistruktuuride unikaalsel seesmisel rütmikal.

Enim kokkupuutepunkte visuaalkunstiga on audiovisuaalkunsti vormil visuaalmuusikal (visual music). Defineeritud on seda mitmeti. Järgnev määratlus pärineb minu loomepraktikast ja paljude tuntud ajalooliste visuaalmuusika teoste analüüsist.

      Eelkõige seondub mõiste „visuaalmuusika” abstraktse, peamiselt eksperimentaalse kunstivormiga, milles kasutatakse muusikalise kompositsiooni põhimõtetest ja struktuuridest inspireeritud printsiipe visuaalsete või audio­visuaalsete teoste loomisel, hõlmates nii muusika visualisatsioone, muusikavideoid kui ka maale. Eesmärgiks on luua sünesteetilisi ehk multisensoorseid elamusi. Visuaalmuusikal on palju alaliike ja nimesid: lumia, color music, absolute film, ocular music jt. Selgub, et teoseid on võimalik liigitada mitmeti, näiteks selle alusel, kas loomisprotsess algab muusikalisest ja liigub visuaalse suunas või vastupidi. Visuaalmuusika eripära seisneb eelkõige dünaamilisuses, selles, kuidas muusikalist aegruumi vangistatakse visuaalsesse vormi.⁷ Muusikalise ja visuaalse materjali fusiooni esimesi ambitsioonikamaid püüdlusi võib leida XX sajandi algul itaalia futuristidel. Maalikunstnik ja helilooja Luigi Russolo süüvis helide ja värvide seoste saladustesse oma maalides „La musica” (1911). Itaalia futurist Bruno Corra ehitas värvusoreli loomaks värvusmuusikat. Koos Arnaldo Ginnaga kirjeldasid nad kunstimanifestis (1916) oma eksperimente, töötades samal ajal ka oma abstraktsete filmiideedega. Helilooja Edgard Varèse’i „Poème électronique“ oli kavandatud heli ja valguse installatsiooni tarbeks koostöös arhitekt Le Corbusier’ga Brüsseli maailmanäitusele „Expo 58“. Installatsioonis projekteeriti valguskujundeid paviljoni seintele. Helide, ruumi ja valguse sümbioos on paelunud ka avangardisti ja minimalistliku drone-muusika pioneeri La Monte Youngi, kes koos fluxus’e aatekaaslastega hakkas 1960-ndail korraldama omalaadseid performance’eid oma kodus, kus ta kakskümmend neli tundi järjest esitas pikki undavaid drone-helisid — monotoonseid siinusvõnkeid. Sellised lõputult kõlavad helid olevat väidetavalt viinud külastajaid „drone-teadvusseisundisse”, nagu ta New York Timesile antud intervjuus rääkis. Arvatavasti ei hüppaks meie korrusmajades naabrid niisuguste „kontsertide” peale rõõmust lakke. Sellistest katsetustest arendas ta välja omalaadse „Dream House’i” projekti, nii et seda deliiriumilaadset purpurses valguses etendust, mille ta on koostöös oma valguskunstnikust kaaslase Marian Zazeelaga loonud, on võimalik tänaseni New Yorgis „Dream House’is” nautida.

      Eriti viljakaks visuaalmuusika valdkonnaks on osutunud filmikunsti ja muusika ühismaastikel seiklev eksperimentaalne film. Ajaloolisteks võtmefiguurideks kujunesid 1940-ndaist vennad John ja James Whitney. John Whitney on oma raamatus „Digital Harmony: On the Complementarity of Music and Visual Art“⁸ nentinud, et arvutitehnoloogia on pakkunud uusi võimalus sulatamaks algoritmiliselt üheks tervikuks visuaalse ja muusikalise kujundlikkuse. Nüüdishelikunst on oma loomismeetodeilt paljus lähenenud visuaalkunstile, eeskätt tänu helisalvestustehnika arengule ja digitaalsetele võimalustele helimaterjaliga julgelt manipuleerida. Digiajastu on avanud visuaalmuusikale üha uusi perspektiive, mis võimaldavad luua komplitseeritud intrigeerivaid heli ja pildi kooslusi algoritmiliste manipulatsioonide ja erinevate mapping-süsteemide abil, interaktiivset immersiivsust unustamata.

 

Helikujundus

      Helikujundus (sound design) ja arvuti abil eriefektide (sfx) loomine kuuluvad lahutamatu osana digitaalajastu helikunsti juurde. Helisünteesi avarad analoogsed ja digitaalsed meetodid avavad ammendamatu varasalve kompleksse helispektrumi loomiseks, kontrollimiseks ja moduleerimiseks. Nii sünnivad mitmekihilised helitekstuurid. Elektrooniline muusika, näiteks glitch ja ambient, kuid isegi selle kaubalisem poolus, nagu trance, trance house, ammutavad ideid ja tämbreid eksperimentaalsemalt sound art’i poolelt. Eks ole ka trance’ižanrile iseloomulikuks kulminatsiooniefektiks kujunenud valge müra (white noise) sealtsamast looduse rüpest pärit kohin, mis sünteetiliselt taasluuakse. Helikujundus loob fooni meie igapäevaelule. Me ei oska enam ettegi kujutada mängufilme ilma soundtrack’ita, mis teavitab lähenevast pöördepunktist sündmuste ahelas või toob esile emotsionaalseid nüansse. Helid häälestavad vaataja kaadris toimuvale.

      Meid ümbritsevad digi- ja nutiseadmed on „helikujundatud”. Mobiilihelinad, veidrad helid, mis teavitavad seadme kasutajat teatavast interaktiivsest toimingust arvutiga, videomängude immersiivne helimaailm… See kõik annab tunnistust, et helidele (loe: helikunstile) pööratakse meie postmodernismi uuel etapil, hüpermodernistlikul ajastul (nagu Gilles Lipovetsky kutsub) üha suuremat tähelepanu.

      Arvan, et filosoofilisest aspektist on sound art’i tähelepanu keskendunud esmajoones kuuldava maailma peidetumale valdkonnale, mis jääb meie teadlikul kuulamisel selgelt hoomamata. Sellele kõigi helivõimaluste ammendamatule pilvele, mis ületab etnilised ja kultuuripiirid. Nimetagem seda valdkonda siis kasvõi „müraks” suure algustähega (sic!) eristamaks „muusikalisest”, kindlate helikõrgustega organiseeritumate struktuuridega materjalist. Helikunsti missioon ongi avardada kuulamiskogemust, avastada ja äratada.

 

Viiteid:

¹ Alan Licht. Sound Art: Origins, development and ambiguities. — Organised Sound 2009, nr 14 , kd 1, lk 3—10. Cambridge University Press.

² Luigi Russolo. L’arte dei rumori. Milano, 1916.

³ John Cage. Silence. Middletown, Connecticut: Wesleyan University Press, 1961.

⁴ John Cage. The Future of Music: Credo. (1937). Raamatus: Richard Kostelanetz (toim.), John Cage: An Anthology. New York: Da Capo Press, 1991.

⁵ R. M. Schafer. The Soundscape: Our Sonic Environment and the Tuning of the World. Rochester, VT.: Destiny Books, 1994.

⁶ Rudolf Arnheim. Visual Thinking. Berkeley: University of California Press, 1969.

⁷ Ines Reingold-Tali. Visuaalmuusika — quo vadis?: Koopamaalinguist VJ-kultuurini. Teater. Muusika. Kino 2010, nr 8-9,

lk 53—59.

⁸ John Whitney. Digital Harmony: On the Complementarity of Music and Visual Art. Peterborough, N. H. Byte Books/McGraw-Hill, 1980.

 

INES REINGOLD-TALI elab Soomes ja on tegev kunstniku ja heliloojana mitmesugustes audiovisuaalsetes projektides muusika, poeesia ja filmikunsti alal. Tema heliteoseid on rahvusvaheliselt välja antud heliplaatidel ja esitatud raadio- ja telekanalitel Euroopa maades, USAs, Kanadas ja Austraalias. Oma digitaalkunsti ja audiovisuaalse loominguga on ta esinenud Firenze nüüdiskunsti biennaalil ja näitustel Itaalias, Soomes, Ameerikas, Kanadas. Ta on avaldanud ajakirjanduses ja teatmeteostes artikleid kultuuri, intuitsiooni, muusika ja nüüdiskunsti teemadel. Tema kognitiivse muusikateaduse alane uurimistöö hõlmab intuitsiooni audiovisuaalses loomeprotsessis.