Armastust, palju armastust!
September, 2022TMK septembrinumbri kinoosa on pühendatud 30 aasta täitumisele järjepidevas eestikeelses filmihariduses. Sellest, kuidas 1992. aastal toonases Tallinna Pedagoogilises Instituudis kõik alguse sai, kirjutab lähemalt peda filmi ja video õppetooli asutaja, režissöör ja operaator Arvo Iho. Oma erialast lähtuva õppe tagamaid avavad kunstiteadlane Elvira Mutt, produtsent Anneli Ahven ning heli- ja dublaažirežissöör Tiina Andreas. BFMi tehnikaspetsialist Tõnu Talpsep meenutab filmiõppe ja tehnikapargi kujunemist alates 1997. aastast. Operaator ja BFMi filmikunsti dotsent Elen Lotman mõõdab andmedžunglis korda luues 30-aastase sünnipäevalapse tervisemustreid ja TMK kodulehel olevast fotonurgast leiab lugeja ka Eleni koostatud samateemalise pildialbumi.
Avaveerg on sedapuhku erandlikult intervjuuvormis; Elen Lotman vestleb filmikunsti õppekava kauaaegse õppespetsialisti Ly Pulgaga, kes 2022. aasta juulis pensionile läks ja kellest tudengid ja õppejõud kõik ühtviisi suure soojusega räägivad. — D. T.
Elen Lotman: Ma tean, kui tagasihoidlik inimene sa oled, aga tahan kohe alustuseks öelda (kuigi sa seda komplimenti vastu ei võta), et sina oled olnud enamuse Eesti filmitegijate jaoks juba ligi kaks aastakümmet eestikeelse filmihariduse tüvisammas. Seetõttu küsin, mida sa pead filmiõppe suurimateks saavutusteks?
Ly Pulk: Jah, see „tüvisammas” kõlab liiga pretensioonikalt. Olen olnud tugitöötaja, nagu ülikoolis kõik õppespetsialistid. Toestanud ja valvanud, et õppetöö toimuks häireteta, et kõik toimiks normaalselt. Teinud igapäevaselt, mis vaja, mõnikord ka „tuld kustutanud”. Ja tõesti on nii, et mina aitasin vaid kaasa! Õppekava suurimaks saavutuseks pean neid arvukaid vilistlasi, kes eesti filmi nägu kujundavad. Süda laulab rõõmust, kui ekraanile tuleb järjekordne eesti film ja tiitrites nii palju meil õppinute nimesid! Hea on kuulda nende saavutustest, edust festivalidel, õpingute jätkamisest välismaal. Tore on lugeda välisgruppide arvamustest, et Eesti pakub professionaalset teenust.
Meil on kogenud ja missioonitundega õppejõud, kes on teinud paljude aastate jooksul suure armastusega oma tööd. Oleme pidevalt püüdnud õppekava paremaks muuta. Jüri Sillart töötas selle nimel palju. Enne iga vastuvõttu arutasime, mida annaks paremaks teha. Tema suur töö oli magistriõppe ettevalmistus 2011. aastal. Kahjuks ei saanud Jüri selle vilju näha, kuna lahkus meie hulgast õppeaasta algul 2011. Kui õnnelik ta oleks Moonika Siimetsa, Triin Ruumeti, Kaur Koka, Marta Pulga, Sten Johan Lille, Hendrik Mägari jt saavutuste üle!
Aga revolutsiooni meie filmikunsti õppekava arengus viisid läbi sina, Elen! Sinu töö erinevate Euroopa ja võimalik, et ka kaugemate filmikoolide õppekavade läbitöötamisel ja mõtestamisel tõi õppekava struktuuri põhjaliku muutuse. See on nüüd kompaktsem ja üliõpilased väga motiveeritud, eriti esimesel õppeaastal, mil sina viid läbi kahte kompleksset kursust: „Sissejuhatus filmikeele reeglitesse” ja „Filmi väljendusvahendid”. See on tõeliselt hea filmikunsti alusharidus ja tudengid oskavad seda kõrgelt hinnata. Oled pälvinud nende armastuse ja lugupidamise.
Vahva, et on tekkinud uus erialamoodul „Filmikunstnikud”, mida asus juhatama tuntud filmikunstnik Eugen Tamberg.
Praegune õppekava juht Veiko Vaatman jätkab õppekava arendamist.
Mis on nende aastate jooksul olnud sinu meelest suurimad muutused?
2006. aastal alustasime BFMis erialapõhist vastuvõttu (režissöörid, operaatorid, monteerijad, helioperaatorid ja produtsendid; stsenaristika lisandus 2010). See andis sisuliselt palju juurde erialasele õppele meistrite juhendamisel. Saime koos sellega toimivad filmigrupid ja mulle tundub, et see tingis ka filmide kvalitatiivse hüppe.
Tohutult hea, et saime 2016. aastal tagasi nelja-aastase õppe. Selle lennu suurim saavutus oli German Golubi tudengi-Oscari film „Mu kallid laibad”. Nelja-aastane õpe on andnud võimaluse läbi viia erinevaid erialaseid töötube, teha lisaks veel dokumentaalfilmi ja ühe lühimängufilmi ning suures mahus erialapraktikat.
Muutusi tõid kooliellu kaasa ka kõik kolimised. 2006. aasta suvel kolisime aadressilt Lai tänav 13 Sütiste teele. Laial tänaval oli meil vaid kaks väikest klassi ja üks tööruum. Seoses BFMi asutamisega 2005. aastal liitusime Concordia Ülikooli meedia üliõpilastega ja Sütiste tee majast sai meie ühine kodu. Seal olid klassiruumid, tööruumid ja kinosaal. Saime oma kasutusse Kotka tänava paviljoni, kus Sillart korraldas töötube ja filmiti tudengifilme. Algas koostöö lavakatega. Kõik see uus rõõmustas ja tiivustas.
Teine kolimine toimus 2012. õppeaasta algul vast valminud BFMi hoonesse Tallinna Ülikooli kampuses. Võimsalt kasvas filmide tehniline baas, võrreldamatuks sellega, mis oli enne. Korralik tehnika klassides, filmipaviljon, helistuudio, kinosaal.
Rõõmu tegi eestikeelse tasuta filmiõppe algus alates 2014. aasta vastuvõtust. Olen näinud pealt tudengite makseraskusi ja mõnel juhul ka andekate inimeste õpingute katkemist, nii et see oli tõeline kergendus. Olen väga selle poolt, et nii ka jääks, et kõigil oleks võrdsed võimalused haridusele.
Mured on igapäevase töö osa, neid ei tohi üle tähtsustada. Minul segunesid töö- ja eraelu, ka unenäod olid valdavalt tööga seotud. Ärkasin mõnikord kell viis hommikul ja esimesena meenusid täitmata lubadused või tegemata tööd. Praegu olen kuu aega puhanud ja unenägude narratiiv on teisenenud.
Tuska teeb erialameistrite tulemusteta võitlus väärilise palga eest. Nähes iga päev, millise missioonitundega nad oma tööd teevad, hoian pöialt, et nende püüdlusi krooniks edu.
Ma ei suutnud leppida ülikooli otsusega muuta üldaineid. Meil oli aastaid üldainete hulgas sissejuhatus filosoofiasse, valikus ka väliskirjandus, sissejuhatus semiootikasse, teatriajalugu jpm. Äkki toimus totaalne muutus: üldainetena ELU (erialasid lõimiv uuendus) ja õppimine kommunikatsiooni- ja loomevaldkonnas. Minu silmis kahandas see tublisti akadeemilist haridust.
Mis on selles ametis kõige rohkem rõõmu teinud?
See, et on olnud võimalik lähedalt näha noorte loomingulist kasvamist. On olnud hea tunne, kui olen suutnud kellelegi eneseusku sisendada ja julgustada.
Mitmetest vilistlastest on saanud suurepärased õppejõud: sina ise, Madli Lääne-Metsalu, Mart Raun, Veiko Vaatmann, Tanel Kadalipp, Tanel Toom, Vallo Toomla, Priit Pääsuke, Kaur Kokk. Tarmo Rajaleid on BFMi tehnikaboss ja Toomas Sääs tootmisjuht. Kas pole tore järjepidevus!
Suur rõõm oli kursusest, kes nüüd lõpetas peaaegu in corpore (meil oli esmakordselt ka kuus cum laude’t). Tahan neid kiita üksteise toetamise eest, kedagi ei jäetud hätta! Mis kõige tähtsam, nende filmid olid nii eriilmelised, nad julgesid katsetada, eksperimenteerida! Režissöörid: sitked, töökad ja visad Teresa, Katariina, Alesja ja Raoul; neil on nii palju fantaasiat ja julgust! Kogu kursuse süda, pesamuna Merili, keda tänan meeldiva koostöö eest. Nimetada võiksin inimesi igalt erialalt ja palju. Selle kursuse tõin esile ka seetõttu, et nendega koos lõpetasin ka mina.
Algusaastatel oli mul lihtne sisse elada, sest olin Sillartiga töötanud „Varastatud kohtumise” grupis ja Rein Maranit teadsin Eesti Telefilmist. Mitmete õppejõududega olin kokku puutunud Tallinnfilmis ja Televisioonis. Leidsin sõbra ja imelise inimese ka uute kolleegide hulgast, Tõnu Talpsepa. Ta on hea kõneisik, kirjutanud tähtpäevadel kauneid kirju BFMi naistele ja kõigi BFMi meeste osalusel naistepäevad eriliselt meeldejäävaks muutnud.
Õppejõudude hulgas on värvikaid isiksusi, kellega iga kohtumine on puhas rõõm: Peeter Simm, Sirje Runge, Elvira Mutt, Peeter Linnap, Peeter Torop, Mait Mäekivi, Anneli Ahven, Tiina Andreas, Jaak Lõhmus, Ringo Ringvee jne. Hea kuulda, et tudengite hulgas on populaarsed õppejõud noored Andris Feldmanis ja Teet Teinemaa. Jätkugu neil tahet õpetada!
Eesti filmi tuleviku eest kannavad hoolt erialameistrid Tiina Andreas, Anneli Ahven, Peeter Simm, Mait Mäekivi, Madli Lääne-Metsalu, Andris Feldmanis, Veiko Vaatmann ja sina, Elen. Nad aitavad ka leida praktikakohti, võtavad tudengeid assistentideks, kutsuvad vilistlasi kooli abiõpetajateks, tagasisidestama semestrifilme, osalema lõputööde ja vastuvõtu komisjonides. Abiõpetajatest tõstaksin esile Tõnis Pilli, Johanna Maria Paulsonit, Moonika Põdersalu, Andres Hallikut, Aleksandra Koeli, Anna Maria Jamsi, Markus Andreast ja ka Kaupo Kruusiauku.
Nende kaheksateistkümne aasta jooksul ei olnud minu jaoks olemas karjääriredelit. Parim töö koolis oli algusest peale õppeassistendi töö, sest see oli nii lähedalt seotud tudengitega. Alati on nemad olnud esiplaanil. See andis minu tööle üldse eesmärgi ja mõtte.
Võin kätt südamele pannes öelda, et olen püüdnud kõiki võrdselt kohelda. Aga nn valulapsed on rohkem tähelepanu saanud ja seetõttu meelde jäänud. Mõned tublid ja andekad inimesed on ise kõigega toime tulnud ja peaaegu märkamatult kooli lõpetanud. Suur anne muidugi ei jää märkamata. 2006. aasta kursusel oli režiitudeng Andrew Bond, kelle iga koolifilm oli erilise vaatenurga, julge ja vaba lähenemisega. Äkki katkestas Andrew õpingud, teatas, et tal on palju filmiideid ja plaane, mida hakkab ellu viima. Ma ei ole kahjuks temast enam midagi kuulnud… Kus sa oled, Andrew Bond, millega tegeled?
Kas eestikeelne filmiharidus on sinu arvates praegu heal järjel? Kas tulevik on heleroosa või katavad seda tumedad pilved? Kas sa märkasid oma tööaastate jooksul ka mingeid muutusi tudengites, mis laseksid oletada, kuhu liigub eesti filmi tulevik?
Arvan, et praegu on veel heal järjel. Loodan väga, et eriala valikainete kärped uues õppekavas, mida sel kevadel olime sunnitud tegema, on ajutine nähtus ja et kõik taastub olude paranemisel. Erialaõppes ei tohiks kokkuhoiu nimel teha kompromisse, sest siis hakkab õpetamise kvaliteet kannatama. Võib-olla oleks hea rakendada need uued „rahvusvahelised mängud” süvitsi mineva filmihariduse adra ette. Mul ei ole mitte vähimatki rahvusvahelise koostöö vastu, aga see peaks kandma kõrgemat eesmärki, kui lihtsalt kulutada pakutavat raha.
Muutused tudengites? Tundub, et üha rohkem tähtsustatakse tulemust, püütakse saada parimat hinnet. Täiesti mõistetav — sellest sõltuvad ju stipendiumid.
Mida soovitaksid tulevastele filmiaia harijatele?
Väga tähtis on, et jätkuks tasuta emakeelne filmiõpe. Et EFI leiaks jätkuvalt võimaluse rahastada tudengifilme ja et toimiks sõbralik koostöö. Piret Tibbo-Hudgins oli aastaid hinnatud stsenaristika õppejõud ja on praegugi lõputööde kaitsmiskomisjoni liige. Edith Sepp on olnud meil produktsiooni õppejõud. Usun, et Piret ja Edith toetavad mõlemad filmiõpet ja elavad meie tegemistele kaasa.
Filmiõpet on viimasel ajal toetanud ka Nafta Films — pikk pai neile selle eest! Head sõbrad on meil Allfilmis Ivo Felt, Rein Kotov, Pille Rünk ja Johanna Trass, kes on osalenud nii vastuvõtu- kui ka lõpukomisjonides, retsenseerinud lõputöid. Väga olulised on tehnikafirmad High Voltage ja Cinerama, mille eesotsas on meie vilistlased Alvar Kõue ja Gunnar Laal. Loodan, et kõik need head suhted säilivad ja täienevad.
Et meie õppejõud ei väsiks ja leiaks endas jõudu jagada oma teadmisi ja kogemusi! Ka sina, Elen, pead lubama, et sa ei loobu õpetamast. Tulevastele aednikele ütlen, et taimi tuleb kasta ja nende eest pidevat hoolt kanda. Ja kõige tähtsam — seda tuleb teha armastusega!
Räägi mõni mälestus oma tööaastatest.
Eriliselt erutavad on pereheitmised, kui üks kursus lõpetab ja uued tulevad… Ühtaegu valus-nukker-rõõmus.
Kaks väga kurba sündmust on mällu sööbinud: Jüri Sillarti äkiline lahkumine septembris 2011 ja meie kalli, vastselt kooli lõpetanud montaažitudengi Aivo Jäägeri ebaõiglaselt varajane elutee katkemine 2019. aastal. Aivo ärasaatmisel oli kogu tema kursus ja ma ei unusta ealeski seda sügavat kurbust, mis peegeldus nende nägudelt. Ta oli selle kursuse vanem ja tugisammas.
Iga kursusega on südamlikke hetki. Ma ei unusta tudengite koori laulu „Päikeseratas”, mille nad pühendasid mulle ühel ilusal suveõhtul Prangli rahvamaja ees. Või lõpuaktust, mis oli ka minu lõpuaktus, kui Sander ja Antero nimetasid mind nende kõigi vanaemaks. Nii liigutav! Sama võin öelda ka kolleegidega hüvasti jätmise peo kohta.
Olen selles ametis kogenud palju armastust, mille võtan koolist kaasa, ja usun, et sellest jätkub kogu ülejäänud eluks.
Mis sulle auga välja teenitud puhkuse juures kõige rohkem rõõmu teeb ja ootusärevust tekitab?
Suurim sündmus oli kaks nädalat lastelastega Sõrves maamajas olla. Nautisin iga päeva ja koosolemist nendega. Kavatsen oma elu korraldada-korrastada nii linnas kui maal. Tahan raamatuid lugeda ja kinos käia ja vanade sõpradega suhteid uuendada, kui nad mind päriselt maha kandnud ei ole. Ja teatris ja kontsertidel käia nii palju, kui pension seda võimaldab. Ja tahan ometi ükskord lähedalt näha, kuidas suvest saab sügis ja talvest kevad.
Filmist ei saa kunagi isu täis, kui oled seda mekkinud. Tahan kursis olla selle kursuse filmidega, kes nüüd kolmandat õppeaastat alustab. Nad said mulle selle kahe aastaga väga armsaks. Jälgin kõigi vilistlaste tegemisi ja elan neile kaasa. Soovin neile kõigile suurt isiklikku õnne ja FILMIÕNNE! Õnnelik inimene jaksab palju ja saadab korda imesid. Armastust, palju armastust!
