KAASAEGNE KLASSIKALINE
September, 2022Rahvusvaheline kaasaegse teatri festival „Baltoscandal” 6.–9. VII 2022 Rakveres
Pinnavirvendus
Vaatan enda ette ja mõtlen, et mul pole aimugi, kus ma Eesti kaardi järgi asun. Tean, et Rakveres, aga kus on Rakvere ja kus olen mina Rakveres? Kelle korteri või maja võtmed mul pihus on ja kelle diivanil magan?
Kell on seitse hommikul. Me istume keldritrepil ja suitsetame jone, mis on jälle liiga suur ja jälle liiga kange, et koosviibimist lõpetada. Järgmisel hetkel, mil kõrv võtab ja silm seletab, on minu kaudne silmarõõm lahkunud Tallinna poole. Ta läks keskpäevasele bussile, sest sõi minu soovituste vastaselt liiga palju naljakaid aineid. Tal valutas terve öö kõht.
Kui kaua viitsib see keha neid purke ja triipe vastu võtta, mitut etendust või lavastust suudab ühe päeva jooksul vaadata? Mitu sellest viiest etendusest suudab tõe pähe alla neelata, ilma et sein ette tuleks? Sein, mida ehitatakse üksnes arvamustest, sh kasvatusest, kogemustest jms. Selle seina taga on loomake, kel silmad kui kitsel ja pisarad kui krokodillil. Ühes oma pisaraga väriseb ta iga ebahelluse peale kui haavaleht. Aga ta ei näita end, sest see oleks piinlik ja kulunud.
Kas pärast kompotti, milles tunneb nn kaasaegseid etenduskunste viljelevate pensionäride, abstraktse ja klassikalisema noodiga audiovisuaalse tüki või abiturientide lõpupeo rokast hõngu, on võimalik näha siirast tervikutaotlust, mis ei mõjuks väljaspool kirjutaja loodud kontseptsiooni kunstlikult? Meenutades tunnet, mille festival tekitas, oleks see kui ainsa söövitusega mustvalge ofort päikeseloojangust, mille võlu on püütud edasi anda kõledate joonte, mitte värvidega. Ning kuna mul pole kellegi teise värve käepärast võtta, pean tegema seda enda paleti võimaluste piires. Näen seda kui tõlgendust ruudus: üritan murendada omaenda seina, kuid samas püüan hoiduda ka kunstnike taotluste omapoolsest tõlkimisest ning keskendudagi värvidele: ennekõike intuitiivselt kogetule, kogemata tarbitule.
Kaasajas ja närvis
Esimeses lõigus sõnastatu polnud mulle teatrifestivalile sõites teada ning seetõttu olid mu ootused üsna neutraalsed. Juba pärast esimest etendust avastasin, et kaasaegsel teatril on tubli privileeg kõnetada ka sellest kauget inimest (mind), sest visuaalsed vahendid pole teab mis šokeerivad ja nendega harjub kiiresti ära. Nagu näiteks enamiku lemmikuks kujunenud Kim Noble’i lavastuses „Lullaby for Scavangers”, millele on hoiatuseks lisatud: „Lavastus sisaldab stseene, mis võivad tunduda häirivad ja olla ebasobivad alaealistele.” Dramaturgilise kabe panused olid üles kruvitud ja mängu ajendiks oli üksindus. Seda kujutati läbi moraaliküsimuste ning -põhimõtete, mistõttu publik jagunes kahte leeri. Vaheala oli nigel, kui seda üldse oligi: lavastust kas armastati või vihati. See vastandus tekkis ehk enamjaolt läbi vastuse küsimusele, kas vaklade nokusse pistmine on normaalne. Kellele on ja kellele mitte. Ja kellel pole vahet, kas see on vagel või laser mis tahes kehaõõnsuses. Mõne jaoks eristavad sedalaadi kriteeriumid kaasaegset teatrit n-ö klassikalisest: noku ja vagel on ju rõvedad. Jällegi, maailmas, kus see paar oleks sarnaselt aktsepteeritud, nagu kolju ja „olla või mitte olla”, võiks Kim Noble’i tükki näha ehk Draamateatriski.
Soolo oli oma kontrastsuses poeetiline ning võõristuseta olid seotud tuli ja jää. Luubi alla oli võetud vahemik Noble’i elust, mis oli sisustatud kaasaegsele kunstnikule omaste tegevustega. Välistan iroonia, sest tänapäeva looming rajaneb paljuski sotsiaaluurimusel, sellest ammutatud inspiratsioonil ja perspektiivil, millega sellele lähenetakse. Ses osas oli tegu sotsiaaluurimuse musternäidisega, sest tükk kujutaski Noble’i eluperioodi, mil lahkus tema isa ja ta otsis lähedust ajal (pandeemiapuhang), mil lähedusest vajaka oli. Mädasel ja mõneti ilgel naljal oli tõsine alatoon ja seepärast mõjus see ehedana, mõnele küll ka problemaatilisena. Oma vaglatütarde ohverdamine ja neile mehe perspektiivist rolli andmine (sümbol?), samuti surnud loomade filmimine ja väntsutamine, nende silmade sonkimine võib olla põhjuseks, miks Noble’i tükki mõne teise linna teatrifestivalil ei kohta. Küll aga annab lavastus edasi tema selle eluperioodi meeleolu, tunnet ning emotsionaalset laetusetust. Lavastusel „Lullaby for Scavangers” oli üleküllastatusest hoolimata olemas selge narratiiv ja lineaarsus. Lugu vormus tundlikuks tundetervikuks läbi ilge kõrvutamise. Mõte, sõnum, lugu või narratiiv oleks üksinduse asemel võinud sama hästi olla hirm lennukite ees, metsad või rahutused Hiinas.
Kim Noble’i „Lullaby for Scavangers”.
Studio Narki foto
Noble’i isikupära väljendus tema julguses ja virtuoossuses keerata kontrastsuse nupp maksimumi, misläbi ta saavutas lisaks hästi töödeldud materjalile ka efektsuse. Rõhk polnud narratiivil — see üksnes lihtsustas muu seedimist —, vaid kõrvutustel. Nali oli hea, kuid naljaks see ka jäi. Lavastuse mõju ei ilmnenud mitte sõnades, vaid nende visuaalsetes väljendustes.
Istun üksi Rakvere teatri kohviku rõdul neljase laua taga, vahin ja joonistan. Bussist karjub sünoptik Kaie Olmre eˉlektronist, et päike on välja tulnud, kuigi taevas on monokroomselt hall. Pakun, et siin on 18 kraadi. Ei ole külm ega kuum. Töötaja käib mööda teatrit valjuhääldiga ringi ja kutsub piletiomanikke bussi peale, mis viib nad meelt lahutama. Või mõtlema. Ma ei tea, kui paljud siin enam mõelda jaksavad. Mina ei jaksa. Tellin teise espresso ja kujutan ette gümnaasiumi puhvetileti menüüd, kus oli kirjas „ekspresso”. Hispaanias ju öeldakse café expreso.
Heli ja visuaal
Vabatahtlike ja sõpradega suheldes imestan, kui palju on piletiomanikke ja kui paljud tahaksid piletiomanikud olla. Üle poole etendustest on välja müüdud, isegi vabatahtlikud ei pääse vaatama. Hämmastun, sest piletid pole üldse odavad. Kust tuleb see raha ja huvi tulla Rakverre kaasaegset teatrit vaatama; kas seda saab pidada hobiks? Võib-olla, sest sellega ei saa kontakti astuda: kontakti astutakse sinuga. Lisaks ei ole lihtne seda kontakti hiljem jagada: see jääb sinusse. Püüd sellest midagi vormida, sõpradega muljetada, kiita või kritiseerida päädib tihti kahetsusega ja mõttega, et milleks seda vaja oli. Ise olen sellest püüdest loobunud. Vilja on kandnud vaid spetsiifiliste ja võrdlemisi tehniliste nähtuste üle arutlemine, kuid sedagi tehes on oht langeda Linnar Priimäe postituste liigasse („miks te kõik nii koledad olete, vastik vaadata”). Tuleb piirduda lühikese, tabava ja võimalikult neutraalse jutuga. Aga mida siis välja tuua või mida jagada, kui minuga on kontakti astutud — mis minus reageeris ja kuidas ning mis osa ma sellest tõlgin? Franck Vigroux’ „The Flesh” astus küll kontakti, kuid minupoolne reaktsioon jäi napiks. Võib-olla sellepärast, et mul puudus autoõnnetuse tunne, ma pole seda läbi elanud.
Franck Vigroux’ „The Flesh”.
Quentin Chevrier’ foto
Vigroux’l oli kaks inspiratsiooniallikat.1 Esiteks tema enda kogemus hetkest pärast šokki, mil aeg on justkui peatunud või välja venitatud ning vaimule, mis on kehast väljapoole avardunud, avaneb panoraamvaade varem vaid filmis nähtud stseenile — autoõnnetusele. „The Fleshi” selgrooks on muusika, mille läbi kehtestati edastatava kogemuse ruum, mis oli igati suur, võimas ja takistusteta. Lisaks biidile ja raskele staatikale kasutas Vigroux helimaterjalina ka vaikust. Heli veenis mind hetkega, kuid nõndasama see veenvus ka kadus, sest muusikalised elemendid, nagu dünaamika, helikõrgus, tämber ja rütm, jõudsid varakult haripunkti, neid ei eksponeeritud mulle kordagi eraldiseisvana ja muusika edasine kulg oli etteennustatav. Küll aga seob see muusikasse autoõnnetuse narratiivi. Muusikalist materjali võiks läbivalt iseloomustada kui venitatut, kuid kulminatsioon tuli kiiresti. Edasi, nagu arvata võiski, kandus tähelepanu helilt üle kahele etendajale, kes kehastasid autori teist inspiratsiooniallikat, J. G. Ballardi vastuolulist ulmeromaani „Crash”. Ballardi teos on lugu autoavariiga seotud seksuaalsest fetišismist: selle peategelased erutuvad seksuaalselt läbi autoavariide lavastamise ja nendes osalemise. Kaks „The Fleshi” etendajat liikusid kogu lavastuse vältel otsekui aegluubis ning seksuaalne haripunkt saavutati lavastuse esimeses pooles, mil etendati justkui poeetiliselt seksikat maadlust. See päädis etendajate helipuldi juurde liikumisega, mis võis ilmestada kas seost Vigroux’ ja autoavarii fetišeerimise vahel või vormilise terviku loomise tahet — etendajad, kes tõlgendasid Ballardit, liikusid autori juurde, mis kehastas justkui vaid Vigroux’ kogemust, lavastuse algust, mil etendajad polnud veel lavale tulnud ja mil materjal oli heliline.
Tõlgendatav kogemus ja heli paistsid mulle intiimsed, kuid ruum, milles viibisin, ja distants minu, etendajate ja mehaanilise stsenograafia vahel oli suur. Sestap ei jõudnud see minuni, vaid jäi seina taha. Seinale andis tuge ka lavastuse lõpp, mille lahendus oli vormiliselt veenev, kuid pisut problemaatiline ja lavastuse sisu silmas pidades liialt uhke. Kaks naissoost etendajat viisid oma liikumisega publiku tähelepanu puldi taga istuvatele meestele ning asetasid nad, või üksnes Vigroux’, loo kulminatsioonina pjedestaalile, mis tundus kas tahtlikult kahemõttelise või läbimõtlemata lahendusena.
Festivali kavas oli ka Franck Vigroux’ ja Kurt d’Haeseleeri „The Island”, mis oli oma abstraktsuses ja intiimsuses märksa mõjuvam. See audiovisuaalne kontsert oli inspireeritud saarte ja orgude lugudest, mis on uute hüdroelektrijaamade tammide ehitamise tõttu hävingule määratud.2
Oma 1976. aastal avaldatud teoses „Lahkumine Matjorast” käsitleb vene kirjanik Valentin Rasputin industrialiseerimise ohte. Romaan räägib väikesel saarel asuvast külast, mida ähvardab üleujutus seoses hüdroelektrijaama külge kinnitatud tammi ehitamisega. Neli aastat hiljem neelas Lõuna-Prantsusmaal Lozère’i piirkonnas asuva Naussaci küla praegune Lac de Naussaci nime all tuntud veekogu, mis laienes sinna rajatud tammi tõttu. Viimaks kanaldavad Vigroux ja d’Haeseleer Jangtse jõel laiuva Kolme kuristiku tammi massiivsust. Paisu tekitatud veehoidla jätab vee alla 1000 ruutkilomeetrit ja üleujutatavate alade tõttu peab elukohta vahetama 1,9 miljonit inimest. Kogu struktuur on sedavõrd suur, et mõjutab Maa pöörlemiskiirust. „The Island” mõjus sarnaselt Fausto Romitelli ja Paolo Pachini audiovisuaalse ooperiga „An Index of Metals”, mis samuti käsitleb uppumist ja vajumist. Mõlema teose puhul on tunda, kuidas kostuv ja nähtav loob tsentrifuugi, millele on võimatu vastu seista. See tõmbab endasse, uputab, kukutab, tõmbleb. „The Islandi” visuaalne materjal oli kohati küllastunud, rahutu ja ülesatureeritud, teisalt rahulikult jälgiv ja kaugenev. Erinevalt „The Fleshist” on „The Islandis” visuaalselt palju kontrastsust. Nii heliline kui visuaalne kulg on kaleidoskoopiline ja areneb kiiresti mitmesse suunda. Muljetavaldav oli teose fokuseeritus ja materjali tunnetuslik tabavus.
Seinata lemmikud
Kaks ainulaadset lavastust, mis just oma altruistliku vormi poolest teistest erinesid, olid Liisa Saaremäeli ja Emer Värgi „Sihtkoht teadmata 12 HMR” ning Tomas Gonzaleze ja Igor Cardellini „Kuldajastu”.
Saaremäeli ja Värgi lavastus pani loop’ima Rakvere Reaalgümnaasiumi 48. lennu 12. klasside lõpupeo. Carola baaris toimunud peole sisenedes, seal koos vast lõpetanud abiturientidega tantsides ja õlut juues oli mul tunne, nagu oleksin mingis indie simulation’i mängus. Minu ümber on NPCd (non-player character), kellest mõned on baarileti taga ja tahavad mulle A Le Coqi Premiumi müüa, teised ei tee minust väljagi. Võin nende ees teha, mida tahes: nad on lihtsalt loop juunikuust, mille saan hea tahtmise korral kustutada, muud midagi. Mul pole võimalik seda muuta ega mõjutada. Tantsupõrandalt suunati mind Carola baari teisele korrusele, kuhu oli loodud märksa interaktiivsem mänguruum. Sain kuulata NPCde lugusid ja küsida neilt küsimusi. Pöördusin klassi kõige stiilsema ja romantilisema abituriendi poole, kellelt uurisin, kui tolerantne oli klass seksuaalvähemuste suhtes, kui palju esines koolikiusamist, miks ta just EMTAsse astus, kes on tema eeskujud ja mida tähendab romantika. Tulles ise Rakvere-suurusest linnast imestasin, kui pealtnäha sallivad üksteise suhtes oldi. Vähemalt väljavalitu jutu järgi. Klassis oli geisid, kes julgesid kapist välja tulla ja keda ei kiusatud. EMTA kohta uurides tuli välja, et mõnel juhul pakub noortele huvi just kaasaegne teater, mis annab lootust, et ehk lähitulevikus võrsuvad lavakast ka uued suunad. Soovitasin tal Tallinna kolides esimese asjana Kanuti Gildi SAALi piletid osta.
Kummaline oli tunda, kuidas publiku liikmena saan mõjutada lavalolija otsuseid, kuidas soovi korral saan teada Rakvere Reaalgümnaasiumi abituriendi vanaisa, perekonna ja hoiakute kohta. Mulle avanes väga reaalne poliitiline, sotsioloogiline, psühholoogiline maailm, mis pole fiktsioon ega kellegi vaimuvili, vaid, vastupidi, uurimuse teel omandatud informatsioon ja selle tõlgendus, kuid mis on ilma eespool mainitud seinata mulle kätte antud nagu avatud raamat. Nägin seal ennast ja nägin seal kedagi teist, nägin otsuseid, ümbritsevat keskkonda ja hardaid unistusi. Selle lavastuse otsesus, ausus ja pretensioonitus võttis põlved nõrgaks. Mul on tunne, nagu saaksin nüüd öelda, et jaa, tean küll kedagi Rakverest. Seda kõige stiilsemat ja romantilisemat sealt reaalgümnaasiumi 48. lennust.
„Baltoscandalil” etendunud Tomas Gonzaleze ja Igor Cardellini lavastustriloogia „Kuldajastu” viimane, tarbimisele keskenduv osa avas kõrvaklappide, Põhjakeskuse riidekottide ja H&Mi siniste nokkmütsidega tuuril osalenutele kaubanduskeskuste tekkeloo. Lavastus algas Põhjakeskuse tempelliku sissepääsu ees, kus kohtusime töölisklassile iseloomulikku teksaskostüümi riietatud giidi Riina Maidrega. Kaubanduskeskusesse sisenesime kui uuele planeedile, uude biosfääri, kus giid tutvustas meile tarbimistsentrumi maastikke, kiskjaid, õhu koostist, mullastikku ja lõkse. Sarnaselt Carola baaris toimunud indie simulation’i mänguga oli ka Põhjakeskuses tunne, nagu ma võiksin teha seal kõike, mida hing ihaldab. Valikuvõimalusi demonstreeris Maidre H&Mis, kus ta rõõmsalt kohalike tarbijate seas ringi kepseldes stangedelt hilpe õhku viskas ja sellest vallanduvat rõõmu demonstreeris. Lavastus lõppes asustamata poepinnal, kus giid valjult unistas: siia võiks rajada midagi kultuurset, mis tarbijaid tarbimise kõrval ka pisut hariks, ehk mõne galeriipinna, või hoopis stuudio. Tahaksid nad seejärel rohkem ka kaasaegseid kunste „tarbida”? „Kuldajastu” oli düstoopiline ja seiras elu distantsilt. Sain vaadata keskklassi inimesi klaasi tagant, neid uurida ja nende üle naerda. Tundsin oma ignorantsi kontuure iseenda üle ironiseerides. Seisan ses ihasid toitvas kastis, mis dikteerib mulle, mida ma tahan, seejärel mu enda tahtmist mulle müües. Ja kui rõõmus ma olen. Loomulikult ma tahan seda! Isegi rõõmu saab endale osta. Irooniat ja veidrust lisas veelgi Maidre, kellele rõõmumaja giidiroll justkui loodud oli. Tema sarkastiline soolo sobis lavastuse ideelise dekadentlikkusega sedavõrd valatult, et „Kuldajastust” sai minu selle festivali lemmiktükk.
Riina Maidre „Kuldajastus”.
Alan Proosa foto
Edasiseks
On igati tänuväärne, vajalik ja rõõmustav, et rahvusvahelisi sündmusi ka väljaspool nende tavapäraseid asukohti korraldatakse. Kuid iga kord natuke naeran, kui sääraste keskuseväliste festivalide, kontsertide või muude kultuurisündmustega tahetakse rõhutada kunsti olulisust ja selle panust kohalikku kogukonda. Eks seal muidugi mingi panus ole ja teadlikkus neist üritustest kohaliku elanikkonna seas kasvab, sellele ma ei vaidle vastu. Kuid see kõik jääb üksnes rääkimiseks ja kirjutamiseks. Nagu eksootiliste taimede toomine põllule või lõbustuspargi ülesseadmine keset parkimisplatsi. Muidugi koosnes „Baltoscandali” publik üksnes kaasaegse teatri huvilistest. Saaremäeli ja Värgi lavastuse järel abiturientidelt uurides, kas nad ka varem „Baltoscandalil” on käinud, vastasid nood, et polnud festivalist enne kuulnudki, olgugi et olid üheksateist aastat Rakveres elanud. Kuidas saab siis selline sündmus kogukonda kokku tuua? Seda on praegu näha ka Paide teatri puhul, et kultuurirahvas ei tee suurt kisa3, sest nad on väsinud ja ametis oma elamiskulude katmisega, sest varsti on kilo tatartki poes viis eurot. Olen õnnelik, et eesti kaasaegsel teatril ja etenduskunstidel on vähemasti mingigi väljund ja arvult arvestatav ja üsna püsiv publik, sest olles erialalt kaasaegse muusika inimene, vahin öösel lage ja lammaste lugemise asemel fantaseerin „Baltoscandaliga” sarnasest nüüdismuusika festivalist, kus pean vestlust mõttekaaslasega, kes ei ole minu professor akadeemias. Unistan, et käin sõpradega nüüdismuusika kontsertidel, pärast mida lähme kuhugi sööma ja muljetama. Unistan sellest, et mu mõtetele vastataks, mitte ei vaikitaks ega püütaks teemat vahetada.
Milline perspektiiv saab olla huvil millegi kaasaegse vastu, kui põhikoolis ja gümnaasiumis puudutatakse nüüdisteatrit, -muusikat või -kunsti üheksa või kaheteistkümne aasta vältel kokku ühes või kahes tunnis? Protestida tuleks muusika, kirjanduse, kunsti õppekavade vastu: milleks toestada vart, kui juur mädaneb?
Kuna tegu pole vingu täis arvamusartikli, vaid festivaliarvustusega, siis naasen „Baltoscandali” juurde. Keskendusin lavastustele, mis jäid enim meelde, kujutasid midagi ainulaadset või kaasaegset ja olid oma sisu või vormiga meeles ka kuu pärast festivali. Ehk siis kirjutasin nendest, mis kujundasid enim minu festivalikogemust. Kurva meelega jätsin välja ruumiantropoloogiad, sest ääreni täis lavastusteprogrammi kõrval ei jõudnud ma neid vaatama. Välja jäid ka lavastused, millest on varem kirjutatud või kõneldud. Festivali programm oli aktuaalsust silmas pidav ja oma teemades värske. Sellest kiirgasid läbi Priit Raua maitse ja eelistused, mis andsid ruumi ka poleemilistele teemadele. Ehk oleks tsipa enam oodanud midagi toorest, võõrast, võigast, mingit arvamust, avantüüri mõnelt alla kolmekümneaastaselt noorelt, aga uustulnukana jäin rahule ka veidi vähem toorega. Küll aga on nii kväär-, trans- kui ka rassiteemad tänapäeval, eriti Eestis, möödapääsmatud. Kurb näha, et neid ei kajastatud festivalil, mille taotlus on olla provokatiivne, ja linnas, mis on tuntud oma konservatiivsuse poolest.
Viited:
1 DOX 2021. Flesh. The fascinating hallucinatory universe of Franck Vigroux in its Czech premiere at Prague’s DOX. 25. VIII. — https://www.dox.cz/en/press/flesh-the-fascinating-hallucinatory-universe-of-franck-vigroux-in-its-czech-prem
2 Henry Bruce-Jones 2021. Franck Vigroux & Kurt d’Haeseleer reflect on deep human and geographic upheaval with The Island. Factmag.com, 19. V. — https://www.factmag.com/2021/05/19/franck-vigroux-kurt-d-haeseleer-the-island/
3 Kristiina Alliksaar 2022. Peaksime Paide teatri sulgemise teemal palju rohkem häält tegema. ERRi kultuuriportaal, 20. VI. — https://kultuur.err.ee/1608635233/kristiina-alliksaar-peaksime-paide-teatri-sulgemise-teemal-palju-rohkem-haalt-tegema
GREGOR KULLA (snd 13 V 2000) õpib Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias kompositsiooni. Ta kirjutab kultuurikriitikat, peamiselt kaasaegsest süvamuusikast, ja ilukirjandust, tegutseb helilooja, etenduskunstniku ja modellina Tallinnas ja Milanos. Avaldanud artikleid, esseid ja arvustusi Postimehes, kultuurilehtedes Sirp ja Müürileht ning ajakirjades Aplaus, Muusika ja Edasi.
