ERSO, AH JAA… III

September, 2022

Eesti esindusorkestri elust vabariigi taasiseseisvumise aegu: hooaeg 1991/92

PÄRTEL TOOMPERE

Algus TMK 2022, nr 4 ja 5

Hooaeg 1991/92

1991/92 oli esimene hooaeg Leo Krämerile ERSO peadirigendina. Kokku andis ta 10 kontserti seitsme kavaga. Eesti dirigentidest oli ERSO ees kõige rohkem Arvo Volmer, kes andis hooaja jooksul 10 kontserti 9 kavaga. Eri Klas juhatas 4 ja Peeter Lilje 3 kava, neist 2 välisreisil Karlsruhes. Üheksa ERSOt juhatanud välisdirigenti tulid Norrast, Rootsist, Saksamaalt, Suurbritanniast, Valgevenest ja Venemaalt. Lisaks neile juhatasid orkestrit veel väliseestlased Taavo Virkhaus ja Norman-Illis Reintamm. Samas kurdab Ivalo Randalu hiljem hooajale tagasi vaadates, et ühtegi nimekat välisdirigenti ERSO ees ei käinud.⁹¹

Arvo Volmer.
TMK arhiivifoto

1991. aasta lõpus möödus 200 aastat Wolfgang Amadeus Mozarti surmast, mistõttu oli ka ERSO repertuaaris tavapärasest rohkem Mozarti muusikat. Ka abonement nr 2 kandis pealkirja „Mozart 1756–1791”, abonement nr 1 aga pealkirja „Sümfoonilise muusika varamust”. Kadunud oli varasem traditsioon esitada sama kava Estonia kontserdisaalis kahel õhtul järjest — hooaja jooksul juhtus seda vaid kaks korda. Küll esines ERSO aga teistes Eesti linnades: neli korda Tartus ning üks kord Jõhvis, Viljandis ja Pärnus. 1992. aasta alguses vahetus ERSO direktor. Diplomaatide kooli õppima asunud Toomas Kahuri asemele tuli samuti endine orkestri tuubamängija Riho Mägi.

 

Kontserdid Eestis

Hooaeg algas 12. IX, ERSOt juhatas Arvo Volmer. Kavas oli Mozarti avamäng ooperile „Don Giovanni” ja Klaverikontsert A-duur (KV 488; solist Lauri Väinmaa), Eduard Tubina „Pidulik prelüüd” ja Jean Sibeliuse 5. sümfoonia. Matti Reimann kiidab Lauri Väinmaad, kes oli ennast just täiendanud Inglismaal. Reimanni sõnul olid tema muusikalised kujundid selged, läbi tunnetatud ja kohati isegi rafineeritud. Koostöö ERSO ja Volmeriga oli suurepärane, vaid kolmandas osas oleks esinejatele „kulunud ära ergutav süst”. Sibeliuse 5. sümfoonias kiidab Reimann dirigenti, kes töötas teose välja professionaalselt, unustamata selle muusika põhieesmärki: pidulikkust, kus ei puudu tõsidus. Häirivad olid aga intonatsioonilised ebatäpsused. Reimann juhib arvustuses tähelepanu ka erakordselt noorele koosseisule, mis „tekitas tunde, justkui oleks kusagil lähedal käinud sõda”.⁹²

26. IX toimus Estonia kontserdisaalis ja 27. IX Vanemuise kontserdimajas abo­nemendi „Mozart 1756–1791” avakontsert, mis oli ka esimene Leo Krämerile peadirigendina. Kavas oli Mo­zarti „Võluflöödi” avamäng, Kontsert flöödile, harfile ja orkestrile C-duur (KV 299/297c; solistid Raivo Peäske ja Eda Rajasalu) ning 40. sümfoonia g-moll (KV 550). Märt Kraav kiidab orkestri vastset peadirigenti, kes „pani isegi kontrabassid tšellodega „ühte nooti” mängima”. Esitus oli stiilne ja pisut romantiline. 40. sümfoonia Menuett oli aga nii kiire, et Krämer sai seda juhatada ühe peale. Kraav kiidab ka Mozarti topeltkontserdi soliste.⁹³

1. X juhatas ERSOt Vitali Katajev Valgevenest. Eesti muusika päevade raames toimunud kontserdi kavas oli Heino Jürisalu „Kolm eesti tantsu”, Andrus Kallastu „Kuue religioosse laulu” esiettekanne (laulsid bariton Timo Lipponen Soomest ning ETV ja ERi segakoor), Erkki-Sven Tüüri „Sear­ching for Roots”, Lepo Sumera süit balletist „Sisalik”, Eino Tambergi „Puudutused” (solist metsosopran Marika Eensalu) ja „Largo” Heimar Ilvese 2. sümfooniast.⁹⁴

10. X avati kontserdisari „Sümfoonilise muusika varamust”. Arvo Volmeri dirigeerimisel kanti ette Alo Mattiiseni Sümfoonia, Sven Einar Englundi Tšellokontsert (solist Raimo Sariola Soomest) ning Jean Sibeliuse „Toonela luik” ja 6. sümfoonia. Mattiiseni Sümfoonia esitus oli Lembi Metsa sõnul hea: „Volmer viis hästi läbi kärsitu teise osa kulminatsioonid, seisundliku esimese osa kellamängud (…) mõjusid virgelt.” Englundi Tšellokontserdis ei kostnud solist orkestrist piisavalt läbi, vaatamata sellele, et orkestrisaade mõjus kohati liigagi vaoshoitult. Kõik aeglased lõigud ja esimese osa kadentsid näitasid tšellisti meisterlikkust, nagu ka solisti kaunis kantileen teises osas. Seetõttu tekkis Metsal soov kuulda Sariolat uuesti, kuid siis võiks ta mängida mõnd klassikut. „Toonela luike” peab Mets kontserdi suurimaks õnnestumiseks. Ta lisab: „Soolotšello ja -viiuli lendu tõusvad meloodiad, inglissarve lõputu dooriline laul orkestri arhailiste ja habraste harmooniate kohal — kõik oli ette kantud imelise hardusega. Saalis esimestest helidest tekkinud meeleolu kujunes selgelt tajutavaks sillaks oleva ja olematu vahel.” Sibeliuse 6. sümfoonia ettekanne oli aga pettumus. Orkester oli Metsa hinnangul liiga harali, teose nukker lüürika „kaldus kohati argipäevarutiini ja hämmingusse”. Meeldivaks erandiks peab Lembi Mets aga kolmanda osa erksat caccia-rütmi.⁹⁵ 18. X dirigeeris Norman-Illis Reintamm avamängu Mihhail Glinka ooperile „Ruslan ja Ljudmilla”, Mozarti Viiulikontserti G-duur (KV 216; solist Alois Macha­tschek Austriast) ja Pjotr Tšaikovski 4. sümfooniat f-moll, op. 36.⁹⁶

26. X tähistati Eesti Poistekoori 20. aastapäeva. Arvo Volmeri dirigeerimisel kanti ette koorinumbrid Georg Friedrich Händeli oratooriumist „Judas Maccabaeus” ja Igor Stravinski „Psalmide sümfoonia”. Märt Kraav kurdab arvustuses, et orkester, mis oli valitud Händeli-aegse koosseisu suurust arvestades, oli kooriga võrreldes liiga väike. Seetõttu oli kõlavahekord paigast ära. Orkester jäi koorile alla ka kvaliteedilt, puudu jäi kõlaühtsusest, seda eelkõige liiga kiire tempo pärast. Puuduliku ansambliühtsuse tõttu kadus Kraavi sõnul täielikult pidulik ülevus „Jõulukooris nr 56”. „Psalmide sümfoonia” esituse osas on Kraav positiivsem. Keerulise koega teos oli tema sõnul muusikaliselt hästi lahendatud, eriti õnnestunud olid teine osa ja väljapeetud kooda.⁹⁷

1. XI tähistas ERSO klarneti leiutamise 300. aastapäeva. Arvo Volmeri juhatusel kanti ette Carl Maria von Weberi Klarnetikontsert nr 1 f-moll, op. 73 (solist Rauno Tikkanen Soomest), Carl Nielseni Klarnetikontsert, op. 57 (solist Kalev Velthut), Claude Debussy „Esimene rapsoodia” (versioon klarnetile ja orkestrile; solist Hannes Altrov) ning Mozarti Klarnetikontsert A-duur (KV 622; solist Toomas Vavilov). Olavi Kasemaa tõstab esile ennekõike Vavilovit. Weberi kontserdi juures häiris teda veidi intonatsiooniline ebatäpsus ning maneerlikkus. Ta ei jäänud rahule ka Nielseni kontserdi esitusega: „Velthuti klarnet võib kõlada haruldaselt ilusasti, Nielseni Klarnetikontserdis sellest aga ei piisanud: seekord muusika sõnum täielikult saali ei jõudnud. Väikese pettumuse valmistas H. Altrovi palju ja varem hästi mängitud Debussy „Rapsoodia”, mis jäi tämbrivaeseks. (—) Kas tõesti on nii, et nooremast peast on suhkur… ja muusika kaunim? Ka ERSO ei ole endises vormis, koos välismaale lahkunud keelpillimängijatega on kadunud senine kõlakultuur ja korrektsus.”

7. ja 8. XI toimus vastavalt Vanemuise kontserdimajas ja Estonia kontserdisaalis teine kontsert abonemendist „Mozart 1756–1791”. Leo Krämeri dirigeerimisel kanti ette avamäng Mozarti ooperile „Figaro pulm” ja Klaverikontsert c-moll (KV 491; solist Ivari Ilja) ning Ludwig van Beethoveni 6. sümfoonia. Märt Kraav kirjutab Sirbis, et Ivari Ilja esitus oli kindla kunstikavatsusega, diskreetne ja täpne ning tänu peenele pedaalikäsitlusele ka puhas. Ning kuigi pianist tunnistas, et tema ja dirigendi Mozarti-mõistmises on olulisi erinevusi, ei jõudnud need Kraavi sõnul märgatavalt saali.⁹⁹

14. novembril toimus teine kontsert sarjast „Sümfoonilise muusika varamust”. Peeter Lilje dirigeerimisel kanti ette Gustav Mahleri „Laul maast” (solistid metsosopran Urve Tauts ja tenor Ivo Kuusk). Kristel Pappeli sõnul oleks võinud I („Joogilaul maailma viletsusest”) ja V osa („Joobnu kevades”) kõlada kontrastsemalt ja aktiivsemalt. Ivo Kuusk laulis nendes osades täie jõuga ja kirglikult, ohverdades nii piano värvid. Urve Tautsil õnnestus eelkõige IV osa, mida ta esitas voolava laulvusega. Finaalis oli tema hääl kaetud ning neutraalsema tämbriga. II osa („Üksildane sügises”), mis peaks kõlama kui kammerlik sulejoonistus, muutus aga „ülepakutud ooperistseeniks”. Pappel lisab: „Orkestri mitmed pillirühmad ja solistid valmistasid meeldiva üllatuse. Lausa tänulik olen viooladele: kolm tähendusrikast ritenuto-nooti teisest osast kõlavad praegugi kõrvus. Sajandivahetuse kunstiatmosfäärile iseloomuliku tundlikkusega mängisid viiulid ja tšellod, kandva ja puhta tooniga soleeris flööt… ERSO näitas, et ta suudab esitada Mahlerit arvestataval tasemel, hoolimata eksimustest ja kohatisest passiivsusest.”¹⁰⁰

21. ja 22. XI, vastavalt Estonia kontserdisaalis ja Vanemuise kontserdimajas, kanti ette Nikolai Rimski-Korsakovi „Hispaania kapritšo”, Lars-Erik Larssoni „Pastoraalne süit” ning Ottorino Respighi „Lauda per la Natività del Signore” (laulsid sopran Annika Eliasson-Frick, metsosopran Anna Bragesson ja tenor Jan Strömberg Rootsist ning ETV ja ERi segakoor) ja „Rooma piiniad”. ERSOt dirigeeris Gustaf Sjökvist Rootsist.¹⁰¹ 29. XI juhatas ERSO kontserti Tallinna Muusikakeskkoolis Vello Pähn. Ettekandele tuli taas Debussy „Esimene rapsoodia” klarnetile ja orkestrile (solist Meelis Vind), Aleksandr Arutjunjani Trompetikontsert (solist Indrek Vau), Mozarti „Sinfonia concertante” (solistid viiuldaja Ulrika Kristian ja vioolamängija Martti Mägi), II ja III osa Frédéric Chopini Klaverikontserdist nr 1 e-moll (solist Ivari Ilja) ning II osa Johannes Brahmsi Klaverikontserdist nr 1 d-moll, op. 15 (solist Toivo Nahkur) ja I osa Topeltkontserdist viiulile ja tšellole a-moll, op. 102 (solistid viiuldaja Andrus Haav ja tšellist Leho Karin).¹⁰²

12. XII dirigeeris festivali „Mozart” raames ERSOt Leo Krämer. Kavas olid Mozarti Klaverikontsert d-moll (KV 466; solist Roland Pröll Saksamaalt) ja Missa c-moll (KV 417a; laulsid sopranid Sigutė Stonitė Leedust ja Annika Tõnuri, tenor Jānis Sproġis Lätist, bariton Tarmo Sild, Eesti Projekti kammerkoor, Tallinna raekoja kammerkoor ja Mainori kammerkoor). Märt Kraav kirjutab: „Roland Pröllil on hea kõlakultuur, kuid seekordses mängus oli tunda mõningast närvilisust, mis jättis kohati kontrolli alt välja käte kõlatasakaalu ning metrorütmilise täpsuse. Eriti ilmnes see romansiosa keskmises, dramaatilises lõigus, millele üleminek tõi juba kaasa märgatava apsu. Orkester mängis sedapuhku keskmise püüdlikkusega, kusjuures seda võiks ju rohkemgi olla.” Missa c-moll puhul kiitis Kraav koore, kes olid seda teost varem esitanud ning olid tänu sellele üle raskest, valdavalt polüfoonilisest partituurist. Kuigi esines ka vokaalseid vajakajäämisi, suudeti see korvata hea musikaalsuse ja kvantiteediga. Solistidest kiidab Kraav eelkõige sopraneid, kes said kaelamurdva partii laulmisega hästi hakkama. Stonitė kaetud toon ja ilmne närveerimine häirisid küll hääle mõjule pääsu Kyrie’s. Hiljem saavutas ta siiski suurema vabaduse ja näitas, kui hästi ta valdab vokaaltehnikat. Kraavi sõnul kujunes „proovikiviks (…) ülikeerukas improvisatsiooniline vokaliis „Et incarnatus est”, mis solistile siiski jõukohaseks osutus”. Annika Tõnuri avarakõlalisem hääl leedulanna omaga ei sobinud, samas oli ta intonatsiooniliselt puhas ja silmapaistvalt musikaalne. Kraav kurdab aga, et läti tenor Sproġis laulab suurvorme „sordiini all”, mistõttu jääb ta ansamblites alla kõrgetele naishäältele. Ta tõdeb, et ansamblites osales tenor kõlapuhtalt ja et „Tarmo Silla ühtlaselt registreeritud hääl andis kogu kvartetile kindlama, tasakaalustatuma kõlavuse ning jääb üle vaid kahetseda, et Mozartil meeshäältele nii vähe tähelepanu jagus”.¹⁰³

21.–23. XII käis ERSO koos dirigent Toomas Kapteniga kontserditurneel, mille jooksul anti kontserte Jõhvis, Viljandis ja Estonia kontserdisaalis. Ette kanti Mozarti 34. sümfoonia C-duur (KV 338) ja „Kyrie” d-moll (KV 341) ning Arthur Honeggeri „Jõulukantaat” (solist bariton Tarmo Sild).¹⁰⁴ Aasta lõpetati traditsiooniliselt „Vana-aasta sümfooniakontserdiga”, vastavalt 30. XII Tartu Ülikooli aulas ja 31. XII Estonia kontserdisaalis. Arvo Volmeri dirigeerimisel kanti ette fragmendid Mozarti ooperist „Thamos, Egiptuse kuningas” (laulsid sopran Pirjo Levandi, metsosopran Ülle Tundla, tenor Aivar Kaldre, bariton Tarmo Sild, bass Mati Palm ning Eesti projekti kammerkoor, Mainori kammerkoor ja Tallinna raekoja kammerkoor) ja Haydni 45. sümfoonia, fis-moll, alapealkirjaga „Lahkumissümfoonia” (Hob. I:45).¹⁰⁵

9. I 1992 juhatas Arvo Volmer Stravinski süiti balletist „Tulilind” ning Kontserti klaverile ja puhkpillidele (solist Toomas Vana) ja Richard Straussi laulutsüklit „Päevaajad” (Eesti esiettekanne, laulis RAM). Matti Reimann kirjutab: „Kontsert oli igati meeldiv ja andis lootust, et võib-olla ei tulegi noorendatud orkestrikoosseisu kunstiline üleminekuaeg nii väga pikk.” „Tulilind” mõjus Reimannile fantaasiarikka muinasjutupildina ning oli tema sõnul hästi ette kantud. Kõige õnnestunum ettekanne oli aga Stra­vinski Kontsert klaverile ja puhkpillidele. Reimann juhib tähelepanu sellele, et Toomas Vana mängis rasket teost peast ning lisab: „Üsna kiiresti suutis ta koos Arvo Volmeriga viia teose huvitavate muusikaliste kujundite maailma, leides selleks hästi sobivaid väljendusvahendeid.” Reimann kiidab ka dirigenti, kes hoidis teost kenasti ansamblis. Straussi „Päevaaegade” puhul juhib Reimann tähelepanu sellele, et RAMis olid just vahetunud dirigendid ja koosseis, mistõttu tuli koori tase taas üles töötada. Ta lisab: „Straussi ettekanne mõjus positiivselt juba ainuüksi muusika iluga, koor ja orkester andsid õnnestumiseks oma parima.”¹⁰⁶

16. I 1992 toimus 3. kontsert sarjast „Sümfoonilise muusika varamust”, ERSO ees oli Tõnu Kaljuste. Ettekandele tuli Hector Berliozi sümfoonia „Harold Itaalias”, op. 16 (vioolasolist sakslanna Petra Vahle) ja Brahmsi 3. sümfoonia F-duur, op. 90. Matti Reimann kiidab solisti ja dirigendi erakordselt head teineteisemõistmist. Vastavalt prantsuse muusika „nõuetele” mängiti nõtkelt ja selge kõlaga. Ka Brahmsi 3. sümfooniat esitati hästi, eriti õnnestusid II ja III osa. Ta lisab: „Äärmistes osades oleks keelpillide kõla võinud olla avaram, iseäranis seal, kus Brahms on kirjutanud passionato, forte fortissimo või espressivo, kuid ka niimoodi oli ettekanne heal tasemel. Tõnu Kaljuste jälgib autori teksti väga täpselt, näiteks ei mängi ta kunagi ühe forte asemel kolme forte’t, nagu sellesama sümfoonia algusega on juhtunud.” Reimann kiidab Kaljustet oskuse eest teha oma taotlusi niimoodi arusaadavaks, et kõrged muusikalised eesmärgid säilivad, ja kui ERSO teeks temaga tihedamini koostööd, tõuseks sellest kasu nii ERSOle, publikule kui dirigendile.¹⁰⁷

23. I juhatas Leo Krämer Mozarti 38. sümfooniat D-duur (KV 504) ja Klarnetikontserti A-duur (KV 622; solist Toomas Vavilov) ning Franz Schuberti 6. sümfooniat.¹⁰⁸ 30. I kanti Toomas Kapteni dirigeerimisel ette Arthur Honeggeri oratoorium „Jeanne d’Arc tuleriidal” (laulsid sopranid Veera Taleš ja Kaie Konrad, metsosopran Leelo Talvik, tenorid Eugen Antoni ja Tiit Kogerman, bass Mati Palm, ETV ja ERi segakoor ja Ellerheina tütarlastekoor; vahetekste lugesid Maria Avdjuško, Raivo Trass, Heino Seljamaa ja Lauri Nebel).¹⁰⁹ 6. II kanti inglase Robin Page’i dirigeerimisel ette Tšaikovski avamäng „Romeo ja Julia”, Brahmsi Topeltkontsert viiulile ja tšellole a-moll, op. 102 (solistid viiuldaja Andrus Haav ja tšellist Leho Karin) ja Edward Elgari „Enigma variatsioonid”.¹¹⁰ 13. II toimus sarja „Sümfoonilise muusika varamust” 4. kontsert. Leo Krämeri dirigeerimisel kanti ette Beethoveni avamäng „Egmont” ja 7. sümfoonia A-duur, op. 92 ning Richard Straussi sümfooniline poeem „Surm ja kirgastumine”.¹¹¹ 24. II toi­mus Estonia kontserdisaalis Eesti Vabariigi 74. aastapäevale pühendatud kontsert. Eri Klasi juhatusel tulid ettekandele Eduard Tubina „Pidulik prelüüd”, Ester Mägi Klaverikontsert (solist Ada Kuuseoks) ja Villem Kapi poeem „Põhjarannik” (laulsid bass Kaljo Räästas ja RAM).¹¹² 27. ja 28. II olid ettekandel Brahmsi „Serenaad nr 1” ning Giuseppe Verdi „Neli vaimulikku laulu”(kaastegevad ETV ja ERi segakoor, segakoor Noorus ja Tallinna Kammerkoor), juhatas Eri Klas.¹¹³ 5. III juhatas ERSOt Roman Matsov. Ettekandele tuli Beethoveni 3. sümfoonia Es-duur, alapealkirjaga „Eroica”, op. 55, Artur Lemba kantaat „Merekuninganna” (laulsid sopran Meeli Kallastu, tenor Aivar Kaldre ja TTÜ vilistlaste naiskoor), Violetta aaria Verdi ooperist „La traviata” ja Leonora aaria Verdi ooperist „Trubaduur” ning „Unistused” Wagneri tsüklist „Wesendoncki laulud” (solist sopran Natalie Ermine Evans).¹¹⁴

12. III juhatas Norra dirigent Bjarte Engeset Carl Philipp Emanuel Ba­chi Oboekontserti B-duur (solist Thomas Indermühle), Harald Saeverudi 7. sümfooniat, Bernd Alois Zimmermanni Oboekontserti (solist sama) ning Robert Schumanni 1. sümfooniat. Sirbi rubriigis „Kroonika” märgitakse: „Neljapäevaste orkestriõhtute seas jääb see ERSO kontsert erakordseks nii oma värske repertuaari (…) kui ka seda nauditavalt pakkunud külaliste — suurepärase saksa [tegelikult šveitsi — P. T.] oboemängija ja -professori Thomas Indermühle (…) ning noore ja andeka norra dirigendi Bjarte Engesethiga.”¹¹⁵

19. III juhatas Arvo Volmer Nielseni avamängu „Helios”, Beethoveni Kontserti viiulile, tšellole, klaverile ja orkestrile C-duur op. 56 (solistid viiuldaja Arvo Leibur, tšellist Marko Ylönen Soomest ja pianist Peep Lassmann) ning Nielseni 3. sümfooniat (solistid sopran Veera Taleš ja bariton Tarmo Sild). Kristel Pappel kirjutab Beethoveni teose esituse kohta: „Muusika voolas sundimatult, meenutades lahedat ja sulni kõlaga seltskonnavestlust. Ei mingit rämedust, ei mingit sügavamat mõttehaakumist (…). Domineerima jäi lüüritsemine, mis orkestri ergutavatest repliikidest hoolimata lõdvendas tõlgendustervikut.” Brahmsi Klaverikontserdis nr 1 d-moll, op. 15 tundis Peep Lassmann end juba hoopis vabamalt. Pappel lisab: „Brahmsi muusika sümfooniline arengupinge kasvas Lassmanni esituses jõuliselt ja säravalt, matmata enese alla faktuuridetaile ja fraasinüansse. (—) Mõningad plekid sellele meistritööle jättis esimeses osas orkester: intonatsioonivead ja ebamäärase algusega akordid. (—) Tundub, et mida keerulisem teos, seda paremaid tulemusi on Volmer ERSOga saavutanud. Kui Carl Nielseni avamängu „Helios” ettekandes olekski tahtnud kuulda rikkalikumalt värve ja reljeefsemat tõusu-taandumist, siis taanlase Kolmandas sümfoonias haarasid dramaatiline kulg ja piitsutav rütmienergia jäägitult.” Samas on Pappel kriitiline II viiuli rühma suhtes, eriti II osa fugato’s.¹¹⁶

27. III tuli sarja „Nordic Concert Series” raames esiettekandele Erkki-Sven Tüüri „Zeitraum”, dirigeeris Arvo Volmer. Kontsert kanti otse üle kõikide Põhjamaade raadios. Mängiti veel Brahmsi Klaverikontserti nr 1 D-duur, op. 15 (solist Peep Lassmann) ja Dmitri Šostakovitši 9. sümfooniat. Olle Vellerand kiidab läbimõeldud kava ja solistide valikut: väismaalastele tutvustati eesti tippsolisti, -heliloojat ja -dirigenti. Peep Lassmann eksponeeris taas oma üldteada mängukindlust. Velleranna sõnul veensid tema selged kõlaerisused ja hea pulsitunnetus ka nõudlikumat kuulajat. Tüüri „Zeitraumi” esiettekandes oli luubi all mõistagi teos ise, mitte selle esitus. Vellerand on kompositsiooni suhtes aga teravalt kriitiline ja väidab, et uudisteoses kõlanud võtted olid tuttavad juba Tüüri 2. sümfooniast ja „Insula desertast”, mistõttu ei aimanud ta „niiti, mis „õmbleks” neist uue teose”, ja lisab: „Tegu oleks nagu kollaažiga, mille elementideks on peamiselt 50-ndate avangardism ja 80-ndate minimalism. Küsitav, kas niisugune kirevus suudab anda rahuldavat esteetilist tulemust, resp selget ideetunnetust.” Šostakovitši sümfoonias kiidab Vellerand eelkõige dirigent Arvo Volmerit, kes sai „kõik kõlama täpselt ja säravalt”, samuti olid kriitiku sõnul vaskpillimängijad tublid. Teises osas ootaks Vellerand aganõtkemat liikumist. Ta võtab kontserdi kokku sõnadega: „Argipäevahallist erineva loomingulise õhustikuga kontserti võiks hinnata kordaläinuks: tipud esinesid vääriliselt, õhtu tegeliku kangelase — orkestri — aimatav jõud võttis päris võimsa kineetilise kuju.”¹¹⁷ Kontserdile annab lühikese hinnangu ka Kristel Pappel, kelle sõnul „tunnetas ERSO täpselt teose kujundiringi”. Samuti kiidab ta Volmeri „teaterlikult vahedate karakteritega tõlgendust”. Nii Šostakovitši kui Tüüri teose esitus kuulus tema sõnul ERSO tööhooaja õnnestumiste hulka, samuti kiidab ta „Zeitraumi”, mis pakkus Tüüri teostest seni veenvaima dramaturgiaga lahendust.¹¹⁸

2. IV toimus viies kontsert sarjast „Sümfoonilise muusika varamust”, ERSO ees oli dirigent Andrei Boreiko Venemaalt. Ettekandele tuli avamäng Weberi ooperile „Oberon”, Elgari Tšellokontsert (solist Teet Järvi) ja Tšaikovski 6. sümfoonia h-moll, „Pateetiline”, op. 74. Lembi Metsa sõnul jäi Teet Järvi Elgari teose I osas oma pehmekõlalisema tšelloga orkestrile alla, kuid hiljem kõla tasakaalustus ning tema pilli „intiimne võlu” pääses täielikult maksvusele. Mets lisab: „Värskendavalt mõjusid teise kadentsi pisut mustlaslikud rütmilahendused. Virtuoosliku teise osa sautillé oli perfektne ja sädelev. Ainult selle strihhi pärast oleks tasunud kontserdile tulla keelpilliõppureil, keda sel kontserdil oli vähevõitu.” Orkester mõjus Elgari teoses ebalevalt, kuigi nad andsid Metsa sõnul endast parima. Ka dirigendi taotlused tunduvad talle solisti omast erinevat ning Järvi pidi korduvalt orkestrile järele andma. Mets jätkab: „Weberi avamäng oleks olnud nauditav, kuid üldmuljet segasid väikesed koosmängu- ja intonatsioonihäired (eriti piano-lõikudes).” Tšaikovski sümfoonias „lahvatas aga noore slaavi dirigendi anne” ning „äkki hakkas elama viimane kui viiul”. Mets lisab: „Keelpillide kantileenid (eriti Finaalis), ühteaegu säravalt läbipaistvad ja nukralt nõretavad nagu sügisene loodus, liigutasid kuulajat sügavalt. Puupillid olid kargelt laitmatud — ja milline klarnetisoolo esimeses osas! Vask küll kohati, kahjuks, jah… Ent seegi ei suutnud kogumuljet rikkuda. (—) Tema [Boreiko — P. T.] Tšaikovski oli nagu suurepärane ehitis, kus iga kivi seisis kindlalt arhitektuuritervikus. Teose laskuv lõpukäik madalailt keelpillidelt, mille dirigent viimase nõrkeva käeliigutusega olematusse pillas, tekitas saalis harva esineva lummuse.”¹¹⁹

9. IV kanti Leo Krämeri dirigeerimisel ette Brahmsi „Saksa reekviem” (laulsid leedu sopran Sigutė Stonitė ja bariton Eduardas Kaniava ning ETV ja ERi segakoor). Peter Schéle mainib arvustuses Stonitėt kui üllatavalt võimalusterohke häälega lauljat, Kaniava oli küll tubli, aga kuiv. Orkester mängis soojalt, eriti õnnestunud olid flöödid, kes mängisid hingestatult ning vahel koguni kelmikalt. Koori esinemisest peegeldus nii laulurõõmu kui sõnumi dramaatilisust. Kriitik lõpetab sõnadega: „Tajusin enese ümber publikut, kes on valmis kanduma läbi muusikaliste avaruste. Väljudes kuulsin vaid Brahmsi, läbi ERSO filtri ja rikastatuna oma mälestustest.”¹²⁰

12. IV olid rootslase Lars Berstorpi dirigeerimisel kavas Dag Wiréni, Beethoveni, Arne Mellnäsi, Nielseni ja Hilding Rosenbergi helitööd.¹²¹ 22. IV mängiti Eestit külastanud Rootsi kuninga Carl XVI Gustafi ja kuninganna Silvia auks korraldatud pidulikul kontserdil. Eri Klasi dirigeerimisel kõlasid Rootsi Kuningriigi hümn „Du gamla, Du fria”, Villem Kapi „Põhjarannik” (mõlemal kaastegev RAM), Hugo Alfvéni „Karjatüdrukute tants”, Neeme aaria Eugen Kapi ooperist „Tasuleegid” (solist tenor Ivo Kuusk), „Habanera” Georges Bizet’ ooperist „Carmen” (solist metsosopran Leili Tammel), de Silva aaria Verdi ooperist „Ernani” (solist bass Mari Palm), Johann Strauss noorema valss „Roosid lõunast” (laulis Eesti Poistekoor) ja Elgari esimene marss kogumikust „Pomp and Circumstance” (laulsid Eesti Poistekoor ja RAM).¹²² 23. IV esineti Estonia kontserdisaalis festivalil „Orient ’92”. Rootslase Anders Loguini dirigeerimisel kanti ette Atsutado Otaka „Image”, Stravinski „Ööbiku laul”, Akira Miyoshi „Noesis” ja Thomas Wilsoni Klaverikontsert (solist Lauri Väinmaa).¹²³

14. V juhatas Arvo Volmer Richard Straussi sümfoonilist poeemi „Till Eulenspiegeli lõbusad vembud”, Beethoveni Klaverikontserti nr 2 B-duur, op. 19 (solist Petras Geniušas Leedust) ja muusikat Stravinski balletist „Kevadpühitsus”. Matti Reimann kirjutab, et „Till Eulenspiegeli” ettekande üldmulje oli kena, kuid mõnevõrra jäi puudu virtuooslikkusest, mistõttu ei pääsenud teose karakter täiel määral mõjule. Beethoveni teose esitus oli kõrgel tasemel, solisti mäng ökonoomne ja kõlarikas ning pianistlikud võimed tippklassi väärilised. Reimann lisab: „Mõned küsimused siiski tekkisid — üks nendest oli see, et pianist jagas nii mõnigi kord käte vahel teksti teisiti, kui Beethovenil on kirja pandud. See oli hästi kuulda ning ei tulnud minu meelest asjale kasuks, ehkki nii on kergem mängida ja näiliselt kõlab paremini.” Reimann peab õnnestunuks ka „Kevadpühitsuse” muusika ettekannet.¹²⁴ 4. VI kanti Taavo Virkhausi dirigeerimisel ette koorinumbreid Händeli oratooriumist „Judas Maccabaeus” (laulis Eesti Poistekoor), Rudolf Tobiase ballaad „Sest Ilmaneitsist ilusast” (solist sopran Epp-Karike Jürima-Sonin) ja Brahmsi 2. sümfoonia D-duur, op. 73.¹²⁵ 6. VI mängis ERSO Tallinna Muusikakeskkooli 28. lennu kontsertaktusel Estonia kontserdisaalis. Tõnu Kaljuste dirigeerimisel tulid ettekandele I osa Felix Mendelssohni Viiulikontserdist e-moll, op. 64 (solist Sigrid Kuulmann) ja Weberi Klarnetikontserdist nr 1 f-moll (solist Ardo Ran Varres), Camille Saint-Saënsi „Habanera” viiulile ja orkestrile (solist Harry Traksmann) ning I osa Tšaikovski Klaverikontserdist nr 1 b-moll, op. 23 (solist Ralf Taal).¹²⁶

13. ja 14.VI kanti Rudolf Tobiase muusikapäevade lõppkontserdil ette Tobiase oratoorium „Joonase lähetamine”, dirigeeris Leo Krämer (solistid sopran Satu Vihavainen Soomest, metsosopran Urve Tauts, tenor Jānis Sproġis Lätist, bariton Esa Ruuttunen Soomest ja bass Mati Palm ning ETV ja ERi segakoor, Estonia ooperikoor, EFK, Ellerheina tütarlastekoor ja organist Ines Maidre). „Joonase lähetamise” ettekandega pandi punkt ka rahvusvahelistele hansapäevadele. Pärast kontserti andis dirigent Krämer intervjuu Päevalehele, kus rääkis teosest lähemalt. Ta ütleb: „Olin (…) meeldivalt üllatunud kogemusest, mille sain sellest sajandivahetuse oratooriumist — saksa keeles, tõeliselt saksapärases muusikalises olemuses. (—) Muusikuna vaimustab mind see süntees, mida oratooriumist leida võib. See on 19. sajandi Euroopa, mis haarab ühteaegu ka Peterburi — kunagist idapoolset kultuuridominanti. (—) Siia lisandub kahtlemata eesti koloriit, mis läbib meloodilist ja harmoonilist konstellatsiooni. (—) Helilooja on kõik niivõrd geniaalsel viisil omavahel kokku põiminud ja muusikasse sobitanud, et on tajutav täielik kooskõla.” Leo Krämer lisab veel, et teost Saksamaal ei tunta, ning leiab, et see on lausa skandaalne. Tema sõnul peab töötama selle nimel, et teos kogu Euroopa muusikaavalikkusele tuntuks ja armastatuks saaks ning Euroopa muusikaliteratuuris kindla tähenduse omandaks.¹²⁷ Tasub siinkohal mainida, et Andres Uibo meenutuste kohaselt suhtus Leo Krämer sellesse teosesse algselt väga üleolevalt ega arvanud, et see midagi väärt oleks.¹²⁸ Ivalo Randalu meenutab oma süvamuusika hooaega resümeerivas artiklis publiku head vastuvõttu ja ütleb, et Leo Krämeri dirigeeritud „Joonase lähetamise” ettekanded olid senistest paremad. Ta lisab: „Dirigent Leo Krämer omab kaasaegse oreli- ja koorimehena vokaalsümfooniliste suurvormide tarvis tõelist haaret, oratoorium läks esimestest taktidest „käima” ning suurust ja hoogu jätkus paljude värvidega ja nüansirikkalt lõpuni. Olgu seegi öeldud, et muusikast vaimustus sakslane sedavõrd, et viis partituuri koopia kodumaale kaasa.”¹²⁹ Rudolf Tobiase muusikapäevad võtab kokku Maris Männik, kirjutades „Joonase lähetamise” kohta: „Juba kolm aastat tagasi, esimest korda tervikuna kuulduna raputas see meid päris tõsiselt. Seekordne ettekanne Leo Krämeri juhatusel (…) haaras aga jäägitult. Kõik esitati algusest lõpuni hea seesmise pingega, ilusate kulminatsioonidega. Forte’d, mida selles teoses on palju, ei muutunud ei kooridel ega ka orkestril rämedaks, nagu meil kipub juhtuma. Kõla jäi läbipaistvaks ja säravaks. (…) Esa Ruuttunen (…) hiilgas oma hääle erilise mahlakuse ja jõuga.”¹³⁰

Rudolf Tobiase oratooriumi „Joonase lähetamine” ettekanne juunis 1992 Estonia kontserdisaalis. Ees vasakul dirigent Leo Krämer ja sopran Satu Vihavainen (Soome).
Arhiivifoto

Sakslase Hans Rudolf Zöbeley dirigeerimisel kanti 17. ja 18. VI, vastavalt Estonia kontserdisaalis ja Pärnu Eliisabeti kirikus, ette Johann Sebastian Bachi Missa h-moll (laulsid sopran Alexandra von der Weth, alt Mechthild Georg, tenor Karl-Heinz Lampe ja bass Otto Katzmeir Saksamaalt ning Müncheni Motetikoor, orelil Lembit Orgse).¹³¹  27. VII mängis ERSO Tema Majesteedi Taani kuninganna Margarethe II ja Tema Kuningliku Kõrguse, prints-abikaasa Hendriku külaskäigu puhul korraldataval pidulikul kontserdil. Eri Klasi dirigeerimisel kõlasid Taani Kuninglik hümn „Der er et yndigt land” (laulis RAM), Rudolf To­biase „Eks teie tea” (koor sama), Veljo Tormise Avamäng nr 2, Neeme aaria Eugen Kapi ooperist „Tasuleegid” (solist tenor Vello Jürna), Santuzza aaria „Voi lo sapete” Pietro Mascagni ooperist „Talupoja au” (solist metsosopran Urve Tauts), don Basilio „Laimujutu aaria” Gioacchino Rossini ooperist „Sevilla habemeajaja” (solist bass Mati Palm), Johan Severin Svendseni „Pidulik polonees”, kõrtsistseen „Vaat, kus vanast’ olid laevad!” Ernesaksa ooperist „Tormide rand” (laulsid tenor Tiit Tralla, bass Teo Maiste ja RAM) ning Elgari 1. marss kogumikust „Pomp and Circumstance”.¹³²

 

Välisreisid

Aprillis 1992 andis ERSO Peeter Lilje dirigeerimisel kaks kontserti Boris Björn Baggeri korraldatud Eesti kultuurifestivalil Karlsruhes. 27. IV esitati St Stephankirches Eesti Poistekooriga Händeli ooperi „Judas Maccabaeus” koorinumbreid, kontserdi teises pooles esines poistekoor a cappella. 28. IV kanti Karlsruhe Linnahalli Brahmsi saalis ette Arvo Pärdi 3. sümfoonia, Stravinski „Psalmide sümfoonia” (laulis Eesti Poistekoor) ning Brahmsi Klaverikontsert nr 2 B-duur, op. 83 (solist Kalle Randalu). Flötist Jaan Õun meenutab reisi: „Kui ERSOst rääkida, siis meid päästis Brahms (…). Teame ju küll, et Kalle Randalu on hea (…). Aga seekord! Raske isegi sõnastada. Selle Brahmsi taga ei olnud füüsiline jõud, vaid interpreedi sisemine tarkus ja vaimujõud. Tandem Randalu–Lilje hakkas tööle juba esimesest proovihetkest. Ja kontserdil sündis see iga muusiku unistus — muusikaime. Pärdi alguse tuimusest ja Stravinski konarlikkusest polnud jälgegi (…), hiljem kinnitasid paljud saalis olnud, et (…) tekkis vajadus iga osa järel plaksutada. Erakordne!”¹³

19. VI andis ERSO sakslase Hans Rudolf Zöbeley dirigeerimisel kontserdi Riia Ülikooli saalis. Ettekandele tuli Johann Sebastian Bachi Missa h-moll (laulsid sopran Alexandra von der Weth, alt Mechthild Georg, tenor Karl-Heinz Lampe ja bass Otto Katzmeir Saksamaalt ning Müncheni Motetikoor, orelil Lembit Orgse). 18. VI oli teos kõlanud ka Pärnus ja 17. VI Tallinnas.¹³⁴

 

Probleemid

Paremad mängijad otsivad töökohta välismaal. 1992. aastal Karlsruhes toimunud Eesti kultuurifestivali ettevalmistusperioodil ilmus Õhtulehes kaks artiklit ERSO võimalikust esinemisest seal. 6.VIII ilmus Ille Grüni eksitavaid andmeid sisaldav kirjutis „Eesti peab vaatama just Kesk-Euroopa poole”, mis toetus intervjuule festivali kunstilise juhi Boris Björn Baggeriga. Bagger ütles: „Praegu on kaalumisel, kas ERSO kutsuda [Eesti kultuurifestivalile Karlsruhes — P. T.] või mitte. Sealt on ligi 40 head muusikut ära Soome läinud. Kuna ka ERSO uuest dirigendist Leo Krämerist Saksamaal erilises vaimustuses ei olda, kardetakse orkestri läbikukkumist.”¹³⁵ Sellele artiklile vastas ERSO direktor Toomas Kahur, kes kummutas Baggeri väite, nagu oleks ERSOst lahkunud viimasel ajal ligi 40 orkestranti, tuues täpsemad arvud: ERSOst lahkus ajavahemikul 1990. aasta septembrist 1991. aasta augustini 22 muusikut: 12 Soome, 3 välisriikidesse õppima, 3 pensionile, 2 manalateele ja 2 muudel põhjustel. Samal ajal on tööle võetud 14 uut orkestranti.¹³⁶ Arvuline kaotus oli seega kaheksa inimest. Arvo Volmer on hiljem rõhutanud, et orkestrist lahkujate hulgas olid just mitmed esimängijad, keda uued orkestrandid mängutasemelt asendada ei suutnud, sest osal neist puudusid orkestris mängimise kogemused hoopiski.¹³⁷  Samale probleemile viitas ka Peeter Vähi kaks aastat hiljem Sirbis.¹³⁸ Ka väidab Kahur, et on mõttetu tõstatada küsimust Krämeri kui dirigendi usaldusväärsuse kohta Karlsruhes, kui juba varem oli kokku lepitud, et sealseid kontserte juhatab Peeter Lilje.¹³⁹ 1986. aastal oli ERSO käinud Soomes, esimest korda orkestri ajaloos raudse eesriide taga. Maia Lilje on hiljem kirjutanud sellest reisist: „ERSO gastroll Soome omandas (…) palju sügavama tähenduse, kui esialgu arvata võis. Orkestrantide sõnul said nad tol esimesel reisil ülimalt positiivsete elamuste osaliseks — nähti uusi ilusaid, hea akustikaga kontserdisaale pealinnast kaugemalgi, tutvuti Soome orkestrantide harjutamisvõimaluste ja töökeskkonnaga, mis siinsetega võrdlusvõimalust ei kannatanud, nagu töötasudki. Imetlust äratas Soome orkestrite töökorralduse selgus hooaegade kaupa pikemas perspektiivis, mis siin puudus. Just sellest reisist indu saanult hakkasid mõni aasta hiljem, kui piirid avanesid, meie orkestrist lahkuma paljud, kes end konkurssidel Soome orkestritesse mängisid.” Aeg soosis äraminemist. 1990. aastate alguses oli Soome orkestritesse vaja eelkõige keelpillimängijaid ning siis lahkuski ERSOst põhjanaabrite juurde kümmekond keelpillimängijat, peamiselt I viiuli rühmast. ERSO ei olnud kaugeltki ainus orkester, mida siis selline saatus tabas. 1990. aastate alguses toimus muusikute äravool ka Venemaalt, kust mindi lausa orkestrite kaupa.¹⁴⁰ Hooajale tagasi vaadates oli Ivalo Randalu aga positiivne, kirjutades: „Mis (…) heas mõttes olemata jäi, see oli ERSO raskest pereheitmisest kardetud mõõn ning too tõik on parimaks atestaadiks konservatooriumis tehtavale tööle, eriti keelpillikateedrile, kust asendus võetigi.”¹⁴¹ Positiivselt oli meelestatud ka Erki Aavik, kes juhtis ajalehes tähelepanu puupillirühmale, kuhu olid mõned orkestrist lahkunud juba tagasi jõudnud. Samuti tõstis ta esile klarnetist Kalev Velthuti ja fagotist Andres Lepnurme, kes oleksid võinud oma taseme poolest leida meelepärase ja tasuva töö ka välismaalt, kuid kes ometi jäid. Veel mainis Aavik tollase eesti ühiskonna üht suurimat probleemi, intelligentide hulgas kasvavat tööpuudust, mis noorte orkestripillimängijateni nüüd ei jõudnud. Aavik uskus ka, et viie aasta pärast on enamik välismaale tööle läinud muusikuid Eestis tagasi. Seetõttu tekib konkurents ja tase tõuseb. Laiast ilmast korjatud kogemusest saab Aaviku sõnul aga kultuuriväärtus.¹⁴² Viimane mõte ühtis ka Mikk Mikiveri omaga: „Nende pärast, kes töötavad välismaal oma erialal, ei tarvitse muretseda, me saame nad parematena tagasi.”¹⁴³

 

(Järgneb.)

 

Viited ja kommentaarid:

⁹¹ Ivalo Randalu 1992. Kriips alla süvamuusika hooajale. — Rahva Hääl, 14. VIII.

⁹² Matti Reimann 1991. Kontserdihooaeg avatud.— Sirp, 20. XI.

⁹³ Märt Kraav 1991. Kontserdisaalis.— Sirp, 4. X.

⁹⁴ Kontserdikava 1. X 1991. — ERSO arhiiv.

⁹⁵ Lembi Mets, 1991. Kontserdisaalis. — Sirp, 25. X.

⁹⁶ Kontserdikava 18. X 1991. —  ERSO arhiiv.

⁹⁷ Märt Kraav 1991. Kontserdisaalis. — Sirp, 1. XI.

⁹⁸  Olavi Kasemaa 1991. Klarnet 300. — Sirp, 15. XI.

⁹⁹ Märt Kraav 1991. Kontserdisaalis. — Sirp, 24. XII.

¹⁰⁰ Kristel Pappel 1991. Kontserdisaalis. —  Sirp, 29. XI.

¹⁰¹ Kontserdikavad 21. ja 22. XI 1991. — ERSO arhiiv.

¹⁰² Kontserdikava 29. XI 1991. — ERSO arhiiv.

¹⁰³ Märt Kraav 1991. Kontserdisaalis. —  Sirp, 24. XII.

¹⁰⁴ Kontserdikavad 21., 22. ja 23. XII 1991. — ERSO arhiiv.

¹⁰⁵ Kontserdikavad 30. ja 31. XII 1991. — ERSO arhiiv.

¹⁰⁶ Matti Reimann 1992. Kontserdisaalis. — Sirp, 17. I.

¹⁰⁷ Matti Reiman 1992. Kontserdisaalis. — Sirp, 24. I.

¹⁰⁸ Kontserdikava 23. I 1992. — ERSO arhiiv.

¹⁰⁹ Kontserdikava 30. I 1992. — ERSO arhiiv.

¹¹⁰ Kontserdikava 6. II 1992. — ERSO arhiiv.

¹¹¹ Kontserdikava 13. II 1992. — ERSO arhiiv.

¹¹² Kontserdikava 24. II 1992. — ERSO arhiiv.

¹¹³ Kontserdikavad 27. ja 28. II 1992. — ERSO arhiiv.

¹¹⁴ Kontserdikava 5. III 1992. — ERSO arhiiv.

¹¹⁵ Kroonika.— Sirp, 20. III 1992.

¹¹⁶ Kristel Pappel 1992. Kontserdisaalis: ERSO ja Arvo Volmer. — Sirp, 3. IV.

¹¹⁷ Olle Vellerand 1992. Tipud paigas. Orkester tubli. — Eesti Aeg, 8. IV.

¹¹⁸ Kristel Pappel 1992. Op. cit.

¹¹⁹ Lembi Mets 1992. Kontserdisaalis. — Sirp, 10. IV.

¹²⁰  Peter Schéle 1992. Kontserdimulje. — Sirp, 17. IV.

¹²¹ Kontserdikava 12. IV 1992. — ERSO arhiiv.

¹²² Kontserdikava 22. IV 1992.— ERSO arhiiv.

¹²³ Kontserdikava 23. IV  1992. — ERSO arhiiv.

¹²⁴ Matti Reimann. 1992. Kontserdisaalis. — Sirp, 22. V.

¹²⁵ Kontserdikava  4. VI 1992. — ERSO arhiiv.

 ¹²⁶ Kontserdikava 6. VI  1992. — ERSO arhiiv.

 ¹²⁷ Leo Krämer (intervjuu) 1992. Tsit.: Priit Kuusk. Suurteos läbi aegade. — Päevaleht, 30. VI.

¹²⁸ Andres Uibo 2013. Intervuu Pärtel Toomperele.

¹²⁹ Ivalo Randalu 1992. Op. cit.

¹³⁰ Maris Männik 1992. Rudolf Tobiase kojutulek. — Sirp, 19. VI.

¹³¹ Kontserdikavad 17. ja 18. VI   1992. — ERSO arhiiv.

¹³² Kontserdikava  27. VII 1992. — ERSO arhiiv.

¹³³ Jaan Õun 1992. Tsit.: Mattisen, Tiina. „See on terve muusika”: Jaan Õun Karlsruhest . — Sirp, 29. V.

¹³⁴ Kontserdikavad 17., 18. ja 19. VI  1992. — ERSO arhiiv.

¹³⁵ Boris Björn Bagger (intervjuu) 1991. Tsit.: Ille Grün. Eesti peab vaatama just Kesk-Euroopa poole. — Õhtuleht 6. VIII.

¹³⁶ Toomas Kahur 1991. ERSO kinnitab: kunstilise taseme pärast me silmi peitma ei pea. — Õhtuleht, 15. VIII.

¹³⁷ Eva Potter ja Maia Lilje. Saatesari „Kolmveerandsajand ERSOga”, IV osa. ETV, 2001.

¹³⁸ Peeter Vähi 1993. ERSO kriis süveneb. — Sirp,  24. IX.

¹³⁹ Toomas Kahur 1991. Op. cit.

¹⁴⁰ Maia Lilje 2009. Peeter Lilje Soomes. Rmt.: Aegkiri 3. Variatsioone eesti muusikale. Tallinn: Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum.

¹⁴¹ Ivalo Randalu 1992. Op. cit.

¹⁴² Erki Aavik 1992. Nagu Tootsi regi. — Eesti Aeg, 8. IV.

¹⁴³ Mikk Mikiver ERRi saatesarjas „Loomeliitude tund”. Tsit.: Merike Vaitmaa 1990. Esidirigendid kodumaal. ERSO ja XX sajandi muusika. — Eesti Ekspress, 24. XII.